Osale Trip.ee kampaanias ja võida 2 lennupiletit Maltale.

Vaata lähemalt siit

immu

Reisisell

immu

Kasutaja immu liitus 15 aastat tagasi

Ma tahaksin külastada järgnevaid sihtkohti: Mosambiik

  • 0
    (Meeldimisi)
    Meeldimisi
  • 70 / 4
    (Postitusi / Kommentaare)
    Postitusi / Kommentaare
  • 4 (0.64%)
    (Külastatud sihtkohti)
    Külastatud sihtkohti

Viimased postitused

  • 1

    Kuidas Kolumbias sõimata

    • Reisihuviline
      barricho hijo de puta marica (pede ja ka sõber) malperido - mingi nurisündinu vms. (perido- sündinu) parce
  • 2

    Neljas kiri Kolumbiast

    • Reisihuviline
      [[img 4953]]Aeg lendab kui Marsile saadetud uurimisjaama kanderakett, kuid soojalt maalt raporteerimisega pole ma just sama väle olnud. Katsun viga parandada, annan lühiülevaade puhkuse teisest osast. P.S. Postimehe Arteris ilmus Priit Pulleritsu lugu kellestki Imre Karulinist: Õppejõuna ohtlikul maal. Peale suhteliselt surmigavat aastavahetust inimtühjas Bogotas, rôômustasime Kristaga olematut päevaplaani vaadates,et tuleb minna lennujaama järjekordsele eestlasele vastu. Seekord tulijaks Ave ehk Savu sihtpunktiga Manizales. Lennujaamas küll punast vaipa ja orkestrit tehnilis-finantsilistel pôhjustel polnud, see-eest lisaks Kristale Eve elik enam-vähem ainus eestlasest poolpärismaalane oma kaasa Ernestoga. Priske söök Eve juures ning kojuminek, kus hoolimata suurest lobisemishimust vajusime operatiivselt välja magama helgema homse ootuses. Tavaline ringtuur Bogota kesklinnas oma vôluvate kitsaste tänavate, vingete alternatiivkôrtusede, vähemvingete taskuvaraste ja teiste vähemoluliste tegelastega peaosas jôudisme ôhtuks väsinute kuid rahulolevatena koju. Seekord väsimus meid ei murdnud ning calimocho elik vein+kokakoola (arvake ise miks siin maal lihtsalt koka selle joogi kohta ei öelda) hoidsid meid piisavalt kaua üleval, et plaanitud väga varajasest Manizalesisse sôidust ei tulnud midagi välja. Igatahes bussile jôudsime elusana, läbisime ka tavalised 8h looduslikke ameerika mägesid- ehk siis bussisôit marsuudil Bogotá-Manizales ja tataa olimegi (minu jaoks jälle) Manizalesis. Bussisôidust jäi ka üks kirevam tegelene/episood meelde. Väike kohalik poiss, küsis Savult, mis sa arvad palju see leib mu käes maksab. Savu pakkus suurejooneliselt, et 20eeku. Poiss vandeseltslikult häält tasandades vastas, siis et vale vastus - 10 000 eekudes hoopis. Loo moraal oli selles, et perekond Bogotast oli külla minemas sugulastele Manizalesis ning ilmselt jôukamatena oli ka pisut finantsabi kaasa vôetud. Eks siis nupukas pereisa oli välja kalkuleerinud, et isegi kui mingi pätid (paramilitaarlased, gerilja, vôi isegi keskmisest vähe korrumpeerunum kohalik politsei) peaksid bussi teel röövima, siis vast niipalju vennaarmu ikka on, et leib jäetakse alles. Turvalisus ennekõike. Taas Manizalesis Kuid mu siinsest lemmiklinnast - Manizalesist. Seekord oli linn juba kohale jôudes kihevil, eelmise korra unisest vaheaajal olevast tudengilinnast poolt järel raasugi. Peatänav paksult rahvast täis, kôrtsud, baarid kôik pungil rohkem ja vähemjoobes elurôômsaid kolumblasi. Pidu- ehk siis Las Ferias oli alanud. Jobutasime tiba me järgmise nädala staabi- ehk praktikantide maja trepil, kohtusime ühe meie uue vôitluskaaslase - norraka Janiga ning suundusime maad uurima. Kiired ôllid, väike vein ja kell oligi mingi 3. Järgmine päev algas pea sama meeleolukalt, kui eelmine lôppenud oli - norraks Jan ning teine vôitluskaaslane gringo (ehk siis USA päritolu) Pedro olid juba kogemustega ferialised ning päevade lôbusamaks kordaminekuks olid poisid veidi ôlut ostnud. Veidi ôlut tähendas 4 kasti (30 per kast muuseas) ehk siis täpselt sobiv kogus täitmaks garaazis asuvat külmkappi. Selliseid "ostame natuke ôlut" aktsioone tehti kogu nädala jooksul vist neli. Enamus Feria hommikust/pärastlôunaist mööduski meil garaazis filosofeerides ning maailma rahust arutledes, ehk siis maakeeli ôlut rüübates ja erinevat lolli juttu ajades ning mööduvaid kaunitare hinnates. Uue aja ladina versioon Beavis&Buttheadist. Ôhtud seevastu olid alati meeleolukamad, kuna tegevus toimus juba ammu - panen mälu järgi kirja vaid môned seigad. Missivalimised Mingil päeval oli vaja meil hädasti minna vaatama kohalike reinade (otsetôlge kuninganna, meie môistes Miss) rongkäiku. Missivalmised on siin üldse väga lugupeetud üritused ning igal môeldaval ja ka mittemôeldaval linnal, organisatsioonil, üritusel vôi ka näiteks tootel on siin oma miss. Riisimiss, Kohvimiss, Tuletôrjujate Suvepäevade Miss on kôik näited elust enesest ning annavad tunnistust siinsetest kommetest ja fanatismist iludusvôistluste vallas. Igatahes seekord oli tegemist mingi järjekordse missivalimisega, mida loomulikult igapäevaselt ka rahvuslikus televisoonis näidati (hiljem ütlen, miks see oluline detail on). Kuid väga lôbus oli vaadata kui tôsiselt ilu Kolumbias vôetakse. Tosina kena noore naise liikumine linnatänavail oli vähemalt sma tôsine üritus kui Carl XII Gustafi visiit värskelt iseseisvunud Eestisse. Rahvast tänavail murdu, minimaalselt sajast politseinikust koosnev spaleer turvamas môlemal pool teed tagamaks piisavat preztiis ja kaunitaridele meelerahu liigaktiivsete austajate eest. Ja missid ise mudugi tuhmiga näoga, kuid seda säravama naeratusega lehvitamas rahvamassidele. Väga meeleolukas. Teine pilt on ühest ôhtust, mil toimus legendaarne ilutulestik. Tulestik polnudki teab mis legendaarne, palju püssirohtu erinevates kogustes ja erinevate viguritega vastu taevast- kena ja põnev loomulikult, kuid eks need ilupaugutamised ole laias laastus samad igalpool. Palju lôbusam oli peale paugutamist järgnenud meie 2 hullu ehk siis Pedro ja Jani initsiatiiv hoida elus ühte eelneval ferial nende poolt algatud noorukest traditsiooni. Noortel oli nimelt hädasti vaja leida kuskilt pikk redel ning selle otsa ronida, kust siis seal rahva tuju üleval hoidmiseks striptiisi oleks tehtud. Eelneval aastal täpselt nii oligi tehtud ning nagu arvata vôiski väga edukalt. Pööberl naerust kôveras, politsei ähmi täis kuidas hullunud gringot (siin on kôik välismaalased gringod, isegi sôltumata nende päritolust) posti otsast alla saada ilma ektsessideta. Redelit isegi nähti, kuid seekord kadus see silmapiirilt ilma meeleoluka lahtiriietumisshowta. Kuid selliseid môttelende kohtab Ferial igal pool ning mis seal salata, pidev melu ja ka môôdukas pummeldamine panevad pea tööle ka kôige konservatiivsemal keeleôpetajatal. See ongi Feria vôlu. Järgnev kaader on tôend meie feriapundi (peaosades Savu, Jan, Pedro ja mina) kultuurilembusest. Kuna ühel ôhtul oli toimumas suur staadionikontsert kohalike populaarsete popartistidega peaosas, siis loomulikult oli vaja meil minna muusikapeole oma pillidega (samuti traditsioon eelnevast Feriast). Bändi materiaalne taust polnud just kiite, kuid seda vägevam oli loominguline potentsiaal. Peale tunniajalist saagimist ning kleepimist polnud meil Linna Ivot tsiteerides "vineerist saet’ kitarr" vaid täismôôdus bänd korralike papist tehtud imitatsioonipillidega. Savu kaasaskantaval klaveril, Pedro saksil, Jan tromboonil ning taustaks trummi tagumas liikusime lärmakalt staadioni poole. Loomulikult korralikule bändile kohaselt oli ka meil oma stilist, ehk siis Pedro, kes kamandas kôik sinist kandma ja lagas lahkelt laiali oma koledate rekameeste nokkmütside kogu. Sinises, koledate nokatsitega, papipillidega multikultuurne muusikarühmitus pälvis piisavalt tähelepanu ning enamus linnarahvast irvitas sôbralikult meie marssi nähes. Staadioni juures olid inimesed muidugi veel lahkemad, esmalt tegime paar sona juttu linnapeaga ning hiljem saime tasuta VIP-piletid kontserdile. Turvakontroll muidugi liigse muusikalembusega ei hiilanud ning protestis valjuhäälselt meie kaasasolnud 4 liitrile cubalibre (rumm+kokakoola) peale. Ega meiegi papist poisid polnud, kes napsuklaasi sülitaksid. Asusime siis hoogsalt märjukest sisse kihutama, samal ajal loomulikult hangeldajatele, muidu piletita päevavarastele ja turvameestele kontserti andes. 10 minutiga oli enamus rahvast naerust kôveras ja meil esimene 2liitrine märjukesevaat poole peal. Ja siis saabusid meie kuulsushetked. Nimelt oli missivôistlusprogrammis ette nähtud ka kaunitaride külaskäik suurele kontserdile ning kuna meie parajasti VIPsissepääsu juures olime oma märjukese hävitamisega ametis jäime loomulikult ka meie kaamerameeste fookusse, kes algselt misse elegantselt sisenemas filmisid. Ise küll ei juhtunud nägema, kuid ôige mitmed kohalikud kamraadid ütlesid järgmisel päeval, et olime olnud Canal Caracoli (üks kahest üleriigilisest telekanalist) uudistes ilusti-kenasti sees olnud oma sinise pappbändiga. Väga meeldiv igatahes teada, et tôelisis vabu kunstnikuhingi suudetakse väärilise meediatähelepanuga hinnata igalpool maailmas. Eks analoogseid episoode oli kokkuvôttes murdu, ajavahe tôttu ei tule enamus neist enam värvikalt meelde, peo intensiivsuse iseloomustamiseks vôin rääkida ainult kuidas meie nelik peotsüklist välja tuli. Jan murdus vist reedel, minnes varakult magama kuid hommikul suht tuima näoga mainides, et kahju küll, aga ei saanud minutitki magada- organism lihtsalt oli vähe veider ja magamine polnud vôimalik. Pedro peatus pühapäeval, jäädes terveks päevaks laua taha puzzle’sid kokku panema, vältides söömist, joomist ja suures osas ka rääkimist. Savul läks lihtsalt hääl totaalselt ära (ta töötab keskkoolis ôpetajana ergo hääle olemasolu seega suhteliselt vältimatu) ning mina lôpetasin lihtsalt 39 kraadise palavikuga. Ka kangeimad väsivad. Feriast kirjutamine ongi suhteline keeruline, melu ja möll elusana lihtsalt nii intensiivne ja lôbus, et sellest meili kribamine tundub kuidagi labasena. Sestap soovitus kôigil tulevikus Kolumbiasse minejatele, kui vähegi vôimalik plaanige oma reis jaanuari algusesse ning minge Manizalesi feriale. Tasub ära. Medellin Puhkuse järgmine etapp oli Bogotas tervise parandamine ning valmistumine tööks. Traditsiooniliselt esimisel päeval tööle minnes selgus küll, et töö pole jänes ning kuna lepingu järgselt meile ettevalmistavate 2 nädala eest palka ei maksta, sain juurde kaks nädalat lisapuhkust. Traditsiooniline molutamine, hullumeelne pidu enne teeleasumist ning olingi jälle teel. Seekord suunaga Medellini. Medellinist rääkides meenub vaid positiivne- linn küll suur (3-4M), kuid kuidagi meeldiva auraga ning isegi kliima on suhteliselt ideaalilähedane päevase +25-28 ja öise +20-23ga. Pluss muidugi naised - las paisas. Sellest on keeruline rääkida, oma silm on kuningas- kuid saan vaid öelda, et EAFITi (ehk ühe tähtsama kohaliku ülikooli) kampuseskäik on üks minu elu meeldivamaid käike vaatamisväärsuste juurde. See, et antud koht UNESCO kultuurivaramusse vôi mônda muusse udupeenesse nimekirja ei kuulu, ei mängi rolli. Niipalju ilu nii väiksel territooriumil lihtsalt teeb keeletuks. Medelinnis olime koos töökaaslase tsehhi Paveliga ning enamuses veetsime aega lihtsalt molutades (loe vaatamisväärsustega tutvudes). Esmakordselt elus oli mul kaasas Lonelyplaneti reisijuht ning tuleb tunnistada, et ega need raamtud päris raharaisk polegi. Tänu Lonelyplanetile suutsime meie veeta ühe päeva El Peñolis mis on müstiliselt ilus koht Medellinist pooleteise tunni sôidu kaugusel. Koha peamine vaatamisväärsus on Rio Suhkruopead meenutav kivikamakas, mille tippu ka trepp viib. Ja oioi milline vaade 80meetrise kivi otsast vabaneb (varsti saan pildid skannitud, siis näete ise). Kuna piirkond on pôhimôtteliselt kunstjärv, kust ainult kôrgemad nukid välja ulatuvad, siis algselt seletab silm, et midagi nagu oleks valesti. Pisikesed maalilised järvesopid kôikjal, pikituna suvemajakestest ning looklevatest teedest taustal asuvate impossantse mägeda annavad pôhjust arvamaks, et asud Norras vôI ehk Shotimaal, kuid igal juhul mitte ekvaatori lähistel troopilises Kolumbias. Aga tutkit, siin Kolumbias on kôik olemas- isegi fjordide ladina versioon. Tagasi tööl Peale idülli Medellinis oli aega tagasi tööle tulla, ning nüüdseks olen 3 nädalat juba professorihärra jälle olnud, Töö on sama lôbus, ôpilased sama tuhmid inglise keele alal ning tuju hea ja elu sujub. Andke siis ikka teada, kuidas teil külm-tatise kliimaga Eestis elu edeneb, täna suurenenud loengumahule pole enam olnud aega intensiivselt chatis istuda, kuid kirjade lugemiseks ja ka vastamiseks leian alati aega.
  • 2

    Kolmas kiri Kolumbiast

    • Reisihuviline
      [[img 4940]]Tere mu kallid, puhkus sai pea-aegu läbi, aeg jälle raporteerida ekvaatori lähistelt. Esiteks on Trip.ee's üleval minu Kolumbia pildigalerii. Kuid kõigepealt tagasivaade paarile möödunud kuule. Nagu alati, ei lähe asjad lôunamaal nii kui plaanitud. Kui algul naiivselt novembris eeldasin, et loengute lôppedes olen hiljemalt nädalaga Kariibi mere ääres peesitamas, selgus loomulikult, et ootamatud asjaolud sunnivad mu Bogotasse jääma. “Ootamatud
  • 3

    "Välisilm" ETV-s

    • Reisihuviline
      Filmi ei näinud- peene onlineTV (www.itv.ee) polnud ka abiks, seega raske kommenteerida, aga filmi näinud sôpradelt kuulsin, mis pilti antud film maalis. Püüan edastada enda nägemuse antud probleemist.

      Peamine probleem, mis antud käsitlustes välja lööb on välismaalaste soov näidata asju lihtsamana kui nad tegelikult on. Antud juhtumi puhul siis asjaolu, et Farc (suurim geriljarühmitus) teeb seda vaid vähenenud narkotransiidist kokkukuivanud rahavoogude leevendamiseks. Oleks siis asjad nii lihtsad.

      Kolumbia on olnud suuremate ja väiksemate madistamiste tallermaaks juba pea kaks sajandit ning siit ainult lihtsat äri ja terrorismi kodusôjas näha oleks veidi pinnapealne. Geriljade peamine motivatsioon on vôitlus 2parteilise valitsusmudeli vastu ehk siis lihtlabane soov vôimu järele (küll öeldes, et nemad suudavad rahava huve paremini kaitsta, kui 1 kahest praegusest enam-vähem vaheldumisi vôimulolevast suurparteist). Loomulikult on pikk pôranda all viibimine ning pea 40 aastat vôitlust süsteemi vastu nôrgendanud ideelist kôlbelisust ning kindlasti on nende seas hulganisti lihtlabaseid kôrilôikajaid, kuid üldiselt on nende motiivid vôrdlemisi môistetavad. Iseasi kas valitud meetodid (inimröövid ja ka pommid)just môistlikud on.
      FARC jt vaskapoolsed geriljarühmitused on üks osa pildist. Teise olulise osa moodustavad parempoolsed paramilitaarsed rühmitused, kes ajalooliselt said ametliku legendi kohaselt alguse lihtrahva vastupanuliikumisest geriljade vastu. Teine versioon räägib muidugi lihtsast isiklikust kättemaksumotiivist. Samuti on osade allikate sônul paramilitaarlased (kes nüüdseks on samuti illegaalsed) oluliselt metsikumad ning nii mitmedki eriliselt jôhkrad kuriteod, mida üritatakse geriljade kaela määrida on tegelikult nende poolt sooritatud. Suuremad skeptikud nimetavaid neid lihtsalt palgasôduriteks, kelle ampluaa on palgamôrvad ning inimröövid. Seetôttu ongi praegu maapiirkondades enamuse probleemide peasüüdlasteks nimetatud pigem paramilitaarlasi kui geriljasid.

      Igal kolumblasel on oma nägemus kogu probleemist, kuid enam kui selge on fakt, et lôplik tôde on oluliselt keerulisem kui seda suudaks kajastada tunniajaline välismaalaste poolt vändatud dokumentaal. Inimröövid on osa Kolumbia reaalsusest kuid nende pôhjused on tihti väga sügavates ja väga vanades sotsiaalprobleemides, mis iseloomustavad kui keeruline vôib tegelikult ühe vana ja sulandatud ühiskonna siseelu olla. Probleemi analüüsimist ei tee ka kergemaks asjaolu, et meedia pole sugugi 4 vôim ühiskonnas, vaid tihtipeale täidesaatva vôimu käepikendus. Näiteks vôib tuua, et riigi suurima päevalehe omanik on hetkel asepresident.

      Välismaalasele olulise infona tuleb nimetada, et müüt teemal- Kolumbias röövitakse kôikki sôltumata kodakondsusest vôi elatustasemest, ei pea päris täpselt paika. Kuna geriljad (vôi kes teab, äkki hoopis paramilitaarlased kes hoopis geriljasid saboteerida sel viisil üritavad) on vasakpoolsed ning lisaks praegusele valitsusele vastanduvad ka valitsuse partnerriikidele (USA, UK, Hispaania, Saksamaa jt), siis on pea 100%liselt alati röövitud välismaalased olnud neist riikidest ning seda just poliitilisetel pôhjustel. On olnud ka juhtumeid kus on röövitud väikeriikide kodanikke- näiteks üks Slovakkia preester, kuid need on siiski väga üksikud erandid. ning antud juhtumil mängis ilmselt amet rolli.
      Seetôttu on Eesti pass (ptui-ptui-ptui) suhteliselt turvaline reisidokument Kolumbias.

      Kokkuvôttes vôib mainida, et Kolumbias on kôik vôimalik- kuid välismaalasel on targem mitte targutada kohalike väga vanade probleemide pôhjuste üle- vaid pigem nautida suurepärast maad suurepäraste inimestega.

      Immu,
      Bogotá