Vietnam
27 kommentaari

Tänu Poola LOTi headele hindadele on Vietnam jätkuvalt populaarne sihtkoht. Lisan hilinemisega ka oma budget-reisi meenutused, võibolla on kellelgi abi.
Vietnam,aprill 2011
Eellugu
Sõidan üsna vastakate tunnetega Vietnami. Sõidule andis hoogu sept lõpus välja kuulutatud sooduspiletite müük Poola LOTi ja Vietnam Airlines poolt. Kokku lend TLL- Varssavi- Hanoi ja tagasi ning kaks kohalikku lendu Vietnami lõunatippu ainult 9,2 t. EEKi. Sellest pakkumisest oleks raske loobuda.
Nüüd algab kodutöö, lugedes foorumeid, kohtan ühe vene neiu ahastavat karjet keset motikate hullumeelset sagimist Saigonis (neid pidi sealkandis olema 6 miljonit )- “kuhu te mind tõite, viige mind koju tagasi!”. Ühest raadiovestlusest jäi kõrvu lõik-“ eks see Vietnam ole Tai kõrval üks paras peldik”. Veidi majandusstatistikat uurides selgub, et Vietnami SKP oli 2009 a. ca 2900$ elaniku kohta, olles ühel tasemel India ja Filipiinidega, eks see annab ka mõningase ettekujutuse maast. Samas on küllalt meenutusi, et mõned rannad on uskumatult ilusad, Vietnam on lahe!, Sapa kandis mägirahvastest muljed väga värvikad, Halong bai on ainulaadne maailmas. Loodan kohata ka sõdadest purustamata koloniaalarhitektuuri, templeid.
Vietnami eripära on tema max väljavenitatud põhja-lõuna suund, mis ulatub ca 1800 km-ni, kitsamas kohas on riigi laiust Laose ja mere vahel ainult 46 km. See eeldab, et alla lõunasse tuleb sõita lennukiga ja sealt üles etapiviisiliselt laeva, busside ja rongiga, 4 kuni 12 tundi üks ots. Ilmselt paar ööd olen ka Hiinas kogetud ööbussis. Rahvast on Vietnamis 87 miljonit.
Nukraks teeb, et kaasal on pikkadest ja rasketest reisidest küllastus ja tervis annab ka tunda. Sellepärast pean neljanädalase reisi tegema seekord üksi, sest selles vanuses uut reisikaaslast, “kellega koos läheks luurele” ja kellel jaguks tahtmist ja tervist, julgust ja ettevõtlikkust ning ka raha, on raske leida.
Veebruari alguses hangin viisa Helsingist. Kuna Hanois on lendude vahe vaevu 2 tundi, ei riskinud otse lennujaama viisat hakata ajama, sest teadjate sõnul võib minna palju aega vormistamisel.
02.aprill Poola LOTiga Varssavisse , meele teeb rõõmsaks, et ometi kord näeb kevadet, lumi on kadunud, muru juba rohetab, puud siiski raagus. Kuna aega on pea 7 tundi, sõidan linna vanalinna kanti. On laupäeva õhtupoolik, paljud kohalikud jalutavad, mina nende hulgas. Kui esimese Poola külastuse ajal 1975.a. tundus vanalinnas turuplatsi ümbrus eriti ilus ja korras, siis nüüd vaatad seda juba tükk maad argisemalt. Käin ka paaris kirikus jalgu puhkamas, vanalinnas on näha ka analoogseid Chopini pinke muusikaga, nagu meil Tallinnas kunstihoone ees. Edasi vanalinnast Marssali alleele, see on juba kaasaegne äritänav. Siin asub ka kuulus NLiidu perioodil ehitatud tornmaja, mis nüüd siiski kuigivõrd jääb varju teiste 30-40 korruseliste majade kõrval. Satun pearaudteejaama kandis ka ühele supermoodsale kaubanduskeskusele lainetava läbipaistva katusepinnaga. Tagasi lennujaama sõitnud jääb veel aega ca 2,5 tundi, seal kohtan ka 12 eestlasega, kellel sama sõit Vietnami. Kuna kõigil on erinevad marsruudid ja mõtted, siis reisukaaslast, kes otse Saigoni lendaks, nende hulgas ei ole. Samuti on kõigil aega vaid 2-3 nädalat, seda teatatakse rõõmsa naeratusega, et keegi peab ka Eestimaal tööd tegema.

  1. aprill Kella poole kolme paiku jõuame Hanoisse, väljas kerge pilvitus ja temp 23C-mõnus. Saan kärmelt viisakontrollist läbi, kohe 100$ eest rahavahetus ja ründan kohalikus terminaalis Saigoni letti. Kuna mul on pileti ostmisest saati reisi juba 4 korda poole tunni-tunni kaupa edasi lükatud, osutub minu kahtlus tõeseks, lennud pärastlõunasel ajal on julmalt maha äritud sõpradele ja mõjukatele. Teen neitsikutele selgeks, et mul on siiski Saigonis kell 19 väga tähtis miiting ja juhtub ime, ongi kohe algavale lennule üks pilet. Lend ise kestab 2 tundi ja olengi Saigonis, siin juba 34C, parasjagu hämardub. Hüppan buss nr 152 peale linnasõiduks, bussijuht teeb kohe algaja välismaalasele külma ja kasseerib 2,5 kordse sõiduraha, eks selliste pisitüngadega peab siin harjuma. Sõit linna on ca pool tundi. Kohe torkavad silma motikateparved, mis liiguvad reeglina esimeses reas, buss ja mõned harvad sõiduautod on teises reas. Põnevaks läheb, kui buss läheneb peatusele. Juht ei viitsi korralikult kõnnitee äärde manööverdada ja bussi ning kõnnitee vahele jääb ca 1m riba, mida mööda loomulikult motikad edasi vuravad. Bussijuht avab uksed ja nüüd on reisija otsustada, mis hetkel ta stardib hüppeks. Kuna reisijaid on vähe, seekord ohvreid ei ole. Bussi lõpppeatuseks on Ben Than turg, millega külgneb ka Pham Ngu Lao tn seljakotturite paradiis. Pimedas on orienteerumine raske, kuid leian kärmelt 10$ hotelli pakkumise Thai Nhi minihotellis. Saan kahekohalise numbri sansõlme, konditsioneeri ja teleriga, tuleb küll 4. Korrusele ronida, kuid turisti jaoks käib küll. Saan ka oma hotellist tellida tuuri homme hommikuks tunnelite juurde ja õhtusöögiks proovin ära kuulsa pho supi ja õlu.
  2. aprill Hommikul jõuan tänavanurga peal süüa ühe kohaliku burgeri- sai lõigatakse pikuti ühest küljest lõhki ja vahele topitakse tellija soovil omletti, singilõike, igasugust rohelist. Valin esmaselt omleti variandi, mis silmade all vok pannil ja gaasileegil ära praetakse, singid ja lihad tunduvad olevat veidi kahtlasem kraam. Kõrvale saab tellida ka termose abil tassi 3+1 kohvi. Istumine samas kõrval madala plastist toolikese peal. See hommikusöögi variant jääbki minu reisil põhimenüüks hommikuti. Tervelt poolteist tundi kogutakse mööda hotelle tuuriks rahvusvahelist seltskonda kokku. Tooni jäävad andma prantslased ja austraallased, saan endale pingikaaslaseks 65.a. hollandi ajakirjaniku, kes on noorpõlves Soomes, Rootsis elanud. Lepime kokku, et meie suhtluseks sobib kõige paremini soome keel, kuigi ka siin esineb probleeme, näit. kuunimetused. Lõunasöögil liitub meiega veel üks iraanlane, nii et juttu jätkub kauemaks Esfahani, Shirazi ja Yazdi teemadel. Esimene objekt on Caodai tempel. See religioon on siinmail 20 saj. alguses juurutatud segane mix ristiusust ja aasia uskudest, millega kaasneb väga värvikas arhitektuur ja sisekujundus, küllalt suhkruroosa ja magus. Asutajatel oli üllas idee koguda maailma usunditest see parim ja üritada juurutada kõikilepitava usuga. Kuid reaalses elus on konkureerivad usundid küllalt leppimatu seltskond teineteise suhtes. Meenutagem kasvõi USAs Florida pastori koraanipõletamist või siitide-sunniitide omavahelist verist võitlust. Nüüdseks on caodai siiski jäänud kohapealseks usulahuks ,millel on ca 2 miljonit järgijat. Kingad tuleb muidugi jätta tänavale. Peatempli saal on rikkalikult dekoreeritud, mõnes mõttes isegi ilus. Saali saavad uskumatud vaadelda ainult mööda seinaääri liikudes, keskosa on liig püha ja puutumatu, kuhu astuvad ainult usklike jalad. Kell 12 algab järjekordne teenistus, saali sisenevad pikaks palvuseks naised valges riietuses , meesülemused värvilised-kollased, punased sinised toogad üll. Laule saadab idamaine 5 liikmeline orkester. Üldse usklikud on isegi meelitatud, kui nende vastu huvi tunned ja üritad pilti teha. Edasi pool tundi sõitu ja lõunasöök kohalikus lihtsamas restoranis. Tellin biifsteegi, mille liha on hämmastavalt sitke ja puine. See ongi järgnevate söögikordade omapära, et söök valmistatakse peale tellimuse esitamist, liha lihtsalt ei hautata pehmeks, vaid vok pannil säristatakse kiirelt üle. Õnneks on noad laual ja saan hammastele veidi kergendust teha. Sõidul Cu Chi tunnelite juurde näidatakse legendaarset küla, kus sõjafotograaf tegi maailmas ülilevinud pildi alasti tüdrukust, kes põgeneb USA napalmirünnaku eest. Cu Chi tunnelid uuristati USA- Vietnami sõja ajal, siinkandis kogupikkuseks ca 200 km. ja kolmel kõrgusel. Ülal töökojad ja köögid, allpool eluasemed, valveruumid ja ühenduskäigud. Üldsügavus on 9m ja veekaev 15 m sügaval. Käigud turismiobjektidena on valgete inimeste jaoks nii laiemaks kui ka kõrgemaks tehtud 20 cm. Proovin ära ühe aukuronimise, kuid pikkuse tõttu ei õnnestu katvat maskeeritud kaant peale tõmmata. Järgmine atraktsioon on kottpime ca 40 m pikkune tunneliosa, mida soovitatakse läbida neil, kel tervis korras ja ei põe vastavaid foobiaid. Minu pikkuse juures ei saa ma kummargil kõndida, vaid käia tuleb poolkükakil. 2/3 maa peal tunnen, et jalad enam ei kanna ja lõpuosa läbin käpukil. Veel näidatakse igasuguseid töökodasid, kus vietid tegid sõjavarustust, jänkidele püünisauke ogaliste värtnate või põhjadega, kõike mida väike viet suutis onu sami vastu välja mõelda. Lõpuks saab mõni „sõjamees“ raske raha eest teha lasketiirus automaadist pauku ja näidatakse pooletunnist propagandafilmi. Tagasi linna jõuame poole 7 paiku, õhtul veidi tibutab vihma.
    05.aprill Hommikupoole jalgsituur omal käel mööda motikate merd. Ben Thani siseturg- täielik analoog meie Kadaka turuga, üks järgnev kohalik tänavaturg-sama, ainult ilma katuseta. Näen ära hommikuse koolilaste melu, kohtab palju koloniaalarhitektuuri, lõpuks jõuan endise presidendipalee juurde. Paleed ümbritseb võimas metallvarbadest aed, tulevad meelde ajaloolised stseenid 1975.a., kui põhja-vietnami punased väed nõukogude tankidega murdsid sisse viimasesse lõuna-viettide kantsi -presidendipaleesse. Edasi on väga võimas sõjamuuseum. Väljas on algatuseks igasugust jänkide rasketehnikat, mida põhjaviettidel õnnestus kahjutuks teha, alates reaktiivlennukitest kuni rasketankideni. Sisemised ruumid 3 korrusel on täis sõjakoledusi. Kõige jubedama mulje jätab jänkide agent orange puistamine tuhandete tonnide viisi džunglialadele. Ametlik versioon- läbipaistmatu taimestiku hävitamiseks, tegelikult täielik keemiasõda vietnami külade vastu, mille tagajärjel geneetilisi värdjaid sünnib hulgi siiamaani juba kolmandas sugupõlves. Praegu on veel laps-invaliide poole miljoni kanti. On palju kogu maailma sõjafotograafide poolt naturalistlikke fotosid ja kurba statistikat, kui palju viettide vastu võitles USA ja teiste marionettide (Austraalia, L-Korea, Tai) sõjardeid. Küllalt ebamugav on ette kujutada, et paarikümne aasta pärast Afganistani samasuguses sõjamuuseumis on must-valgel ära toodud USA ja marionettide (sh Eesti) teod, kuigi praegu üritatakse seda ÜRO sildiga varjata.
    Tagasi hotelli ja lennukile Saigon- Phu Quok saarele. Lend kestab 50 min, lennujaam on kohe linnakese servas, nii et kilomeetri pärast ei hakka motobaikide ja taksodega oma närvi rikkuma. Saan tagasihoidliku hotellitoa 9$ eest, seekord ventilaatoriga, kuid usun, et mere lähedal öösiti on vastuvõetav temperatuur. Teen väikese uurimise ka mööda Long Beachi. Kahjuks on kilomeetrite viisi rand kaootiliselt täis ehitatud, mille sees üksikutes kohtades käib nüüd hotellide ehitus. Kohalik ööturg on täis turistide träni ja pool on igatsorti mereloomade söögikohti.
    06.aprill Hommikul turu poole, et leida bussi, mis viiks saare lõunatippu. Turg on, kuid busse ei ole. Ega midagi, kohe käiku plaan B- motika tagaistmel An Thoi linna, vahemaa 25 km. Raha õnnestub kaubelda 100000 D peale (ca 5$). Sõit on piki saare lääneserva ja poole maa pealt hakkab nägema kilomeetrite kaupa palmiridu ja liivaranda. Enamik on pinnastee, nii et üle 30 km/h välja ei tule. An Thoi linnakeses jalutan lõunatipu sadamasse, laevukesi palju, põhitegevus- kalapüük. Peatänaval kauplen uue motika sõiduks Bao randa. Seda hinnatakse üheks saare ilusamaks, kus kilomeetrise rannariba ääres on 2 resorti, ülejäänud tühi väli. Kahjuks on ainult asustatud ala rämpsust puhastatud, ülejäänud osas on meri välja uhtunud kõvasti plastmassi, pudeleid, karpe jne. Vesi on selge, soe ja kibesoolane. Kõnnin piki randa ja üritan lõpus algava kivise ranna alas välja jõuda mööda jalgradu naaberrannani. Kahjuks minu saare plaan on liig skemaatiline, satun karjääride alale ja vastu laia jõe suubumiskohta meres. Näen küll kauguses oma eesmärki, kuid pean sinnajõudmiseks tegema suure ringi. Seiklen tagasi suurele teele ,jätkan veel 5-6 km ja siis annan alla. Hääletan tagasisõiduks motika, mis toob mind D.Dongi linna serva. Küüti pakub seekord naisterahvas, kes ilmselt oma kaasaga sõidab lennujaama. Naise vanust ei õnnestugi hinnata, sest tal on suured prillid ees ja näolapp nina-suu ees. Rollijaotus oli seekord neil veidi imelik- naine võttis tagaistmele, mees andis kiivri ja lõpus arveklaarimisel naine näitas jälle mehe poole. Jalgsiretke ajal sain proovida mõnda kohalikku puuvilja, nime ei mäleta, tee ääres kuivas palakatel piprasaak. Õhtupoole kolan veidi linnas ja tunnen rõõmu puhkusest soojal maal. Tähelepanu äratavad kohalikud krantsid. Umbes 10% neist on mingi geenidefekt, mille tõttu selja peal kasvab karv omapäraselt turris, moodustades „soengu“.
  3. aprill Hommikul ärasõit hämmastavalt täpne, kella 7-ks on sadamasse sõiduks buss ees, kell 8 väljub laev, sõiduaeg 2,5 t, kiirus on tiiburlaeval nii suur, et kogu seltskond on all sõiduruumis. Rach Gias on väga hoolitsevalt ees Mailinh Express bussifirma, kättpidi juhatatakse bussi juurde ja kasseeritakse Can Tho sõiduks 150000D. Kahjuks ei ole veel pikamaa bussihindadega kursis, tundub küll kallis olevat, kuid äkki on teeninduses tippkvaliteet. Jamad algavad ca 2 tunni pärast, kui välismaalased käsutatakse maha, et oleme jõudnud Can Thosse. Oleme suht tühjal platsil paari müügiputkaga ,ilmselt äärelinnas. Näitan üles aktiivsust ja asun endale sebima motikat kesklinna sõiduks. Üks keskeas tädi tirib mind motikast eemale ja surub mu varju alla istuma. Saan aru, et oodatakse linna liinibussi, mis muidugi tuleks oma 5 x odavam. Paarikümne minuti pärast saabubki üks pilgeni täis buss, kuhu välismaalased surutakse ka peale suure kisa, käraga., ning nüüd, oh ime, järgneb veel pea poolteist tundi sõitu külade vahel. Lõpuks tuleb tõeline Can Tho, piletiraha teisel bussil siiski meie käest ei taheta. Saan vaevata motika linnasõiduks ja kogen tunnet, kui motikas mööda suurt liiklusringi kurvitades ja laveerides teiste sõitjate vahel samaaegselt räägib mobiiliga, ühe käega lenkstangi hoides. Ainuke hädine mõte taob peas, et äkki siiski seekord õnnestub. Linnas saan kolmandal katsel ühes võõrastemajas toa (eelmised olid täis). Söön turul ühe puhastatud ananassi ja söögikohas proovin ära kohaliku kalasupi. Supp on hästi rasvaste kalalõikudega lisaks maitsestatud laimi ja ananaselõikudega, tugevalt hapukas, tahaks kõrvale suurt tükki musta leiba. Kesklinn on päris korralik, muidu kõvasti laiali valgunud, elanikke miljoni ringis. Õhtul naudin kaldariba parki, keskel on muidugi isakese HO suur skulptuur, ümberringi käib kõva laste melu. Näen ka üht vanemas eas lääne turistide gruppi, kes ettevaatlikult lasteaia kombel ja giidi saatel jalutavad mööda kõnniteed.
  4. aprill Kell 5.30 on start võõrastemajast ujuvatele turgudele sõiduks. Ühel agendi on õnnestunud peale minu värvata veel üks prantsuse ja iiri noormees samast võõrastemajast 10$ eest. Pisitasa läheb valgemaks, kalda ääres ootab meid paat ühe keskeas naise ja händmootoriga. Ja nii me popsutame turu poole, mis on 5-6 km kaugusel. Turul elu juba käib. Võrreldes Bangkoki lähistel Damnoen Saduaki turuga, on see turg rohkem suunatud kohalikele juurikate, kapsaste ja muu rohelisega kauplemiseks, turistide jaoks sõeluvad ainult mõned paadid kohvi, limonaadi ja söögipoolisega. Teen ka ühe kohvi, vaatlen melu ümberringi ja nendin et Bangkoki turg oli turisti jaoks põnevam ja värvikam. Turg ära nähtud, popsutame tagasi mööda väiksemaid harukanaleid, mida on siinkandis kõvasti. Loodus on kanalitel väga kena teatud liik palmilisi ajab veest välja ainult pikad graatsilised lehed, mis kanali kohal moodustavad auväravaid. Kanali kallastel käib muidugi argielu- kes peseb pesu, kes kalastab, kes niisama laseb päeva looja. Teine peatus on puuviljade aed. Meid võtab vastu 72.a.käbe vanamees, kes tutvustab oma aias kasvavat eksootikat, alates banaanist ananassini ja lõpetades tsebegi ja sapocheidega. Aias ringkäik tehtud, kostitab pere meid väikese tasu eest kohvi ja puuviljadega .
    4 tunniga on kogu tuur tehtud. Pakin võõrastemajas asjad ja kohe motikaga bussijaama. Seal õnnestub väikese trügimise saatel saada Saigoni piletid MB mikrobussile 90000D lugu. Sõit kestab 3,5 tundi, teeääred on asustatud, ainult mõnes kohas õnnestub näha põllumajandust. Saabun Saigoni Choloni bussijaama. Vana kogenud kalana otsin bussi nr. 2, mis toimetab mind tuttava Ben Thani turu kanti. Valin seekord eelmise vastas uue hotelli, samuti 10$ öö, on ainult pehmemad madratsid ja konditsioneer töötab vaiksemalt. Õhtupoolikul vaatan üle veel katoliku peakatedraali, peapostkontori ja Jade Emperior Pagoda- kõik objektid „must see“. Liigun ka õhtuse tipptunni ajal ja paljud motikad üritavad enne ristmiku mööda kõnniteed sõites edumaad saavutada. Eks siin varsti läheb käiku Teherani variant, kus kõnniteedele paigaldatakse tihedalt jämedad terastorud motikate sõidu piiramiseks. Täna ostsin veel Open Bus piletid Hoi An`ini ja homseks 1 p tuuri Mekong deltale.
  5. aprill Kella 8 paiku sõit Mekong deltale My Tho kanti. Bussis on tavasegaseltskond, minu kõrvale istub 23 aastane inglise poiss, kes 2 kaaslasega juba 6 kuud tiirutab mööda Fidžit, Austraaliat, Aasiat. Sõit kestab 1,5 tundi , siis istume ümber laevale, mis toimetab meid Ben Tre saarteni mööda Mekongi üht haru. 4 saare peal näidatakse mesilaste pidamist ja mee baasil maiustusi, ringkäik mööda kena troopikasaart. Teisel saarel viiakse vaatama kookospähkli piimast „koorekommide“ poolkäsitsi valmistamist. Toodangu pakkimisega saab hakkama 4 noorikut, ühel sülelaps selja taga rippkiiges magamas. Peaks ju toodangut veidi kaasa ostma, kuid 3 nädalat seljakotis vedamist hirmutab. Edasi läheme paadisadamasse, kus koonuskübarad pähe ja algab romantiline paadisõit 4-ste paatidega mööda kanaleid, palmid jälle graatsiliselt väravaid moodustamas. Kolmandal suurel saarel on söögikohad. Seekord istume kokku vene noorte paariga Volgogradist. Varem neiu lihtsameelselt räägib minu selja taga- küll on hea kõigest rääkida, kui keegi ümberringi sellest aru ei saa. Selle peale pöördun ringi ja lausun- kas ikka tõesti? Lauda tuleb veel 2 noort daami, ühel üll tõsine moslemiriietus, teine normaalne. Küsin uudistades, et kas Indoneesiast ja saan vastuseks, et Malaisiast Kuala Lumpurist, mille peale on kohe hea tervitada „terima kasih“. Turistide jaoks on köie otsas ühes veelombis vesipühvel, sügan teda sarvedevahelt, mis talle ilmselt meeldib. Korraga otsustab pühvel veest välja tulla ja kiljuv naisteparv fotokatega kaob kaugemale. Söögikoha kõrval on ka jalgrattaid, mida võib kasutada saarel ringisõitmiseks peale sööki. Õnnetuseks on nad nii logud ja minu oma ilma piduriteta, nii et suurt rõõmu sõidust ei tunne. Viimasel saarel korraldatakse väike puuviljade degusteerimine ja kontsert. Puuviljadest olid jackfruit, ananas, mango, sapadilli (mustad marjad valges aines) ja vist midagi veel. Kaks meest tegid muusikat kitarri ja mingi kohaliku ühekeelsega. Naissolistid olid oma etteaste ajal nii vaevatud näoga, et erilist muljet ei jäänud. Giidi jutu järele on Saigonis 9 milj. elanikku ja 6 milj. motikat. Mekongi delta on neile üks suur viljaait ja me sõitsime läbi ilusa põllumajandusmaastiku. Kella 5 paiku oleme tagasi Saigonis.
    10.aprill Täna on viimane päev Saigonis. Hommikupoole teen käigu LP poolt soovitatud Choloni linnaosas Hiina budistlike templeid vaatama. Kohale saab lihtsalt Ben Thani turu kandist bussiga nr.1. Templid on aga enamikus hämara valgustusega ja remontivajavad, ainuke ilus asi on Quan Am tempel. On pühapäeva hommik ja paljud usklikud tulevad oma soovidega, nagu ikka suitsevad lõhnavardad, peale budda leidub ka teisi kurja pilguga jumalusi. Edasi lasen end motikal sõidutada Dam Sen parki. Pargis on küll rohkem atraktsioone laste jaoks alates õuduste majast, autodroomi ja väikese loomaaiani. Siiski pargiarhitektuur erineb Hiinas nähtust. Kui Hiinas oli sagedane grottide ja tornide ehitamine dekoratiivsest looduskivist, siis siin on nad suured betoonist vormijad., mis enamikel juhtudel ka värvitakse üle. Üks pop tegevusi on pargis noorpaaride pildistamine kutseliste fotograafide poolt, mina kasutan ka kõrvalt juhust. Tagasi saab pargist lihtsalt buss nr. 11-ga Ben Thani rajooni. Peale lõunat käin mööda linna keskuse äritänavaid. Päev ise on esmakordselt siin terava päikesega, õhtul käin ka kohalikus juuksuris.
  6. aprill Sõidupäev Saigonist Dalatti. Väljasõit kell 7.30 kohal olen 15.30, seega 8 tundi veidi üle 300 km sõiduks. Eriti nukker on alguses tunde kestev väljasõit mööda Saigoni aguleid ja satelliitlinnu hommikusel tipptunnil. Ka on tee ääres hulgi asulaid piirkiirusega 40-50 km/h. Tee ääres kohtab riisipõlde, kautšukipuu noori istandusi, teeistandusi, teekonna lõpupoole mägisel alal ka väikepõllud juurvilja ja muu kultuuridega. Torkab silma, et katoliku usk on siin kindlalt esikohal, igas külas kirik, budistlikke templeid kohtab harva ja caodai omasid mitte ühtegi. Teeäärsed on täis plastikprahti, siiski lõpupoole läheb maastik puhtamaks. Eriti meeldiv on sõit läbi tuttavate männimetsade. Jõuame kohale ja kohe üle tee on võõrastemaja 7$ päev. Kõik vajalik on olemas, milleks ikka veel paremat otsida. Kuna päevavalgust on veel pea 2 tundi, üritan ära näha mõned kohalikud hitid. Kõigepealt koloniaalaja viimase kuninga Bao Dai suvepalee. On suht tagasihoidlik 2- korruseline ehitus linna servas mäe otsas männimetsas. Ruumid sisustatud tagasihoidlikult, ei tundu eriti kuninglik, eks ta vist oligi kooskõlas tema iseloomuga. Hang Nga`s Tree House- „crazy house“. Aastatel 2002-2005 üles löödud fantastika piirimail segane hoone, mille ruume sai kasutada ka ööbimiseks. Üsna pea selgus, et tulutoovam on maja turistidele avada ja igaühelt kasseerida 30000D. Siinse fantaasia kõrval jääb kahvatuks isegi Gaudi looming Barcelonas. Õhtul proovin ära ka kohaliku 0,375l pudeli veini, erilist muljet ei avalda ja rohkem ei kavatse seda osta.
  7. aprill Täna siis Sinh Tourist tuur, väljasõit kella 8 paiku. Enne seda jõudsin varahommikul üle vaadata järve teises otsas ( ca 2 km) asuva lilleaia. On ilus ja hoolitsetud koht, nii peent aiaarhitektuuri kui Jaapanis ei kohta, kuid ikkagi jääb meelde. Hämmastavalt palju on meile tuttavaid suvelilli-petuuniad, lõvilõuad, roosid, võõrasemad ja isegi saialilled- kõik klumbides 4-5 m läbimõõtu. Tundub, et siinne mäestikukliima sobib ideaalselt lillekasvatuseks, seda kogen ka järgneval tuuril.
    Tuuril on seekord mikrobussis 4 valgenahalist (mina, 2 prantslast ja üks 50.a härra kohaliku girlfrendiga) ja 8 kohalikku. Giidi jutu järgi tegeleb kohalikest 60% põllunduse ja aiandusega. Linnast välja algavad kasvuhooned, siin on karkass bambuslattidest ja peale tõmmatud plastmassist peen võrk nii marlisilmaga. Eks see hoiab ära päikese kõrvetuse ja on kasulik ka külmade kevadtuulte vastu. Viiakse sisse ka ühte vaatama, euroopalikke niisutussüsteeme ja automaatikat ei kohta, kuid lilled kasvavad. Müügiks lähevad põhiliselt gerberad, roosid ja nelgid. Edasi sõidame mööda mägede külgi laiuvaid kohviistandusi, paistab et muld ja kliima sobivad, põõsaste lehed on tumerohelised ja osad poolvalminud vilju paksult täis. Kohvikasvatuse põhisortideks on mokka ja robusta. Ja siis tulevad siidivalmistamise töökojad, millel on siinmail vanad traditsioonid, ka tööstuse masinavärk tundub olevat 19. Sajandist. Näidatakse põhitehnoloogia etappe-kookonid kuumas vees, siidniidi kerimine ja kanga kudumine. Jõuame Elevandi kose juurde ,veel on kukkumist 20-25 m , alla peab ronima küllalt järsku poolkaljust rada. All veekardina juures on külluses veepritsmeid ja udu, plikad kiljuvad elu eest. Tagasi üles jõudes hüppan veel läbi kohalike tarbeesemete müügisaalist, pikalt kaupa pole aega teha sest buss ootab. Bussi istudes küsib prantsuse mees minu käest, kas ma pole vene sõjaväelane, sest nii kärmet ronimist selles vanuses saab oodata ainult neilt (tema isa tähelepanek). Vabandan, et seekord läks küll mööda ,kuid omaette mõtlen edasi, et küllap see on Napoleoni ajast ajalooline hirm prantslastel venelaste ees. Temaga jutule saades selgub, et ka temal on pool-vietnami juured, segaabielu tulemus. Selliseid prantsuse- vietnamlasi kohtab ka edaspidi. Käime ka raudteejaamas, on mõned muuseumieksponaadid ja diiselvedur 2 vaguniga, sellega saab eritellimusel sõitu teha taastatud raudtee osal 6-7 km. Peale lõunat käime Lati rahvusvähemuste külas, jalutame pikkmajade tüüpi majade vahel, ühes poolkatoliku kirikus (altari kõrval oli eespool veel kohalike maausu puuslik sarvedega)., turistipoes kohaliku käsitöödega. Külaelanikke polnud millegipärast näha. Päeva lõpetas džiipidega tõus sealkandi kõrgeima Langbiangi mäe otsa. Ülal on ilusad vaated alla jõenirede ja järvedega. 13.aprill Hommikul kell7.30 Open Tour bussile sõiduks Nha Trangi, koos poole tunnise peatusega kulub 4 tundi. Enamik teest on mägine, paljud lõigud rekonstrueeritud, teised lagunenud, nii et kvaliteet seinast seina. Nha Trangis saan homme õhtul väljuvale ööbussile reserveerida eelviimase koha. Kõrvaltänaval saan tellida järgmiseks päevaks saarte tuuri ja leian ka meeldiva hotelli 8$ päev. Teen peale lõunasööki motikal sõidu Okeanograafiamuuseumi. On tunda vaesust, sest ainult väiksed isendid on eksponeeritud klaasseintega akvaariumis, suuremad on lihtsalt hoovi peal betoonvannides, kus päikesevalguse tõttu vaade on üsna tuhm. Järgneb mitu ruumi purkidesse aetud molluskite, kalade ,krabide ja muu sellisega. Kuna sildid on vietnami ,ladina ja inglise keelsed, siis suurt aru ei saa. Veel on suures saalis vaalaskala luustik ja mõned topised. Edasi läheduses olevasse viimase kuningliku suguvõsa residentsi. Hooned on sama tagasihoidlikud kui suveresidents Dalatis. Kuningal siiski niipalju vedas ,et sai rahvarevolutsiooni käigus põgeneda Pariisi, kus elas lõpuni 1995.a. Tagasi linna motikaga sõites teen tutvust linna munitsipaalplaažiga. On lai puhas liivarand paari kilomeetri pikkune, tuul on küllalt vali merelt ja tõstnud paraja murdlainetuse. On ainult üksikud veeshulpijad, mina ka üritan, kuid pärast paari lainenätakat varsti loobun. Sinh Turist büroo abiga õnnestus ka rongipiletid Hanoi-Lao Cai broneerida, olid pakkuda ainult kohad pehmes kupees, selle täiendava 30$ kannatab ka välja. 14.aprill Täna täielik relax päev. Hommikul mikrobussiga sadamasse, seal laaditakse väike laevuke täis nii 30-se seltskonnaga. Esimene saar on Mieu. Kaldale on tehtud vägev betoonist purjelaeva jurakas, mille lõugade vahelt pääseb kalu ja kilpkonni vahtima. Järgnevalt sõidame Mun saare lähistele snorgeldama. Saan ka kohapeal varustuse, ajan särgi selga kõrvetuse vähendamiseks ja läks lahti. Lainetus on tugev, saan ka suhu merevett, kuid saab hakkama. Kalda poole ujudes korallide alale on neid küll näha, kuid nad on üldiselt hallikarva ja igavad, vahel vilksab ka mõni väle kalake. Raskelt reklaamitud erakordselt värvikat kalakollektsiooni ei kohta. Põhjalikum tegevus ja veesõda käib aga laeva kõrval sukeldujate puitplatvormil. Toimuvad läbi rõnga vettehüpped, vabal fantaasial vigurhüpped, minul ainult pildi tabamise rõõm. Lõunaajaks kujundatakse osa pinke ümber lauaks, millele serveeritakse vietnami stiilis külmlaud (igas variandis aedviljasalatid, liharullid, omletid kanalõigud jne). Peale lõunat toimub improviseeritud kontsert ja ühislaulud, kus laevale kaasavõetud 4-ne seltskond teeb pillimängu ja laulu. Ja siis jõuame kolmandale saarele, on kena looduse ja kristallpuhta veega ca 100 m pikkune rand. Käin ka ujumas ja otsin varju, sest päike on ikka kuskilt ligi pääsenud ja osa ihu õhetab. Tund- poolteist rannas ja järgneb tagasisõit, tee peal pakutakse veel puuvilju. Ega sellel tuuril erilist eksootikat olnud, lihtsalt üks päev rõõmsas vabas seltskonnas. Kohtasin ka ühe 35.a soome mehega, kes Saigonis teeb bisnist ja on muretsenud ka kohaliku tüdruku kaaslaseks. Sain veidi puhuda vahelduseks soome keeles. Õhtul sõidan ööbussiga Hoi Ani.
  8. aprill Hommikul kell 06 on buss kohal, bussi sisu on analoogne Hiina omadega. Kuigi Hgw nr.1 on riigi põhimagistraal, jätab siledus soovida. Eriti õhtupoole ööd raputas kõvasti. Olen tagareas koos ühe abielupaariga kokku 5 kohal, nii et laiutada saab. Buss jääb jälle pidama mõistliku hinnaga hotellide rajoonis, kott selga ja hotelle kammima. Kuna Hoi An on suur turistide meka, siis hotellid on paljud täis, mul õnnestus 4- ndas hotellis äri teha, seekord siis 12$ päev. Lasen enda pesupambu ka hotellis ära pesta, õhtul saan kätte. Üldse on tunda, et vastavalt nõudlusele hinnad jooksevad kiirelt kõrgustesse, söögikohad on tuntavalt kallimad, isegi küpsisepaki eest küsitakse julmalt 30000D, st 1 euro. Kuid elame üle. Hotelli sain end möllitud kella 8 paiku, edasi kohe linna peale. Linn on paras turistikas. Kui osa ajahädas turiste piirdub põhjapoolega eesotsas Hanoiga ja teine osa lõunas Saigoniga , siis Hoi Anis üritab iga turist ära käia. Vanalinna pilet maksab 90000D ja selle eest saab üle vaadata 5 uhkemat objekti, vähemtähtsate eest raha ei taheta. Vaatan üle kaks rikka mehe elamist ja kolm Hiina kogukonna halli. Elamud on küllalt hämarad, on palju puitnikerdusi ja ilusat mööblit. Hiina kogukonna majade osas on rohkem tegemist budistlike templitega, kus asusid ka muud ruumid hingehädade arutamiseks ja äriajamiseks. Jaapani kaetud sild erilist muljet ei jätnud. Edasi jalutan üle pikema silla Cam Nam saarele. Teen väikese ringkäigu kitsastel külatänavatel, kus on rohkem tunda loomuliku elu hõngu. Peale lõunat olen hotellis, et öist bussisõitu veidi välja magada. Õhtupoole käin veel vanalinnas, tutvun mitmete kunstigaleriide ja poodidega. Teen veel paadisõidu 10000D eest Kim Bon saarele, kus kohtab hulgi puidunikerdamise töökodasid, paatide valmistamist ja kangakudumist.
    16.aprill Täna teen jalgrattapäeva. Hotellist saan raamilt naisteka, lenkstangi ees on plastikkorv, kuhu hea träni panna, kaasa antakse ka trosslukk, kogu lõbu-1$päev. Esimesel tõsisemal ristmikul vasakpööre tuleb isegi välja, ohvreid ei ole, edasi mööda sõidutee serva läheb libedamalt. Suund on 5-6 km linnast välja Cua Dai randa. Eksimisvõimalust ei ole, tuleb sõita kuni rand risti vastu tuleb. Panen ratta lukku ühe kivibarjääri ääres, oma kodinad kaasa ja käiku ca 50 m veepiirini. Rand on ilus, on hommikune varajane aeg ja nagu ikka murdlainetuse tõttu keegi eriti vette ei kipu. Olen üks pool tundi rannas, riidesse ja ratta juurde. Kuid üllatus-üllatus, trossluku võtit ei ole, ilmselt olen ta pannud särgi rinnataskusse ja üle pea särki tõmmates puistasin liiva sisse. Liivas sobramine tulemust ei anna. Esiratas kõrgemale tõstetuna liigun oma probleemiga ca 200 m eemal oleva rattaparkla poole. Ja nüüd tähelepanu, trossluku omanikud. Poisid vaheldumisi tavanäpitstangidega trossikiude läbi väntsutades poolitavad trossi vaevalt 10 minutiga. Nii et selleks tööks pole vaja ei ketaslõikurit ega spetslõiketange. Annan poistele 50000D, nad on sellega rahul. Sõidan uuesti randa veidi kaugemasse kohta, kus saan ratta jätta endale lähemale palmi alla, käin vees ja mõnulen veel tunnikese rannas. Jälle on üks terava päikesega päev. Tagasisõidul linna ostan Farmaciast mingi kohaliku kaitsekreemi ja möksin omal käsivarred, näo, kaela sellega sisse. Edasi linnast läbi teisele poole, kus on pottseppade küla. Käib igasuguste mänguasjade, vilede ja tarbeesemete tegemine klassikalise kedra ja teiste abivahenditega, ostan ka ahvi, millega saab vilistada 5000D eest. Linna jõuan tagasi kella 2 ajal, lõunasöögi kohta otsides satun äärelinna pool juhuslikult jalgratta tarvikute poodi, kus ostan uue trossluku 30000D eest. Sellega on see ooper õnnelikult läbi. Õhtupoolikul käin veel rattaga linnas sõitmas ja sõidan läbi ühe linna külje all oleva poolsaare.
    17.aprill Pühapäeva hommik üllatas äikesevihmaga. Hommikul veel mõned vihmasagarad ja paugud, kuid asi selgineb. Järgnev hommikupoolik tuleb eriti tapvalt palav koos niiske õhuga. Täna sõidame sisemaale ca 60 km My Son templivaremeid vaatama. On ehitatud champa rahva poolt hindu templite stiilis järkjärgult 4-13 saj. Osa müüre on varisenud sõdade tagajärjel, osa rüüstetud. Champa inimesed on tellisehituse kõrgmeistrid. Müüre vaadates jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik telliseid laduda kuiva vuugiga, nii et žiletiteragi vahele ei mahu. Selge on see, et nii täpsete mõõtudega (ca 20x40x6cm)ei saa tavatehnoloogiaga valmistada, vaid tuleb kivid pärast põletamist lihvida. Telliste lihvimine täppismõõtu on kujutlematu orjatöö, ometigi on tuldud sellega toime. Võib-olla seda kuigivõrd kergendas savi keemiline koostis ja põletusrežiim. On näha hindude ahvjumalat Hanumani, on ka lingam aluse peal. Kell 11 toimub turistide jaoks ca 20 min perfomance kohalike meistrite tantsude ja pillilugudega. On kolm kena tüdrukut, 6 pillimeest ja üks eriline vilepillipuhuja, kes oskab ühe hingetõmbega vähemalt 3 min joru ajada. Tüdrukute tants on klassikalises india stiilis. Tagasisõit Hoi Ani on algul bussiga 50 km, siis istume laevale ja mööda jõge viimased 10 km. Laeval pakutakse ka lõunasööki, mingi juurvilja, kana ja riisisegu. Lõpus käime ka pooleks tunniks maal Kim Bon saarel, mida ma omal käel üleeile juba külastasin. Käime puumeistrite kvartalis, mida ma varemalt ära ei tabanud. Üks popimaid mööblitükke on „ crazy“ kummut, looklevate vormidega. Väga moes on ka intarsia ja igasugused puitnikerdused, kuigi Bali saare meistrite vastu nad ei saa. Õhtul püüan veelkord minna reklaamitud perfomance etendusele, kuid jälle öeldakse ära, ei tea kas artistid on läinud parematele jahimaadele või kehva kvaliteedi tõttu üritus suri välja.
    18.aprill Sõit Hoi An-Hue Sinhtourist päevase magamisbussiga, 120 km ja 4,5 tundi. Esimene pooletunnine peatus on Marmormägede jalamil, kuulus koht, kus kaevandatakse marmorit valge, halli, kollase, punase ja vöödilise toonidega. Toodang on kvaliteetne ja ootab sadade kaupa ostjat. Palju on klassikalisi budismi motiive, lõvisid, aga leidub ka tänapäevaseid lahendusi. Kõik see töö toimub lihtsate elektriliste käsitööriistade ja teemantketastega. Mäe otsa ronimiseks jäi aega väheseks, kuid oli hea tunne kõike seda ära näha. Danangis tuleb peale tosin kohalikku, see tähendab, et leidub juba viette, kes on valmis mugavuse eest täiendavalt maksma. Danang ise on moodne suurlinn, veidi Nha Trangi stiilis. Sõit jätkub läbi mäestiku ja tunnelite. On probleeme muidugi kiirusega, sest riigi esiteel on sellel lõigul 1+1 rada. Tee teisel poolel hakkab tõsiselt sadama, mis õnneks Huesse jõudes jääb vähemaks ja jätkub uduvihmana. Hues saan hotelliks Sport I toa 10$ päev, 6.korrusel kõige vajalikuga. Teen õhtupoole ühe jalgsituuri tsitadelli lähistele, teel jäi ette paar järvekest ja üks kena kompleks juveeltoodete näitus-müügiga.
    19.aprill Täna tombid ja tsitadell+ laevasõit Parfüümijõel. Siinmail keisrite hauad rajati mitte kaljusesse kuningate orgu nagu Egiptuses, vaid džunglisse , kus oli vett, et ilusamat pargikujundust teha. LP-s on ära näidatud 7 matmiskohta, meie käisime kolmes kõige uhkemas- Minh Mangi, Khai Dinhi ja Tu Duci mausoleum. Üldiselt on kombeks pikiteljel paarisaja meetri ulatuses rajada mälestuspaviljone, palvuste kohti ja mis tipneb suht lihtsa kivist massiivse sarga ja mausoleumiga. Osades mausoleumides (Tu Duc) oli imperaatori eluajal ka siin elamiskompleks, mida olenevalt olukorrast tsitadelli asemel kasutati. Peale lõunat ühes restoranis rootsi lauaga on käik tsitadelli. Eks see ole jäljendus suure naabri-Hiina keelatud linnast Pekingis, ometi on olnud jõukust vähem ja on suured purustused nii jänkide kui ka põhja-vietnami poolt sõja pidamisel. Siiski on suured plaanid UNESCO abiga tulevikus kompleksi taastada. Veel käime Thien Mu pagoodi juures, kus tõsiusklikud buda mungad teevad parasjagu palvetamistseremooniat. Tuuri lõpetab sõit laevaga mööda Parfüümijõge. Nimi on uhke, kuid head lõhna on samapalju kui Doonaus ilusat sinist värvi, lisaks on ilm vihmaeelne udune.
    Kell 17.30 antakse ette magamisbuss Hanoi poole sõiduks. Kohtun ilmselt viimast korda prantsuse paariga, kelle mees kahtlustas mind vene sõjaväelasena. Oleme kohtunud vähemalt 4 korda, kuid täna sõidan ma Ninh Binhini, nemad aga Hanoi ja Halong baini.
    20.aprill Kell 06 olen kohal, on juba valge, minuga koos tuleb maha samade mõtetega veel 4 turisti. Saan ühes võõrastemajas ülemisele korrusele 6$ toa, on küll kehvakene, kuid kuna kavatsen siin tõesti ainult magada, siis uut varianti ei viitsi otsida. Rendin endale jalgratta 2$päev ja asun Tam Coki poole teele. Sõita on ca 10 km, sellest pool maantee servas ja viimane osa kõrvalteel. Paadisõidu eest kasseeritakse 80000D. Saan ratta panna tasulisse hoidlasse ja asun kalda peal järjekorda. See koht on paras turistikas, kus isetegevust ei ole. Saangi hüpata üksinda paati, aerutama asub keskeas naine, kes töötab vaheldumisi käte ja jalgadega. See sõudmistehnika on neil täiuseni välja arendatud, ka tullide konstruktsioon on nii lihtne ja teravmeelne ,et jalgadega lükates on aerulaba vees vertikaalne , veest välja tõmmates võtavad labad horisontaalasendi. Jõe pealne marsruut on aga väga kena , mäekuhelikud mõlemal pool kallastel, 3 kohas sõidame ka mäe all tunnelist paadiga läbi, tunnelite laed on kaetud massiivsete stalaktiitidega. Maastik sarnaneb väga Hiinas Yangshuo kandiga. Ümberpööramispunktis on hulgi suveniiri ja puuviljamüüjaid, kokku kestab sõit pea 1,5 tundi. On näha sõidu ajal kohalike elu, jões toimub kalakasvatus. Ilm oli poolpäikseline, nii et kokkuvõttes väga tore elamus. Edasi vaatan üle ühed väiksemad kaljutemplid ja üritan leida teeotsa Hoa Lu kanti. Seiklen mööda külasid ja kena riisipõllu maastikku, kuid õiget teeotsa ei taba. Lõpuks otsustan linna tagasi pöörduda ja ära käija Phat Diem linnakeses, kus olevat üks omapärane kirik asjaarmastaja püstitatud. 29 km sõitu ja kohale jõudes üritan kirikuaias 2 tädiga kaupa teha. Kuna kirikuuksed on suletud, siis mina annetan ja tädid avavad korraks uksed. Algul nagu õnnestubki, kuid tegevus tädidel on ühesuunaline. Raha võetakse meelsasti, kuid uksi ei avata. Saan peale grottide pildistamist veidi ukse voodrilaudade vahelt piiluda sisemust, kuid ei midagi erilist. Ümargused sambad ja basiilikas kuppel. Tagasisõidul erilisi viperusi ei ole, siiski õnnestus ühel raskeveokil mind karpi võtta ja minule ka suruda peale vasakpööret. Eks rattalt maha ja järgmise keelava tule ajal vean oma ratta parempöördeks. Nüüd juba hotellis, rampväsinud, ca 90 km sõitu, sellest 10% killustikkate enne betooni laotamist. Ise ja ratas tervise juures, on tekkinud juba teatud kindlustunne, kus anda gaasi ja kus hoida tagasi. Eks see vasakpöörde tegemine 2+2 radadega ristmikul on juba küpsuseksam algajale, edasijõudnuks ennast muidugi ei loe. Veel üks huvitav tähelepanek. Betoontee ehitamisel rajatakse 2 sõiduriba 3,5 m ja 2,5m teepeenrale jääb 2m betoon riba jalgratastele ja motikatele. Jääb üle ca 20 cm sügav ja 50 cm lai kraav, mis täidetakse mullaga ja kuhu oli istutatud kapsad, kaalikad ja muud rohelist. Huvitav oleks teada selliselt kasvatatud toodangus kahjulike ainete sisaldus, samas hoolitsevad nad üliväga oma kopsude eest , lapp nina ees rattaga sõites. Teine probleem on muidugi sellise köögivilja ärastamine möödasõitjate poolt. Ilmselt mul on selle koha peal liig rikutud mõttemaailm, millel budistlikus kasvatuses ei ole kohta. Veel põllumajandusest, kui lõunas oli riisipõldudel pea juba loomisel, siis siin põhjapool riisipõllud rohetavad vee all ja taimede kõrgus on 30-40 cm.
    21.aprill Täna hommikul vara Hanoisse 2t sõitu ca 95 km. Väike buss meenutab sõitu Indoneesias Jaava saarel, kus konduktor üritab iga teeäärses seisjas potentsiaalset sõitjat näha. Ka mina sain samal kombel bussijaama minnes peale. Hanoi lõunaosa bussijaamas otsin bussi, millega raudteejaama kanti sõita. Bussis üks prillidega sümpaatne noorik abistab mind õige suuna leidmisel peale mahatulekut. Jaamas saan oma seljakoti panna õhtuni lukustatud kappi. Edasi tuleb iseseisev linna tuur. Jaama lähedal on Literatuuri tempel. Nimi veidi imelik, kuid kena hoolitsetud koht ja buddhade asemel on seintel tõesti igatsorti habemikud ja trükitud tekstid. Järgmisena vaatan üle HO Shi Mini mausoleumi. Väljast sünge neljakandiline hoone, ees lookleb 100 m koolilaste järjekord, ei teki tahtmist nendega proovida ühineda. Suure otsimise peale leian üles Ho Shi Mini muuseumi. On palju väljavõtteid ja fotosid dokumentidest, kuidas temast arenes kominterni idaosakonna juhtfiguur, ta elas ka 20-ndatel aastatel Venemaal.. On mõned noorpõlve pildid, kus naiivne HSM (siis oli ta veel teise nimega) ülistas võrdsust ja vendlust. Nüüd kohalik kompartei, niipalju kui tal võimu veel on, üritab selle muuseumi alusel noorsugu ja sõjaväelasi ideoloogiliselt kasvatada.
    Muuseumi läheduses on ühe posti pagood- ca80 cm läbimõõduga kiviposti otsa on ehitatud väike stiilne palvetuskoht koos vastava atribuutikaga, mida kohalikud meelsasti külastavad. Nüüd motika peale ja Thesinhtourist keskusesse vanalinnas, et saada tellitud rongipiletid. Piletid on veel vormistamata ja lubavad kella 3-ks. Kasutan aega ja käin ära linna servas Etnoloogia muuseumis.
    Kuigi olen kodutöös välja selgitanud täpse aadressi, on selle leidmisega raskusi, lõpuks üks prillidega papi viib mind motikal otse kohale. Muuseumis on rahvakildude käsitöökunsti, traditsioonilised majaehitusstiilid jne. Saan teada, et lõuna-Vietnam oli asustatud Kambodža hõimudega, keskosa vietnamlastega ja põhjas oli rahvakildude suur segapudru, mis praegu jätkub ka üle piiri Hiinas Yunnani provintsis ja Guilini kandis. Muuseum üle vaadatud, tagasi linna, saan kätte ka raudtee piletid ja nüüd on veel rongini 4 tundi aega. Lihtsalt jalutan järve ümbruses, teen õhtusöögi ja hakkangi vaikselt jalgsi liikuma jaama poole.
    22.aprill Hommikul suur summ ja segadus Lao Cai jaamas, kuid leian ühe mikrobussi, mis mind 50000D eest Sapasse toimetab. Tee tõuseb ca 500 m kõrgemale, vahepeal läbime udu ja vihma vööndi, Sapas on juba ilus ja selge. Kohe bussist maha astudes tuli hotelli pakkumine 10$ lugu, tuba on pea 17 m2 suur, kahe laia voodiga ja rõduga tänava poole lisaks sansõlm ca 5m2. Kuna on tegemist 4 m tänavafrondile ehitamisega, siis siin tuleb leppida kuigivõrd pinna raiskamisega.
    Tänane hommikupoolik oli täiskümnesse tabamus. Läksin veidi linna jalutama, et hakata orienteeruma kui leidsingi end tänavalt mis suunas läheb minu soovitud Ta Vani küla. Ei olnud nagu eriti mõtet enam hotelli minna mütsi ja veepudeli järele ja liikusingi kohe edasi. Peale kontrollpunkti läbimist (igas suunas käigud loodusesse ja küladesse on tasulised) ca 1 km edasi näen üht 30-st gruppi ära pööramas põhiteelt kõrvalteele. Sellest kohe järeldus- eks seal peab siis midagi huvitavat olema. Järgnesid küllalt järsud laskumised mööda kivist rada ja jõuame oru põhja, kus üle mägijõe viib jalakäijate rippsild. Õnneks on paar viimast päeva kuiva ilma püsinud nii et laskumisrada on praktiliselt kuiv. Teisel poolrada jätkub piki jõe serva oru põhjast nii 50-60 m kõrgusel. Vaated terasspõldudele ümberringi on fantastilised, iga tee suurema käänakuga avanevad ka uued vaated. Ka ilm on poolpilvine ja ilus. Vahepeal meie teed ühtivad eelpool mainitud grupiga. Veidi juttu tehes tuleb välja, et on tegemist Kanada tudengitega , kes on tulnud ühepäevasele tuurile, ees giid ja taga kaks korvidega meest- veekandjad. Kuna püsin nende grupiga paar tundi samas tempos, avaldab kohalik giid lõpupoole tunnustust minu vastupidamise üle. Jõudes Ta Van küla lähistele meie teed siiski lahknevad, nemad läksid ilmselt lõunasöögile. Tutvun külaga, käsitöö ja kaubandusega ning lasen lõpuks motikal end 40000D eest ülesmäge linna vedada. Esimest korda lõunasööki tellides tunnen, et nuudlitest ja riisist on täielik siiber ja tellin prooviks ühe kartulipüreesupi. Päris hea vaheldus. Õhtupoolikul teen veel ca 5 km ringi Cat Cat turismiküla kandis. Seekord antakse kontrollpunktis isegi plaan kaasa. Meie kandis 5 km on kukepea, siin on aga tõsised treppidest ja kaldpindadel ronimised, nii et energiat ja aega kulub. Maastik on ka siin kena kuid kõik on klantsitum ja kultuursem võrreldes hommikupoolega. Täiuseni on sisustatud kohalikud käsitööpoed, söögi-joogikohad jne. Kell 5 olen tagasi hotellis ja paras väsimus on peal, sest eelmine öö olin ju rongis.
    23.aprill Veidi hakkab häirima, et rikkad lääne turistid on kohalikud hindade osas viinud peapööritusele. Igaks juhuks küsitakse teenuse või kauba eest kuni 10 kordset hinda, et äkki maksabki. Minul on nüüd pea kolmenädalane kogemus, nii et kapitaalselt tüssata ei lase, aga ikka sooviks mõistlikumat kauplemist. Täna öösel sadas ja müristas. Hommikul enam ei saja ja plaanis on matk Ta Phini külla 12-14 km kaugusel. Ettevalmistus on tänaseks juba veidi tõsisem, kaasa vihmajope, müts ja ka veepudel. Alguses 5,5 km laskumist Lao Cai poole, siis enne jõge ja silda sadakond meetrit läheb kõrvaltee vasakule , sealt 8 km mööda autoga sõidetavat teed kuni külani. Vahepeal on tõusu, vahepeal langusi, tee ääres laiuvad jälle terasspõllud, võib-olla veidi vähem atraktiivsemad eilsest. Näen ka ühes kohas uue terasspõllu ehitamist. Töö käib esiisade kombel kirkade, kõblaste, labidate ja kärudega, sest buldooserid-ekskavaatorid saaks kohale tuua ainult sõjaväe helikopteritega. On vahepeal üksikud motikapakkujad, kuid kuna tõusud on talutavad, jätkan jalgsi. Läbin jälle kontrollpunkti ja tasun maksu 20000D. Mööda sõidab mitu mikrobussi ja maastikuautot lääne turistidega. Lõpuks näitavadki sildid, et olen jõudnud Ta Phini külla. Naised asuvad kohe agressiivselt oma kaupa pakkuma, kuid sellest nännist ütlen otsustavalt ära ja mind jäetakse rahule. Raskem on olukord mikrobussituristidel, seal on reeglina vähemalt pooled naised ja need on juba potentsiaalsed ostjad. Nii jalutavadki lääne turistid mööda küla suur kohalike naiste parv ümbritsemas. Külas elavad punased dzaod, kelle tunnusmärk on suur punane rätik ümber pea seotud. Näeb ka kohalikku külaelu, väga värvikas on pilt koolist kojutulevatest rahvariietes teismelistest tüdrukutest. Jalutan veel tunnikese ringi ja hakkan tagasi astuma jalgsi kuni Sapani välja, kuigi lõpus on tõsised tõusud ja jalad päris kanged. Täna jätkan riisi ja nuudlite boikotti, ühes toidupoes nägin ja ostsin ära kolm väikesemõõdulist sealihakonservi, saab vähemalt korralikult hautatud liha. Ühes pisirestorani menüüs kohtan ja tellin „russian salad“. Tuuakse lauale majoneesiga kartulisalat singitükkide ja porgandiga, mis on garneeritud keedumuna ja tomatilõikudega. Täistabamus vahelduseks.
  9. aprill Täna on tellitud tuur Bac Ha pühapäevaturule. Algul mikrobuss laskub 1700 m pealt oma 500 m Lao Caisse, sealt ronib tagasi kõrgusse. Ilm on keskmiselt soe, mulle villase särgiga paras. Bac Ha turg on muidugi paras vaateetendus massiliste rahvariietes naistega. Turul on mitu sektsiooni-rahvariided, söögikaubad ,juurikad, elusloomad jne. Eraldi plats on isegi koerakutsikate müügiks. Ma pole ühelgi maal nii suurt koeraarmastust näinud kui Vietnamis, sest igas majapidamises on üks või mitu krantsi. Võrreldes Sapaga on siin üldpilt palju rõõmsam, sest Sapas andsid tooni mustad hmongid, siin aga lillelised oma rõõmsavärviliste mitmekorruseliste ürpidega. Kella 11-ks on turg ammendunud, pildid võetud ja otsin söögikoha. Seekord praetud kanafilee koos riisiga, lihatükid jälle kõvad ja puised. Ka siin turul on oma juuksurite osakond 3 tooliga. Algul ei saa aru, miks selle koha peal maa on must, lõpuks taipan et need on ju pügatud juuksed lademes, millest võib-olla päeva lõpus luuaga üle käiakse. Kell 13 korjatakse meie seltskond kokku ja viiakse üht naabruses küla vaatama. See ei olnud vähemalt turistikas ja nägi ehedat maaelu, oleks nagu astunud 19. sajandisse. Igal majapidamisel on üks hobune ja paar pühvlit, mõned kitsed, kanad, kuked. Majade seinad on tambitud rammusast savist, nii et mahukahanemise tõttu on paljudel seintes vertikaalpraod 3-5 cm. Kõik jättis väga troostitu ja musta mulje. Kogu aeg samuti tibutab vihma, mis on muutnut rajad poriseks ja libedaks. Nüüd saan aru, kuidas mul vedas Sapas esimene päev mööda kuiva rada matkates. Praegu olen Lao Cai jaamas ja ootan rongi öiseks sõiduks.
  10. aprill Rong jõuab Hanoisse kell 05 hommikul on veel valgenemise eelne aeg. Linnatänavad on siiski valgustatud ja otsustan jalgsi jalutada vanalinna kanti ,sealt 1,5 km pikkuse silla peale üle Punase jõe. Jõgi on hommikuhämaruses väga kena koos veidi udu ja üksikute laevade, praamidega. Siis algab üks suur ebaõnnestumiste jada. Sammun bussipeatusesse, et sõita paar kilomeetrit bussijaama. Istun ühe naise kõrvale ja küsin Gia Lam bussijaama, see noogutab peaga. Sõidame veerand tundi, küsin uuesti, tema noogutab ikka peaga. Edasi sõites jõuame juba linna serva, veidi noorema käest veelkord küsides, saab selgeks et tuleb kohe maha minna ja tagasi sõita, selle peale esimene naine ikka noogutab. Tagasi sõites bussikonduktor paneb mind õiges peatuses maha ja kohe 100 m kaugusel on ka bussijaam. Üks aktiivne agent paigutab mind Halong bai bussi, nüüd järgneb pool tundi ootamist kuni buss pea täis. Järgneb sõit, mis on nagu õudusunenägu. Aktiivne konduktor jõlgub ukse peal ja üritab kõik tee ääres seisjad üle küsida, kas nad ikka ei taha selle bussiga sõita, mõnes kohas tehakse isegi peatus, et ümbruskond läbi kammida. Selge on, et minu protestid siin ei aita ,sest ülejäänud seltskond vahib stoilise rahuga toimuvat. Tulemus on et veidi üle 100 km sõiduks kulub 5 tundi ja minu senine lobe hommikune ajakava on lõhki. Minu andmetel turisti laev saarele väljub kell 12, mina aga jõuan kohale k12.30. Kohe motikaga sadamasse ja seal infokeskuse ees laial trepil viisakas mapiga noorsand pärimas- mis probleemid. Mina- sõit Cat Ba saarele turisti laevaga. Jaa, on võimalik, meil on pakkuda kaks varianti, kallim viib saare lõunatippu ja läbib ilusama marsruudi, maksab 470000D ja odavam sõidab 2x kiiremini saare lähemasse otsa ja maksab 240000D, kumma valite. No muidugi kallima ja ilusama. OK, maksan raha, saan vastu tema allkirjaga tšeki, tulge tagasi 20 min pärast. Jõuan osta pudeli vett, vahetada veidi suvisemad riided ja juba noorsand viipab mulle. Astume koos laevadele pääsu väravate juurde, seal antakse mind järgmise asjapulga hoolde, kes toimetab mu laevale. Laeval on ca 30-ne segaseltskond, kellest paljud on ostnud endale ka söögid ja ööbimise laevas. Saan tunnikese nautida ilusat ilma ja vaateid, kui kohalik orgunnija kutsub mind alumisele tekile ja teatab, et mind on pandud valele laevale ja poole tunni pärast tuleb mul maha minna. Põrutan sõna otseses mõttes rusikaga vastu lauda ja küsin kes selles sigaduses siis süüdi on. Ikka need kaldapealsed, kui tagasi sõidate, siis näidake alles neile. Palun, et ta kaldale võtaks ühendust mobiiliga ja selgitaks minule kompensatsiooni võimalused. Kui teatatakse, et müüja poisi kaldapealne mobiil ei vasta, saan aru, et tegemist on ühise maffiaga, kust mul läbi murda ei õnnestu. Niisiis mind tõstetakse saare teises otsas maale ja tunnise ootamise järel saabub üks buss, millega saan saare pealinna sõita. See omakorda röövib 150000D, mis on vähemalt 3x tasu 42 km sõidu eest, kuid teist varianti ei ole. Vaat niimoodi võib kujuneda üks ebaõnnestunud päev. Järgmine päev juba paremas tujus naerad selle jada üle, sest see on ka omaette Vietnami kogemus, kuidas üritatakse kauboikapitalismis ratsa rikkaks saada ja mis läks minule maksma ainult 20-25$.
    Saar ise on väga kena mägise loodusega ja tema pealinna peatänavad täiesti tasemel. Saan kõrvaltänavale hotelli 150000D päev, toas on kõik olemas, olen ainus klient selles pisihotellis sest rannahooaeg pole veel alanud.
  11. aprill Täna on tuur mööda Cat Ba saart läbi rahvuspargi ja lõpuks laevaga tagasi linna. Seltskond on seekord 9 liikmeline- 2 noort paari, 4 kuldses keskeas ja üks vana käbi. Sõidame bussiga pargi väravateni, sealt algab asfaltjalgrada nii 1,5 m laiune läbi džungli. Algus on küllalt kultuurne, edasi asfalt asendub kruusaga, kivist laotud radade ja treppidega ja lõpuks mägedes veidi korrastatud kaljune rada. Peale esimesi 3-4 korralikku tõusu ja langust hakkab välja kujunema seltskonna järjestus. Ees grupijuht, siis 2 noort paari , nende järel mina, edasi tükk maad tühjust ja lõpus neljane kuldse keskea seltskond. Grupijuht on tõsine tempotegija, niipea kui keskealised vahepeatuses järele jõuavad, asub ta kohe liikvele. Teekond on läbi ürgse džungli, kuid kuna on tegemist looduskaitsealaga, on paljudel puudel sildid 3 keeles nimetusega. Kohtame satikatest liblikaid, moskiitosid, ämblikke, parme ja metsmesilasi, suurematest jääb teele üks orav. Tsikaadid laulavad meeletult, seekord on põhirepertuaaris honda tsikli vingutamine, üks ca 6cm eksemplar õnnestub ka puuoksa peal ära näha. Maduusse ei kohta. Ja nii me väntame pea 4 tundi kuni lõunasöögikohani. Selleks on üks küla, mis mäekuhilate vahele tasasele maale ca1x0,5km on end arendanud. Kuna küla on mägede vahel puudub tuul ja lõunane päike võtab tõsiselt. Saame ühes katusealuses korraliku lõuna koos Vietnami mõruda teega, joogid tuleb omal juurde osta. Peale lõunat puhkus kella 2-ni ja veel 1,5 tundi jalgsi käiku ühe pisisadamani, seekord siiski juba lauskmaal. Lõpppunktis ronime laevukese peale ja sõidame ca 1,5 tundi kodusadamasse. Teel oli kena peatus ühe kaljusaare juures kus oli ka väike liivarand, noorus käis ka seal ujumas. Siinkandis on meres hulgi igasuguseid krabide, austrite ja muude molluskite kasvandusi. On puitprussidest suured hõredad parved, toetatud 200 l plastikvaatidele. Keskel elamine, tavaliselt 2 koeraga. Üks ettevõtlik oli rajanud vee peale oma kaupluse. Väga õige idee, kui õli otsa lõpeb, pole vaja piduriideid otsida ja linna sõita. Õhtul hulgun veidi linnas ringi ja kuna hotellis internetti ei olnut, teen tasulises punktis viimase meili. Õhtusöögiks üks krabisupp, söödav, kuid ei midagi erilist.
  12. aprill Täna võtan relax päeva, sest ei olnud tahtmist enam mingit tuuri tellida. Hommikupoole mõnulen järjest kolmes rannas , mis on küllalt laia 50 m liivaribaga väikestes lahtedes ja teineteisest kaljuste neemedega eraldatud. Kuna sesoon pole veel alanud on rannad tühjad, lõunaajal loen pearannas ära paar tosinat suvitajat. Linnas on tunda, et hotellid on päris tühjad, ei tea mis pilt on siin keset suve. Õhtupoole jalutan linnas ja tutvun kaubanduse ning suveniiridega
    28.aprill Täna siis algab ärasõit. Hommikul teen väikese jalutuse äärelinna poole, kuid hakkab sadama ja tagasi hotelli. Tagasisõiduks suurele maale olen ostnud kombineeritud pileti (buss-laev-buss), on mõistliku hinnaga ja jäävad ära orgunnimise probleemid, kättpidi viiakse uue sõiduki juurde. Tagasi sõidan üle Haiphongi Hanoisse. Hanois teen ringkäigu veel vanalinnas, kuid erilist muljet ei ole. Kõik eri tsunftide tänavad on praegu ühesugused äritänavad büroode, söögikohtade ja poodidega. Kella 4 paiku hakkab uuesti sadama, teen ühes söögikohas aega parajaks ja hävitan ära järjestikku 2 biifsteaki, kuid see ei aita ,sajab edasi. Liigun lõpuks ühe bussijaama poole, kus peale väikseid segadusi saan lennujaama bussi nr.7 peale. Pool üheksa olen lennujaamas, on üldine pingelangus, kulutan viimased dongid maiuste ja suveniiride peale. Seega on praktiliselt omal käel Vietnamis läbi.
    29.aprill Varssavi lennujaam üllatab teatega, et Tallinna lend on cancelled. Saan siiski Riia lennule, kus Airbalticu abiga õhtul kella 6 paiku maandub lennuk Tallinnas. Kaks järjestikust sõidupäeva koos lennukiööga on üksjagu äraväsitanud, kuid küll asi paraneb.
    Väike finantskokkuvõte
    Kokku reis 1200€ 18,8tuh EEK
    Sellest kohapeal 15miljonit dongi ehk500€
    Lennupiletid 600€, viisa ja tervisekindlustus 100€
    Keskm kulu 20€/päev, sellest27% hotell, 25% transport, 21% söök, 22% tuurid ja piletid, 5%-muud.
    Sõidud: lennuk 7x,rong 2x, laev 3x, päevabuss 8x, ööbuss 2x,motika tagaistmel 13x, jalgratta rent- 2 päeva. Taksosid ja rikšasid ei kasutanud, küll aga palju linna liinibusse Saigonis ja Hanois.
    Tellitud tuurid: Cu Chi tunnelid ja Cao Dai tempel, Can Tho ujuv turg, Mekong deltal 4 saart Ben Tre kandis, Dalati ümbrus, Nha Trangi saarte tuur, Hoi Anis My Son templiala, Hues tombid ja tsitadell, Tam Coc paadisõit, Bac Ha pühapäevaturg, Cat Ba saare loodusmatk.- kokku 10 tk.

Rõõm kuulda! Peaks veel mainima, et minu arvates on Vietnam üks lihtsaim Aasia riik, kus rännata omal käel Tekst ja numbrid on loetavad, ka on tänavatel firmasiltide nime all kohustuslik aadress tänava nime ja numbriga, see soodustab linnas liikumist.
Hotellide leidmisega 8-12 $/ööp ei ole probleemi.
Igas linnas on väikesed turbürood, kust saab tellida 1p tuure maksumusega 10-12$.
Soovitav on Saigoni ja Hanoi vahel kasutada Thesinhtourist firma Open Tour busse- on suht puhtad ja reis algab ja lõpeb mitte linna servas bussijaamas, vaid odavamate hotellide rajoonis firma kontori ees.Näiteks Dalatis oli asjaajamise kaugus 20 m ,sest mind rahuldav võõrastemaja oli üle tee ja bussifirmast sai tellida tuuri, Nha Trangis tuli siiski jalutada ümber nurga nii 100 m raadiuses jne.
Sõõmiseks on lai valik restorane, sõõklaid ja tänavakööke.
Ainuke probleemne koht on Halong Bay, kus kohalikud ärikad tömbavad 99% tõenäosusega lääne turisti lohku, kõiki variante lihtsalt ei oska ette näha.Võibolla aitaks juba Hanois mõnest soliidsemast turbüroost täisteenindusega paketi tellimine, kuid see muidugi maksab.
Veel paneks südamele ainult äärmisel vajadusel külastada Sapa kanti talvekuudel, kus tuleb lõdiseda hotellis 5*C juures ja matkata mööda poriradu. Minu käik aprilli keskel oli juba normaalkliimaga.

Tänud korraliku kirjatöö eest. Endal minek märtsis.Liikumine Hanoist Saigonini ja aega kaks nädalat. Reisikirjast kindlasti abi plaanide koostamisel. Millised kohad, kus käisid, väärivad külastamist ja mille võiks vahele jätta?

vihje Halongi lahe kohta (Tera postitusest). Lahele saab alternatiivina minna ka Haiphongist. Sealt saab liinipraamiga Cat Ba saarele, kus on ka tuuripakkujaid igat masti. Rahvast vähem, sest minnakse valdavalt Han La lahele ja sinna Halongist endast tavaliselt ei sõideta.
Kasutasime Slo Pony't (www.slopony.com) ja oli väga viis.

to anxuuu

Kõik kohad minu reisil väärisid külastamist. Kui aega on 2 nädalat, siis midagi peab kokku tõmbama. Saigonist lõunasse soovitan 1p Mekongi delta tuur ja loodesse Cu Chi tunnelid ning Caodai tempel. Edasi lõunasse Can Tho üjuvatele turgudele ja Phu Quok saarele ilmselt te ei jõua.Hanois Sapa külad, Halong Bay ja Ninh Binh. Keskel on Hoi An. Vahele tuleb jätta Hue, Nha Trang ja Dalat.Kuigivõrd säästab aega kohalikud lennusõidud.Eks ise planeerige. kui õnnestub, siis Sapas oleks üheks päevaks pühapäev- siis on Bac Ha turg.

Hea õppematerial isereisijale. Aga isiklikult minu jaoks närvihaige ja tõmbleja graafik( ära solvu). Pole ime ,et proua ei soovinud osaleda.

Ei solvu, kaugel sellest. Lihtsalt öeldes inimesed on erinevad, või moodsalt öeldud- erinevus rikastab. Meie maršruudid on aastatega kujunenud stiil, kus tänu tõsisele kodutööle üritame haarata kaugmaast võimalikult palju, alates kultuurist, arhitektuurist ja lõpetades rännakutega mööda külasid.Pikalt rannas lebotamine on välistatud.Ka ei ürita selle jutuga kedagi veenda nimelt niimoodi järgi tegema, las igaüks valib oma stiili. Meie "tõmblemistest" viimastel aastatel on siin tripis veel tera päevikud Lõuna-Hiina, Iraani ja Jaapani kohta.

Midagi nii põhjalikku näen siin esimest korda. Tänud! Veebruari lõpus sinna kanti minek ja kindlasti tuleb kasuks. Eks jutust on ju ka näha, mida autor otsis ja oluliseks pidas. Igaüks saab sellest lähtuvalt otsustada, milliseid soovitusi arvestada, milliseid mitte.

Tänud igal juhul veel kord!

Tere
Lähen 08.03. kuni 21.03.12 Vietnami. Riga-Moskva-Hanoi. Pole õrna aimugi, kuidas Hanoist Saigoni saan.Siit foorumist pole väga head infi saanud või on see vananenud. Loodan seni kohapealsele lennule. Kas see on mõistlik? Või peaks siiski siit ette tellima, et väga palju aega raisku ei läheks?

tänud vastajatele

Ma soovitan osta loomulikult mõni reisijuht, näiteks LP.
Hanoist käib Saigoni nii rong, buss kui ka lennuk. Vietnam Airlines lennukid on uued ja teenindamine mõnus. Ööbussid on samuti väga head nagu ka rongid. Piletid reeglina hangitavad samal päeval, kui pole mingeid kohalikke pidupäevi.
Kohalikke reisibüroosid on igal sammul ning nad on koheselt sinu raha eest sulle järgmiseks päevaks mida iganes organiseerima.

Tänud, mis arvad, kas lennupileti saan Saigoni samaks päevaks kui hommikul Hanoisse jõuan?

Osta Vietnam Airlines kodulehelt juba ära, tõenäoliselt tuleb odavam ka.
Aga Hanoist ülesse poole jäävad Sapa mäed ja Halong Bay, soovitan mõlemat külastada. Muidugi valik ja eelistused on sinu. Vietnam Airlines kodukas on siin http://www.vietnamairlines.com/wps/portal/vn/welcome/

Tänud korraliku kirjatöö eest. Endal minek märtsis.Liikumine Hanoist Saigonini ja aega kaks nädalat. Reisikirjast kindlasti abi plaanide koostamisel. Millised kohad, kus käisid, väärivad külastamist ja mille võiks vahele jätta?
Necessary information when you going to Mui Ne, Viet Nam:
http://muine-explorer.com/en/services-in-mui-ne-phan-thiet/

vihje Halongi lahe kohta (Tera postitusest). Lahele saab alternatiivina minna ka Haiphongist. Sealt saab liinipraamiga Cat Ba saarele, kus on ka tuuripakkujaid igat masti. Rahvast vähem, sest minnakse valdavalt Han La lahele ja sinna Halongist endast tavaliselt ei sõideta.
https://danangprivatecar.com/

Sõidud: lennuk 7x,rong 2x, laev 3x, päevabuss 8x, ööbuss 2x,motika tagaistmel 13x, jalgratta rent- 2 päeva. Taksosid ja rikšasid ei kasutanud, küll aga palju linna liinibusse Saigonis ja Hanois. link more: https://www.transfertohoian.com/

Kui asute Vietnami keskosas, kasutage meie autoteenust,
Danang Airport To Hoi An

Igas linnas on väikesed turbürood, kust saab tellida 1p tuure maksumusega 10-12$.
Soovitav on Saigoni ja Hanoi vahel kasutada Thesinhtourist firma Open Tour busse- on suht puhtad ja reis algab ja lõpeb mitte linna servas bussijaamas, vaid odavamate hotellide rajoonis firma kontori ees.Näiteks Dalatis oli asjaajamise kaugus 20 m ,sest mind rahuldav võõrastemaja oli üle tee ja bussifirmast sai tellida tuuri, Nha Trangis tuli siiski jalutada ümber nurga nii 100 m raadiuses jne.

Ma tunnen, et kommentaar on ülaltoodud, kuid mitte konkreetne, võite mulle selgemini öelda.

Tänan seda artiklit, see oli väga kasulik ja kogenud meie jaoks ja meie reisi ajal need pikad reisid nagu see vajavad abi? Vajadusel oleme alati valmis kuulama teid!

Mis siis Ho Chi Minhist, hõivatud tänav, kus on palju asju, mida uurida ja kui te seda valite, on see pikaajaline turismisihtkoht. See võib minna paljudesse teistesse kohtadesse nagu Nha Trang, Mui Ne, Da Lat .... 
On suurepärane reis.

Tõde ei saa eitada, et Nha Trangi linn on tõesti ilus, see on nii ilus, et seda ei kirjeldata raamatutes, sõnades. Kui soovite sellest teada, palun tee reisi Nha Trangi, et tunneks seda tõde.

Day Trip From Hoian To Hue and Day Trip from Danang is the most suitable day trip for travelers who would like to visit Hue City from Hoi An or Danang. Hue is an ancient capital of Vietnam under the last dynasty – Nguyen. Nowadays, Hue is famous for the World Heritage Complex with Imperial Citadel, Royal Tombs and sacred pagodas. The day tour to Hue City by private car transfer will offer you a chance to get the new experience about the history and culture of Vietnam in feudalism.

In the morning, 08:00am TransferToHoian driver pick you up at hotel lobby in Hoi An or Danang. Depart to Hue, on the way stop to visit Marble Mountains – a cluster of five limestone mountains with many beautiful caves and sacred pagodas. Let’s do an exercise to conquer Thuy Mountains – the highest mountain with 151 steps. If you lazy, the elevator is a good idea.

Continue to Hue, we will go over Hai Van Pass – Sea Cloudy Pass with 20km of length. Making a short rest in the top of the pass, we will admire the wonderful landscape of Da Nang City from 500m above the sea level. In the winter, you will have a chance to see the cloud climb over the mountain range. Also, you can use your hand to touch the cloud.

Upon arrival Hue City, we will visit Tu Duc Tomb. This is one of the most beautiful Royal Tombs. Tu Duc Tomb is also superb example for Nguyen Dynasty’s architecture. Have lunch at local restaurant.

In the afternoon, depart to visit Imperial Citadel – where 13 emperors of Nguyen Dynasty used to work and live. We will visit in turn of: Nine Holy Canon, Ngo Mon Gate, Court Yard, Thai Hoa Palace, The Temple and the Forbidden Purple City.

Leave Imperial Citadel, we will drive along the bank of the romantic Perfume river. The last tourist attraction in the day trip is Thien Mu Pagoda – the oldest pagoda in Hue with more than 400 years old. In 2015, Thien Mu Pagoda was in top of 10 most beautiful pagodas in Asia. Transfer back to Hoi An or Danang.
Link more 01: https://www.transfertohoian.com/tour/danang-hue-day-trip/
Link more 02: https://www.transfertohoian.com/tour/hoian-to-hue-day-trip/

Brand Identity is not just about having all the staff wearing the same design, the color that the brand identification process must be right in the hotel uniform, your restaurant is absolute, is only, is unique. And Aconcept is pleased to become a friend and strategic partner on the way to identify, innovate and upgrade your brand. Hotel uniforms are one of the strengths of AConcept with unique designs, unique, dedicated in each needle, nose. All are based on the foundation of prestige and quality.

For us: Hotel uniforms are not only the shortest way to help customers remember the brand but also help your brand stay longer in the mind of the customer. Just see uniforms, logos, identity colors, they will think of you. When that is established, it is not only my success, your success but our success. Aconcept always innovates, updates, thinks about hotel uniforms, restaurants in a fresh and class way through learning, catching up the trend and constantly self-improvement of the team. member.

No longer "ao dai, suits, skirts, shirts, trousers (trousers) and zuyp dresses ... in the usual fashion, ready-made at Aconcept. Speaking of brand, of the level of service quality. For hotel uniforms, we aim to the best products with high quality fabric, tailor-made garment. Fabrics for hotel uniforms are multi-colored fabrics such as cotton, shirts, high-end silk, durable, soft colors bring luxury and absolute comfort for wearers. Based on that, Aconcept is pleased to be a partner of many famous hotels such as Sheraton, Melia Yangon, Saigon Fusionsuite, Pullman Saigon ... A Concept would like to contribute hotel uniforms become trend Fashion is standard, creative, different and valuable, contributing to a more beautiful and meaningful life. "

My Son Sanctuary is the World Heritage Site, it is located in Duy Phu commune, Duy Xuyen district, Quang Nam province. Far from Hoian Ancient Town about 40km. If you do not need to follow the group tour to visit My Son, so private car transfer from Hoi An to My Son is the best way to visit this site.

In the morning/ afternoon, private driver will pick you up at your hotel lobby in Hoi An. After that, we departure for My Son Sanctuary. After 1 hour driving by private car from Hoi An to My Son, you will arrival and buy ticktet.

Best time to visit My Son is at 09:30AM; 10:30AM; 14:30… These are time for Cham Folk Dance Show – the special show in My Son that you can enjoy. Private car transfer from Hoi An to My Son is about 1 hour, you can departure from your hotel in Hoi An 1 hour 30 mins before the show time.

After enjoy the show, you will visit the system with over 70 towers in My Son Sanctuary. The over 70 temples and tombs extant at My Son have been dated to the period between the 4th century and the 14th century AD. You will have more knowledge about Viet Nam and you will love this country.

After that, we will transfer back to Hoi An from My Son. End the service. Settle payment in cash VND (or USD) to driver.
Link More: https://privatecartransferhoian.com/tour/private-car-transfer-hoi-an-my-son/

Private car transfer from Danang Airport to Hue city is the popular private transport service between Danang and Hue City. There are cheaper price for transfer from Danang to Hue is local bus, tourist bus or train. But there are uncomfortable to sharing with many people and go direct without stop for sightseeing on the way.

There are two option for you to choose:

  • Option 1: directly transfer from Danang to Hue City

This option will spend about 2 hours driving by private car transfer from Danang to Hue. This is fastest way with driving under all tunnels.

  • Option 2: stop on the way for sighseeing

This option will spend aboout 4 – 5 hours by private car transfer from Danang to Hue City. From Danang to Hue, you can stop to visit Hai Van Pass. Hai Van Pass is t he natural border between Danang and Hue City. From 500 metters above sea level, you will have opportunity to have great beach view.

After that, we will stop at one of the most beautiful bay – Lang Co Bay. There you can stop to see the seaview, take picture.

Optional: You can stop to swimming at Elephant Spring after Lang Co beach. With 220,000VND/ car surcharge (10USD).

After that, continue to Hue City, arrival in your hotel in Hue. Settle payment direct to driver. End private car transfer from Danang to Hue City.

https://privatecartransferhoian.com/tour/private-car-transfer-danang-hue-city/

Ainuke probleemne koht on Halong Bay, kus kohalikud ärikad tömbavad 99% tõenäosusega lääne turisti lohku, kõiki variante lihtsalt ei oska ette näha.Võibolla aitaks juba Hanois mõnest soliidsemast turbüroost täisteenindusega paketi tellimine, kuid see muidugi maksab.