Ukraina
52 kommentaari

Valmis on piltidega koduleht Ukraina reisist http://www.hot.ee/ukrainaautoreis/index.html

päris huvitav lugemine, kuid Odessa suhtes ei saa nõustuda.
Mõnus linn on (ja liivarannad on täiesti olemas ;)

Ju siis kusagil on liiva ka veetud sinna, kuid mina ei suutnud neid leida.

Oma tänavusuvist reisi planeerides sai valitud tagasisõiduks lõik läbi Ukraina. Kahtlusi oli, otsustavaks sai sõbra sugulaste külastamise võimalus Bukoviinas. Läbida tuli marsruut: Moldova piiripunkt Rossošani- Tšernouci-Ivano Frankovsk-Lvov-Poola.
Olin lugenud siinsest foorumist ja kuulnud ka Ukrainat külastanud sõpradelt sealsetest halbadest teeoludest. Polnud ka oodatud odavat bensiini (6,35-6,65 grivnat/liiter* 2,33= 15,5 eek/liiter).
Kahjuks osutus suurem osa ka tõeks. Hoiatusmärkidega märgistamata 20-30 cm sügavused löökaugud; tõusu lõppudel ja kurvi taga varitsevad veoautode rööpad, mis jätavad sõiduauto põhjale kinni; asfaldist välja lõigatud tühikud ja nädalavahetuseks sinnapaika jäetud lapid, 20 km/h piiranguga teelõigud, kus midagi ei toimu ning vahest uuel nädalal kavatsetakse töid alustada; kruusaga „parandatud” asfalt. Just sellised olid meie teele jäänud kilomeetrid. Ainus tõesti korralik teelõik oli Užgorod –Lvovi teel Stryist alates vast viimased 50 km.

Ukrainasse sisenesime Rumeenia-Moldova poolt. Meid saatsid inimesed, kes omavad Rumeenia piiri ääres kinnisvara ja aeg-ajalt külastavad ka sealseid sugulasi. Nad on piiripunktis ametnikega nägupidi tuttavad, ilmselt seepärast meilegi asjatuid takistusi ei tehtud ning mingeid „ökomakse” ei nõutud. Öine piiriületus läks 45 minutiga.

Tagasisõit Poolasse aga oli palju keerulisem. Lvovi lähistel on kolm piiripunkti: võrdselt 71 km kaugusel Sehyni(šegni)/Medyka>Przemysl ja Krakovec ning 55 km kaugusel asuv Rava-Ruska. Kuna viimatimärgitud punktis olid tuttavad oma autoga pühapäevasel päeval 30 kraadises kuumuses oodanud 8,5 tundi, siis polnud tahtmist sinna minna. Lisaks olid nad värvikalt kirjeldanud sealset korralagedust, jõhkrad järjekorras vaheletrügimised, „heategijad”, kes 200 grivna eest korraldavad kiire läbisõidu jne.

Kuna mul on muidu hea, suhteliselt vana Shell Euro Atlas aastast 1999, siis valisin sealt E40 peal asuva vanema Sehyni/Przemõsli. Kahetsen tänaseni, kuigi oleks võinud palju halveminigi minna. Kui ööl vastu 1. augustit asusime Lvovist teele, ei osutanud miski varitsevale ohule. Tüüpiliselt Poola piirile eelnevalt oli mõne kilomeetri sees kümmekond bensiinijaama. Ühes inimtühjas tankisin auto paagi kaelani täis. Läbinud veel teeremondi ja künnised, jõudsin 20 km/h piiranguga piirialasse. Kell oli täpselt 2 öösel. Märkasin pimeduses miilitsapatrulli, kes sundimatult vestles eraautojuhiga. Täiesti valgustamata tõusuga teelõigul nägin paremal pool teed vast 200m katkematut rekkade rivi. Vasemal teeääres märkasin maadlevaid mehi. Esiteks arvasin, et tegu on igavlevate rekkameestega, siis jälle, et veoautojuhid on kätte saanud tendilõikaja. Kui nägin lahtist veoauto ust, mõistsin, et pekstakse juhti, kes ei soostunud röövimisega. Ei saanudki lõplikku selgust, kui mu kõrvalistuja röögatas: „Sinu auto peale tulevad, pane minema!” Õnneks polnud ma peatunud rekkade taga, ega ka nende kõrval. Vastu mäge auto mootor õnneks vedas korralikult. Naine jõudis tsentraaliga enne uksed sulgeda. Kaks või kolm maikades siilisoenguga tüüpi jooksid rusikatega vehkides mu auto ette. Üks üritas ust lahti tõmmata. Lootsin jõuda piirivalvuriteni valgustatud katuse alla. Uskusin, et ega seal juleta rünnata. Aga ei saanudki vormimeesteni. Üle 100 m oli sõiduautosid tropis ees. Arusaamatu oli, mismoodi nad järjekorras passikontrolli sõitsid. Meil polnud aega pikalt mõelda. Autos olime viiekesi, neist kaks last. Näha oli, et me polnud esimesed, kes olid olnud sellises olukorras. Jõudsin korra pimeduses paremal pool asuvate tolliladude juures ringi keerata ja tagasi mäele tulla. Peatusin mingi putka ees, kus sees olnud kaks naisterahvast upitasid aknast välja vaatama peagi algavat actioni. Proovisin veel leida paremalt väljapääsuteed kotist, asjatult. Traataia taha oleks võinud sõita ennast lihtsalt kinni. Uus mäkketõus kujunes hoovõtuks pealesõiduks vastu jooksnud jälitajatele. Mitte keegi pealtvaatajatest ei üritanud takistada meile järele jõudnud ründajaid. Sõitsin otse peale „kangelasele heledas maikas”, kes lootis ilmselt, et peatun, kui ta ette seisab ja rusikaga vehib. Alla ta ei jäänud. Teine ründajatest oli kukkunud või. kükitanud vasemale maha. Õnneks ei tulnud paremalt ühtki piiripunkti läbinud autot ega vasemalt vastu mäge piiripunkti tulijat.. Sain rekkade rivist Lvovi poole minema. Miilitsapatrulli kohal võis kiirus olla 90-100 km/h. Võis-olla juhus, aga kohe startis teeäärest sõiduauto, millel nägin saksa numbrimärki. 2-3 km ei tahtnud ta kuidagi maha jääda. Alles pärast meeletuid möödasõite hispaanlase džiibist ja rekkadest, tundus et kohe sabas ei ole enam kedagi. Hiljem Lvovis meenus, et väga veidralt oli vahetult enne rünnakut käitunud poola numbrimärgiga mahtuniversaal. Esiteks sõitis paar kilomeetrit täistuledega taga, siis läks mööda ja peatus koheselt teeservas, siis juba lähituledega sõitis vaikselt piirialani taga ja peatus pimeduses. Meenusid nähtud maikad, ilmselt hinnati saaki.

Ei tahaks enam kunagi midagi sellist kogeda. Hullem kui teadmatus- kas sihiti meie autos olevat vara, katuseboxi, keskmisest hinnaklassist kallimat autot vms, on šokis algkooliealised nutvad lapsed, hirmunud abikaasa läbielamised. Võib-olla peeti meid priske rahakotiga Poola turule sõitjateks

Pärast asjatuid hotellikohtade otsinguid, liiklusmiilitsaga kohtumist, unetut ööd Lvovi lähedases valgustatud tanklas, läksime kella kaheksaks Rava-Ruskasse. Seal ennast kannatlikuks sundides ületasime piiri 5 tunni ja 20 minutiga. Ka see oli omamoodi elamus, millest kavatsen kirjutada eraldi loo. Hiljem olen Eestis elavatelt ukraina päritolu inimestelt teada saanud, et Sehyni punktis on inimestel minust palju halvemini läinud. Et keegi oli jäänud ilma 35000 eesti krooni suurusest rahast ja rünnatud on teisi ennegi, siis kavatsen sama kirja saata teadmiseks Eesti Kiievi saatkonnale. Loodetavasti edastatakse ametlikus vormis info ka vastavatele Ukraina võimudele. Ei saa ju olla nii, et riik, kes tahab saada EU liikmeks, elab nii nagu perestroika järgsel segaduse ajal ja loomulik on, et osades piiripunktides on röövlite ja pättide võim, katuseandjad ning räket. Vast on abi ka Ukraina reisi kaaluvatele eestlastele.

Veel. Tegin varahommikuse kõne Tallinnasse Välisministeeriumi konsulaarabi infotelefonile 53019999. Loodetud osavõtlikku abi ma ei saanud. Oli nagu usaldustelefon. Lohutati, loodeti, et ma ikka koju jõuan. Aga konkreetset vastust, millisest piiripunktist inimvääriliselt Ukrainast Euroopa Liitu tagasi pääseb, ma ei saanudki. Naishääl küsis: „Milline see abi peaks siis olema?” Rohkem nad ise ka meie vastu huvi ei tundnud. Mõttetu on edaspidi tõsiselt võtta VM üleskutset, enne välismaale sõitu nende kodulehel registreeruda. No comments.

Mul tekkis lugedes küll tunne, et kogu seitse päeva istuski reisija roolis, läbis oma 6-7 tuhat km ja Ukrainat (s.h Krimmi) nägi minimaalselt. Ja eriti veel sellise kvaliteediga teedel. Ei saa eriti aru, mis sellise reisi mõte on? Minu meelest on nii, et kui oled järjest 8-10 tundi autos istunud, siis kohale jõudes ei viitsi küll midagi vaadata ega kuhugi minna vaid soovid ainult mugavat tuba, hotelli restoranis süüa ning puhkama. Sellise reisi korral ei peaks ju niikaugele minema - võib ju ka Eesti hotellis ööbida. Olen ise seda juhtunud paar korda kogema, kui pole viitsinud meeldivaks rahulikuks vaatamisväärsuste vaatamisega päevakulgemiseks planeeritud trassi pikkust elektroonilisel kaardil korralikult üle mõõta ning hinnanud vahemaid "silma järgi" reisijuhi skemaatilisel kaardil. Tulemuseks on see, et osa asju jääb nägematta, õhtupoolne päev möödub haledas kihutamises ning õhtuses sihtpunktis vangud peale sööki kohe voodisse.

Vaadates läbitud marsuuti (Ukraina "mandriosas" lisaks tuttavatega kohtumisele mingeid vaatamisväärsustega või puhkusega seotud peatusi ei olnud) ja puhtalt autoga seotud kulusid, oleks kuuajalise etteplaneerimise korral sama raha eest lõdvalt saanud sõita EA otselennuga Simferoopolisse (ca 3500 eek), rentida Autoeurope vahendusel 7-ks päevaks väikese auto (ca 3700 eek) ning läbida Krimmis ca 1500 km (ca 1400 eek). Raha oleks vähem kulunud, puhkusepäevi kohapeal oleks oleks olnud rohkem, ära oleks jäänud suur osa teede ja piiri stressist ja puhkust oleks alustanud värske inimsena. Vajadusel oleks saanud auto ära anda ka Kiievis (hind mõne võrra kõrgem küll siis).

Ise olen juba ammu loobunud välisreisidel (v.a Läti, Leedu ja Soome alumine osa) kus autot vaja, auto kaasatarimisest. Kulud on raudselt väiksemad, puhkuse päevi ei lähe kiirteedel raisku ning ei väsita nii hullult. Eriti veel kui lastega reisid.

Euroopas on lisaks veel meelduiv alternatiiv kiirrongid, mis viivad punktis A punkti B uskumatult kiiresti ja mugavalt ning mõningase planeerimise ja uurimise korral on võimalik saavutada sama või isegi odavam hinnatase kui autoga sama vahemaad läbides. Auto võtad kohaale jõudes rongijaamast. Sõitsin hijuti TGV-ga Brüsselist Bordeaux'i lähistele (ca 800 km) 5 tunniga, milles sisaldus 1 tund Pariisis ümberistumiseks. Hind kahele täiskasvanule (väikelaps oli tasuta) ca 2000 eek. Autoga oleks läinud ligikaudu 9-10 tundi kui ummikuid poleks olnud, kütus ca 1400 eek, teemaksud ca 500 eek ja lisaks veel 2 lisa autorendi päeva.

Ka minul kogemus olemas piiril küsitavast "maksust" ja miilitsate altkäemaksust. Olen tänaseks saanud kirja kokku ja ootan vastust selle ametlikule tõlkimisele, mis on küll kallis, kuid mind ei huvita hind. Nimelt on mul soov see kiri, koos video ja piltidega edastada otse Ukraina saatkonda. samuti kasutan ma ära poliitikutest häid tuttavaid. Need videod ja fotod koos toimunud kirjeldustega piiril saavad saadetud ka EU tegelintskitele. Kellele täpsemalt, seda ma veel uurin. uskumatu, et sellise iseenesest mõnusate inimestega riigis teevad häbi piirivalve ja miilits, mis peaks inimestele just turvatunde tagama. Isiklikult teen kõik, et asi võimalikult suure kella külge läheks. Mul on täitsa häälega video olemas, kus piirivalvur küsis 200 kohaliku, et probleeme vältida. Ma siis küsisin, et milliseid. Ta arvas, et neid saab leida. Ma ei maksnud ja ei leitud. Ma ei tea, kas õnneks või mitte. Aga kui juba rohkemate tärnidega mees välja ronis ja ütles, et mõistlik on siiski maksta, arvasin ma, et tuleb talle öelda, mida ma arvan ukrainast. Ütlesingi ja ta jäi suht mõtlikuks. Videokaamerast plaadi võtsin ma kiirelt välja juhuks, kui ikkagi midagi neile ei meeldi. Nüüd on mul väga selgelt hääle ja pildiga plaat, kuidas raha küsitakse. Kuna dvd kvaliteet on hea, siis televisioonilgi võiks olla huvi asja vastu.

Jõudsime 1. augustil mõni minut enne kella kaheksat hommikul Rava-Ruska piiripunkti. Uued ehitised ilusa ilmaga annavad kokku kena vaatepildi. Selge märgistus: vasak rida sõidautodele, keskmine bussidele, parempoolne veomasinatele. Tegelikult olid kahes vasemas ainult sõiduautod ja pakibussid. Mõni minut peale kaheksat saabus päevinäinud Ladaga spordiriietes noormees, kes tekitas keskmise ja parempoolse rea vahele veel 2,5 rea. Saabujaid oli veelgi. Kõik ikka sinna lisaritta. Teisest reast tuli ühest Poola numbriga autost pealt 50-ne daam, kes hakkas saabujatele näitama kohta, millise teise rea auto ette nad võivad ennast seada. Sain aru, et algul meie ees kuni esimese väravani olnud ca 30 auto pikkune rivi muutub kohe 50-seks.
Kohtade korraldamine jätkus ka pärast väravat, kus Ukraina piirivalvur andis lipikud piiriületuseks. Lipikutele märgiti reisijate arv ja auto number. Kui algul olid ainult Poola numbritega autod eelistatud, siis tagantpoolt tulid enamasti ukrainlased. Žigulid, vanad Opelid, lisaks mõned mossed ja ekstra vaatamisväärsus Gaz-24. Kõik kaunilt tuunitud ja ehitud, kleepsud, värvilised laiad porikummid ja korralikult roostes-mõlkis. Igas autos reeglina üks juht ja pealtnäha tühjad masinad. Kõik masinad üritati aeg-ajalt lükata nüüdseks alles jäänud kahest reast parempoolsesse. Bussid ja veomasinad, kes „2,5” mööda mahtusid suunati kuhugi eraldi paremale, aiaga eraldatud tsooni.
Mõned „muulased” rääkisid järjekorras, et see sõpruskond- näha oli 40-50 masinat, veavad Ukrainast Euroopa Liitu autokütust, viina, sigarette. Igatahes, ärikad sõltumata autonumbri päritolust tundsid üksteist suurepäraselt. Uusi tulijaid tervitati kättpidi. Jutt käis nii ukraina kui ka poola keeles. Ka autosid veeretati edasi sõbralikult. Justkui ukrainlane poolaka oma ja vastupidi ka. Jäi mulje, et mõni mees veeretab üle piiri kahte masinat. Kui mingigi autode edasi liikumine toimus, hakkas „soodusrivis” meeletu edasi-tagasi autodest-autodesse jooksmine. Peale „paigutajate” oli näha ka asjaajajaid, eeskätt see 50-ne proua, kes sebis tolli-passikontrolli putka ja kärsitute rivi vahet. Mingil hetkel tuli dokumendi patakaga helesinise särgi ja pagunitega ametnik, kes suunas „soodusrivist” paar „vale” masinat uude, kolmandasse rivvi ja nii sai korraga ca 20 autot otse läbi passikontrolli sõita, mõned sealtki kohe läbi. Selgus, et neil oli juba enne dokumentidega putka akna juures käidud. Ei mingit häbitunnet, ega ametniku selgitust ülejäänud ootajatele-miks siis nii?? Moepärast käis laigulises vormis piirivalvur ka mõne Lada pagažiruumi kaemas. Aga ei lõppenud vaheletrügimine ka veel 20m enne tolli-passikontrolli putkat. Kavala naeratusega Žiguli juht, ukraina preili, näitas mulle käega, et ta tuleb mulle ette. Samal ajal oli kogu aeg meie ees kannatlikult seda jama vaadanud sakslasel mõõt täis saanud. Ta žestikuleeris elavalt ja ühemõtteliselt kätega mõnele ülbikust sõpruskonna tegelasele oma arvamust neist ja nende korrast. Kas slaavlased ka midagi saksa keelest aru said, seda ma ei tea. Igatahes üritas sakslane kannatlikest ootajatest moodustada vastasrinnet ja mitte kedagi enam vahele lasta. Üritasin minagi tema eeskujul sulgeda ukrainlaste Žiguli tee. Seepeale hakkasid tüdruku kõrval istunud mammi hõbehambad väga elavalt välkuma. Niipalju kui ma päris hea vene keele rääkijana ukraina omast aru sain, selgitas ta mulle, et see on nende piiripunkt, mina seal esimest korda ja ei tea elust midagi. Tüdruk jooksis mu juurde, seletas omas keeles midagi sellist, et seal ees ootab tema vend, kes siin midagi korraldab ja võib teha ning mul on parem ta ikkagi vahele lasta. Tegelikult tahtsimegi terve auto ja tervisega ikkagi koju jõuda. Rohkem ma ei üritanud neid kasvatada. Lõpuks jõudsime passikontrollini, kus minu ees luuk suleti ja ametnik tuli õue demonstratiivselt suitsu tegema. Samal ajal vooris tagant veel ja veel teise luugi juurde dokumentide esitajaid. Läksin minagi küsima, kas saan ka. Sain küll. Energiline pagunites blond proua laskis avada pagaaži nii taga kui katusel. Ütles, et teda huvitavad eeskätt vanavara, ikoonid, kunstiteosed. Laskis mõned asjad autost välja pakkida. Ühene küsimus: „Tšto-to stranno u vas vsjo upakovanno, tšto võ tam sprjatajete?” ei jätnud kahtlustki, et meie näol oli tegu kahtlaste isikutega. Naisel kästi autost välja tulla: „Tšto võ tam meždu nogami deržite?” Tule taevas appi!! Õnneks meie saime pitsatid lipikutele ja passidesse, ärikad meie taga ja kõrval irvitada nähes milline näeb välja baltlaste pere vara peale kahenädalast reisi. Seejärel tuli minna mingisse vahepunkti, kus laigulises sauaga ametnik reastas tõkkepuu taha kolme-nelja ritta neid, kes pidid edasi tungima kahte ritta. Eespool kirjeldatud Volga Gaz-24 jõudis sel ajal meist mööda saada ja siis enam mitte käivituda. Temale tehti erand, lükati tõkkepuu taha remonti ja siis jälle tagasi, käima lükkamiseks. Erand tehti ka taanlastele, kel kaasas alla aastane laps, erand tehti ka mingile ukrainlasele, ainult ei tea miks. Tema maastur oli lihtsalt „bolejee krutaja mašina”. Ka kolmest kahte ritta tunglemine läks mõlkideta. Viimane(!) ukraina piirivalvur luges veel autos olevad näod üle ja andis läbisõiduloa, soovides „Bitte!” Ilmselt on siis Eesti numbrimärk nii sarnane sakslaste omaga. Aga tuju tegi korraks paremaks.
Kurvi taga tuli taas ümber reastuda. Valisin lühema rea. Mõnda aega seal loksunud, tuli tagant autost irvitav noormees ja ütles, et EL passiga reisijad on kõrvalreas, see siin ülejäänute so ukrainlaste jaoks. Mind keegi vahele ei lasknud, tuli minna rivi lõppu. Jälle mingi 6 autot olin mööda lasknud. Loogiline oleks, et EL kodanikud saaksid ikka kiiremini, aga Rava-Ruskas näikse kõik pahupidi. Olime üle nelja tunni oodanud. Lapsed tahtsid tualetti. Valida oli, kas minna pass kaasas tagasi ukrainlaste juurde või siis 0,5 km edasi poolakate manu. 1,5 zlotti või 4 grivnat tuli inimese kohta välja käia. Laste käest siiski raha ei tahetud. Imestama pani, et auto kõrval olid ometi tualettruumid, aga need olid kõik suletud. Lõpuks jõudsime me ka Poola ametnike ette. Vahetult enne seda oli reguleerija meid saatnud „All pasports” ritta. Miks me siis kogu aeg olime ridu vahetanud? Poola piirivalvur ja toll jätsid väga korrektse ja kiire tegutsemisega hea mulje. Pidin veelkord oma pagaaži ette näitama. Välja tõsta seekord polnud vaja. Tolliametnik ainult küsis, kas auto läbib nende punkti esmakordselt ja kui palju on kaasas alkoholi ja sigarette. Ilmselt kumas me näost tülpimus ja koju saamise soov nii selgelt, et ta rahuldus, mu vastusega: „Normi järgi”.
Vahepeal saime ise jälgida, kuidas Ukrainast tulnud liinibuss põhjalikult läbi otsiti. Ka uste polstrite vahele ja mootori sisse pistis Poola noormees käe. Reisijatele, kes koos käsipakkidega olid rivistatud seljaga bussi suunas, tegi põhjalik kontroll kõvasti nalja. Tolliametnikke aga see kuigivõrd ei häirinud. Küllap olid nad neid „Ikaruseid” varemgi näinud. Teavad, mida otsivad. Vasemalt koridorist tulid vastu juba need, kes hommikul meist mööda trügisid. Neil juba välismaal „turismireisil” käidud. Tagasiteelgi ei häbenetud piiritsoonis teistest mööda sõita! Kui hommikul arvasin, et nad jõuavad päevas mitu korda üle piiri käia, siis nüüd selgus, et ega üle ühe korra ikka ei saa. Sellest ka selline närviline tõmblemine. Meil läks piiriületusega aega 5 tundi ja 20 min.

Miks ma seda kõike kirjutasin? Esiteks. Kõik see ülbe vahele ja ette trügimine toimus ukraina piirivalvurite silme all. Kedagi ei häirinud. Positiivne oli, et meile keegi „soodustusi” ei pakkunud ega tahtnud ka 200 grivnast altkäemaksu. Teiseks. Hea näide halvast asjast: ehitati ilus piiripunkt. Seal peaks tulevikus kiiremini minema. Aga absurditeater rikub kõik ära. Kolmandaks. Omal ajal öeldi, et unistuste VIA Baltika lõpeb Poola-Leedu piiril, kuhu seal varem mitukümmend tundi oodanud välismaalane enam kunagi ei tule. Sellist korraldamatust ja jama ei näinud ma Lazdijais kunagi, ka vene ajal mitte. Samuti Tallinna sadamas vene ajal. Mõtlesin, et miks on Rava-Ruskas 1,5 km pikkune kahe riigi punktide vahe. Nüüd juba kasututes Lazdijais alla 100m ja Läti-Leedu ning Eesti-Läti punktides on piisanud ühest ühisest varjualusest. Aga nüüd mõistsin, et kogu Ukraina poolne tsirkus ei mahuks sinna teisiti ära. Neljandaks. Tulevikus Eestist sinna kanti reisijatele: kui pole otsest vajadust Ukrainasse minna, vältige seda riiki. Milleks lõhkuda oma autot viletsatel teedel, milleks lasta ennast tögada ja üle-üldse ennast ohtu seada. Mõnesaja kilomeetrine otsesõit ja paari krooni võrra odavam autokütus aja- ja närvikulu ei kompenseeri. Kuulda on olnud, et Ukraina tahab ka EL liikmeks ja viisavaba piiriületust nende maadega. Minu hinnangul seal nähtu alusel peaksid nad veel kõvasti arenema ja ütleme nii 50 aastat ootama.

Poola jõudnuna tundsime end nagu kodus, kuigi sõita jäi veel 1300 km.

Nii reisil käidud ja kokku tuli kilometraažiks ca 5500 km. Kütusele kulus kõppi 4500 eek ehk siis 1500 eek nägu. Reisi maksumus kõik kokku 4500 eek. Reisi kestvus tuli kokku 13 päeva, kuna UKR – POL piiril läks ikka väga palju aega. Muidu oli reis väga kihvt on kohe kindlasti mida meenutada! Marsruut Pärnu – Kaunas – Bialystok– Lublin – L’viv – Uman – Odessa – Nikolayev – Krasnoperekops’k - Sinferopol– Jalta – Sudak – Jalta – Alupka – Sevastopol – Simferopol – Odessa – Kiiev – Lublin – Pärnu. Ühesõnaga natsa ikka marsruut muutus, kuna ei uskunud, et teed nii halvas seisukorras võivad ikka olla.
Seal supper piiripunktis UKR - POL kulus kokku 15 tundi ja poonusena veel auto mõlkimist.
Kopsiku arvamust ma ei jaga. Kuna lennukiga kohale lennates jääb sul ikkagi mingi osa seiklustest kogemata. Muidugi tasub lennukiga kohale minemist kaaluda siis kui vahemaad on suured. Vahemaa ei ole suur kui sa lähed Saksamaale, Ukrainasse jne. Kindlasti on mõtekam minna autoga, mis ei rüüpa mõtetult palju kütust, tuleb odavam ja huvitavam ehk planeeri reisi. Ka ei taha ette kujutada ennast rongis kottide otsas, kus sihtpunkti jõudes peab neid käeotsas tassima hakkama, tean mis tunne see on, ei ole lahe. See eeldab jälle, et pead sebima kiirelt majutuse kuhu oma kompsud panna... Nii ei saa aga me ju rääkida odavusest, millele Kopsik eelnevalt vihjas. Kuigi jah täiesti oleneb milline reisi viis inimesele sobib...

ka meie käisime sel suvel juulikuus autoga Krimmis. Pean ütlema et näha sai palju põnevat, s.t. kohalikku eluolu jne. Piiriületused läksid minnes väga kiiresti. Tulles olime Poola piiril 2 tundi aga seda ilmselt tänu sellele, et meie mehed ei lasknud kohalikke kütuse vedajaid vahele. Nad sõimasid päris korralikult vene keeles ja kasutasid ka inglise keelt. Poolakad tõmbasid igaljuhul tagasi. Poola tollikontroll oli muidugi väga põhjalik. Muid intsitente meil ei olnud. Politseiga puutusime kokku ühe korra (ilmselt libapolitsei) Sõitsime ainult päeval, öösel kasutasime kohalikke öömaju. Tagasi tulles sõitsime öösel Odessa - Kiiev kiirteel. Seal oli liiklus sel ööl väga tihe. Olime oma reisiga igati rahul. Sõitsime läbi umbes 6500 km ja reisikulud olid tunduvalt odavamad kui olime algselt arvestanud. Jaltas olime paigal 4 päeva, pleesitasime ning käisime ekskursioonidel. Krimm on koht kuhu tahan veel tagasi minna

Kopsik käib vist reisil raha kokku hoidmas :D Eks reisi stiile on erinevaid ja mul need kogemused pooleks. Lennureisil omad plussid kindlasti olemas. Autoreisist pole aga üle ühtegi teist reisistiili. Pole midagi stressavamat, kui lennukiga kohale ja vedeleda koguaeg ühes kohas või siis rendiautoga tiirutada ümber ühe punkti. Kui autoreis väsitab, siis järelikult on mõistlik käia enne reisi arsti juures. Äkki ei pea tervis enam vastu ja tuleks mõelda päevane bussireis koos eakate inimestega näiteks Palmse või julgeks soovitada loodusrada Endla rabas. :D OK nali naljaks. Igal inimesel on oma stiil ja nägemus puhkusest ja reisist. Kahju on ainult neist, kes on siiani lennureisidega ennast turgutanud. Nendega rääkides jääb mulje, et nad polegi nagu midagi erilist näinud. Olen korra ühe sellise inimese autoreisile viinud ja ta ise ka ei uskunud, milline maailm tegelikult on. Kogu kommerts on kogunenud ca 300 km raadiuses suuremates riikides lennujaamade ümber. Rannas vedeleda reisi ajal ??? Njaa uksumatu. Seda saab ju Tallinnas või Pärnus ka teha. Milleks sõita lennukiga tuhendeid kilomeetreid. Aga parim valik on ikkagi see, kui iga inimene teeb enda jaoks otsused ise.

Lvovi poolse piiriületuspunti lähedal pidavat Ukrainlastel päris kobe hotell olema. Äkki keegi on seal peatunud või näinud. Andke infot.

Märgin, et olen nii oma kui rendiautoga teinud väga pikki ja põhjalikke turismi- ja muid reise nii Euroopas kui mujal ning olen autoga maailma avastamise sügav pooldaja. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas saada maksimum kätte võimalik soodsalt ja ennast mõttetustega mitte tappes. Aga OK, tahtmata rohkem vaielda, tuletan ülerealugejatele meelde, et minu peamised pointid esitatud kommentaari juures olid -

  • kui reisi eesmärk on näha Krimmi seal autoga ringi sõites, siis on jabur kihutada tuhandeid kilomeetreid mööda baltikumi, poolat ja ukrainat vaid selleks et Krimmi kohale jõuda, eriti veel nii lühikese reisi korral. Seitsmest päevast oli autor Krimmis 3 päeva, ülejäänud aeg kulus kohale ja ärasõidule.

  • ma saan aru sellest, kui oma autoga sõidetakse kohale selleks, et kulusid all hoida - antud juhul pole see ju keiss, sama reisi saab teistmoodi läbi viia mugavamalt ning samade või väiksemate kuludega, säilitades samal ajal rohkem aega eesmärgi - krimmi vaatamise peale.

Sa seal vihjad mingile veekeskusele oma kodulehel.
Ega sul äkki ei ole selle kohta rohkem mingit infi?
Pilte jne.
Ma oleks väga huvitatud.
Ma nimelt ise ka vaikselt ehitan veekeskust, siis hea vaadata kuidas teistel tehtud on. Euroopa omad olen ise läbi käinud, aga Ukraina omasse pole ise jõudnud!

Kahjuks seal ise ei käinud sees. tütar ja ta sõbranna käisid. Ise vedelesin naisega niikaua mere ääres ja uurisin hindu turul. Väljast oli veekeskus uhkemat sorti sammastega maja. Täitsa mere ääres. Piletikassad ka nagu päris kohe ja sissepääs ka päris tasemel. Aga plikade arvamus asjast oli suht keskmine. Nemad teavad võrrelda Rakvere Aqva veekeskust ja sealne pidi olema suht kehvem.

Plaanin koos perega 2009 augustis minna Krimmi autoga. Arvestan teise päeva lõpuks olla Lvovis või Ternopolis. Räägid oma reisikirjas, et olid Ternopolis öömajal. Äkki annad mulle asutuse koordinaadid-vastu ööd vähem seiklemist linnas. Sul kannatas ööbida ehk kannatab minulgi. Krimmis mul majutusega ilmselt probleeme ei tule.
Lisaks teistele, kel sinnapoole plaanid-10-15 aug. on Jalta linna päevad ja ilutulestike festival. Üritage sellele ajale pihta saada - te ei kahetse.
Lugupidamisega ja ilusat jõuluaega soovides!

Kus leian Ukraina kaarti, mis toimiks arvutis koos gps seadmega?

Microsofti AutoRoute viimase versiooniga on gps vastuvõtja ja minul oli sellest igatahes kasu. Väga palju teid oli küll puudu sealt aga asja ajas ära.

Ma otsiks midagi paremat. Mul on see autokas, aga see on ikka valge laik maakedal.

Palun, ära näe vaeva millegi asjaliku otsimisega gps-le Valgevene ja Ukraina kohta. Kannata veel nii aastat kümme. Mul on samuti plaan minna perega augustis Krimmi puhkama-sõidame autoga. Otsisin samuti mitu kuud midagi korralikku Nüvi`le Ukraina kohta. Loobusin. Ostsin "Atlas avtodorog Rossii, stran SNG,Baltii,Evropõ."-suur paks raamat aga päris asjalik.Sellest peaks abi palju rohkem olema.Piiril või mõnes esimeses asjalikumas kioskis saad kindlasti ka vaatamisväärsuste kaardi kätte.Ega sa üksinda ei lähe-kordamööda loete kaarti ja asi korras. Pane navigaatoril rada jooksma ja salvesta sõlmpuktid,pärast endal hea seda kasutada või mõnele semule välja pakkuda.
Edu sulle.
PS: Ära seda piirijama juttu siin tripis liigtõsiselt võta. Hädaldavad põhiliselt need,kes esmakordselt sellist piiriületust kogevad. Teil noorem seltskond kindlasti-võtke nii mõnigi jama lihtsalt huumoriga ja pole hullu midagi.

Tänan lootuse kustustamisest.
Võimalik, et siis kohtume Krimmis :)

väga suhteline asi. Garminile on nii Valgevene kui Ukraina kaarte piisavalt. Ja põhimõtteliselt saab Garmini kaarti ka läpakas välise GPS abil kasutada. Kui ma nüüd umbes mälu järgi meenutan siis Ukraina suurus oli mingi 150M võrdluseks EOMapi eesti ´kaart on 40M ja Regio Baltikum 1.3 on 140M. Ukrainaga ja Valgevenega on see jama, et osa kaarte on kirillitsas ja neid kõik Garminid ilma keemiata ei söö.

Tegelikult asi polegi selles, et neid üldse ei ole. Reisil olles tahaks ikka sõita, mitte pool ajast navig. näppida. Pealegi, sõidad magistraalilt maha ja ongi asi puuks... Asi ka selles, et osa reisijaid sõidab lihtsalt punktist A-punkti B, teised aga tahavad teel olles ka midagi avastada. Kui kaart näitab paarisaja km peale paar asustust ja seda ka veel ainult nimega, mis kuradi navi-kaart see on.
Aga noh, see on mu isiklik arvamus. Proovime seekord ilma. Kõik, mis ei tapa, see karastab.

magistraalilt maha ja ongi asi puuks...

No ei ole nii see asi. Kui sa lähed õhukese riidega Lapimaale, siis ei ole riided süüdi selles, et sul külm on. Peeglisse pead vaatama kui süüdlast otsid. Sama asi ka kaartiga. See, et sul navigaatoris kaarti pole on puhtalt sinu oma viga. Korralikud kaartid ON OLEMAS.
"Ostsin “Atlas avtodorog Rossii" - sellest saan ma aru, et raha Sul ju on:)
Muide valgevene kaart Garminile on tasuta:) See on küll natuke vähem põhjalik kui Ukraina aga läbisõitmiseks on teda ülearugi

on võimalik osta esimesest bentsukast peale piiri.
Kõige lihtsam ja kindlam.
Muidugi on uhke kui sul seal zhigulide vahel sebides navi või läppar autost paistab, aga paberil kaart on igatahes mugav.
Muide, ise olen käinud sellises kohas, kus kutsuti terve küla kokku kui ma läpakast pererahva tegemisi näitasin. Ja digifotokas oli ka väga ulme nende jaoks.

paberil kaart on igatahes mugav.

Üldpildi saamiseks küll aga selle üldpildi ma salvestan tavaliselt oma kõvakettale enne reisi aga no eks ta ikka maitse asi ole:=)
Kui sul on inimene kõrval, kes oskab kaarti lugeda, siis on sama mis navigaator. Kui kõrval sellist inimest pole(ja see on hämmastav kui paljud ei suuda seda) on sama kui ilma navigaatorita. Öösel on navi ikka tunduvalt kindlam variant. Läpaka ma jätaks üldse tänapäeval kõrvale. Sõidu ajal. Ja ma usun, et Ukrainas on kohti, kus navigaator autos imestuse võib esile kutsuda aga selleks peab ikka väga kolkasse sõitma. Krimm ja Kiiev kindlasti ei ole sellised kohad.

Usu mind-Kiiev on väike osa Ukrainast. Ülejäänud maal on navi ikka täiesti ulme alles.

Ära parem vaidle selle müügiguruga. Hakka või tõesti arvama, et mees asja oma nahal kõik ära proovib.

Kui on ikka see kaart olemas, mis läpakas jookseb, siis oleks huvi see saada. On mingeid viiteid või kellegil suisa olemas see kaart? Ukraina oleks kõige olulisem.

ma pole müügiguru, ma olen lihtasalt bussijuht:=)
Ukrainas pole käinud aga Ukraina kaarti olen oma nüvis ja arvutis proovinud küll.
Aga enne sõitu saate ju ise proovida näiteks tasuta valgevenet http://kartaby.clan.su/
ukraina kohta võid lugeda siit http://garmin.com.ua/uamaps.htm

Harjumuse asi ka. Ma olen korra Leedus naviga käinud. Oli mingi romula vaja leida.
Kilomeetriga pani ainult bambu. Aga ilma oleks veel rohkem mööda pand.
Ukraina on minu jaoks olnud kogu aeg see maa, kus istud kohalikega kusagil tänavaserval maha-ajad juttu ja kuulad maad kuhu nad soovitavad minna.
Seda juhul kui sa suurt kiirteed mööda Musta mereni ei sõida sirgelt.
Sest siis ei ole midagi vaja küsida ja ei ole navi ka vaja. Lihtsalt lased 170 km/h ja 20 USD näpu vahel igaks juhuks.
Aga nagu sellelt trassilt lahkud. Oioioi. Eriti veel Karpaatides või kusagil.
Enamus teid on sellised mida isegi meie kõigega harjunud inimesed teeks ei nimeta.
Aga kultuurielamus on võrreldes kiirteega 500% teine.
Aga see kõik on seline teema mida ise näete. Seda ei saa rääkida.
Siis saate ka aru miks kohalik kaart on OK, aga naviga panete pambu.
Rääkimata sellest, et altkäemaks kindlasti on tunduvalt suurem kui selline tehnika nähtaval on. Ja ilma ärge lootkegi pääseda. Maksate nagunii. Ja see ei sõltu teist kui korralikud te olete. Näiteks Octaviaga sain odavalt kohaliku rahaga läbi-ca 50 eeku. Aga s-klassi Mersuga ei hakatud alla 100 usd juttugi tegema. Aga kui reisil käidud, siis eks kommenteerige siin ise kuidas oli.

Arvutis jooksutatavat kaarti tahan eesmärgil, et tuvastada oma asukohta, kui külavaheteedel ekseldes ilmakaare kaotan. Mingit kiirsõitu ma ei plaani, seega vast trahviraha jääb taskusse.

saad sa nagunii. See ei sõltu sõidukiirusest ega üldse sinust. Samas on see tavaliselt nii väike summa, et ei tasu mainimist. 100 USD on maksimum tavaliselt.
Tavaliselt võtad miilitsal zhigulli paagi täis bentsukas või midagi sellist.
Aga ikkagi julgen kahelda selle gpsi mõttekuses.
Kui ma näiteks koju sõidan Pärnus ja Tallinna maanteelt Eametsa poole keeran, siis 4 km mööda kruusateed suht suure küla vahele ei näita gps midagi olevat üldse.
Ilmakaare saad ka päikse või kompassi järgi määratud.
Saage aru -see on ulmeliselt maha jäänud maa. Kiiev muidugi mitte.
Maakohas on politseinik näiteks minuga linna kaasa sõitnud, et näha kuidas on võimalik seina seest raha saada. Ei uskunud enne kui nägi. Pärast uuris veel tükk aega, et kes seal seda raha annab kogu aeg.

ei pea mulle ega kellelegi tõestama kui läpakat tahad kaasa vedada:)
iga mees teab ise mis teeb ja kui äkki saadki toimiva variandi siis oleks sellel palju huvilisi kindlasti!
Nuh ja mul sugulasel on buffet ja öömaja kusagil Musta mere ääres.
Mitte küll üleval aga seal all nurgas kusagil.Rumeenia piiri lähedal.
Ise on lätlane aga räägib puhtalt eesti keelt ka!

saa aru, et see kui SINU gps isegi eestis teed ei näita on enamuses SINU enda viga. Muidugi on võimalik minna metsa ja sambla järgi puul hakata mohikaanlast mängima aga kas on mõtet. See, et maakoha miilits ATM-i pole näinud on üks näide, samasugune kui see, et Laanekas toimivat Gps kaarti pole näinud. Saa aru, et kui Regio teeb paberist kaarti ja GPS kaarti siis on teid mõlemal juhul sama palju.
Keegi soovitas bensukast kaart osta. Need on ju ka ukrainlaste tehtud ja samad teed kaartil on ka Ukrainlaste tehtud kaartil Gps-i jaoks. Vahe on ainult selles, et GPS kaartil on ka igatsugu muud asjad: needsamad pangaautomaadid, öömajad , muuseumid jne

Ära siis kohe pahanda niimoodi!
Ma ju üritan aidata muudmoodi vähemalt. Mis siis et ma gpsi ideesse ei usu eriti.
Sellepärast ka ütlen, et kui saate sobiva kaardi kusagilt, siis sellele oleks hiljem tahtjaid palju ilmselt.
Ja olen teie reisule kahe käega poolt.

Pole see Ukraina nii mahajäänud maa midagi, et miilits ei tea kuidas raha seinast kätte saab. Aga nii arenenud teedega ta ka kahjuks pole, et seal navigaatorit vaja läheks. Teid (selliseid millel autoga sõita saab) on lihtsalt VÄHE, eksimisvõimalus suht olematu. Küladest läheb vaid üks tee läbi ja linnades pole ka midagi keerulist, et suunda hoida. Saab täitsa ka päikese järgi Krimmis käidud.
Aga ma tean tüüpi, kes Espoost õhtul mööda Keha 1 te Tampere poole koju sõites navigaatori sisse lülitab. Ja teist venda, kes Tartust Tallinna sõites navigaatorit vajab. Vähemalt on see tal pidevalt järel. Igaljuhul on naviga hulga shefim.

Olen minagi käinud saksast,taanist ja pransusmaalt üksaeg autosid toomas.Ei olnud siis mobiilegi,rääkimata gps-ist.Esimesed korrad oli paberkaart ees, hiljem sai selletagi läbi. Sõidud sujusid nagu kulda.
Aga mis sa teed,uued ajad, moodsad asjad-ostsin endalegi sellise riista,mis kodutee ise kätte toob.Keskeas mehe kohta,väheke naeruväärne vidin. Olen teisega nüüd juba poolteist aastat mööda Eestit harjutanud. Mõtlesin ,et saan kusagilt vähemalt Eesti kaardiga ligilähedase Ukr. kaardi aga noh,mida pole seda pole.
Üks väga ebameeldiv kogemus on selle naviga sõites- ajab kuradima närviliseks,kui mõnda asja peal ei ole ja nihu juhatab. Teine asi-pidev ekraani vahtimine on nii mitmeidki kordi liiklusõnnetuse piirimail lõppend. Aga eks ta rohkem eputamise vidin ole.
Ärge te nüüd kohe targutama tulge,et sa mees õpi sellega sõitma jne. Sedalaadi tehnikaga ümberkäimine on minu üheksa ameti seas nii mõnegi rullnoksi tasemest kordi üle.
Aga see on muidugi selge,et Ukrainas kaardita sõit on tunduvalt lihtsam ,kui võõral Eestis kaardiga.

Töötan juba üle aasta Ukrainas, Kiievis. Kasutan siin autos ise Mio navit, sees on samuti kogu Lääne-Euroopa kaardid, Venemaa ja Ukraina ka. Kiievis tean enamust põhitrasse juba peast aga tundmatute marsruutide leidmiseks on see vidin küll asendamatu. Eriti keeruline on paberkaardilt leida näiteks mitmetasandiliste ristmike või sildade juures peale või mahakeeramise õiged kohad.
Loomulikult peab peas tiksuma ka oma loogika ja tähelepanu, seega vaatan tundmatu tee korral alati üle marsruudi ka kaardil.
Siiani pole kaugemale kui 150 km Kiievist välja sõitnud, aga kõik need kohad mis on läbi sõidetud , samuti ka Kiiev, on selles navis korralikult paigas. Sõber käis minu naviga ka Odessas ära ning ka sellel teekonnal polnud mingeid probleeme navigeerimisega.
Olen oma Mio ära testinud veel Eestis ja Soomes. Toimib ja leiab üles kõik mis vaja. Ainult eesti keelne juhendaja keel on äärmiselt ebameeldiva kõlaga.

tahab midagi ligilähedast oma eesti kaartile, siis peab algatuseks oma gps margi siia kirjutama ja oma meiliaadress ei tee ka paha, siis saab õnge ulatada

Kuigi seoses shita olukorraga üleüldse pean vist oma pargi ehitamise mmmm...edasi lükkama--üldse loobuma.

Ise kepsukaarti ei kasuta, kuid kaasas on tavaline keps ikkagi. Käin enne mindava ala GoogleEarthis läbi ja kirjutan olulisemad teeristid ja huvikohad üles (laius, pikkus, kõrgus merepinnast). Saan ka tee pikkuse ja läbilõike kõrguseti. Paberkaardile märgin arvudega samad kohad. Kui vaja, panen koha sisse ja saan hiljemalt minuti pärast teada, kuhupoole ja kaugele too koht jääb. Samuti lasen Google'ist keerulisemate kohtade satika kaardi välja, on täpsem pilt kui tavalise kepsukaardiga. Suvel kavas minna Põhja-Kaukasuse mägedesse, tasapisi valmistan teid just nii ette.

Ma võin ju kepsuka siia kirjutada: Garmini oma -Nüvi750T. Ärge õnge nüüd küll ulatama hakake,et kuskilt tõmmata või muud sellist. Kui ma ise selle tõmbamise või otsimisega hakkama ei saa ,siis mul abilisi küll. Mul nimelt mitu lapselast,kes tõmmbavad või vanajumala kantossi arvutist välja .

Minul jälle õnnestus täna oma kasutu navi mulle suuremat kasu tootva kajaloodi vastu!
Ja kusjuures et teemast väga mööda ei läheks siis kindlasti on plaanis seda minna just Ukrainasse katsetama.Oi kui häid kalakohti ma seal tean..

Kas kalakohad on merel või siseveekogudel. Räägi, mis kala sa seal püüad? Mul on õnnestunud paarkümmend väiksemat sardiini ükskord Krimmis Katša lähedalt õngitseda.Millegipärast arvan, et jutt hakkab käima jõekaladest.

Viime siis teema kalale.
Tegelikult seal kus ma tihedamini käin on hoopis järvekala. Seal on üks selline pull koht kus tee on meeter madalamal kui järvepind. Järv on mõlemal pool teed. Ja mingid tammikesed siis hoiavad et lained kokku ei lööks.
Ja ütlen ausalt, et mna ei tea mis kala sealt tuleb aga tuleb teda palju.
Umbes selline kilone või poolteist ja kangesti latika moodi.
Nii ligidalt ei ole uurinud et täpselt teaks. Sinna siis plaanis minna ja merele ka kindlasti. Meri huvitab vast isegi rohkem-äkki saab midagi suuremat ka.
No ju siis paistab kui ma kogu oma kolaga sinnamaale jõuan. Põhitöö on siiski windsurfing nii et mere ääres ikka siis.

on ikka juba vanadusest natuke seniilseks jäänud:)) Algul kirjutab, et pole kuskilt Ukraina kaarti leidnud, Siis selgub, et leiab internetist kõik mis tahab ja kui muud ei aita siis leiavad lapselapsed(see on tore kui tänapäeval lapselapsed vene keelt valdavad) Aga tegelikult ta ei taha ka. Sest mille muuga seletada seda: Ärge nüüd õnge küll ulatage... Ja ei pea alati tõmbama osta saab ka.

Ja kui Urx pole midagi leidnud, siis tuleb oma aadress jätta sest siin tõuseb muidu kisa taevani..

Sa vist ei ole aru saanud sellest et lihtsalt on kahte sorti inimesi.Need kes liiklevad ilma navita ja need kes naviga:)
Tutkaonu ilmselt on see mees kes saab ilma ka hakkama.Mina ka.Me ei tee maha neid kes ei saa ilma hakkama aga saage aru et palju aastaid on inimesed seal suutnud ära elada nii et pole kuulnudki naviseadmete olemasolust üldse.Ja kui julgus kokku koguda saab ise ka hakkama.
Eks igasugu inimesi on-mul sõber otsib Soomes Alko poode sellega näiteks.Saab kiiresti leitud ja kõige lühemat teed pidi.Samas mina üldse ei joo nii et see teema pole mulle vajalik.Vot kasvõi nii väike erinevus inimeste vahel paneb vajadused paika.
Aga ma ei tea kas te oleksite nõus katset tegema-sõitke sinna naviga ja tagasi ilma.
Muide ma olen Leedus naviga hullus jamas olnud.Tagasiteel oli juba kütus otsakorral.No tuli hakkas põlema.Aga plaan oli et laseme paagi täitsa tühjaks ja siis võtame.Ja navi näitas et 20 km eemal on bentsukas.20KM pärast paistis tee kõrval küla ja ka bentsukas.samas kuidas sinna külasse saada? mahasõit ei tea kuskohas.Ja nii 3-4 korda.Teate ise milline Leedu on.pikk sirge tee ja midagi muud.Aga nüüd tänu navile tean et tegelikult ca 50 m kaugusel suurest teest on hulka bentsukaid.Ja tean seda ka et ligi neile ei pääse.Õnneks venitasime siiski sinnamaani välja kus mälu ja kaardi järgi on Statoil keset Leedut ja kuigi kirjade järgi on paak 75 liitrit siis me suutsime tankida 87liitrit:)

Sa 1000V oled ikka p--pea. Ekstra sulle ütlen siis välja-mul on sinuga võrreldes lihtsalt mitu astet kõrgemad nõudmised. Pea oma bussijuhi ametit edasi. Ma pole mingit abi palunud.
Sorry,ise sa provotseerid sellist suhtlusviisi.

ma saan aru , et inimesi on erinevaid. Mõni arvab, et tema üksi on euroopas kaarti järgi sõitnud ja hakkama saanud ja kõik kes navi kasutavad on jobud. Kasvõi sellest, et mõni saab aru , mida see :) tähendab ja mõni mitte. Ja sul oli lihtsalt kehva Navi kaart kasutada Leedus. Täna seda jama enam ei juhtuks(Garminiga). Ja et väga teemast välja ei lähe siis on Ukrainas olemas ka eraldi kaart Dnepri jaoks.

Omaarust saan tähdetest ka taevas aru, kuhu hoida, aga ikka tahan läpaka ja gepsuga oma asukohta laisalt määrata. Lihtsalt hea ülevaade on läpakalt orienteerumisel. Väike navi on isiklikult mulle liiga töövahend punkti A ja B vahel.
Plaanitaval reisil olen varunud 15 päevase reisil olemiseks 2 kuud, seega mingit võidujooksu ei tule ja igasugu vahest mõttetud lelud on just see, mis vaja.