Tiger Leaping Gorge
3 kommentaari

Jäädvustamata tiigrihüpe.

Mis sõnad kipuvad keelele, kui oled just sõitnud 2.5 tundi kaunist külavaheteed, siis asutanud end kuldkollastest rapsipõldudest ja õitsvatest ploomi- ja kirsipuudest ümbritsetud rajale, mis kuuldavasti viib ühte maailma sügavamasse ja maalilisemasse jõeorgu ja jõudnud paika, kus ereroheline mäslev Jangtse sinnasamasse orgu suundub ja võtad välja fotoka ja püüad pilti teha ja fotoka sisemuses miski jookseb krigina saatel hunnikusse ja siis ei tee enam mitte midagi…? Loogiliselt võttes tuleb aru saada, et kui fotokas (kuigi korralik Canon) on juba nii mitmeid aastaid vana ja truult jäädvustanud tuhandeid pilte, siis tuleb kord aeg, et temaga midagi juhtub. Aga ebasobivamat aega selleks annab ikka leida. Reisil oleme kohanud mitmeid seljakotlasi, kelle ülimaks uhkuseks on reisida ilma fotoaparaadita ja seega säästa end pildistamisega kaasnevast turistlikust kitsist ja ebaautentsetest muljetest. Jah, selliste originaalsete rändurite ridadesse me ei kuulu. Niisiis keelele kipuvad esialgu mitut sorti vänged sõnad. Aga tee lookleb muidugi kutsuvalt aina edasi, Hüppava Tiigri Orgu. Läbi nende õitsvate viljapuude ja lainetavate põldude mägede poole. Quaiatoust (kus buss peatab ja rada algab) viib rada (erivärviliste nooltega üsna hästi suunav) nii poolteist tundi Naxi Family GH-ni, mis on väga sõbralik paik lõunasöögiks, või miks mitte ka öömajaks, kui aeg juhuslikult sealmaal. Sealt edasi on 2 üpris vänget tundi ülesmäge ja siis veel kaks või kolm, et jõuda Halfway GH-ni. Külalistemaju on rajal üsna palju ja tundub, et ehitustööd pole veel lõppenud. Halfway meelitab kividele maalitud reklaamidega, tavalise imehea toidu- ja kuuma vee jutu kõrval seisab uudne „scenic toilet view“ (siinkohal tervitused Taavi Paele..). Igatahes sinna Halfway GH me pidama jääme, saame toa (30Y), mille vaated on täiesti võrdväärsed peldiku vaadetega, mis ükskõik mis otsast vaadates on täiesti suurepärased. Sama vaatega on ka mõnus veranda, kus saab süüa ja juua. Omanik tundub olevat selline käsitööhuviline, menüü on pulkadest tehtud, lauad-toolid pakkudest, seinal ripuvad pisikesed puust lipukesed (Eestit seal veel polnud, aga omanik lubas peagi teha, nii et kui keegi on sealkandis, kontrollige järele). Esialgu on külalistemaja tühi, aga tunni pärast saabub üks inglane ja tema kannul neli tudengit Shangaist. Inglane on keskealine õpetaja, kes neli nädalat idarannikul õpetajaid koolitas ja nüüd nädalakese enne kojulendu Yunnanis ringi vaatab. Tundub, et tal on tõsine vajadus rääkida kellegagi, kes pole hiinlane. Aga ega meilgi midagi selle vastu pole, pealegi on ta väga kärmas õlut välja tegema, sest kõik on ju „so cheap“. Õhtu ja õlu arenedes me jõuame üksmeelele, et Hiina on määratud saama maailmavallutajaks. Nii edasipüüdlikku inimressurssi lihtsalt ei eksisteeri kuskil mujal maailmas. Inglane rääkis, et neis keskkoolides, kus tema käis (ja neid polnud vähe), pea kõik õpilased elavad koolis, 2-3000 teismelist ühes hoones. Peale selle, et koolipäev on üüratult pikk, õhtul on neil kolm tundi ettevalmistustööd järgmiseks päevaks, järelvalvaja valvsa pilgu all. Ja need ei ole internaatkoolid, õpilased on enamasti samast linnast või kümmekond kilomeetrit linnast väljast, aga selline on lihtsalt komme. Konkurents on igalpool kõva nagunii. Ühe lapse poliitika tähendab seda, et kõik vanemate ambitsioonikad ootused ja lootused on ainsale võsukesele suunatud, kel lihtsalt ei jää muud üle kui ennast ületada. Või valmistada vanematele pettumust. Ainsate lastena on nad ka harjunud kõike saama, mida tahavad ja pole ka vajadust teistega arvestada, nii et pole midagi imestada, et noored hiinlased kuidagi ülbed ja endaga äärmiselt rahul tunduvad.

Halfway GH-st ligi kahe tunniga jõuab paika, kus ülemine rada ja alumine tee kohtuvad. Seal on Tina GH ja mitu muud ka. Ses paigas jõeorg on kitsaim ja jõevesi vahutades keev ja kuuldavasti siin kuskil see tiiger ka kunagi hüppas, aga et seda kõike oma silmaga näha, tuleb ronida veel oma 40 minutit allamäge. Siin on muidugi konks. Just paigas, kus jõgi paistma hakkab, on väike lukustatud värav ja värava ees kuduv neiu ja seinal silt, et bla bla 30Y tasu, mis te pargi väraval maksite, ei sisalda tasu, mis läheb siinse raja korrashoiuks ja tubli kellegi õpetaja pere on võtnud asja oma kätesse ja värava läbimiseks makske 10Y juurde jne. Püüame üht ja teist pidi, ja kokkuvõttes saame taaskord tudengisoodustust, ehk maksame 10Y kahepeale. Nõme igatahes. Ja kuigi jõgi allpool on tõesti vahutavalt keev ja org on muljetavaldavalt sügav, aga et peagi seisab taaskord silt, et keegi Sunny hoolitseb siin silla ja edasise raja eest ja meie enda ohutuse huvides tuleb maksta 5Y, siis peagi läheme sama rada pidi tagasi. Õpetajavärast läheb kaks rada. Üks ülesmäge (kust me enne tulime) ja teine mööda jõeäärt vasakule. Et seal ühtki väravat polnud, siis mõtlesime, et kõnnime veidi. Veidist sai tubli tund, millest pool väga tõsiselt ülesmäge, aga vaated siin on oru parimad. Rajal pole kedagi, väike kitsekari välja arvatud, linnud lendavad ringi, jõgi on … jah, ilus jõgi. Mäeserval näeme ka teed, mis tagasi Quaiatousse viib ja sestap jätkame rada ülesmäge. Nagu arvata on, lõpeb ka see rada maksuväravaga, seekord Woody 2 GH juures. Et keegi aga otseselt väraval ei istu, siis kiire spurdiga oleme teel ja tõmmanud hinge, läheme külalistemajja ja ostame pudeli vett. Üldiselt tundub selline kena ja üsna sõbralik külalistemaja. Et plaan on õhtuks Lijiangi tagasi jõuda, siis peagi astume mööda uut looklevat asfaltteed Quaiatou suunas. Passplanet kirjeldas üleolevalt, et just imagine trekking the lower route when the road is finished vms. Aga vaated on siin märksa paremad, kui ülal - näeb nii jõge kui mäge, mäel (peale esimese paari tunni) jõge enam ei näe. Üldiselt see tee tundub ideaalne jalgrattasõiduks. Selle erandiga, et paar kilomeetrit pole veel valmis ja pealegi hiljutised maalihked on osa uuest teest juba ära lõhkunud. Aga kõndida on tore. Autosid ei ole ühtegi, mis varsti väga tore ei ole, sest pärastlõuna hakkab saabuma ja Quaiatousse on veel tükk maad ja sinna ööbima küll jääda ei taha. Ühes maalihkekohas on veoautod kive vedamas ja hääletame ühte neist. Et Hiinas midagi tasuta ei saa (peale kuuma vee) see on juba selgeks saanud ja 10Y eest pole paha looklevat teed autokabiinist näha. Quaiatous passime tunni oodates mõnd bussi, jube tolmune vilets linn nii kena oru alguses. Praktilist: Lijiangist Quaiatousse läheb otsebuss 8.30 hommikul (26.5Y). Teine variant on püüda saada ükskõik millise Zhongdiani mineva minibussi peale (pilet Q-sse 12-15Y), aga oleneb õnnest, kui kaua nende täitumist tuleb oodata. Quaiatous peale silda on putka, kus tuleb osta sissepääsuluba Tiger Leaping Gorge´i (30Y). Putkast möödahiilimine pole enam kuigi reaalne. Meil õnnestus küsida tudengisoodustust (aegunud ISIC sobis ka) 50%.

Helle-Mai, lugesin praegu Sinu loo läbi ja kui olin lugemise lõpetanud ning enda ümber toas ringi vaadanud, tekkis mul hetkeks imelik tunne, et kus ma nüüd tegelikult olen....

Sa oled oma loo kirjutanud sellise sametiselt lainetava mõttekäiguna, et lugedes seda tundsin ennast otsekui unenäos nähtamatute käte poolt kantuna läbi Sinu poolt kirjeldatud imeliste paikade...


You know the way to Mordor.You have been there before.Take us to the Black Gate!

Kaerahelves, Sinu siidjalt sametine kommentaar kolab mu korvades kui kaunis muusika... :)

Oli tõesti ilus lugeda, something touched my mind....

Palun kirjuta teinekord veel midagi, arvan, et paljud ootavad Su lugusid.

Lugupidamisega,

Kaerahelves


You know the way to Mordor.You have been there before.Take us to the Black Gate!