Vinh Long
1 kommentaar

Vinh Long.

Canthost Vinh Longi minna võiks olla imelihtne.

Teoreetiliselt, kui üks linn asub teisest 34 km kaugusel ja pealekauba peateel Saigoni, siis võiks sinna ka busse käia. Ei käi, nagu selgub. Saigoni bussiga saaks sinna sõita küll, aga makstes sama hinna, mis Saigoni…Tundub nagu pisut liialdus. Kui püüame midagi kohalike busside kohta pärida, kõik ametnikud viipavad tüdinult käega, et lasku me jalga. Isegi motomehed vaatavad mujale ja ei taha meiega enam rääkida. Kui me oleme umbes kogu linna seljakottidega läbi vantsinud, otsides teoreetilisi kohalikke minibusse, tabab Jarekit viimaks geniaalne välgatus. Tuleb esmalt praamiga teisele poole jõge sõita! Veel pool tundi kiirkõndi ja tõepoolest praamil me oleme. Teisel pool ootab kena buss otse Vinh Longi.

Mis aga pähe ei mahu, miks mitte keegi meile ei halastanud ja öelnud, et bussid käivad teiselt poolt jõge? Kui raske oleks kätega paar ujuvat liigutust teha ja näidata suund kätte? Seda räägivad ka teised reisilised, et vietnamlastel on harukordselt häiriv omadus olla kurt ja pime. Kui midagi kelleltki küsida, kes inglise keelt ei valda (või isegi kui valdab), ta hakkab kohe kätega vehkima, et mindagu minema ja tema ei tea midagi, või lihtsalt ignoreerib. Kui püüda isegi Vietnami keeles rääkida, nt otsides hotelli: khach san, nad ei vaevu isegi kuulama. Kui panna käed põse all kokku ja norsata, isegi siis ei tule neile pähe, et me otsime hotelli. Sestap viimaks Vinh Longi jõudes jätkub meie sihitult ringi vantsimine. Jõe ääres on paar kallimat sorti hotelli – 15-20 dollarit toa eest, tunni pärast leidsime siiski 7 dollarilise AC, sooja veel ja ohtralt kardinate ja pitslinadega koormatud toakese Phuong Hoangi hotelli katusel. Surmväsinult vajume kokku. Päeva saavutus oli liikuda 34 kilomeetrit ja leida tuba. Võib-olla sellel, et kõik välismaalased liiguvad tuurides, on siiski oma mõte sees.

Aga Vinh Long pole päris see koht, kust neid tuure leida. Niisiis järgmisel varahommikul (sest siis pole nii kuum) võtsime taas iseseisvalt ette pisikese ekskursiooni (mis me tuju märkimisväärselt kergitab), jõesaarele An Binh. See vähemast on sirgjooneline ettevõtmine: kohaliku praamiga üle jõe ja mõned tunnid ringi jalutamist. Jõesaared on kaetud eelkõige viljapuuaedadega, siin seal ka mõned majad, pisikesed kanalid ja neid ületavad kitsad ebakindlad sillad.

Mulle on alati meeldinud näha erinevaid viljapuuaedu: mingi lapsepõlveunistus vist sellest, kuidas apelsinid kasvavad puu otsas jne. Oma silm on ikka kuningas.

See jõesaar on pealekauba nii mõnusalt multikultuurne. Niisiis õnnestub meil paari kilomeetri jooksul näha pomelosid puu otsas (pomelo on alates Taimaast mu lemmikvili number 1- mahedamaitseline greipruudisugulane), veel igasuguseid tsitruseid, chicusid (mis näevad välja umbes nagu kartulid, aga maitsevad hoopis magusamad ja kasvavad ka puu otsas), longaneid, rambutane, papayasid, eri sorti banaane ja veel mingisuguseid punaseid vilju, mille nimi mulle hetkel ei meenu. Mida ei näinud, ja mida ma kõige rohkem näha tahtsin, olid ananassipõllud. Ananasse on turud siin kuhjade viisi täis, aga ei tea, kus tagaaias nad neid kasvatavad, et neid kusagil pole. Pole veel õnnestunud ihusilmaga põllul kasvavat ananassi näha.

Sestap lõunaks sõime ananassi (kooritud kujul 3000d) ja kollase sisuga arbuusi (2 kilo 8000 dongi), jätsime oma pitsilise toaga hüvasti ja asusime bussi Saigoni otsima. Linna kesksest kohalikust bussijaamast, kus meid eile maha pandi, busse pealinna ei käi. Niisiis arvasime, et eks bussid käivad paari km kaugusest bussijaamast, millest me eile mööda sõitsime. Taaskord valearvamus. Mis peale pikka selgitustööd selgus, on see, et Vinh Longist busse Saigoni ei olegi. On vaid läbisõitvad bussid (mis algavad Canthost või Tra Vinhist), ja mida võib tee peal peatuma viibutada. Kuigi sageli ei tundunud nad liikuvat, niisiis mõne aja pärast, kui üks mees meile korrutas Huu ja Huu ja näitas midagi käega (tõepoolest harukordselt aktiivne käitumine!). Selle tulemusena me suutsime leida Taxi Phu ehk tumepunase peene Mercedese minibussi Ho Chi Minh Citysse (see viimane on Saigoni nüüdne nimi, õigemini suure Saigonit ümbritseva ala nimi, Saigoniks kutsutakse kesklinna edasi) – 36000d ja 3 tundi sõitu. Arvestades asjaolusid võiks see sajakonna kilomeetrine teekond märksa tempokamalt kulgeda. Aga bussijuhi peahuvi tundub olevat lehvitamine. Iga vastutulevat minibussi kohates paneb ta pisut pidurit, tõstab parema käe esiklaasi ligi ja keerutab kätt neli-viis korda küljelt küljele – nagu eriti õnnelik laps või pisut segi täiskasvanu. Et vastutulevaid minibusse on ohtralt, siis suurt aega bussijuhil roolimiseks ei jää.

Mis veel huvitavana silma hakkab, on see, kuidas mootorratturid kaotavad oma nokkmütse ja kaabusid. Neil on siiski üsna nutikas süsteem välja töötatud, nimelt ei hakka nad mütsi taga ajades vastuvoolu pressima, vaid ootavad et mõni järgnev mootorrattur selle üles korjaks ja kohale tooks. See viimane on ka kiire juhtuma, sest mütsi on väga huvitav suure hoo pealt varba otsa püüda ja kõik nooremat sorti mootorratturid on selles spordis kõvad käpad.

http://www.special-ringtones.net/mp3/ ringtones site. Free nokia ringtones here, Download ringtones FREE, Best free samsung ringtones. from website .