Kaks päeva hiljem Antsirabes, hotell Rubis'es. Aias kuivab pesu. Hotelli ukse ees luuravad pousse-pousse*-mehed. Unine laupäeva pärastlõuna. 21. august 13:32

Pidin just minema kraani kinni keerama. Kuumaveekraani muuseas - esimest korda on meil ööbimiskohas soe vesi. Ei oska sellega midagi peale hakata.

Nii, tagasi üleeilsesse, Tamatave-Tana bussi. Meie taga istusid üks suurte prillidega nunn ja vanamehetorbik, kes päikesetõusu ajal alustasid kena kahehäälse lauluga, sellisel voogaval viisil, ikka Jesosy'st ja Hallelujah'st. Aga nad ei laulnud mitte kaks, vaid... kakssada kuuskümmend kilomeetrit.

Ja jälle tagasi Tanas - sama hotell, samad lubjatud seinad ja sama Victoria-aegne vann. Ennist ütlesin, et koht meenutab sajandivahetuse koloniaalhaiglat. Nojah, sealsamas haiglas olin ma kolm päeva patsient.

Igal reisil tuleb selline surnud punkt - täielik jõuetus, kus ei taha enam elada ega surra. Mitte midagi ei taha. Vahid lihtsalt lakke ja ehitad endale voodis tekkidest pesa. Kolmanda päeva hommikul aga tõusime üles, seljakotid selga ja rongijaama. Persse haigus, tulgu mis tuleb.

Varahommikune Tana on ikka fantast, paksud villased pibod ja pontshod, lõkked ja söepannid tänavanurkadel, hingeaur ja auravad pajad. Päike värvib kauged mäed heleroosaks. Kõige ilusamad on linnad alati ärgates ja uinudes.

Sarnaselt maantesõidukitega on ka siinsed rongid ammu tootmisest mahavõetud plekikolakad, ümarate nurkadega ja rohekashallid.

Oleme juba harjunud, et mööda Madagaskarit liikudes vahelduvad maastikud ja terved kliimavöötmed meeletu kiirusega - 100 kilomeetrit ja oled kiltmaalt jõudnud vihmametsa või troopikasse. Aga nüüd - juba kaks tundi rongisõitu ja ei mingit muutust. Ikka needsamad mäed, riisiterrassid, punasest savist majad, tossavad telliseahjud, miljon pesutükki kraavide ääres kuivamas (siin on iga päev pesupäev), mustapäised jõnglased rongile lehvitamas - ilus, aga kipub pikapeale tüütama.

Õnneks hakkab lõuna pool pilt vahetuma - tasa-tasa hakkame jõudma savanni, maastik muutub tasaseks ja kasvama hakkavad kummalised puud, nagu oleks keegi hiiglasuured petersellilehed maasse torganud.