Washington

Kursi valikul mul esialgu väga valida ei olnud, John, kes mul ihukaitsjaks kaasas oli, ütles, et põhjapoolsetel teedel on liiklust vähem peal, põhja poolt siis läksimegi, üle Columbia jõe ja olimegi Washingtoni osariigis. Kohe esimese päeva esimese poole sees sattusime tolmutormi. Nagu kauboifilmis vahel: niisugused okaskerad veerevad tuule käes üle tee ja üle põllu nagu tondid. Kohati oli nähtavus 2 3 meetrit, ainult asfaldi peal valge eraldusriba jõudis ära näha, mitte rohkem.
Ja enne Spocane-i oli teel mingi avarii: kui tolm vahepeal alla vajus, siis oli näha, et ikka mitme miili ulatuses autod seisid. Huvitav oli see, et ameeriklased olid olukorra suhtes kuidagi nagu tuimad. John istus kõrval ja arutas, et mis seal ees võib olla. Ma ütlesin, et teadasaamine pole mingi probleem, veoauto seisab ju kõrval, tema küsib oma raadioga eespool seisvatelt veoautomeestelt ja kohe peaks selge olema. John tegi "uou!", läks uurima ja sai teada, et umbes kümne miili jagu liiklust seisab ja abi pole veel tulnudki.
Ameeriklased istusid täiesti häirimatult, kuulasid raadiot ja imesid limonaadi, kedagi ei huvitanud, millal abi tuleb või mis juhtub. Ma võtsin kaardi ette ja ütlesin, et ma keeran tagasi, põlluvaheteid pidi saab mööda. John ütles, et mis sa jamad, küll tehakse tee puhtaks. Aga mul läks närv mustaks: oli vaja ju New Yorki jõuda ja ma ei teadnud, mis veel võib ees oodata kui esimese paari tunniga oled kõrbes tolmutormis, millal siis mingi maavärin või asi võib tulla. Tee, millele ma keerasin, oli tegelikult absoluutselt sile, mingit liiklust ei olnud. Jõudsime Spocane-i, nägime mingeid teetöölisi, John uuris neilt, et kas tee on lahti. selgus, et töö pole veel alanudki, lihtsalt ei saa tehnikaga tormis lähedale.
Washingtonis rohkem ei peatunud, läksime läbi Idaho, mis selles kohas oli küll väga kitsas. Igas osariigis on registreerimisnumbrid erineva kujundusega ja Idaho omad on minu meelest kõige ilusamad.