Viimane kiri Ghanast
2 kommentaari

Imre Karulini Ghana-komandeering jõuab lõpule, homseks peaks kirjasaatja juba Ülemistel maanduma.

Lõpetuseks saadab Imre loo külaskäigust Ghana kõrvalriikidesse Togosse ja Nigeeriasse, mis kohati kippus üsnagi ekstreemseks kujunema. Jõhkrate võimumeeste ja üleüldise marumilitarismi taustal õnnestus Imrel ka hulganisti kohalikku külalislahkust maitsta. Palmiveinist rääkimata :)

Tere mu kallid,

Vaikus on siitpoolt domineerinud me suhtlust, kuid nüüdseks on see läbi - nagu homme ka mu Aafrika saaga, vähemalt selleks korraks. 7 kuud ja kopikaid peale on siinmaal möödas, laubapäeval peaks Ülemistel maha tulema. Tahtsin lihtsalt tänada teid kõikki seffe kes valget meest mustal mandril ei unustanud- see teadmine et sind kuskil kaugel meeles peetakse aitaks nii mõnegi muidu masendava päeva kobedaks keerata. Aitäh mu kallid!

Jõulud mustal mandril

Musta mandri tegemistest niipalju, et tööhaltuura lõppes mul jõuluks kenasti ära - jättes mulle kena kuu Aafrika imetlemiseks. Jõul ise ja ka aastavahetus olid muidugi suht imelikud nagu arvata võis - mis põhjamaalase jõulust sa räägid kui termomeeter raiub jõuluõhtul +25 ja peale, ning kuuse asemel tõmmatakse palmile tuled külge, lumehangede asemel heal juhul vihmasadu. No ei ole soodus keskkond jõulutamiseks, eks ilmselt perest eemalolek pani oma põntsu.

Aastavahetus oli muidu ok, v.a et vana-aasta viimasel tunnil pandi järjekordne kott mul järjekordse kaameraga tuuri, niiet vabandused ette juba kehva fotosaagi üle- no pole lihtsalt millega pildistada enam:( See-eest eelmine nädal sai kino täiega- marsruut Accra-Lagos-Port Hartcourt oli võtmesõnaks.

Mittegeograafispetsidele niipalju selgituseks et sõnaühendi II osa Lagos on Nigeeria äri(ühtlasi endine föderaal)pealinn ja PH on mu hää sõbra tulevase ühendaafrika presidendi Africa ülikoolilinn kus mees siis hetkel ka resideerub.

Karm piir

Lagosest kõigepealt- kui netti jms uurida siis peamine nõuanne mis selle metropoli kohta antakse on - lahkuge sealt. Lagos on tõesti karm geto esmapilgul, eriti kui saabuda sinna öösel (nagu juhtus minuga). Kottpime, ehk aint autode tuled ja mõned reklaamid - politseid ja muud tegelinskeid igal sammul.

Nigeeria piirist ka veel niipalju, et väga lõbusa kohaga on tegemist. Sellist põhjalikku pinnimist olen mina aint Iisraelis näinud (seal muidugi turvakaalutlustel ja ülimalt professionaalselt)- Nigeeria piirivalve, toll ja muu jama see-eest on konkreetselt rahanatukese peal väljas. Nii, miks teil koolera vaktsineeringut tehtud pole (ainult kollatõbi on kogu Lääne-Aafrika regioonis kohustuslik), mis on teie küllakutsuja sõbra isa telefoninumber jms sellised haiged küsimused suunitlusega ehmunud turisti rahakotirauad lahti kangutada on alles sissejuhatus. Hiljem küsivad mehed lihtsalt noh kus mu raha on, viska mulle miskit, kuidas nii et ei taha maksta, tuleb maksta. Kui paprad ja närvid korras pääseb muidugi maksmata, a just meeldiv visiitkaart see Aafrika gigandile(nii nigeerilased end ise kutsuvad) pole.

Öine tee piirilt Lagosesse (60-80km) on see-eest üks karmimaid mida mina näinud olen - ca 50 turvakontrolli, neist ehk tubli kolmandik lihtsalt mingid teeröövlid: kes relvastud ja politsei/sõjaväemundris, kes lihtsalt halatis ja tubli malakaga. Meie marsatakso juht igatahes lasi enamikust uljal gaasil läbi - raha maksis ka vist suht vähe ja kuuli me ka õnneks ei saanud.

Misiganes, kuidagi sain taksoga Africa perekonna Lagose majja orienteerud, olgugi et Lagos on masendavalt suur, tund uhamist mööda kiirteed ei pruugi sugugi veel linnapiirest välja viia. Kaader oli muidugi megarõõmus et nende valge sõber elusana kohale ilmus, ses suhtes on ülevoolav külalislahkus omane vist kõigile (lääne-)aafriklastele.
Järgmine päev tiirutasime mööda Lagost - suurlinn nagu ikka, sudu, liiklusummikud- ehk veidi luitunum kui Accra või Abidjan. Pluss muidugi imeline NEPA (õige nimega National Electricity & Power Authority, Eesti Energia kohalik vaste) ehk nagu kõik kohalikud seda tõlgendavad - Never Expect Power, Always.

Nigeeria nagu Venemaa

Üks asi torkas veel silma- mitmes suhtes on Nigeeria sarnane Venemaaga. Suur maa, suur jutt inimestel, korruptsioon ja kuritegevus ehk ka. Kuigi korruptsioon on tegelikult ehk veidi pinnapealne ja ülekohtune lähenemine- piskesed kingid (raha s.t.) ehk dashing nagu nad ise ütlevad on lihtsalt neil igapäevaelus täiesti lahutamatult sees. Pargid auto, tuleb anda mingile vennale (kuna ta käega viipas et näe siin on vaba koht) paar eeku; kõrtsu sisenedes küsid kus teil siin peller on, jälle küsivad raha. Eks mu gringonahk oli ka muidugi ilmselt nende innukusele rahaküsimisel stimulaatoriks, ja ainult täielik oinas (või masendavalt rikas) annab igale küsijale, kuid jah mõningane "jootraha andmine" on suht vältimatu, vähemalt kohalikele. Mina kui külaline olin enamiku ajast nagunii poputatud ja enda eest maksmisest vabastatud.

Nigeerlaste ja venelaste (vähemalt eestis levinud sterotüübi) võrdlustest veel, et uskumatult palju suudavad nigeerlased lõuata üksteisega, tühisel teemal vo`ib selline sõnamulin ja võidukarjumine ning vahel ka rusikate vehkimine tekkida loetud sekunditega. Ainus vahe muidugi, et sama kiirelt see ka lahtub ja tegelikuses reaalset viha neis vaidlustes kunagi naljalt ei eksisteeri ja reaalses peksuks ka naljalt ei lähe- lihtsalt lärmakas (võibolla on emotsionaalne on parem sõna) rahvas paistab see Aafrika suurrahvas olevat.

Port-Hartcourti ülikool

Port-Hartcourt'i sõit öösel oli samuti lõbus - bussis ilusti automaadiga turvamees ja ka loetuid peatusi tehti ainult turvalises bussifirma parklas, katkise kummiga lasti ikka mingi 10 kilti, krt teab mis mehed võsast peale hüppavad ja kellel rohkem padruneid salves juhtub olema. Kõlab nagu sõjaaeg, kuid tegelike sõnul on selline transpordikorraldus täiesti põhjendatud, ei tea tulistamist mina igatahes ei kohanud seal viidetud nädala jooksul.

PH ise nägi luliselt kobedam välja, rahulikum, veidi organiseeritum, minu puhul oli tunne lausa väikelinnalik (kuigi vist pea miljonilinn). Africa vedas mind muidugi tutvuma ta uskumatult suure sõpruskonnaga, erikinomeestest igatahes puudu ei tulnud. Näiteks oli nad oma ülikooli kuulsaima tudengi ja kaaslinlase kuninganna Agbani - tänavuse Miss World'i - fännklubi juba suutnud orgunnida. S.t. pan-afrikanismi, humanitaarsuse jms propageerimine läbi maailma ilusaima naise fännimise - maakeeles öelduna olid lihtsalt paar ärivaistuga (aus olles on neil seal kõigil kõva ärivaist, vähemalt jututasandil) tudengit kroonitud tibi pildiga nänni (märgid, avajad, võtmehoidajd jne)ülikooli peal müüki pannud. Kahjuks oli patroon ise kuskil missioonil maailma rahu kaitsmas, nii et Agbanit ennast ei trefanud kuid tema fännklubi täieõiguslik liige ja esindaja Eestis olen nüüdsest küll.

Ülikoolis oli üks tore asi veel mida mina mujal pole trefand - nimelt müüdi palmiveini ja veel millist - puhas (maitse)kuld vedelal kujul. Kenasti ühe suure puu all kesksel kohal ülikooli tundengiaktivistide (ühtlasi ka suurte napsuvendade) punkri vahetus läheduses.
Kohalikud kutsusid seda hellitavalt Lahenduste Puuks - et nagu peale loengut (vai ka enne) pullo palmiveini ja juttu jätkub kauemaks:)

Kamikadze-taksojuhid

PHs ja tegelikult sai veel tutvutud ühe huvitava transpordivahendiga, mis Accras (teenimatult) tundmatu on. Pisikesed motikad noorte vihaste (Lagose puhul ka enamasti vist purjus) poolt juhituna taksoteenust pakkumas. Kui vaja võtsid ka 2 reisijat peale, 125kuubikut Yamahat vms oli neile hulludele piisav et kamikaze stiilis taksit sõita, laias laastus pooli punaseid tulesid lihtsalt ignoreeriti, manööverdamise on kõik lubatud, mingit hirmu tagant(või küljelt)läheneva bussi/auto ees need noored kotkad ei tunne. Niiet kas karjud hirmust vai lõdvestud ja naudid ekstreemsporti, mina valisin II variandi.

Transport-mu-Aafrika-arm teemal veel niipalju et Lagos suutis ka minu paljunäinud silmadele miskit üllatavat pakkuda - sõidame bussis Africa venna Peluga ja vaatan paremale, politseidzhiip sireeniga ja mehed vormis vehivad karjudes automaatidega midagi vihaselt; vaatan vasakule, sama pundi karjuvad mehed hobuste seljas. Misiganes põhjusel kõrvalolev buss saadi seisma, rahvas lidus välja musklis relvastatud põkid kargasti sisse ja juhi ligi. Mingi seletus kaasreisijailt oli, et vist röövel oli roolis vms, müstika igaljuhul- keskpäeval sõidad bussis ja mingid hobupolitseinikud võtavad lihtsalt jõuga bussi rajalt maha :)

Külalislahke Togo

Jõulisest (kuid siiski üldiselt väga sümpaatsest) Nigeeriast viis mu transiit mind olude sunnil ööd veetma Togo pealinna Lomesse, lihtsalt idiootpedantidest Ghana piirivalvele ei meeldinud mu viisa, mida siis uuel ommikul operatiivselt taotlesin. Lome ise on väga kena linn, pikki ookeani rannikut ilusa liivarannaga ja positiivsete mõjudega prantsuse kolonialismist. Laiad kõnniteed, inimlik liiklus, viisakad (ghana ja nigeeriaga võrreldes) ja mitte-pealetükkivad inimesed. Muidugi niimoodi arvan ma nüüd, sealt algul läbi sõites arvasin lihtsalt et üks mõttetu pisiriigi pealinn. A mis mu pilti muutis oli see, et kui oma viimase rahanatukesega kurvalt kolistades ja mulle sobivat all-50-eeku-öö hotelli otsides mingi suva kohaliku kalkari rääkima jäädes nõustusin tema juurde ööbima jääda. Lihtsalt mees vaatas et oi rasta (mul on siuke Bob Marley stiilis müts) mis sa kolad siin kurva näoga, kui pappi netu pole ullu, elus sellest seisma ju ei jää. Niisiis magasingi Razacki ja ta pruudi juures, diskreetselt noorpaarist eraldatuna lae alla ehitatud toakeses/punkris

Söögid, mopisõit (Nigeeria motokamikazede tsiviseeritud variant) linnanäitamine niisama loba käis nagunii ilma rahata asjaga kaasas, aga mis peamiselt mind üllatas - et kui teised sellised lahked ja sõbralikud aitajad Ghanas ja mujal küsivad alati et kas sa mul viisat aitad saada ning et ikka mul oleks hädasti siit Aafrikast minema saada jms. See mees oli täiesti rahulik - ei mulle meeldib väga mu kodu Togos, mina ei taha kuhugi minna, noh kui tahad eks anna siis oma email - täiesti omakasupüüdmatu lähenemine igatahes.

Aitab küll nüüd, olge siis marutublid ja õigepea näeme Immu Kofi Adewale, (mu Est/Gh/NG nimed)peagi tagasiteel Kodu-Euroopasse.

Appikene, alles need kirjad Ghanast hakkasid tulema. Tahaks nagu veel midagi lugeda!!!
Suur aitäh sulle, Immu, nende meeletult lahedate reisikirjade eest!!!
Aga ega sul ei ole kavas mingit õhtingut korraldada, kus sa veelkord oma Ghana muljetest räägiksid? Oleksin suur huviline!

Tere!

Lugesin läbi kõik kirjad alates esimesest kuni viimaseni, sest olen ise käinud-elanud Accras ja need kirjad tõid silme ette Accra tänavad, majad inimesed ja kõik mis puudutas mind minu sealviibimise ajal.
Esimesi kirju lugedes tundus mulle, et kirjutaja ei olnud veel kohanenud sealse eluga ning mulle jäi mulje, et tema ja kohalike elanike vahel on distants. Viimastes kirjades on hea kontakt olemas. Ma arvan ,et Imrel jäi hea kontakt mõne kohaliku elanikuga, ilmselt Africaga.
Piisavalt pikalt kohalviibimine annab väga hea ettekujutuse elust erinevates kohtades ning inimesed ei tundugi nii erinevad enam. Tegelikult ongi inimesed väga sarnased, ükskõik kus nad ka ei asuks.
Ma olen huvitatud kogemuste vahetamisest elamisel Ghanas. Kindel on see, et mul tuleb peagi Ghanasse tagasi minna. Hea kui ma saan lisa kontakte Ganasse ning viia eestist sõnumeid. Lahe!
Võta ühendust Imre!