Viies kiri Ghanast

Imre Karulin räägib retkest naabriiki Elevandiluurannikule, kus ta kohtub "tulevase ühendatud Aafrika presidendiga", maitseb palmiveini ja satub korralikku külakaklusse.

Mõnda aega on afromanil siitpoolt vaikus olnud, ju oleme teise Eesti kotka Silvariga siis omavahel piisavalt eesti keeles suhelda saanud, surnud ja haigevoodis pole olnud - reisil aga küll. Viimasest lähemalt, teema oli Aieseci regionaalne seminar Elevandiluurannikul (moodsa nimega Coted´Ivoire ehk CI) Daukro´s.

Kohe peab alustama vahepeal unustusse vajunud lemmikust - transpordist. Accrast Abijani (CI pealinn) minnes saime edukalt viimasesse suurimasse linna Ghanas Takoradisse ning sealt saime ka kohe hea diili - tro-trole otse Abijani(kusjuures hinnakirjas olid eri hinnad passiga ja passita reisijatele - liiga hea et olla tõsi. Peale 10 kilti sõitu selgus aga, et vale mees on roolis, sel mehel pole auto dokumentidega midagi pistmist jne. Igatahes tagasi Meidviidi ja jube vaidlus käis veel piletirahhi tagasisaamise üle. Peaaegu oleks löömaks läinud. Suure jebimisega saime tro-trol piirini, kus oli järgmine meeldiv üllatus, piir kinni- miks peaks riigiametnikud ööpäevaringi tööd tegema. Rämehotell viimase söögiraha eest lahendas meie ööbimismure ja hommikul sebisimegi operatiivselt üle piiri.

CI oli kohe algusest peale eheda politseivõimu demonstreerimine, viiele eri vennale saime seletada et Estonie on Põhja-Euroopas ja läheme seminarile jne. Meiega oldi mudugi jube viisakad ja sõbralikud, kohalikega (s.t.kogu Lääne-Aafrika) kaadriga oluliselt karmimad, Esimeses politsei kontrollpunktis tõmmati tuimalt pool tro-tro rahvast tühjaks ja kupatati politseiputkasse, ei huvitand kedagi, et meestel piletiraha juba makstud. Iga paarikümne klitsa tagant olid politseinikud-sõjardid platsis ja said ilusti passe näidata. Kõik teised seminaril osalenutest kurtsid julma ahistamist, enamus oli ka meelehead pidanud maksma, lihtsalt üldine tava on et maksad, ei koti kedagi et paberid sul korras on.

Aga Abijan ise oli küll uhke, prantslaste rohke rahavool oli täitsa nähtaval- 6-8 realised väga korralikud teed, tänavalgustus pea kõikjal (Accras suht haruldane asi, enamasti poekeste/majade enda välituled täidavad siin seda funktsiooni), täiesti euroopalike kaubanduskeskusi hakkas silma.

Ja muidugi ärikeskus võttis karbi lahti, ikka täitsa läänelik värk, paarikümnekorrulisi pisikesi pilvelõhkujad küll ja küll ning suurus ka ehedalt suurlinnalik, pea tunni sõitsime taksoga linnast välja. Õhtuks saime ka Daukrosse, 250km Abijanist lõunas. Kolmetuhande elanikuga linnake keset dzunglit, aga oioi kui kena näide kuidas raha annab matta ka keset täeilikku karupe..t.

Daukro on mingi ekspresidendi koduküla ja noh tagasihoidlikuses küll seda härrat süüdistada ei saa. Mehe residentsi aiakülg oli pea kilomeeteter pikk, sõprade võõrustamiseks oli ilusti nelja- või isegi viietärnihotell rajatud, lennuväli pidi ka olema, korralikud asfaltteed nagunii. Nüüd on mees küll eks-president, aga riigi rahaga ehitet hotell ja tema enda residents kuuluvad ikkagi talle, nii et Lennarti maja ja selle valvamisega seonduv on tühine summa siinsega võrreldes.

Hotell oli tõesti uhke, väga kena haljastus, basseinid, ööklubi, korralikud seminariruumid, kenad majakesed elamiseks, kuigi meid pisteti vist liigse suupruukimise pärast Silvariga mingisse getohotelli, kus enam-vähem kõik elektrividinad (tuli ja konditsioneer)poolikult töötasid. Samas oli jube lahe vaadata kuidas sellise klassi hotellis töötav kaader oli praktiliselt erandita täielik tainapeade kari. Umb(s.t.prantsuse)keelsed ja enamsti ka loodrid ja kobakäpad. Söömas käies oli tavaline asi, et kui kelner/kokk kes sulle sööki jagas, peale pikka õiendamist su olematule portsjonile lisa andis, kulbiga tiba taldrikust mööda pani ja sulle riisi selga valas. Vett valades oli nagunii tavaline laks, et klaas kallati kuhjaga täis, nii et ikka laudlina ka kenasti märjaks sai. Kohaliku ööklubi kotkast DJ mängis vist ka aint selliseid lugusid mia ta hääldada oskas,tõsist frankofoonide afrojahu siis.

Seminar ise oli nagu AIESECi-sarnased üritused ikka, suured dideed ja palju juttu, teine teema on see, palju sellest reaalsuses teoks saab. Me muidugi suutsime kiirelt mõtte(loe: napsutamis)kaaslased leida. Palmivein, niisama vein, ja õllelurr olid meil peamised vahendid maailma ja Aafrika mineviku, oleviku ning tuleviku analüüsimise raskel kuid tänuväärsel tööl abiks.

Uskumatuid mehi oli rohkem kui üks, kuid meie moodustasime peamise löögijõu Mike Emalai kaasmaalase, nigeerlase Africaga. Ehe rahvamees sõna parimas mõttes, kõik särasid kui see mees kuskilt välja ilmus, ja ideed olid ka mehel kõvad. Temast saab ühendatud Aafrika riigi president, rahu jõukus jms on seal elemantaarsed. Samas oli erinevaid aafriklasi vaadates on selle ühtsuse ideeteoks saamine suht kahtlane, kasvõi see kuidas naabreid peedistatakse piirivalvurite -politseinike poolt, ning kui küsida, kus siis elu parem on, siis on kõik raudselt veendunud et Nigeeria, Ghana, Togo või CI on kindlalt kõige arenenumad ja kobedamad, teised on enamasti oinakari ja tagasireisule naabrite juurde ei taha naljalt keegi minna. Eks näis mis sest Pan-afrikanismist saab.

Viimasel ööl sai siis lõpuks ka kaklus Aafrika moodi ära nähtud. Jalutasime kolmekesi Silvari ja Africaga, kui mingid mopimehed (CI´l ka vastavalt prantsuse mõjudele kõvastiratta ja mopivendi) meile vastu kimasid. Eks Africa siis sirutas käsi natuke, ja opa oligi üks mopedist ilusti külili tänaval. Mina oma praktiliselt olematu prantuse keele oskusega sain aru küll, et mees on päris kuri ja kättemaks kiire tulema. Aga et need raiped nii kiirelt pükstelt mingi vahva metallpandlaga rihma võtsid ja Africale kallale kargasid oli ka meile uudiseks. Eks katsusime siis lahutada räuskavaid külamehi tulevasest Nelson Mandelast, kuid õnnetuseks olime suht vähemuses. Kuigi meid küll otsest ei puudutud, sai Africa ikka parasjagu kolakat.

Räuskamist ja adrenaliini jätkus pea pooleks tunniks, ses suhtes on külamehed igal pool maailmas samad. Ennem ikka räägivad rusikad, alles hiljem suu. Moraal on see, et peksa on võimalik igal pool saada, olgugi et see külake oli muul ajal suht turvaline.

Tagasiteel sai jälle transpordi võlusid kogetud, see teema eurooplast juba üllatamast ei väsi. Abijanis kuulsime järsku oma suures bussis enda kõrval rämedat klaasiklirinat ja siis hakkas buss vappuma. Olgugi et ühes sõidusuunas oli neli rida, ikkagi ei mahtunud kõrvalolev tro-tro ära, nii ta siis surutigi kahe masina vahele. A karm oli sealjuures see, et peale seda klaasisadu ei viitsind meie bussijuht isegi seisma jääda, vahet pole kas teine auto oli täiesti sodi või inimesed vigastatud.

Teine lõbus lugu oli, kui juba Ghanas olles autojuht meid keset ööd oma uhkest vanast põhukotist (s.t. vana Peogeot´ universaal, 9kohaline marsruuttakso) meid välja kamandas ja auto pukki ajas. Tiba keevitamist eest ja tagant ning masin nagu uus. Mida seal keevitati, puruksminevat roolimehhanismi või mõnda muud olulist sõlme, sellest meid ei valgustet´. Elus oleme sellegipoolest.

Aitab küll, olge siis kõik korralikud, päakapikud ju juba luusimas - ise katsun olematut jõulutunnet kudagi teisiti tähistada. Reisimine teistesse naaberriikidesse on ilmseltüks variant.

Soe musi kõigile palmide alt,

Immu