Teine kiri Ghanast

Imre Karulin saadab järjekordse kirja Ghanast, seekord juttu pangandusest Aafrika moodi, maailma kauneimatest koskedest ja koduloomadest, kes on miskipärast poole väiksemad kui Eestis.

Kui tahad aga Ghana elu-olu kohta midagi küsida, siis postita oma küsimus Reisifoorumisse.
Postita küsimus

Vabandan, et olen suhtelist vaikust hoidnud - siin käivad asjad nii, et kui mul on aega, siis pole üldjuhul netti. Ja kui on nett ilusti püsti, siis pole mul jälle aega - ok.

Hetkeseisuga olen kaks nädalat siis väikse härra moodi tööl oma hiiglasliku palka välja teenimas käinud. Kuigi algul käis jutt ainult Bank of Ghanast, siis võttis minu juhtum enne tööleminekut gramm teise varjundi. Selgus et hakkan resideeruma mitte kesklinnas asuvas kindlus-peakontoris, vaid hoopis lennujaama lähedal National Banking Colleges. Vaatasin et murjamitele tuleb juba rusikatega tarkust jagama
hakata - et mis krdi pettusskeemi ma sattund olen - aga nüüd olen juba
rahul.

National Banking Colleges on kesk- ja kõrgema astme pangajuhtide täiendõppekeskus ja mind deporteeriti siia, sest Bank of Ghanast sisekontrolli boss (s.t minu ülemus) tuli siia rektoriks. Vajadusel käin siis peakontoris nuhkimas/andmeid kogumas.

Tööpunker (sest ta on ikka suht pisike - 30-40 matsi peakontori
2000ga võrreldes) asub linna ühes shikimas rajoonis, a la Kadriorg
või Pirita - paksult saatkondi ja muidu ülbemate firmade kontoreid täis.
Selline kena, rahulik ja megaroheline. Tööl sokutati mulle ilusti oma
ohvis, spartalik küll aga kõik vajalik on olemas. Kui peakindluses käisin, siis seal oli pilt oluliselt nukram, igas ruumis 4-5 bürokraadijurakat passimas (arvutid muidugi veel vanemad kui minu oma).

Vot sellises kohas sisustan oma kuumi, kuid minu jaoks
konditsioneeritud päevi. Kuid töö tegi ahvist inimese, küll teeb ka
vastupidi s.t. otsin praegu alternatiive oma praegusele
nädalapäevasisustamisele (rabelemine tööl ja ventilaatorivaatamine kodus).

Esimese sammuna sai tehtud suurinvesteering globaalse kliimasoojenemise vastu võitlemise raskel, kuid tänamatul rindel - ostsin vahva jalgratta. Kuigi siinne transport on mu kohalik armuke, kuid iga päev neli tundi tro-tro oodamisele ja rallimisele kulutuda pole päris normaalne. Transport on siin ikka uhke küll - isiklikest rekordidest niipalju, et ühel tublil keskealisel Datsuni-bussil oli kiirus 115 km/h (linnas) ja pisikesse Daewoo Ticosse võeti 6 mehekolakat peale nagu naksti. Imetlusväärne, kuid sellisteks seiklusteks lihtsalt pole aega :(
Lõpuks ometi linnast välja

Ajasisustamisest niipalju, et olen vaid korra Accrast välja pääsenud, kuid see oli ka uhke väljasõit. Esmaspäeval, mis oli siin riiklik püha (kuigi tegelik kuupäev oli pühapäev, aga et vaba päev jumala eest raisku ei läheks, tegi president esmaspäeva ka vabaks:) kutsusid noored pangahärrad mu loodusesse. Eesti keeles öeldes oli see 300km Volta regiooni koske vaatama ja 300 tagasi.

Uskumatu kui palju 20 inimest võivad endast detsibille välja pigistada - bussis käis selline lõugamine, et pidin kõrvalistuva murjani jutust kaks kolmandikku üle kysima. Aga väga tore iseenesest - pakuti kohalikku rahvuslikku uhkust, palmiveini (midagi eesti koduõlle ja koduveini vahepealset, kuid päris hea kraam kokkuvõttes). Ka loodus läks
bussiaknast piidelduna järjest dzhunglisarnasemaks.

Enne lõpp-peatust veel 3km tuuritamist mööda dzhunglit ja siis hopa - kaljudega piiratud pisikene muruplats ja järvepoiss. Krooniks muidugi kosk (kõrgus 60 kuni 150m - täpselt ei saanudki teda, sest kohalikud teavad oma loodusest veel vähem kui mina:) loodusliku dushina alla mürisemas. Kõrgelt langev vesi annab kehal muidugi rohkem kivirahena tunda, aga suhteliselt suudlahtijättev looduslik ilu oli seal kyll.
Tööta peaga!Räägin tiba ka toredatest erinevustest Euroopa ja Aafrika eluolu vahel. Murjamid töötavad väga palju peaga, sõna otses mõttes. Naised tassivad peaaegu kõike pea peal. Seda on lahe vaadata - pisikesed tüdrikud suurte pesukaussidega pea peal ringi
kakerdamas, 3 kasti Cocat mehemüraka peas, koorem puid vanaeide peas, paar kotti tsementi kohalikku poisikõrendi peas - kõik dokumentaalkaadrid Accra tänavailt.

Lastekandmisest niipalju, et naised kannavad oma viimatisündinut (ghanalaste termin) seljas nagu kotti, linaga lupsti beebi selga ja omi asju ajama. Egas lapsesünni pärast elu seisma jää.

Veel üks uhke vaatepilt on loomad tänavatel. Kõik loomad on üks aste väiksemad kui Eestis: kassid rotisuurused, koerad kassisuurused, kitsed nagu meie krantsid, lehmad/hobused nagu meie kitsed. Kitsed ja kanad on siin koduloomadena suht popid, kuigi nad on vabakutselised (tegelevad ise söögiotsimisega, kuid õhtuks roomavad ikka koju). Pisikesi sarve- ja sõrakandjaid näeb tihedamalt kui penisid ja kõutse.

Eksootikat siin ikka nii et tapab, eriti linnadest eemal. Jutt jumala õige - külades elatakse liivast onnides, kõvemad mehed ka barakkides, küntakse, külvatakse, koristatakse saaki nagu muiste. Isegi lapsed on julgemad kui linnas, ei piirdutud mitte ainult obroni-obroni kisamisega, vaid tulid mind ikka katsuma, kas on ikka päris.