Küll juba veidi hilinenult, aga siiski kõigile palju õnne - ei tulnudki maailmalõppu Prantsusmaa piiri pealt ;) Miks ma selle aga üldse teemaks võtsin, on ikka need elu pisikesed kokkusattumused. Võibolla vaid vähesed teavad, et samasuguseid eksperimente tehakse maailmas tegelikult juba tükk aega, üks nendest kiirenditest asub USAs, teine aga, oh üllatust – Tsukubas!! Lisaks sellele on minu üks kohalik parim sõber Härra Hindu just see teadlane, kes neid osakesi omavahel paugutab. Ja kui kokkusattumustest veel väheks jäi, siis veel väike seik, et napid kümme päeva enne, kui kõik kergeusklikud hinge kinni hoidsid, olin ma ise üks nendest, kel oli võimalus Positronide ja Neutronitega sama ringi mööda jalutada.


Ma ei hakka üldse vale muljet tekitama, nagu ma sellest teaduseksperimendist kuidagi eriti hästi informeeritud oleks. Kui aus olla, siis võttis minu humanitaarimõistusel tubli pool aastat enne, kui ma üldse hakkasin aru saama, millega too alati sõbraliku naeratusega, pigem New Delhi taksojuhti kui teadlast meenutav noor mees tegeleb. Teadsime vaid, et kuskil Tsukuba külje all on maa sees mingid torud, kus midagi ringiratast sõidab ja siis kokku saades plahvatab. Ehk meie oma kõnepruugis: „Circle, circle, ding-ding-ding. ("Ring, ring, ding-ding-ding) Noh, tegelikult sellest ju peaagu piisabki :)


Siiski, kui ma tolle teadusasutuse avatud uste päeval esimesse hoonesse sisenesin, oligi mul tunne, et kukkusingi Musta Auku. Kui ma arvasin siiani kogu aeg, et ma ei suudaks ainult arstiteadusega tegeleda, kõik ülejäänu on õpitav, siis need ilma ühegi tolmukübemeta vastu läikivad majatäied tipptehnoloogiat alandasid mu eneseusku tublisti. Mul vist pole mõtet kirjeldada siin, millised täpsed need hooned olid, või mida uut ma selle täistööpäeva pikkuse ringkäigu jooksul õppisin, peamiselt tahtsin jagada teiega väikest fotogaleriid otse Draakoni südamest.


Aga enne veel väike jutt kõigile skeptikutele, kes küsivad, milleks inimkonnale need eksperimendid, milleks sellised instituudid, mille ainuüksi elektriarvest piisaks mitme Eesti riigieelarve täitmiseks, rääkimata tuhandete teadlaste ajupotentsiaalist. Et milleks meile see Suure Paugu taastekitamine? Praktiliselt kõik projektis osalevad teadlased püüavad neid elektronide plahvatusel mikro-mini-nanosekunditeks (oo, füüsikud, andestage mulle, kel mul puudub igasugune pädev sõnavara) tekkivaid universumi algosakesi mingil omal eesmärgil, mitte nähtuse kui enda jaoks ise. Nii näiteks on minu sõbra projektiks saada need algosakesed kätte, et neid kasutada tehnoloogias, mis võimaldaks ravida vähki ilma operatsioonideta. Nii et üks päev, kui vähi avastamine ei tähenda inimestele enam surmaotsust vaid kerget raviprotseduuri, ehk siis saame ka oma teadus-hirmudest üle.

KEK (23)

Vot sellised säravad jubinad. Oletatavasti on see üks jahutusmehhanismi detail kuid peamine vaatamisväärsus seisneb minu jaoks selles uskumatus puhtuses. KEK (21)

Esimene lõpututest torukoridoridest mida mööda elektrone jooksutatakse KEK (47)

Rikutud Eesti mõtteviisi kohaselt tekkis muidugi küsimus, kas keegi on nende hiiglaslike magnetite vahelt vasest torud pihta pannud ;) KEK (53)

Nn hoovõturada, elektronide stardikiirenduse sirge KEK (73)

See on siis see kuulus maa-alune ring, mida mööda neutronid paremale ja positronid vasakule lippavad :) KEK (81)

Ding-ding-ding ruum, ehk see, kus käib pauk KEK (84)

Paugu-aparaat ise