Niisiis... Asi algas sellest, et eelmisel suvel, kui olime perega Saksamaalt tagasiteel, mõtlesime, kuhu järgmisel (et siis sellel) suvel reisida. No kuna Poolat ei viitsinud meist keegi enam ette võtta, siis esimene eesmärk oli vältida Poolat. Ja edasi ei olnud vaja palju mõelda - neid riike, kus käinud ei olnud ja kuhu jõudmiseks ei pea Poolasse põikama, oli vähe. Venemaale ka ei tahtnud minna ja jäi siis järgi sõita suvel Põhja. Mõte oli igati tore, sest Soome oli veel avastamata ja Rootsi enamusel ka, Norrast rääkimata. Talvel käis 2/5 perekonnast Lapimaal ja meile hakkas see meeldima ja nii siis oligi otsustatud, et üks punkt on Põhja-Soome. Edasi tuli juba see, et kui olla seal üleval, siis miks mitte Norrasse põigata, sest muidu ei hakka vist niisama sinna niipea sõitma. Algne plaan oli võimas - laevaga Stockholmi ja sealt üle mägede Norrasse ja siis Nordkappi välja ja Soome kaudu tagasi. Aga et aega oli vähe ja raha ka ei tahtnud väga palju kulutada, siis jäi kohe Rootsi välja ja plaan B nägi ette Soome kaudu Nordkappi, siis mööda Norra rannikut Lofootidele ja siis Soome kaudu tagasi. Varsti saime teada, et Nordkappi pole mõtet eriti minna ja pigem keskenduda läänerannikule. Läks käiku plaan C, mis rääkis, et Soome-Lofoofid-Soome. See plaan püsis ajani, mil minekuni oli 2 päeva ja reisiks aega jäänud alla nädala. Suhteliselt kriitiline oli, aga lõppkokkuvõttes osutus plaan D kõige asjalikumaks - Soome (Oulu-Rovaniemi-Kilpisjärvi), Norra (Tromsø ümbrus), Rootsi (mööda piiri Soomeni) ja siis koju tagasi. Reisi eelarve suurte varudega kokku pandud ja seljakotid pakitud, olime peaaegu valmis. Isegi laevabronnid olid tehtud, ka tagasitulekuks (väga soodsalt Viking Line'ga). Ainus probeem oli see, et minu Euroopa ravikindlustuskaart oli postis kaduma läinud... No igaks juhuks ikka vaja... Õnneks sain Haigekassast faksiga tõendi ja kell neli hommikul hakkasime Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma.

  1. etapp.

Tallinnas saime ilusti laevale, nati vara olime muidugi sadamas, aga parem ikka varem, kui riski peale. Paar tundi merereisi, mille käigus esimene pisike peretüli, väike kohv ja kodust kaasa võetud võileivad ja olimegi Helsinki's. Natuke orienteeumist linnas (mida tegelikult poleks vaja olnudki, aga no eks me nüüd tea, et reegelt nr 1 on: jälgi suunaviitasid ja teenumbreid) ja poole tunni pärast linnast väljas. Tee oli hea, tõstis keskmist kiirust tublisti ja Jyäskylä lähenes ähardavalt. Parasjagu lõunasöögiks olime kohal ja otsustasime linnas süüa. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kaotasime julgelt tunni, puutusime kokku eriti ekstreem-alternatiivsete Soome noortega ja käisime väga lahedas kohvikus WC-s. No sinna vahele jäi veel üks väike vaidlus: teemal, mida ja kus süüa. Ei, me ei söönud Jyväskyläs, sõitsime välja linnast ja peatusime ABC-s. Kaks suurt pizza't 5 peale, lisaks kaks jooki ja kaks leiba ja kaks salatit. Päris soodne oli ja kõik said ilusti sõbralikult kõhu täis. Siis edasi Oulu suunas. Peagi mõistsime, et asi, mida olime valesti arvestanud, oli Soome teede kiirus. Pidevalt 120 ja keskmine kiirus oli ikka päris tore lõpuks. Oulusse jõudsime, oli ilm super (28 kraadi Celsiuse järgi), kell vähe ja päike kõrgel. Mis siis muud, kui pärast mõningast korraliku kaardita orinenteerumist ja üleüldist rahutut sädistamist Nallikarisse. (Väikese vahemärkusena seda, et meil on nagu mingi Itaalia perekond, kus kõik arvavad, et tal on õigus ja kõik üritavad seda teistele häälekalt selgeks teha. Kõik korraga. Igatahes juht ei saa midagi aru siis). Seal siis panime oma telgid püsti. Naabriteks norrakatest perekond, soomlastest tsiklistid (mees ja naine kahe tsikliga) ja pardiema oma poegadega, keda kohati külastas vist kohalik pardinoormeeste gäng... Aga... Bikiinid selga ja randa. Vesi oli külm ja kell oli 9, aga päike oli alles kõrgel ja soe oli ka. Talisuplejana ja püstihulluna tuntuna, olin mina ainus, kes vette läks, ujuma. Teised vahtisid vees jalgupidi ainult. Vähemalt saan märgi kirja, et Botnia lahes ujutud. Igatahes oli väga lahe näha kohta, kus oled varem olnud vaid korra ja siis ka suhteliselt polaarööl, pimedas, miinus 12 kraadi Celsiuse järgi temperatuuriga, ka tunduvalt teistsugisena. Pärast tegime veel priimusega süüa ja avastasime, et need köögid, WC-d ja duširuumid, mida me võiksime kasutada, ei olegi need. Pärast õigete ruumide leidmist tundus ööbimise eest makstud hind palju kohasem ja kui söödud, läksime randa jalutama. Päike ei tahtnud kuidagi loojuda ja õhtu venis pikaks. Vahtisime seal selles tornis. Ja lõpuks otsusas suurem osa magama minna. Kaks meist tahtsid näha, kui palju päike loojub ja kuskil poole ühe ajal see ka juhtus. Korraks. Siis ronisime ka telki ja linnud ikka lausid... Tunni aja pärast ärkasin ja linnud ikka lusid ja päike oli tõusnud. Igatahes enam-vähem polaarpäev siis. Magasime rahulikult hommikuni ja otsustasime siis seal köögis süüa teha. Kogu raha eest, noh. Ei tea, kuidas, aga kuidagi õnnestus vist seal pliit natuke tuksi keerata. Õnneks saime oma pudru tehtud ja vahepeal hakkas sadama. Kiire tegutsemise tulemus oli kuivalt kokku lapitud telgid ja peatne check-out.

  1. etapp.

Eelmisel päeval tehtud mõningased arvutused ja järelduseks marsruudi muutus: ei lähe Rovaniemi kaudu, hoopis sõidame mööda jõe, mille ristisime üksmeelselt Jõku jõeks, kallast (tegelikult vist oli Muonio jõgi vms) Rootsi poolelt. Auto paak odavat (?) Soome diislit Torniost täis ja toidukott ka värske leiva ja vorstiga punnis, asusime teele Norra poole. Algus oli paljutõetav. Ilus jõgi, kärestikuline ja punased majad (kokku oli punaste kõrval 2 sinist, 2 valget ja 3 kollast maja ka), isegi inimesi nägime. Iga maja hoovis oli valge plastmööbel, mille peale muutsin oma isiklikku arvamust nende kohta: kui rootslastele kõlbab, käib mulle kah! Kuna Rootsis ei olnud seal teel ühtegi WC-d (vähemalt me ei näinud...), siis kiire metsapeatus ja varsti olime polaarjoonel. Seal oli selline tore koht jõe ääres, kus oli kohvik (mida me ei külastanud) ja muidu väikesesd puhkeplatsid (lauad-pingid ja vist lõkkekoht ka) ja jõgi ise oli ilus kärestikuline ja kaldad graniidised... Seal olid mingid süstasõitjad ja meie vahtisime niisama seal ja tegime “ratekaid” (kellelgi meist ei ole rates kontot). Natuke niisama vahtinud, sõitsime edasi. Teele jäi mingi küla, mis oli natuke mäe otsas ja see oli ilus. Sõitsime külla sisse ka ja seal oli isegi kirik ja kool ka. Siis läksime edasi. Kõige olulisem asi on muidugi söömine. Seekord leidis see aset kuskil ühe teise jõe ääres (ka kärestikuline jõgi oli) metsa all a la RMK puhkeplatsil. Seal oli selline majake ka, kus saab niisama ööbida, poronahad ja kamin ja laud ja pingid, külalisteraamat ka. Päris kena, aga kuna polnud vaja veel öömajale jääda, siis pärast võileibu ja teed sõitsime edasi. Porod olid muidugi ka kõikjal platsis ja jalutasid rahulikult mööda teed. Rootsis oli see tee muidu päris kena – kiirust lubatud pidevalt 120 km/h, ilusad vaated igasse ilmakaarde -, aga miskipärast ei vastanud tee olukord lubatud suurimale kiirusele... Ehk siis kohati oli keeruline isegi 90ga sõita... Teeremondid olid ka. Ja üks hollandlaste auto sõitis meil järel ja peatusid ka, et porosid vaadata. Lõpuks oli vist meil porodest juba piisavalt, kuid meie “jälitajatel” mitte ja nad jäid meist kaugele maha. Kui nüüd päris ausalt tunnistada, siis ühel hetkel muutus see Rootis tee väga üksluiseks – ühtegi maja ei olnud ja inimesi ammugi mitte, ainult mets ja paar poro. Lõpuks jõudsime Kaaresuvant-nimelisse asulasse, kus saigi Rootsi te läbi ja me pidime Soomesse naasema. Ilus silt oli ka, et Soome 2 km ja Nodkapp midagi 400ga. Ja olimegi äkki Soomes tagasi. Ja kõik oli totaalselt teistsugune – asustus missugune, kämpingud, poed, bensukas... Tsivilisatsioon! Aga ega midagi, jälle edasi Norra suunas. Sama jõgi jätkus, nüüd küll sõit selle teisel kaldal. Ühel hetkel hakkasid mäed. Kaardilt vaatasime, et need mingi 500meetrised alles. Need mäed olid täpselt sellised, nagu olen kogu aeg ette kujutanud, milline näeb välja Skandinaavia mäestik – suhteliselt lauge, natuke lumine, kaljune ja väheke metsa ka. Lumega oli selline tore lugu meil, et äkki vaatasime, et mingi valge asi on mäe otsas, aga keegi ei uskunud, et nii madalal mäel võiks lumi olla. Ja siis said need mäed meie poolt ristitud Kiletükimägedeks, sest üks meist oli veendunud, et see valge seal on suur kiletükk... :) Igatahes olime jõudnud Kilpisjärvi'sse ja seal võtsime ikka paagi kütust täis ning kohe oli Norra ka. Ikka suuremad ja suuremad mäed kerkisid silmapiirile ja enam ei teadnud, kuhu suunda vaadata... Igal pool oli ilus. Mingi aeg sõitsime niimodi mägede vahel, et osadel tekkis ahistav tunne juba - lihtsalt ühel pool teed oli mägi nagu suur kivi ja teisel pool sama... Varsti aga jõudsime oma elu esimese fjordini ja siis oli juba vaade avaram ja mäed "nagu päris". Ehk siis sellised ilusate teravate tippuega ja lumised. Ja muidugi vaade fjordile... Hakkasime tasapisi otsima mingit kämpsi, mida Oulus meie norrakatest naabrid olid soovitanud, aga kuna päike oli alles kõrgel (polaarpäev rokib ikka tõeliselt!) ja kell ei olnud ka teab, mis palju, siis otsustasime sõita võimalikult kaugele. Tegelikult tegime vist väga õige otsuse, sest kohe oligi Tromsø ja seal oli järgmine kämps, mille olime otsinud internetist välja. Enne seda veel olime natuke aega šokeeritud sellest suurest sillast, mis viib Tromsø linna... Aga et see pidi olema järgmise päeva teema, siis eriti ei viitsinud närveerida. Sõitsime kämpsi ja seal ilmnes üks tilluke probleem... Kuna me ei tahtnud maja (mida neil ei olnud selleks ööks pakkuda ka), siis tahtsime telkimistplatsi, aga jama seines selles, et autot ei saanud telkide juurde jätta... See aga meile ei sobinud mitte, sest kus sa kõnnid mööda suurt kämpaplatsi oma priimuse ja magamiskottidega... Pealegi oli võimalus, et kahe telgi asemel kasutame ühte ja üks meist magab autos... Siis tegime sellele kämpsile bye-bye ja sõitsime viitasid jälgides järgmise internetist otsitu juurde. See oli vist 22km Tromsø'st edasi mööda fjordi serva ja muidugi vaade sellele fjordile oli sealt teelt super. Kämpsis selgus, et see on odavam ja ilusama koha peal (eelmine oli jõe ääres, see ilusti fjordi kaldal kohe). Ainus probleem oli, et pesemine oli lisatasu eest... Hüppasime autost välja ja kurb (või ma ei tea, kuidas kellelgi) tõsiasi tuli välja - seal oli KÜLM! Täpsemalt 9 kraadi Celsiuse järgi. Aga ega midagi, panime telgid püsti ja vee priimusele keema, et ntukenegi sooja saada. Kogu selle protsessi käigus jälgisid meid naabertelikides pesitsevad sakslased, kes istusid kõige parema meelega soojas autos. Naabritest veel, et seal olid peamiselt autosuvilatega saksa turistid, paar soomlast ja hollandlast, siis veel üks suvilatäis venelasi ja mõned autod veel, kelle numbrimärki ma ei vaadanud... Kõik nad istusid autodes. Meie vist olime need ainsad hullud, kes õues olid ja sõid seal. Aga natukeseks sooja jätkus ja osa hüppas õige pea telikdesse. 2/5 aga meist (k.a mina) läksime mõõnast paljaks jäänud maapinda sondeerima ja vaatama, kuidas kell 1 öösel päike kõrgel taevas paistab. Mis siis, et enam-vähem pilves oli. Tuul oli ka kõva ja külm, aga õnneks ei sadanud vihma... Üks kalalaev sõitis ka mööda vett ja paadisillad majade juures olid väga kõrged ja palju veest väljas. Siis kobisime ka telki. Mingil hetkel ärkasin, sest külm oli ja külm oli, sest mu kummimadrats oli tühjaks läinud ja ma praktiliselt magasin palja maa peal oma õhukese magamiskotiga. Välistemperatuur oli langenud 6 kraadile Celsiuse järgi, õnneks ei sadanud vihma, aga tuul oli märgatavalt suurenenud. Ega's midagi, hakkasin madratsit puhuma ja toppisin rohkem riideid selga. Siis läksin veel vetsu ja kellale pilku heites, tuli välja, et ma olin maganud kaks tundi... Pärast magasin õnneks ilusti ja enam ei külmetanud, aga hommikul oli väljas ikka sama külm ja priimusel keedetud tee ei teinud asja eriti paremaks. Vahetasime oma paberraha müntideks ja läksime pesema. Kuni üks osa pesi, panime telgid jms kokku, siis läks teine vahetus pesema. Nagu ikka, ei pääsenud seekord me ka mingist jamast ja mõlemad duši eest maksmise masinad läksid rikki. Siis tuli see omanik ja ei osanud ka midagi teha ja siis tuli omaniku mees, kes lõpuks parandas ära. See dušimasin oli päris naljakas - panid raha sisse ja siis oli 1 min aega, et end riidest lahti koorida ja siis läks dušš käima ja ni palju jooksis, kui palju raha sisse panid. Minult sõi alguses 5 NOK'i ära, aga see omanikuonu andis tagasi, kui masina ära parandas. Masina sees oli lihtsalt üks papptops, kuhu raha kogunes, kui oli oma protseduurid mingis elektoonilises jublakas ära teinud ja aja jooksma pannud. Lõpuks olin ka sooja saanud ära pestud ja hakkasime ära sõitma. Enne veel omanikust naine tuli küsima, kas ma ikka sain duši alla ja kas mul oli öösel väga külm. Väga tore igatahes.

  1. etapp.

Ilm oli ilus, aga külm. Ja 22km Tromsø poole tagasi ja üle selle hirmuäratava silla, mis tegelikult ei olnudki hirmuäratav :) Kohe leidsime mingi parkla, mis pärast tuli välja, et oligi kõige odavam linnas... 2 tundi parkimisaega ja tsikid lasti linna peale lahti. Vahelduseks oli päike ikka nii palju sooja teinud, et kuigi termomeeter näitas endiselt 9 kraadi Celsiuse järgi, siis vähemalt kohalikud käisid lühikeste käistega ringi ja õige pea viskasin ise ka vammueid vähemaks. Et ma ei viitsinud eriti šopata, läksin niisama linna avastama. Ja tuli välja, et väga armas linnake on. Sellised väikesed värvilised majad ja igal pool paisavad lumised mäed... Tänavad kitsad ja eriti tore oli vanakraamiturg... Väiksed poisid müüsid mänguasju, ühel naisel oli suur vinüülikate kogu ja umbes 10 plaadimängijat ning üks vana klassikaline kitarr, metallkeeltega müügis, siis palju vanu riideid ja nõusid. Muidugi ei ostnud ma midagi, aga niisama tore oli vaadata. Paar natuke pilusilmset (arvatavasti siis laplaste sugemetega) lõõtsamängijat oli ka raha teenimas ja pärast võttis üks püstiste juustega kutt oma kitarri välja ja hakkas mängima... :) Väga palju turiste ei olnud, enamus ikka kohalikud, või siis vähemalt norrakad... Naljakas, et see osa põhlamaalastest võivad olla nii temperamentsed... Üks mees kõndis koeraga ja koer läks natuke agressiivselt teise mehe suunas ja siis see "rünnatav" mees hakkas norra keeles üle terve tänava sõimama seda teist meest ja siis ise oli juba kaugel aga ikka karjusid kurja häälega teineteise peale... Päris kummaline :) Paljud inimesed olid sellised laplaste nägu - kõrgete põsesarnade, natuke pilukil tumedate silmade ja tumedate turris juustega... Ei midagi blondidest ja sinisilmsetest norrakatest :) Turul müüdi kõikvõimalikku kala ja krevette... Värskelt püütud. Ei ostnud. Ei olnud sularaha. Vist õnneks. Muidu oleks see mu rahalisele olukorrale halvasti mõjunud. Aga banaanid olid hullult odavad ja pärast ostsime neid hoopis. Väikses vahemärkusena mainin, et olen väikestviisi suur jalkafänn ka ja muidugi kursis võõrsil mängivate eestlaste koduklubidega. Et siis Joel Lindpere ja Tromsø jalkaklubi. Minu õnnetuseks, vist, oli sellel päeval just seal mäng. Õnnetuseks seepärast, et meie päevakavas ei olnud see mäng ette nähtud... Muidu oleks ju väga lahe olnud seda mängu vaatama minna, seda enam, et järgmisel päeval EMT Go'st uudiseid lugedes sain teada, et Tromsø võitis ja Joel mängis ka... Aga tundus, et see mäng oli väga tähtis, sest igal bussil olid klubi lipud küljes, tänavatel müüdi klubistaffi ja inimesed käisid ringi klubivärvides riietes, sallid kaelas... Mängu me siis ei läinud vaatama, sõitisme hoopis Tromsø'st välja, edasi veel ranniku poole. Tahtsime avamereni jõuda ja selleks kõige lähema kohana olime välja valinud Tromvik'i nimelise asula. Mõnikümmend kilomeetrit Tromsø'st. Esimest korda kogu reisi jooksul saime teada, miks räägitakse, et Norras on auto kiirus väike... Tee oli väga kitas ja kurviline ja kulges mööda mäe külge. Aga ilus oli. Kokkuvõttes või sõita seal 90 km/h ja kohalikud seda ka tegid, meie vist jäime kuskile 80-90 vahele :) Ühel hetkel mõtlesime vahepeal süüa teha - pakisuppi muidugi ja oma armsa priimusega. Tee ääres olid sellised taskud, kuhu auto seisma jätta ja nii me ka tegime. Mäest alla minnes oli fjord jällegi ja igatahes vesi oli soe (ei käinud ujumas...) ja natuke sai mägironimist praktiseeritud... Mäe küljel tee ääres oli võsa ja võsas olid rollerijäänused... Sõime oma "supi" ära (rohke leivaga on päris toitev) ja sõitsime edasi. Tee läks järjest kitsamaks ja käänulisemaks, mõtlesime, mis siis saab, kui keegi peaks autoga vastu tulema. Tuligi. Päris mitmel korral. Aga õnneks olid norrakad ettenägelikud olnud ja need teeäärsed "lõunatamistaskud" osutusid väga heaks ka möödasõidul :) Ühel hetkel olime mingis külas, mis meie arvutuste järgi pidanuks olema Tromvik (lihtsalt tundus, et olime jube kaua sõitnud), aga tee läks ikka edasi ja edasi mägede vahel ja fjordi kallast mööda. Tegelikult oli küll nimeks kohal Grøtfjord. Ja seal oli superilus rand - liivane ja pikk - ja mõned majakesed. Aga, et eesmärk oli ikkagi Tromvik, siis jätkasime sõitu. Muidugi ilmestasid meie teekonda võrratult ilusad vaated. Lõpuks olimegi Tromvik'is. Küla oli pisike. Aga siiski suurem kui Grøtfjord. Ja seal olid jällegi porod vastas. Koperdasid tee peal ja majade aedades. Lisaks porodele ja suurepärasele vaatele oli seal sadam ja üleüldse oli see külake täpselt selline, nagu minu kujutlustes üks pisike kaluriküla Norras välja peaks nägema. Sõitsime siis küla lõppu ja ei näinud seal ühtegi poodi. Ju nad siis Tromsø's poes käivad... Küla lõpus oli parkla, kus oli parkimiskeelu märk. Ja seal vastas oli maja ja majast vaatas inimene välja. Vahemärkusena majadest - kõik on sellised korras, aga ei ole üldse uhkeldavad, igas aias on batuut (võib-olla olen juba seda kõike kirjutanud, ei mäleta - viimasest kirjutamiskorrast on kaua möödas...) ja aiamööbel, kõik on korras ja ilus. Imelikud olid ainult mingid nagu punutise moodi aknakaunistused(?)... Või ma ei tea, milleks need olid... Moeröögatus (minu ebapraktiline pool arvab)? Lillede kaitsmiseks igavese valguse eest (minu praktiline pool arvab)? Aga seal nad olid igatahes. Edasi teed ei läinud. Ainult vist mingi jalgrada, aga kuna aeg torkis tagant ja kellelgi ei olnud eriti matkariideid, siis keerasime tagasi - sihtpunkti olime jõudnud ja nüüd algas sisuliselt kojusõit... Tagasiteel peatusime veel paaris kohas, et pildistada, siis aga (poolel maal Tromvikist Grøtfjordini) oli üks väike parkla ja "jube kõrged mäed" ja mingi soo moodi asi ja lumi seal "käeulatuses" ja väike kosk ka. Natuke eemal. Vähemalt tundus kohe-kohe sealsamas tee ääres see kõik. Et soov juulikuus lund katsuda oli suur, astusime (kaks meist) mägede ja kose (ühtlasi ka lume) suunas ja kõndisime. Kivipuru, mis mägede jalamil oli, muutus iga hetkega suuremaks ja pisike veenire hakkas järjest valjemini mühisema... Ja lumi justkui kaugenes meist. Olime kõva 15 minutit kõndinud ja meie kõrval oli see "kivipuru" - tegelikkuses siis 3-4 m läbimõõduga rahnud... Kosk võis olla meist veel kilomeetri kaugusel, aga ikka tundus ta juba suur ja mühin oli nii vali, et raske oli teineteist kuulda. Täielik optiline pettus :) Läksime veel edasi, sest lumi polnud ikka veel meie käeulatuses. Eesmärgiks sai matkata koseni - ehk siis mäeni. Seal oli lumi kah. Veel 5-10 minutit (ajataju kadus ka ära tegelikult, ei ole täpsed andmed) kõndisime ja siis oli ühe kolmemeetrise läbimõõduga kivi taga lumi :) Kuna aja- ja ruumitaju (kusjuures, kui aus olla, siis ka suunataju) oli kadunud ja teisi enam näha ei olnud, otsustasime sinna pisikese lumememme teha ja lumepallid kaasa võtta ja tagasi mnna - jõudmata mäeni ja koseni. Tegelikkuses olime juba mäe küljel, aga sellest saime siis aru, kui teiste juures tagasi olime ja binokliga seda rahnu otsisime (seal oli üks lahe puu kõrval, nii oli otsimine suhteliselt lihtne). Tagasitee kulges kiiremini, aga tsipake vale rada pidi (no suunataju oli natuke kadunud), aga tee peale jõudsime ja sealsamas oli auto ja teised ja parkla. Teised ütlesid, et olime ära olnud üle tunni aja... :) No aga lund said ka nemad katsuda ja neil oli ka "lõbus" olnud - tähendab, et üks kajakas (oli vist kajakas) oli tige ja ründas neid seal, kui nad pilti tegid. Minu bioloogi pool arvas, et äkki olid nad linnu pesale liiga lähedale sattunud oma pildistamisel... Aga kes seda teab... Niisiis, vahtisime binokliga seda koske ja rahnu ja lund ja mäge ja merd ja eriti ikkagi mägesid. No seal ühe mäe otsas oli puu ja seda palja silmaga ei näinud - mõtlesime, kui inimene oleks seal üleval, siis teda küll ei näeks... Ja meie, tohmanid, tahtsime veel mäe tippu ronida... Seal olid ikka totaalsed kaljud ja 90kraadised nõlvad... Ma arvan, et meie ronimine oleks lõppenud mäe jalamil... Tegelikult oli see ikka väga võimas vaatepilt ja natuke õudne ja hirmus, aga samas ikka väga ilus... Kui olime oma pildid ära teinud ja kaasavõetud lumest sinna ka kajakale lumest sõbra teinud, hakkasime jälle Grøtfjordi poole sõitma. Keerasime maanteelt alla külla ja jätsime auto tee äärde. Ise läksime suure hurraa'ga mere äärde. Muidugi minu, kui pooleldi vee-eluka instinkt oli kohe vette tormata... Siiski oli mõistust nii palju, et vaataks enne järele, mis see meri ka muidu on... Vesi oli külm. Ja ma ei mõtle, et nii külm, et tavalised inimesed ujuma ei lähe, ka ähvardusel mitte, vaid see oli külm, nii külm, et minagi keeldusin seal kauem kui kaks seakundit varbaidpidi viibima... Et siis ujumisest ei tulnud midagi välja. Kahjuks. (Tagantjärgi kahetsen südamest, sest ma justkui kogu kohti, kus olen ujunud ja oleksin võinud ikkagi kasvõi korraks end sinna kibekülma visata, aga vähemalt on põhjust tagasi minna...) Mõned lapsed mängisid rannas jalgpalli ja meie otsisime merekarpe... Rannal vedeles mingi kala (vaevalt, et mingi mereimetaja) korjus... Suht lagunenud juba... Aga meie tegime ikka pilte ja vaatasime ja mõtlesime, kuidas oleks sellises kohas elada - meri ja mäed, mäed ja meri... Ja kõik lihtsalt liiga ilus... Aga polnud teha midagi, pidime edasi, õigemini tagasi sõitma... Kiireks hakkas minema, sest plaan oli ööbida kuskil Soomes, nii kaugel Norras kui võimalik. Sõitsime Tromsø poole tagasi ja seal läksime poodi. Oli mingi Rema1000 vist. Igatahse ei asunud see päris seal saarel. Poes ei saanud ma kaardiga maksta (esimene kord, kui minu kaart ei maksa...). Aga õnneks oli sularaha ka ikka natuke. Tromsø'sse tagasi jõudes mõtlesime, et enam ei seikle mööda saart, et teisele poole jõuda... Minnes olime jälginud kaarti ja vaadanud, et peatee on selline suurem kaardil, hea reaalselt ka järgida seda, aga tegelikult olid kõik tänavad ühelaiused ja ei saanud aru, kuhu keerama pidime ja suhteliselt kaos oli. Ühe maja juures olime vist 5 korda ja seal oli mäenõlval väike kopp (imelik, et see kopp ümber ei läinud, tõsiselt) ja kopajuht vaatas mei iga korraga järjest imelikumalt... :) Igatahes tol korral nägime ära Tromsø ülikooli mingi osa ja mingi pargi ja surnuaia vist ja igasugust muud huvitavat värki... Kõige huvitavam oli see, et me olime sisuliselt lennujaama juures, aga õigele teele ei saanud keerata, sest koguaeg olid keelumärgid ja lõpuks sõitsime tuldud teed tagasi ja vaisime selle teeotsa ärakeeramiseks, mida veel proovinud ei olnud... Tromsø lennujaam oli ka lahe - tee läks maandumisraja alt läbi ja maandumisrada ulatus otsapidi merre... Aga tagasiteel siis läksime läbi tunneli, et vältida segadust. Me olime ikka suht vaimustused sellest tunnelist - saare alt läheb tunnel, seal on nagu tänavad ja kõige lahedamad olid need väiksesd ringliikused seal... Jõudsime teisele poole saart ja ikkagi eksisime korraks ära. Aga õnneks mitte palju ja juba sõitsime üle suure silla tagasi maismaale. Tromsø jäi seljataha ja kuigi kell oli juba päris palju, oli päike kõrgel taevas. Termomeeter näitas endiselt 10 kraadi Celsiuse järgi ja mida edasi, seda külmemaks läks. Kahju oli sealt ära sõita, aga mis teha... Sõitsime siis juba tuttavat teed pidi Soome piiri poole ja üritasime kõike ümbritsevat endasse salvestada... Üsna Soome piiri lähedal oli "Ahistavad mäed" ja seal oli üks ilus kuristik, mida pidime ikka pildistama ja varsti näitas termomeeter 6 kraadi "sooja". Mõte oli, et telgis küll ööbida ei taha... Kuigi Soomes, seal jõe ääres olid väga lahedad telkimiskohad - kuidagi ürgne ja karm, aga väga huvitav. Igatahes Norra oli jäänud selja taha ja Soome kummaline maastik oli kätte jõudnud - meist paremal ikka jõgi, kohati järved, teiselpool jõge armas Rootsi, ümberringi suhteliselt laugjad ja lagedad mäed. Kõle ja karm, aga ilus. Omamoodi. Porod muidugi. Lahe, et kohati ristusid teed peateega ja kõikidel nendel teedel olid nimed... Kui ma õigesti mäletan, siis see peatee oli "Revontuletie". Aga ma või eksida. Ilus nimi ikkagi :) Lisaks kuuele soojakraadile hakkas vihma ka sadama ja sellega oli täielik kriips peal telkimisel. Tee ääres oli selline puhkeplats, kus olid lõkkekohad ja välikaminad ja WC-d. tegime metsapeatuse ja sealsamas oli suur porokari, kes meid nähes läks mäe otsa ja siis nad kändisid mööda mäeselga, ilusti üksteise järel... Kuskil enne Muonio't oli mingi kämping - jõe või järve ääres, väikesed punased kämpingumajad (vist Eestis kokku pandud tegelikult), suurem peamaja, lennuk ja pikkade patside ning rõõmsa näoga kämpingupidaja. Et õhtu oli käes ja me ei teadnud, kas veel kampinguid varsti tuleb, otsustasime, et seal me siis ööbime. Rõõmus soomlanna ütles, et viielist maja neil ei ole ja kuuesed on kinni, meie aga mõtlesime, et neljasest piisab - see viies saa magada maas, madratseid on küll ja küll meil. Kokkuvttes oli see vist meie kõige odavam ööbimine - neljane maja oli ikka väga odav (hinda ei mäleta praegu). Lisaks oli majas kaks nari, külmkapp, laud, kaks tooli ja kaheauguline elektripliit (ahjuga). Ja veeämber. Ja väga korras ja puhas oli (kaltsuvaip oli ka maas). Pesema sai minna peamajja - ilus ja korralik oli. Küsisime, kas seal on kogu aeg nii külm suviti, aga rõõmus soomlanna vastas, et alles kaks päeva tagasi oli olnud 23 kraadi sooja... Ja lennukiga sõitmise kohta ütles ta, et ainult talvel saab, sest siis saab jää pealt hoogu võtta :) Tegime kohustusliku õhtusöögi - moosisaiad ja tee ning käisime pesemas ja jõge-järve uudistamas (väga kena koht, soovitan julgelt) ja keerasime magama. Ma polnud tükk aega nii hästi maganud...

  1. etapp.

Hommikul, pärast hommikusööki sõitsime edasi. Natuke maad veel seda karmi ja tühka loodust ja olime tsivilisatsioonis - vähemalt korraks, Muonio'st edasi tuli juba traditsioonilisem Soome maastik. Et 3/5 meist ei olnud näinud Rovaniemi't, otsustasime sõita sealtkaudu. Tee peale jäi ka suvine suusakeskus ja mõned peatused veel. Siis olime Rovaniemis. Vaatasime, et Joulupukki külani oli 5 kilomeetrit, et no kui me juba siis oleme, lähme sõidame mööda. Sealt olime talvel (2/5 meist käis talvel seal) saanud väga head porovorsti. Et kui muidu lõbus ei ole (no ikkagi 5 täiskasvanud inimest), siis porovorsti ikka saab... Jõudsime sinna ja rahvast oli vähe (no ei ole juuli alguses jõulumaal hooaeg), aga tegelikult tegi see just koha kuidagi vähemkommertsiks. Alguses küll natuke omavahel mõnitasime neid täiskasvanud jaapanlasi (ja mitte ainult jaapanlasi), kes seal sellise näoga ringi käisid, nagu oleksid viieaastased jõuluõhtul, aga natukese aja pärast tuli endale ka selline mõnus muie suule ja lõime käega, vaatame parem ringi ja tunneme asjast mõu. Seal oli siis selline tipi, kus lahtisel tulel keedeti teevett ja kohvi ja siis ostsime kohvi ja kakaod ja niisama mõnus oli. Kohustuslik pilt polaarjoonel. Otsisime WC-d - sildid juhatasid Jõuluvana majja. Siis vaatasime, et seal Jõuluvana juurde minekuks järjekorda ei ole. Kuna talvel oli seal metsik trügimine, siis ei näinudki Jõuluvana. Otsustasime, et kuna keegi pole näinud ja sinna järjekorda ei ole, lähme vaatame, mis see ikka teeb... Meie ettekujutus asjast oli, et kõnnime lihtsalt kaugelt mööda, aga kus sa sellega! Anti meile kaelakaart ja tee viis läbi maja ja siis ootasime seal ukse taga ja oligi meie kord ja seal ta oli! Jõuluvana! Kutsus meid sinna enda juurde ja me olime ikka väga kohtlased, sest ei olnud oodanud sellist kohtumist. Ta siis küsis, kust me tuleme ja mis meie nimed on ja rääkis eesti keeles meiega, meie siis osaliselt soome keeles vastu. :) Ja ikka kutsus põlvele istuma ja väga kena päkapikk tegi meist siis pilti (me ei tahtnudki...). No öeldi, et me ei pea ostma seda välja. Kivi langes südamelt. Aga eks need päkapikud ole seal koolitatud hästi ja kui me ruumist välja läksime, siis üks naispäkapikk näitas arvutist seda pilti ja tee, mis tahad, kuradi ilus pilt tuli :) Ja kõik vaatasid ja lõpuks mõtlesime, et ega me ei olegi ammu ilusat perepilti olnud, siis mõtlesime osta ühe. No kasumi kohalt on see süsteem tore küll - ühte pilti (tavalises suuruses) ei sa osta, osta kas kolm, kaks suuremat, üks hiiglaslik või 5 tavasuuruses, hind enam-vähem sama kõigil... Piinlik tunnistada, aga ostsime lõpuks 5 pilti... Tegelikult ju tõesti, igale oma, kõige targem. Piltide ostmise pooltargumentideks olid siis kuidagi eriliselt siiras ja ilus pilt ( me ikka kõik tulime kuidagi ilusad välja) ja hea mälestus kogu sellest reisist... Niisiis sa Jõuluvana ka nähtud ja hakkasime porovorsti otsima. Aga mida ei ole, on porovorst. Sõitsime Rovaniemisse tagasi ja otsisime sealt poodi. Kuskil suunas linnast väljas oli kohe mitu supermarketit kõrvuti ja kuna Rimi tundus selline, et seal kindlasti porovorsti on, siis läksime sinna. Seda vorsti, mida otsisime, eti olnud, oli natukese vähema porosisaldusega. Siis jooksin Lidl'sse, aga seal oli veel vähem. Ja pärast pikka-pikka poeskäiku hakkasime Ranua suunas sõitma. Otsustasime kuskil sealkandis teeääres peatuse teha ning ostetud salatit ja vinkusid süüa. Muidugi sadas vihma. Aga kahe vihma vahel istusime lõdisedes teeäärses puhkekohas ja sõime katuse all salatit ja vinkusid. Kuna ei tahtnud kaks korda täpselt sama teed sõita, läksime väiksemaid teid pidi Oulujärvi suunas. Sealkandis pidavat olema kämpinguid ja see sobis meie järgmise päeva plaanidega hästi. õhtu oli käes, vihma sadas, kõik olid väsinud, teha polnud midagi ja raadiost tuli ainult SuomiPop. Maastik meenutas kangesti Lõuna-Eestit ja seega eriti tähelepanu ei äratanud... Eriti pärast Norrat... Mida teevad sel juhul kolm õde (vanust 19-23 aastat)? Õige, kui pakkusite, et lollusi :) Nimelt, hakkasime pildistama, iseennast ja teineteist. Ja siis kuidagi tuli selline vuntside tegemine päevakorda - ehk siis keskel istuva juukseid jätkus ka teistele ja nii sündisid pildid üldnimetajaga "kuum bänd Saksa DV-st 1970. aastatel". Tükiks ajaks oli väga naljakas, aga siis oli ikka juba väga õhtu ja polaarpäeva ka eriti ei olnud seal, pealegi sadas vihma. Ühtegi kämpingut ei paistnud. Siiski, lõpuks näitas mingi kuskile ja kuna me olime juba üpris tigedad ja näljased ja väsinud, siis otsustasime vaadata, mis see on. Kämping osutus väga meeldivaks (hakkan kahtlema, kas Soomes üldse tigedaid inimesi ka on...) ja saime viiese maja ja korralikud pesemisvõimalused olid ja mingite sakslaste hotellbuss oli ka seal. Sakslased istusid terve õhtu tipis ja grillisid ja jõid õlut. Meie kolisime oma lukskämpsi - kahekordne nari, kokku neli magamiskohta ja siis veel eraldiseisev voodi, laud, kaks pikka pinki, külmik, jällegi pliit ja veeämber, lisaks elektriradikas seinal - oo, milline suurepärane leiutis! Harutasime oma toidumoona lahti ja hakkasime teed keetma ja moosisaiu ning tuunikalavõileibu sööma. Laud oli otsapidi väikese akna all ja pilt meenutas kangesti Kreisiraadio Jüri Ööd. Ega siis midagi - üks kolmest õest, see noorim, hakkas operaatoriks, vanim õde Võrno poolt mängitud naiseks ja isa Leinatamme poolt mängitud meheks. Mina olin austatud Jüri Öö isiklikult ja ema oli justkui näitejuht - ütles, millal Jüri Öö aknast mööduma peaks... Igatahes meil endil oli kohutavalt lõbus. Duubleid tuli kokku päris mitu ja siis oligi nali tehtud. Läksime pesema ja magama. Kämpsist veel nii palju, et seal oli jällegi järv (saan aru, miks Soome järvedemaa on) ja lõhepüügitiigid ja peamajas suur saal, kus igal laupäeval vist (või midagi sellist) toimuvad ümbruskonna tantsupeod... Hommikul jälle väike sööming ja dušide kasutamine ja sissekanne külalisteraamatusse. Igatahes selles majakeses olime esimesed eestlased...

  1. etapp.

Reis jätkus siis Helsinki poole ja taaskord mõne (vb oli ainult üks) vahepeatustega ABC-s. Ostsime näkileiba, mis oli suurem kui suur Fazeri šokolaaditahvel. Seekord ei söönud kuskil teeäärses varjualuses, nosisime hoopis oma hommikul kaasatehtud võileibu autos sõidu ajal. Kohe varsti tuli Helsinki ja siis otsisime parklat. Parkimishinnad ei olnud just meeldivad ja nii leidsime paar parkimiskontrolöri, kes ilusti rääkisid, et paar tänavat edasi on järgmine tsoon ja seal odavam, siis läksimegi sinna ja parkisime auto u. 15 minuti kaugusele kesklinnast. Seda, mis teised linnapeal tegid, ma eriti ei tea... Usun, et mu õed olid suurema osa ajast kaubanduskeskustes, vanemad aga käisid vist niisama ringi. Mina läksin kõigepealt Tavastia juurde, sest... No olen jah rokisõber :) Ja seal oli see suur kaubanduskeskus, nime ei mäleta... Käisin ka korra seal, aga ei viitsinud kaua olla. Siis läksin linna avastama. Imekombel leidsin isegi igasugused kohad üles, kaarti mul ei olnud. Tegin hunniku pilte ja vahtisin niisama. Päris tore oli. Nägin päris hipit ka. Lõpuks põikasin veel sinna kaubamajja ja siis Tavastiast mööda ja auto juurde tagasi. Ja kõik olid jälle koos ja kuigi ega oli veel laevani päris palju, otsustasime sadamasse minna. Keegi ei viitsinud enam kuskile minna. Me jõudsime sadamasse ikka LIIGA vara. Siis jälle sõime autos ja mõned magasid, mõned mängisid kaarte, mõnedlugesid Põhja-Norrat tutvustavaid ajakirju ja mina vahtisin Euroopa Teede Atlast... Kokkuvõttes läks 3 tundi üpris kiiresti. Võib-olla oli oma osa selles ka mustlastel (vist 5 väga mõlkis autotäit, ülerahvastatud + üks uus ja uhke auto), kes meie kõrval seisid. Igatahes nad kaklesid, lõugasid ja üritasid millegagi kaubelda. Ignoreerisime neid, kuigi silmanurgast ikkagi piilusime nende tegevust. Siis tuli laev. Laevalt tulid inimesed ja autod maha. Autosid me ei vaadanud, aga inimesi küll. Suurem osa tuli nesit alkokärudega, need olid kuhjatud Gin'i ja odava õllega. Me ikka vaatasime neid nagu kino ja naersime nende üle... Ühel hetkel vaatasime ette ja kõik autod olid juba meie eest laevale sõitnud ja kõrvalreast ka. Siis oli meil veelgi naljakam. ' Laeval jälle väike kohv/tee ja mõni võileib ja mustlased kaklesid ja kerjasid mänguautomaatide jaoks raha. Ei andnud. Üle mitme päeva nägime päiksesloojangut ka... Varsti olime Tallinnas ja siis sõitsimegi tagasi koju. Reis lõppes öösel ja naljakalt pime oli.

The end.