Tansaania ja Sansibar
6 kommentaari

Olgu kohe alguses öeldud, et ei plaaninud Tansaania kohta reisikirja kirjutada. Aga leidsin, et infot selle maa kohta on siin Trip.ee-s suhteliselt vähe ja Sansibarist peaaegu üldse mitte, samuti enda elamused Tansaaniast suured.
Niisiis, Tansaania on suur maa. Sõltumatuse sai ja riigina tekkis 1964, kahe riigi ühinemisel-Tanganjika ja Sansibari . Nimekski valiti kummagi riigi esimene silbi kokkuliitmisele Tan+San, ehk Tansaania. Riik puudutab oma piiriga kolme suurt järve-Victoria, Tanganjika ja Malawi.
Meie siis sisenesime riiki Malawi poolt, jätkusid tee-, ananassi- ja kohviistandused, samuti ohtralt banaaniistandusi. Aga nagu mägedest alla tasandikule jõudsime, lõppes jõukus ja plekk-katused, algas roo ja savionnide ala. Küll võrreldes eelnevaga võis täheldada natukene edasiarenemumat põllumajandust, ehkki ka alepõllundust oli endiselt palju näha. Ja oh imet, põldudel oli näha töötamas inimesi, isegi mehi. Pissipeatus, nagu alati ilmub koheselt nähtavale inimesi. Ilmuvad nagu maa-alt. Üks vanem mees ja naine lähevad põllule, või mujale tööle. Kuna vikatit pole seal veel leiutatud, siis ajab vikati rolli ära, kas matšeete või kepi otsa kinnitatud väikse sirbi kujuline tera. Vehivad siis sellega, töö saab küll tehtud, aga vaadates seda energia ja aja kulu, siis vikati võiksid nad ikkagi leiutada. Saaks ehk 5-10 korda kiiremini asja aetud. Valgeid nähes võtab mees kiiresti peast mütsi ja palub vigases inglise keeles almust, mütsi ostmiseks. See on auklik küll. Mul oli juba enne tekkinud tunne, et Aafrikas õpetatakse inglise keelt neegritele ainult selleks, et nad valgete käest raha küsida oskaksid.
Tõuseme veelkord kõrgemale, algab okaspuurinne, mida ma enne Aafrikas näinud polnud. Lähemal vaatlusel selgub küll, et inimese poolt istutatud, sirgelt ridades. Mingid seedermännid, aga täpset liiki ei oska öelda. Olgu veel siinkohal mainitud, et teine istutatud puuliik oli eukalüpt, juba Malawis oli näha nende sirgeid ridasid. Ma küll ei oska öelda, miks just sellised valikud. Seedermännikuis oli näha ka lageraiet, eukalüpti aga raiutuna ma ei näinud. Küll on eukalüpt Lõuna-Ameerikas hea kasvuga ja saamas oluliseks paberipuu allikaks. Pidavat kasvama paberipuuküpseks 8 aastaga.
Esimene öö Tansaanias on kõrgel mägedes, kämpingus nimega Old Farm Camp. Igatahes on niiske ja jahe, otsin isegi fliisi välja. Dušširuumis on võimalik kasutada kuuma vett, ehkki ma küll oluliselt sellest puudust ei tunne, on jahedas kliimas sellest hoolimata sooja veega end pesta mõnus. Aafrika tavaline soe vesi on päikese käes mustaks värvitud tünnis soojenenud vesi, mis on täitsa ok. Õhtul on kohalikus restoranis „aafrika traditsiooniline toit”, ehk liha kartuliga. Selgitan norralasele ja kanadalastele, et see ei saa küll olla traditsiooniline söök, juba lihtsalt sel põhjusel, et alad avastati 1830-1850, kartul jõudis sinna ehk 100 aastat tagasi, ehk see traditsioon ei ole kuigi vana. Liha on igatahes väga pehmeks hautatud, nagu kiirkeetjas.
Nagu kõik eelnevad kämpingud, kuulub ka see valgetele, ehk ikkagi valged on need, kes suudavad ja tahavad äri ajada.
Järgmine päev kulgeme edasi Dar es Salaami poole, tee viib läbi Mikumi Rahvuspargi. Reisijuht ütleb, et pange kaamerad valmis. Kaugel taamal näeme kahte kaelkirjakut puulehti söömas, raban fotoka, pildistan. Veel kaugemal on näha musti täppe, vist elevandid. Raban videokaamera, et zoomiga nad pildile saada. Liiga hilja, võsa katab vaate. Mingid antiloobid põõsa taga, jälle hilja. Ja äkki jääb track seisma, otse meie kõrval on kari kaelkirjakuid. Uskumatu, ma poleks kunagi arvanud, et sellised loomad on olemas. Sellised natukene lollaka ilmega sauruse kõnnakuga loomad. Ja pole üldse kollase-mustakirjud, vaid pigem helepruunide, mõned tumepruunide ringidega hallil või mustjashallil taustal. Ka sebrad on kohe tracki kõrval, ilusad musta-valgekirjud terved loomad, või kuidas see reklaam täpselt oli. Tegelikult jällegi pigem pruuni-valgekirju loom. Ja elevante on näha ja antiloope. Ja hiljem veel kaelkirjakuid ja veel.
Siinkohal siis vahepõikena olgu öeldud, et Aafrikas armastatakse liiklust reguleerida, õigemini küll kiirust vähendada, „lamavate politseinikutega” ja neid on palju, vahest kümmekond tükki järjest. Nii ka sellel rahvusparki läbival teel. Keenias on neid hiljem veelgi rohkem. Tahame jõuda enne tipptundi Dar es Salaami, et mõningaid asju ajada. Dar es Salaami liiklus on naljakas, foor ei reguleeri midagi, igaüks püüab kuidagi ristmiku ületada. Tulemuseks on mõnus sasipundar, kust edasi pääseb ainult kõige nahaalsem. Igatahes Indias laheneks selline ummik hoopis kiiremini, või ei tekikski.
Ja jõuame kesklinna, ühes tänavas jääb meie trackil ruumi väheks ja litsume ühe seisva auto mõnusalt kokku. Võib olla on ka põhjus meie autojuhi väsimuses, oleme sisuliselt kõik hommikud 4-5 ülesse tõusnud ja kohe sõitma hakanud, haugates kiire hommikusöögi koos lõunasöögi võileibade valmistamisega. Kisa ja kära tekib igatahes kõvasti, saame tracki uuesti vabasse vette ja kihutame minema, teeme ringi ümberkvartali ja paneme tracki tasulisse turvatud parklasse, kohe on kohal ka lömmissõiduauto, mis blokeerib meie tracki. Kuna tegemist on turvatud alaga, siis kaklust ei toimu, mõne minuti pärast suruvad meie kokk ja see kellele ta enne mööda vahtimist andis rõõmsalt kätt. Autojuht läheb internetti otsima, et teha Inglismaale ettekanne juhtunust, ning 250USD politseiniku juuresolekul üleantuna autoomanikule lahendab asja lõplikult.
Meie kasutame võimalust tutvuda kohaliku kaubandusega. Tänavatel on palju automaatide ja kuulipildujaga turvamehi. Eks ole ju teada, et lähivõitluse efektiivsem relv on automaat või zeniitkuulipilduja. Igatahes see kuulipilduja mees kasutab meie möödumisel ära võimaluse, suunab relvatoru kõrvale ja küsib natukene raha meie käest. Naeratame virilalt, aga raha ei anna. Joosta pole ka kuhugi, siiski ei kasuta ta oma relva tõsisema argumendina, pääseme.
Ja palav on, oleme nüüd merepinnatasandil, niiskus. Sõidame praamiga üle pisikese lahe, kus teiselpool ootab meid kämping.
Kämpingus valime majakesed otse India Ookeani ääres, moskiitod, palju moskiitosid. Õnneks on majakes olemas ventilaator, mis nätskete linade vahel aitab uinuda, enne käime veel ujumas.
Järgmine päev varavalges ülesse, või mis varavalges, juba poole viiest alates hakkab mosee imaam jorisema ja palvust hüüdma. Und nagunii pole. Edasi Sansibarile-orja- ja maitseainete saarele. Üheotsa pilet maksab 30USD, aga laev on kiire, katamaraan. Viib umbes 2 tunni ja mõned minutid peale meid Sansibari Stonetowni sadamasse. Seal on samuti piiripunkt, saame passi Sansibari sisenemise templi. Saar ise on umbes Hiiumaa suurune, aga piklik. Natukene üle tunni sõitu põhjapoole ja leiame ühe prügimäe tagant oma hosteli. Aga randa on ja ei saa kurta. Tuba on ka täitsa OK, aga magada saab hoolimata laeventilaatorist kesiselt. Higistan ja padi pea all hakkab vastikult haisema. Interneti toas on mõnusalt jahe, kliimaseade. Temperatuur on seal sees ainult 27 kraadi. Sansibarile jääme 4 päevaks, kolm päeva rannapuhkust ja ühe päeva Stonetownis.
Ookean on mõnusal helesinine ja soe. Läheme ujuma. Kuna ei jaganud ära, et on mõõnaaeg, siis peame kaugele minema. Tulevad meelde igasugu elukad, kes ookeanis võivad olla-meduusid ja merisiilikud. Hea et meelde tulid, ühel hetkel tunnen jalas valu, aga reageerin kiiresti. Tõmban jala tagasi ja natukene valu, aga suurem kahju merisiilikust või mis ta sel hetkel iganes oli, jääb olemata. Hoiatan oma pisikesest õnnetusest ka teisi, aga põhjustajat ei oska nimetada. Teistkorda ujuma minnes tulevad vastu meie grupi kanadalanna ja karjatab, hüüab appi. Sööstame appi, tema jalatald on mõnusalt siilikule peale surunud, seest paistab 7 musta täppi. Kohe karjatab veel üks meie hulgast, olles käe siilikule peale pannud. Hakkame vaatama ringi, kõikjal kividel-korallidel on siilikud. Ohutu on ainult liivane ala. Hiljem seda ohtu enam pole, sest käime ujumas tõusuajal ja ei pea liivaselt alat kaugemale minema.
Valime tegevustest välja snorgeldamise(kel litsents, see siis sukeldumise) ja kalapüügi. Sõidame ookeanile, korallrahule. Natukene võtab aega harjumine snorgeldamisega, ikka kipun liiga sügavale ja tõmban vett õhutorru. Äkki teevad paadimehed mulle ettepaneku, et 40USD eest võin samuti sukelduda. Sobib, võtan pakkumise vastu, samuti võtab pakkumise vastu kanadakas. Nüüd võiks rääkida pikalt sukeldumisest, kui vapustav on veeall, kui palju kalu, koralle, muid veeelukaid. Meie instruktor topib väiksemale mureenile näpu suhu, see hammustab teda (õigemini küll näksib). Teise sukeldumise ajal jõuame juba 18 meetri sügavusele, instruktor hoiab minu käest kinni, õhku on mul vähe ja kogemust pole üldse. Kanadakas enam ei tule, tal hakkas nina verd jooksma. Sügavamal on kilpkonnad nagu paadid ja kivikohad(või olid need ahvenad) on suured, nii meetri pikkused. Ka mureenid on sügavamal suuremad, instruktor oma näppu neile enam suhu ei topi, hiljem vaatan et tal on ühe näpu ots kunagi varem ära kadunud. Jätan põhjuse küsimata, aga kahtlustan et toppis selle valesse kohta. Igatahes sain tugeva elamuse osaliseks, haide ja muude ohtlike mereelukate rünnakut ei tulnud meeldegi karta, niivõrd vapustav oli merealune maailm.
Õhtuks olin hoolimata kaitsekreemist põhjalikult ära kõrbenud, aga mul oli isegi vedanud. Kanadakas nägi välja nagu keedetud vähk, eriti tema jalad, mis veel nädal hiljemgi on tulipunased. Järgmine päev võtame eesmärgiks kalapüüdmise ookeanil. Siin pole nagu midagi rääkida, selle raha oleks võinud kuhugi mujale anda ja ega korraldajad ei vaevanud ka selle raha vastuvõtmisel eriti südant. Lollilt turistilt tulebki tema raha ära võtta.
Ja teen järgmise vea otsa, katsun kohalikest poekestest osta kingitusi ehk valdavalt küll T-särke. Kulutan oma aega hinnavaidluseks, saan kauba ja maksan raha. Järgmisel päeval Stonetownis mööda poode käies avastan, et täpselt sama raha eest või isegi odavamalt, saaks kauba mis on hulga kvaliteetsem. Aga eks ma teen järgmisteks kordadeks jälle järeldusi.
Stonetownis on siis turistidele rohkem vaatamist. Orjaturg, majade uksed, Unesco kaitseall olev vanalinn ise, kirik, mõned paleed ja varemed. Umbes 300 aasta jooksul oli Sansibar valdavaks orjaturuks Aafrika idarannikul, reeglina ei valged ega araablased ei läinud mandrile. Orjad toimetati Sansibarile ja müüdi seal enampakkumisel maha. Aastas käis läbi 10000-50000 orja. Orjasid hoiti keldris, mis oli masendavalt väike ja umbne. Tollal oli saar madalam ja tõusuvesi tuli keldrisse, viies endaga kaasa sealt uriini ja muu kehast väljunu. Üleeelmisel sajandile ehitati sinna kõrvale kirik, mille materjalid telliti Euroopast ja sambad pandi valgete safaril oleku ajal tagurpidi, ehk kapiteelid alaspidi paika. Ja nii jäigi.
Kuna saarele on palju sisserändajaid Indiast, siis uksed on India stiilis, elavandi naeltega. Ehkki kunagi pole saarel elavante olnud, siis nagu kohalikud ütlevad, ei või iial teada millal nad võivad tulla.
Praegu restaureerimisel olev „House of Wonder” oli omal ajal nii umbes 1880 suurim maja kogu Ida –Aafrikas, sisse ehitatud elektrisüsteemi, veevärgi ja liftidega. Selle ees ookeani ääres peetakse õhtuti kalaturgu, kus kohalikud küpsetavad värskeid mereande. Soovitan seda külastada, Sansibari eriline pitsa on suurepärase maitsega. Ja hoiatuseks , alati on seal igasugu sõpru, kes püüavad sinu pealt teenida. Ehk maksa sellele, kes sulle toidu andis. Muidu pead maksma topelt. Ise pidin ühe eriti visa venna peale karjuma, et ta ära läheks, lihtsalt käis ja käis närvidele. Hiljem püüdis ühe Rootsi turisti kotti sisse vehkida. Ja Sansibari päikeseloojangut tasub minna nautima „House of Africa”-sse, seal on ka kohaliku bändi täiesti nauditav esinemine(vähemalt meie viibimise ajal nad esinesid, loodan et see on nii alati, alustavad umbes tund enne päikeseloojangut). Ja tasub võtta Spicetour, meie oma näitas meile siis ka tähelepanuväärseid vaatamisväärtusi Stonetownis ja viis hiljem vürtsideistandustesse. Selline hariv poolepäevane tuur , soovitan soojalt .
Ja siis uuesti saarelt mandrile, niiskete linade vahele Dar es Salaamis, et järgmine varahommik veereda Serengeti poole. Serengeti ja Kilimanjaro reiside üheks lähtekohaks on linn nimega Arusha, väga ilus ja puhas linn. Asub suhtkõrgel kiltmaal ja kliima on väga vastuvõetav. Ööbime maopargis ja järgmine päev teeme kaamelite retke lähedal asuvasse masai külla. Tore küla, koosneb ainult ühe mehe kaheksa naise hurtsikutest. Lahkete inimestena jagame igale vastutulevale lapsele pihku Eesti lipu, ilus sini-must-valge asjakene. Teeb laste meele väga rõõmsaks. Külastame ka midagi rahvaülikooli sarnast asutust, kus seinal maailma kaart. Lõpuks näevad ka meie kanadalased kus kohas asub Euroopas Sveits ja Eesti.
Tagasi ulatuvalt siis maopargist kus ööbisime, nägin ka musta mamba ära. Suu oligi must, mille järgi ta oma nime on saanud. Ja roheline mamba oli selline väga ilus salatiroheline, kahjuks vägagi mürgine.
Edasi kulgeme oma safari algus linnakesse nimega Karatu, järgmine päev siis külastame Ngorongoro kraatrit. Vahepeatus Lake Manyara Hotellis, kus saame enda basseinis värskendada ja kust avaneb ülevalt suurepärane vaade järvele, mis on omaette rahvuspark. Soolaveeline järv, peatuspaigaks paljudele lindudele, samuti näeme ülalt elevante ja kaelkirjakuid. Tehakse ka safareid, valdavalt küll lindude vaatlused. Kui keegi on huvitatud turvalisest perepuhkusest, siis see oleks väga mõnus koht.
Ja siis Ngorongoro kraater. Kujutasin teda väga teistmoodi ette, aga tegemist ongi tõelise kraatriga, kõrged kraatriseinad, mistõttu ka kaelkirjakuid seal pole, tõusevad ilmselt kusagil 500-700 meetrit kraatripõhjast kõrgemale. Kraatriserv on kohati ehk ainult 50 meetri lai, mida mööda kulgeb tee. Tuleb meelde kunagi loetud raamat sarjast Seiklusjutte maalt ja merelt „Eršoti kraater”. Tõenäoliselt sai autor inspiratsiooni just Ngorongoro kraatrist. Igatahes näeme ära kõik loodetud loomad, väljaarvatud gepardid keda ei leia kuidagi. Vihmaperiood on lihtsalt rohu liiga kõrgeks kasvatanud. Jõehobuga vaatame kaldalt tükk aega tõtt, tema nii 15 meetri kaugusel, aga tean et ta on ohtlikem imetaja Aafrikas. Igal aastal palju surmajuhte, ka meie reisikorraldaja poolt korraldatud tuuril möödunud aastal lõpetas üks turist elu jõehobu hammustuse läbi. Nii et lõpuks on kõik see mida loomadest tahtsin nähtud. Nüüd veel paar päeva sõitu ja oleme Keenias, Nairobis.
Nairobi üllatab , vastupidiselt eelnevalt loetud , oma erakordse euroopalikkusega. Täiesti kaasaegne linn, juba äärest pihta hakates. Elamuarendus käib täie hooga, kesklinn on väga turvaline ja puhas. Pätikampu ja röövleid ei paista. Ei otsi ka, aitab elamustest selleks korraks.

plaanime minna Tansaaniasse veebruari lõpus. kas saaks kelleltki kasulikku infot. siin reisikirjas ei ole ühtegi viidet, kellega võiks kohapeal kontakteeruda, muidu peame jalgratast hakkama leiutama.

Loomulikult võib ka ise leiutama hakata, aga alusta näiteks siit:
http://www.tanzaniaodyssey.com/northern-tanzania-safaris/lake-manyara.htm
Selliseid overlandide korraldajaid on õige mitu ja ka nende teenused on erinevad. Alates täis luksust lõõgastumisest kuni telgiga ise süüa tehes.
Olgu siis öeldud, et kui ise alustasin, sain esimese pakkumise 200000.- krooni + lennupiletid kohapeale ja kohapeal.

Siin ühes teises teemas soovitati reisikirja: http://web.mac.com/sten.raendi/
Seal on ka soovitus mingile konkreetse safarikorraldaja leheküljele ja jutt ise ka päris asjalik.

On küll turistidele kõik ette taha ära tehtud aga siiski ehedus on täitsa alles...meie käisime Saadani rahvuspargis.Selline täiesti uus oli siis veel(2006 nov) ja loomi oli aga mitte liiga palju..kiskjaid peale 1 puuma ei näinudki ,sest oli just sadanud ja kiskjad päeval jahti pidama ei pidanud..aga jõel olid hipod ja krokod ja hulga ilusaid linde..kõik savanni hääled ja lõhnad olid ka olemas ja sealsamas kohe ookean.asutus kus me seal ööbisime oli www.saadanilodge.com majutus+safarid koos kiidiga.Sealt tagasi tegime Bagamoyos peatuse aga seal ei olnud suurt midagi teha ja jäime 1 ööks ainult, et siis sealt edasi Zanzibarile edasi minna.Meie lendasime.20 min lendu 55usd...väga mugav..mugavam kui laevaga 2 h loksuda(30usd).Elasime Kendwas, mis pidi olema koos Nungwiga kõige ilusam rand ja oli ka.Majutuskoht Sunset beach resort 2ne tuba nov maksis 50usd ja 3ne 65usd..on odavamaid ja kallemaid...aga meile meeldis just see palmilehtedest katusega asutus ,sest meid oli 5 ja saime terve majakese(2ne tuba +3ne) oma käsutusse..algul oli plaan 2 ööd olla ja siis edasi minna lõpuks olime 4 ööd enne kui Jambianisse läksime.See jäi teistpool saart ja leidsime 1 palestiinlastest perekonna ,kes oli super ilusa hotelli randa püsti pannud.Nimi ei meenu kahjuks aga oli ka 60usd 2ne rikkaliku hommikusöögiga. Idapoolses osas olid tõusud ja mõõnad hoopis tugevamad ja kohati vette ei saanudki ,sest kohalikud kasvatavad seal vetikaid kosmeetikatööstusele ja siis oli oht seal igasuguse jama peale astuda aga paadiga sai 15usd sügavamale ka ,et siis maskis snorkida..kohalikud kipakad kaluripaadid olid väga ägedad riistad.Vahepeal tuli kopsikuga vett välja loopida aga see lisas vaid vürtsi :)Stonetown oli väga kihvt aga ilma meie taksojuht/giidita oleks me seal nii ära eksinud ,et vähe pole..ostsin sealt kodustele kohalikku kohvi..väga maitsev ja nende kohvikus sai praekartulit ja peekoni!! suu hakkab vett jooksma...Dar es Salaamis elasime raha kokkuhoiu mõttes väheke tagasihoidlikumas asutuses ja maksis vist 32usd...kohalikus oli igatahes odavam maksta.Hotelli nimi oli Econo Lodge. Seal oli kesklinnas Subway ketti kuuluv söögikas(Swiss hotelli vastas), mille kõrval 1 muslimite reisibüroo kus olid väga asjalikud töötajad, kes igati meid aitasid nii infoga kui majutustega jne. ATM on piisavalt, USD ja EUR vahetamisel probleeme ei tekkinud.Lendasime kohale Zürichist Swissairiga..kuna polnud hooaeg maksis nende pilet miski 1100 eur vist.

Selle Swisshotelli nimi tuli meelde- Mövenpick..selle hotelli välibasseini saab kasutada kui maksad 10usd..sisaldab rätikud,puuvilju ja essmaklassilise teeninduse.