rainerk32

Uus kasutaja, liitus Tripiga 8 aastat tagasi
6 meeldimist
3 postitust / 23 kommentaari
0 (0%) külastatud sihtkohta
Viimased kommentaarid

Mulle on jäänud mulje, et Eesti matkaklubide maastikul on puudu klubi, mis tegeleks kaasaegse kergmatkamisega. Olemasolevad klubid ja mitteformaalsed ühendused näivad olevat tekkinud nõukogude ajast pärinevatele traditsioonidele, mil matkamine tähendas suurt seljakotti ning lühikest, aga rasket päevateekonda. Tänapäeval on matkatehnika ja -varustus nii palju edasi arenenud, et raske koti järele puudub vajadus isegi pikemal matkal. 10-päevase matka seljakoti kaal 10 kg (koos toiduga siis) võib olla täiesti piisav, ilma turvalisuses ja mugavuses kaotamata. Rahaline võit odavama varustusekomplekti arvelt ka sinna juurde. Kergmatkamine on küll mõningal määral uus asi, aga ta on juba kanda kinnitanud meist lääne pool asuvates riikides.

Teine valdkond, millega minu teada Eestis vähe tegeldakse, on nn packrafting. Tegemist on kummipaadiga, mis mahub kokkupandult seljakotti ja kaalub paar kilo. See annab võimaluse koostada matkamarsruute, kus jalgsikäimine on kombineeritud vee-etappidega. Veekogud ei ole siis enam matkajale takistuseks, vaid vastupidi, avavad hoopis uusi võimalusi ja aitavad maastikku vaadata täiesti teise pilguga. Eriti efektiivne on see siis, kui teda ühendada kergmatkamisega - inimest koos kerge varustusega suudab selline paat kanda vabalt.

Kui spetsialiseerumisvaldkonnaks oleksid pikad jalgsimatkad (eeskätt mittealpinistlikud), siis oleksin mina kindel huviline ja valmis ühisesse üritusse panustama. Ei asu küll Tallinnas.

Vastuseks tripile. Võimalik aeg oleks mitte varem kui 2014. Niisugune matk tahab korralikku ettevalmistust, aga praegu pole ma jõudnud kaugemale põgusast materjali uurimisest. Kui on selge, et tekkimas on koherentne grupp, siis võib asja edasi arendada, panna paika täpsema marsruudi, koostada matkaplaani jne. Kokku võiks sellest tulla umbes paari-kolmenädalane matk.

Mis puutub piirkonda, siis arvestada tuleb, et Kanada Arktika on ikka metsik maa, ranniku lähedal esineb jääkarusid, aga võib-olla isegi suuremat ohtu kujutavad pruunkarud (sh grislid) ja hundid. Seetõttu tuleb kasutada kõiki meetmeid, et riske minimeerida. Samuti on seal mitmeid suuri jõgesid, mille ületamiseks läheb vaja ujuvvahendit. Kallis on sinna saamine muidugi ka. Aga need, kes sealkandis on matkamas käinud, räägivad, et see ületas lõdvalt kõik nende senised matkad.

Põhja-Skandinaavia pikkade matkaradade asjus kasutan juhust ja reklaamin enda koostatud rajalogisid: http://www.everytrail.com/my_trips.php?user_id=76247. Neist võib huvilisele abi olla näiteks teekonna planeerimisel, kauguste arvutamisel, tõusumeetrite kokkulugemisel jne.

Mul on idee staadiumis matk Kanada Arktikas marsruudil Paulatuk-Kugluktuk või midagi taolist (need on kaks lennujaama, kustkaudu sellesse piirkonda on võimalik saada). Looduskeskkonna poolest fantastiline, praktiliselt inimasustuseta, aga üksi ma seda arvatavasti ette ei võta. Karmimat matka võib teha ka mõnel Kanada Arktika saarel, nt Baffini saar, Ellesmere'i saar, Victoria saar. Natuke "leebema" piirkonnana võib soovitada näiteks Lõuna-Gröönimaal asuvat Tasermiuti fjordi ning Islandil Grænalõni ja Hornstrandirit.

On olemas näiteks Karula pikk jalgsimatkarada (36 km): http://www.rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/rahvuspargid/karula-rahvuspark/1311.

Saab matkata mööda idapiiri Vasknarvast Narva (u 60 km): http://trip.ee/content/jalgrattareis/mooda-idapiiri.html.

Mööda põhjarannikut Sillamäelt Purtsesse (u 45 km): http://fotosilm.pri.ee/matkad/ontika_08_2006/html/indeks.htm.

Kõrve rada on võimalik pikendada Aegviidust lõuna poole kuni Tallinn-Tartu maanteeni (u 50 km: Valgehobusemägi + Kakerdaja raba + Simisalu-Matsimäe loodusrada).

Kujutaks ette, et ka näiteks Tartu maratoni rada (63 km) sobib matkamiseks.

Valga Koiva-Gauja alal on 60 km pikkune jalgrattarada: http://www.rmk.ee/teemad/parandkultuur/tutvu-objektidega/koiva-gauja-metsanduliku-parandkultuuri-ja-hoiuala-avamine.

Appalachian Traili kohta ei tea, aga Pacific Crest Traili on eestlastest läbi matkanud Maiu Reismann (http://miugublog.blogspot.com/, http://trip.ee/node/24749.. Võid proovida ka ühendust võtta Francis Taponiga (http://francistapon.com/), kes võib samuti osata eestlastest kontakte soovitada.

Pane parem seljakoti sisse veekindel vooder, nt tugevam prügikott või mõni muu vettpidavast materjalist kott, siis saab seljakott ilmastikuga ise hakkama.

Tunnen ka huvi selle tee vastu. Kas saaksid järsku täpselt kätte näidata, kus need tõkkepuud asuvad? Näiteks koordinaadid vms? Kaardilt vaatan, et seal jahutusveekanali ja Narva jõe vahelisel (pool)saarel asub nagu mingi suvilate rajoon, sealt peavad inimesed kuidagi välja saama - või ei ela seal enam kedagi?

Vastust ei tea, aga kunagi uurisin ise kunagi seda teekonda ja jõudsin järeldusele, et vist on võimalik. Tee kulgeks Narva karjääri ja Narva jõe vahelt ning edasi mööda metsasihte ja -radu Poruni jõe sillani. Google Earthis on Andres Piir välja pannud pildid nii Gorodenka kui Eesti soojuselektrijaama juurest, millest jääb mulje, et sealt on justkui võimalik läbi pääseda. Maa-ameti kaardil on näha teid, mis võiksid rattaga läbitavad olla.

Narva jõgi paksu metsamassiivi sees on päris ilus, kindlasti on sealt mõtet sõita.

Peaks olema võimalik kasutada Antalya lennujaama süstikbussi http://www.antalya-transport.com/.

Proovin vastata mõnele küsimusele.

Igaks päevaks mõni jalgsi(?)käik (traditsioonilistele turismiatraktsioonidele lisaks). Igal pool ma ise käinud ei ole, aga arvan, et võib soovitada.

  1. päev. Surtshellir (tohutu laavakoobas). Kaldidalur (tükike "õiget" Islandi loodust - karget sisemaad).

  2. päev. Matk Arnarstapi-Hellnar mööda rannikut (maalilised kaljud).

  3. päev. Akureyri botaanikaaed (väike, kuid päris kena, ilusal päeval eriti; vaba sissepääs).

  4. päev. Lennureis Myvatni järve kohal. Lofthellir (jää-laavakoobas). Jardbödin vid Myvatn (Myvatn Nature Bath), http://www.jardbodin.is/.

  5. päev. Kirderannik (tohutul hulgal ujupuitu Siberist, arktiline kargus ja tühjus, nukker ning trööstitu).

  6. päev. Paadisõit väikesele Papey saarele. Matk Loni piirkonnas, nt Hvannagili lõhe juurde.

  7. päev. Dyrholaey (alt õõnes kõrge kaljuneem), Solheimar (Islandi esimene ökoküla). Haifoss (Islandi kõrguselt teine juga, 122 m).

  8. päev. Tjörnin Reykjavikis. Krysuvikurberg (Islandi suurimad linnukaljud). Seltun (väike, kuid ilus geotermaalala), samas lähedal ka omapärase rohelise veega järv Graenavatn ja võimas mudapott Austurengjahver (1,6 km kaugusel, teeots oli tähistatud).

Geotermaalalad. Ringmaantee läheduses mõned geotermaalalad tõesti on. Kuldsel ringil asuv Geysir on geotermaalala. Myvatni lähedal Namafjalli jalamil asub geotermaalala. Reykjahlidist 15 km põhja pool on Krafla vulkaan. Hveragerdis on väike geotermaalala. Väga erilised geotermaalalad jäävad sisemaale: Kverkfjöll, Kerlingarfjöll, Hveravellir; kuigi seal pole mitmekümne meetri kõrgusele purskavaid geisreid, on ümbruse metsikus ja kontrastsus palju muljetavaldavamad kui tsivilisatsiooni läheduses.

Matkaradade tähistus. Peamistes turismipiirkondades on matkarajad muidugi paremini tähistatud, aga muidu on tähistus pigem stiilis "intelligentsele piisab vähesest". Tavaliselt mõni kaart või skeem raja alguses siiski on. Sellest võib näiteks foto teha ja vajadusel teel vaadata. Ühiskond on väike ja arusaadavalt ei jõua kõike korralikult ära tähistada. Samuti, islandlased ei suuda endale ette kujutada, et mõni turist vajab matkamiseks tähistatud rada, nendel endil on ju maastik ammuilma selge.

Igaks juhuks tasub järele uurida, millistesse piirkondadesse rendifirma autoga minna lubab. Mis puutub maantesse F939, siis jõgesid tõesti enam läbida ei tule, aga kurul võib olla tihe udu (nii et järgmist teemärki ei näe - 25 m), samuti on seal järsud tõusud-langused. Ja loomulikult on see kruusatee.

Uuri rahvusparke, nendes on palju matkaradu. Pakun mõned variandid.

  1. Skaftafelli rahvuspark (lõunas). Väga ilus matk on Svartifossi joa juurde ja sealt edasi Skaftajökulli liustiku juurde, raskuselt lapsele täiesti sobiv. Alguses läbi metsa (!) ja pärast üle karge põhjamaise maastiku.

  2. Myvatn (põhjas). Palju vaatamisväärsusi. Võib teha nt matka marsruudil Dimmuborgir (looduslike laavaskulptuuride väli) - Hverfell (ilus vulkaanikraater, võib otsa ronida, kaunis vaade igas suunas) - Storagja (soojaveekoobas) - Reykjahlid. Kestus u 2-3 tundi, aga ei lõpe seal, kus algas. Kuid igaüks nendest vaatamisväärsustest sobib ka iseseisvaks sihtpunktiks.

  3. Thingvelliri rahvuspargis (läänes) võib matkata Öxararfossi joa juurde, see on muistse Althingi koha ja laamtektoonika kõrval rahvuspargi üks vaatamisväärsusi (allalangenud basaltkuubikute segadik). Õigupoolest on järveäärne tundraloodus isegi Islandi mõistes üsna omapärane, võib-olla tasub nt matkata läbi tundra Thingvellirist mahajäetud talu Skogarkoti juurde. Seda ma küll ise läbi teinud ei ole. On olemas isegi matkarada, mis algab tektoonilise lõhe lääneservalt, läbib tundra, Skogarkoti, möödub kahest koopast, järvekaldast ja jõuab teises kohas maanteele tagasi (6 km).

  4. (Lõunas.) Kui vähegi võimalik ja auto 10+10 km Islandi kruusateel sõitmist kannatab, soovitan teha matka Flaajökulli liustikukeele juurde. Ja mitte peatuda ilusa liustikueelse järve ääres, kuhu on rajatud turistidele vaatamiskoht, vaid minna edasi jala paremalt ümber järve üle moreeni liustikukeeleni välja. Siis leiad end justkui hoopis teisest maailmast. Saab ronida maast väljaulatuvate jäätükkide peale, vaadata jää sulamist ja sulavee voolamist.

  5. Hekla, Islandi kuulsaim vulkaan (lõunas). Lapsele jääb võib-olla liiga pikaks (5-6 tundi edasi-tagasi), aga tõus tippu on suhteliselt lihtne ja vaade fantastiline. Tuleb küll ületada üks 100 m laiune kaootiline laavavool ja mõnekümnemeetriseid lumevälju. Tegelikult ma ei tea, kas praegu on tippu tõusmine üldse lubatud, sest Hekla on sellises seisus, et ta võib varsti purskama hakata (eelmine purse 2000 ja veel eelmine 1991..

Olafsviki ja Kirkjufelli kohta ei oska kahjuks midagi öelda.

Mina õmblesin endale riidest rattakoti, kaalub natuke üle 300 g ning matka ajal kasutan teda padjana ja külmema ilma puhul ajutise lisasoojendusena. Riie ei pea olema lõpmata tugev (st raske), kriimustuste ja nügimiste eest kaitseb minu arvates paremini pehme ja mitmekordselt kokkupandud riie. Siiamaani pole probleeme olnud.

Rattaga lennates soovitan tagumise käiguvahetaja raami küljest lahti keerata, see võib pagasi laadimise käigus murduda, samuti kummid tühjemaks lasta.

Iga ratas peaks olema piisavalt tugev, et suudab välja kannatada sõitmisel ettetulevaid mükse, kui tema seljas istub 80 kg kaaluv inimene. Pole tõenäoline, et lennukile tõstmisel rattale suurem koormus osaks langeb. Põhjused, miks rattakast lennureisil rohkem kahjustada saab, on: 1. teravad nurgad ei leia endale sobivat kohta muude pagasiüksuste hunnikus; 2. pakkematerjali ülesanne ongi endasse haarata kogu deformatsiooni energia selleks, et sisu jääks võimalikult puutumata. Samuti, mida raskem on pakk, seda rohkem kipuvad laadimistöölised teda loopima ja seda kõvema hooga ta maandub.

OF-i kasutades leiab infot ka siit: http://trip.ee/node/1741 ja http://trip.ee/node/7277

Vastused kipuvad viibima arvatavasti ka selle tõttu, et võimalikud vastajad ehk ei pea kõige paremaks mõtteks mööda Islandi sisemaa imeõrna loodust ringi džiibitada. Aastas külastab Islandit juba rohkem inimesi kui seal elanikke on ning islandlased küsivad juba tõsiselt, kui palju turiste loodus veel välja kannatab. Seni veel midagi erilist ette võetud ei ole (nt väljaspool kaitsealasid võib vabalt telkida), aga on plaane hakata turistidelt keskkonnakahjustustasu võtma. Seega tasub sõites rangelt hoida märgistatud tee peale ja mitte tekitada uusi jälgi, mida järgmised sõitjad kordama hakkavad.

Sprengisanduri teel tuleb tõesti läbida mitu sildamata jõge. Madalamate jõgede puhul on mõnikord ületuskohas jõepõhja kallatud peenikest killustikku (oht sisse vajuda ja kinni jääda), samuti võivad jõepõhjas olla sügavad roopad (seda teed sõidavad suviti pidevalt bussid). Raskemad jõeületused on tähistatud hoiatustahvlitega Vaðið krefst varúðar / Crossing requires caution (vt http://math.depaul.edu/~bridget/Photos/RiverCross.jpg) ning põhjas võivad olla suured kivid ja vooluastangud. Teinekord on omaette sildiga tähistatud ka sobiv läbimismarsruut. Kõige raskemad jõeületused on Nýidaluri lähedal -- kuigi vesi on põlvekõrgune (50 cm), on vool nii kiire, et võib inimese vabalt jalust rabada. Veetase jõgedes sõltub sellest, kas varem on liustike kohal olnud päikest või sadanud vihma, kõige madalam on tase tavaliselt varahommikul. Enne ületust tasub peatuda ja olukorda hinnata: mitte pimesi järgida olemasolevaid jälgi, vaid panna paika marsruut, kus vesi võiks olla kõige madalam ja vool kõige aeglasem, vajadusel oodata mõnda teist autot.

Kui olla ettevaatlik ja tegutseda oskuslikult, siis on see tee ühe autoga läbitav. Tee on suhteliselt tihedasti sõidetav, suvel päevasel ajal võib tulla auto iga 15 minuti tagant.

Enamik nimetatud kohti on sellistel tingimustel toimuva reisi jaoks tõesti kõige sobivamad.

Langjökulli kohta ütleks, et odava rendiautoga sageli nii kaugele sisemaale sõita ei tohi. Ja liustikust endast polegi nii palju vaadata, kui just sinna peale minna ei taha, küll aga tasub vaadata liustikukeeli. Kui välja mängib, soovitan kindlasti külastada Jökulsarloni järve (Islandi üks parimaid vaatamisväärsusi, Vatnajökullilt allavoolava liustikukeele otsast murdunud jäämäed ujuvad ringi, kuni väiksemaks sulavad ja merre triivivad) ning sinna lähedale jäävat Flaajökulli liustikku (väiksem järv, jala edasi minnes saab ronida jää peale).

Sinine Laguun on Islandi turismimagnet, vähe on neid, kes Islandil ringi vaadates sinna ei lähe.

Väävlijärvi on Islandil mitmel pool, üks tuntum asub Krafla vulkaani lähedal kirdeosas. Tegelikult ei sisalda nad mitte väävlit, vaid väävelhappega rikastunud vett.

Hvannadalshnukur on maanteelt vaadeldav, aga õige elamuse saamiseks tuleks tema tippu ronida. Kui Vatnajökull plaani võtta, siis soovitan ära käia Skaftafelli rahvuspargis ja läbida sel mõni matkarada (mets (!), joad, liustikud). Omamoodi vaatamisväärsus on ka tohutu uhtliivalagendik Skeidararsandur.

Latrabjargiga samaväärseid kohti leiab ka lähemalt, nt linnukaljud Krisuviki lähedal otse Reykjavikist lõunas (Krysuvikurberg).

Kui võtta auto, millega saab sõita ka üle Kjöluri (Langjökulli ja Hofsjökulli vahel), tasub kindlasti külastada Hveravelliri geotermaalala, samuti avaneb teelt suurepärane vaade Hofsjökulli liustikule. Ja kui on võimalik sildamata jõgesid läbida, siis absoluutselt fantastiline koht on Kerlingarfjölli mäed - teine geotermaalala, mis, kuigi ilma suurte geisriteta, jätab minu arvates kindlalt varju ka Geysiri ja Strokkuri piirkonna; kui oma silmaga ei näeks, siis ei usuks, et Maal võib midagi sellist üldse olemas olla. Mäed on tekkinud jääaluse vulkaanipurske tulemusena.

Kõige suuremad vaatamisväärsused jäävad siiski Islandi idapoolsesse ossa.

Ise pole roninud, aga olen sealt mööda sõitnud ja mäge alt üles vaadanud. Matk algab praktiliselt merepinna tasemelt, nii et tõusumeetreid on üle 2000. Üleval on jää, lumi ja tuul, appi tuleb alpinismivarustus (kassid, kirkad jne). Igal juhul soovitan valmistuda raskeks katsumuseks. Kui võimalik, püüa enne kodus oma füüsilist vormi parandada. Eriti tähtis on psüühiline valmisolek. Ja vaata, et võtad kaasa kõik asjad, mida soovitatakse, sh liustikuprillid ja jooki.

Aga midagi ülepääsmatut seal ei ole. Kohalike seas on matk Hvannadalshnukuri tippu üks populaarsemaid matku - Laugaveguri, vana Kjalveguri või Jökulsarglufuri kõrval. Soovitan kaasa võtta GPSi, kui on kättesaadav mõni käe peal kantav kergem variant, ja ette matka sisestada sinna tipu koordinaadid ning ka muud vajalikud koordinaadid. Siis saad igal hetkel vaadata, kui kaugel veel tipust oled, samuti juhuks, kui ilm peaks äkki pöörduma (Islandil tavaline).

Aga üleval on hea ilmaga superilus. Nagu hoopis teine maailm. Vaade ulatub üle terve Vatnajökulli liustiku. Võid püüda ära näha liustiku keskel jääst väljaulatuvat väga aktiivset Grimsvötni vulkaani, mis purskas 1998 ja 2004.

Olen samuti huviline (M36., rattakogemust päris üksjagu. Marsruudi suhtes soovitan sisse planeerida lisaks rattasõidule ka jalgsiringkäike (matkarajad), need pakuvad emotsionaalset vaheldust, võimaldavad näha kohti, kuhu rattaga kergesti juurde ei pääse, ja koormavad erinevaid lihasgruppe, mistõttu väsimus pole nii kiire tulema.

... võiksid oma lood kuskile välja panna, siis oleks kõigil õpetlik lugeda. Seniste lugejate reaktsioonid paistavad olevat igati positiivsed ja võib-olla on keegi valmis nendest isegi midagi suuremat kokku panema.

Turu on väga sobilik lähtepunkt. Lisaks rongile võib sinna saada ka bussiga, need väljuvad Helsingi bussijaamast üldiselt iga poole tunni tagant. Buss on (või vähemalt oli) rongist natuke odavam, vaatamata sellele, et ratta transpordi eest võetakse paar eurot lisamaksu. Veel odavam on Turusse minna oma autoga, sest rongi- ja bussihinnad on Soomes meiega võrreldes palju kallimad.

Turust sõidetakse Ahvenamaale tavaliselt mööda kahte suurt magistraali, millest üks suundub põhja, teine lõuna poole, neid kasutavad tihti ka rattamatkajad. Kuid mina soovitan minna hoopis keskelt, Naantali kaudu ja edasi üle Turu sisesaarestiku Ahvenamaa-praamide lähtesadamatesse (Galtby või Osnäs). Pärast Naantalit jääb liiklus kiiresti hõredaks ning rattasõit ihuüksi mööda head asfaltteed läbi kauni maastiku on matkale heaks sissejuhatuseks. Ja kui juhtub sobiv ilm, siis on laevaetapp Hanka ja Nauvo sadama vahel läbi saaristumere rahvuspargi terve retke meeldejäävaimaid elamusi.

Ahvenamaa võlu on just väikestes saartes, nii et ükskõik kust alustada, tuleks kindlasti teha vähemalt üks põige peasaarelt kõrvale. Veel parem, kui pühendada nendele mitu päeva.

Ma küll mõtlesin küsida üldiselt - ehk saab midagi kõrva taha panna ka tulevaste muude (lennu)reiside kohta, aga praegusel juhul: sihtpunkt on Fääri saared. Rattasõidu seisukohalt küll suhteliselt keeruline piirkond, aga mulle pakub huvi, kas on võimalik ka seal ja sellistes oludes kokku panna ühe sisuka rattaretke. Olen oma otsingutega jõudnud sinnamaani, et see retk hakkab isegi mõttekaks muutuma, kui leidub lihtne viis sinna kohale saada.

Otselend sinna läheb Stockholmi või Kopenhaageni lennujaamast (kõige lähemad variandid). Laevaga saab Taanist Hanstholmist või Norrast Bergenist. Rattaga Eestist Taani või Norrasse oleks ajamahukas ja vist ka suhteliselt liiklustihe. Võib proovida lennata Eestist Šotimaale ja sealt maad mööda ning laevaga edasi, aga sel juhul võtaks otsesesse sihtpunkti jõudmine ikka paar päeva aega (ja teist sama palju tagasitulek).

Kindlasti tasub minna kanuuga. Retk läbi terve Eesti peab paratamatult ületama veelahkmeid, mis tähendab, et sõiduvahend peab olema piisavalt kerge, et teda saaks kanda ühest vesikonnast teise. Samuti peab ta olema piisavalt väikese süvisega, et mitte jääda jõgede ülemjooksudel kinni põhjakivide ja vetikate taha. Jõgedel on ka tihti nn inimtekkelisi takistusi (sillad, paisud), mille puhul ainsaks võimaluseks on nendest kogu oma kraamiga mööda minna.

Retk mööda jõge Võrtsjärvest Viljandisse on võimalik, aga et väljavool Viljandi järvest Tänassilma jõkke on tänapäevaks üsna lakanud, tuleb vahetult enne järve mõni km läbida mööda maad (oru nõlval jookseb õnneks Tartu-Viljandi maantee). Muidu on see koht roostikku täis kasvanud ja soine, võib-olla on mingi määrani läbitav kevadise suurvee ajal. Suvel igatahes läheb Viljandisse sisenev maantee üle kuivanud kraavi. Veeteed Viljandi ja Võrtsjärve vahel kasutasid ka need ümber Eesti reisijad, keda MkM mainib, nägin neid juhtumisi bussiaknast Viljandi lähedal maanteel oma pikki süsti vedamas, esiots õlal ja taga rattad all.

Igal juhul tasub arvestada takistustega. Võib-olla on mõistlik seda matka teha rohkem suve poole, kui ilmad on soojemad, siis ei ole ehk nii suurt psühholoogilist tõrget vajaduse tekkides jalga vette pista...

Mõte on huvitav.

Pakun järgmise variandi: Võhandu jõge mööda üles, maad mööda Pühajärveni (6 km), Väike-Emajõgi, Võrtsjärv, edasi Põltsamaa jõgi, maad mööda Valgejõeni (6 km), see viib Lahemaa rahvusparki ja Loksani. Valgejõelt saaks hüpata ka Soodla jõele, mis on Jägala jõe lisajõgi. Kahjuks pole mul paadimatkadega väga palju kogemusi, ei tea, kuivõrd see marsruut on realiseeritav.

Kui kevadel minna, siis on mõeldav kasutada ka keskaegset Tartu-Pärnu veeteed, st Võrtsjärvest mööda Tänassilma jõgi Viljandisse, edasi Raudna jõgi, mööda Pärnu jõge üles, sealt saab kanalit mööda Jägala jõeni. Siis on võimalik vaadata Soomaa kevadist üleujutust, aga kuuldavasti on Pärnu jõge mööda ülesvoolu liikumine päris raske.

Looduslikult märgatavalt kenam võiks olla teekond mööda Võhandu jõge üles Jõksi järveni, sealt maad mööda Erastvere järveni (4 km), edasi Ahja jõgi terves pikkuses, Emajõgi ja edasi nagu eelnevas. Sel juhul läbitakse hulk looduskaitsealasid (mh Emajõe Suursoo ja Alam-Pedja looduskaitseala, Ahja jõe taevaskojad, Tilleorg), võimalik on teha põige Peipsi järvele ja seigelda Emajõe deltas ning ülemjooksu kanalites.