Bobotov KuK 2533 Montenegros Durmitori rahvuspargis. Algajale matkajale väga sobiv.Ühe otsa pikkus viis ja pool tundi ja saab täiesti tippu ronida, rada hästi märgistatud ja ka joogivett saab teepealt.Vaade on meeletult võimas.Saab minna rahvuspargi seest ja ka teiselt poolt rahvusparki, seal oli alla kolme tunni matk, aga ise kasutasin rahvuspargi poolset rada ja kuna oli kiire ja õhtu surus peale käisime edasi tagasi viie poole tunniga.Ülevalpool on muidugi ka lund, aga ongi hea tagasitulles mööda lund alla sõita.

Kui füüsiline vorm pole kiita, võib prooviks alustada ka Madal-Tatrate kõrgemate tippude vallutamisest: Dumbier ja Chopok, mõlemad vaid pisut üle 2000 meetri, aga vaated ikkagi väga ilusad. Dumbieri läheduses olemas ka mägihotell, kui on tahtmist matka kahe päeva peale jagada. Chopoki juurest võimalik ka tõstukiga Jasnasse laskuda.

Poola mäed on väga head. nagu soovitatud Tatrad. Alustada võid Zakopane linnast.

Samuti võin soovitada Pieniny mäestikku. - natuke madalamad mäed aga väga ilusad. Ronige tipule Trzy Korony. http://www.voytantravel.com/no/gallery/Rafting_Dunajec_River.shtml

Karkonosze mäestik - hästi huvitav maastik, mäed on teistmoodi kui Tatrad. Vallutada võite tippu Sniezka.

Selline lugu, et olen nädala pärast Norras Jotunheimeni lähistel (Vangis) mägedes ja mitmetel erinevatel põhjustel täiesti üksi. Kuna mitu head matkajast sõpra ei saanud kaasa tulla, aga ma lihtsalt pean sinna minema, siis nüüd teie soovitusi lugedes (nt trippi omi), tuli veidi hirm naha vahele. Et kas ma ikka saan hakkama...

Matk-reis kokku 10 päeva. Valisin teadlikult sügise, kuna sel ajal on seal lihtsalt võrratult värviline. Hea on see, et olen seal (lapsehoidjana) käinud, tunnen seda kanti ja need mäed on rahulikud, max kõrgus 1700m. Olen mõelnud, et kui ilm halb, siis lihtsalt ei roni kuhugi, teisisõnu mõttetusi ei tee. Seal on ka autotee üle mäe, millega saab n-ö poole peale (kuigi järve ääres keegi ei ela, vaid on mõned üksikud suvemajakesed).

Ja edasi lähen päev-päevalt mööda Helini järve äärt ikka üles ning alla (ööseks järve äärde). Kaart siin: http://www.atlas.no/Default.aspx?mode=adr&xpos=156466&ypos=6784315&adrinfo=Helin%20,%20Vang

Minu küsimus: et kas vähem ohtlikel mägedel on ikkagi sama ohtlik? Ma muidu matkaja inimene, aga päris üksi mägedes pole käinud.

Sest seda, et keegi minuga lampi kaasa tuleks ma lihtsalt ei usu...

Kui tundub, et lähen lolli surma poole, siis kükitan kõik päevad vagurasti järve ääres :)

Üksi ei ole üldiselt eriti hea mõte mägedesse uitama minna, eriti kui seal ka muid rändajaid eriti ei ole (ei oska antud kandi kohta muidugi selles osas kommentaare anda). Isegi kui madalad mäed ei ole enamasti nii ohtlikud, kui kõrgemad, on ikkagi selline hea tava, et matkagrupi vähim suurus on 2 inimest. Nii saab võimalike õnnetuste korral teineteist aidata ja tüki maad lõbusam on ka.

Vaatasin ka kaarti. Kahjuks seal ei ole antud mõõtkava ega samakõrgusjoonte vahesid (tundusid olema iga 20m tagant), kuid näiteks mäe järvepoolne külg tundus ikka väga järsk olema. Sealt poolt ma küll üksinda proovima ei soovitaks hakata. Pole ka välistatud, et selleks läheks vaja erivarustust. Üles jalutamiseks paistsid kõige sobivamad olema põhja- ja lõunakülg, lääne- ja edelakülg on ka järsem. Igal juhul on tegu parajalt sportliku ettevõtmisega.

Aitäh, Metskaplan! Võtan ronimise koha pealt kuulda!

Kuna ostsin lennupiletid juba ca kuu aega tagasi ära ja tavalises klassis ehk et tagasi ei osteta, siis tahan ikka ära käia. Ah, ega ma ikka tahan seal väga ära käia :) ja kuna ei hakka ülepeakaela lollusi tegema, usun et saan ka hakkama. Teisel pool mäge Vangis on inimasustus täiesti olemas ja kindlasti annan enda sealolekust kellelegi ka teada.

Tegelikult tahaks väga ära käia Grindane mäe otsas (mille otsast saab vaateid Jotunheimenile ja Hurrungane mäetippudele), mille kõrgem tipp on 1674m, aga seda ma vist siiski ette ei võta, jään teid kuulama ja uskuma. Viimati käisin sõbrannaga Montenegros Bobotov Kukil ca 2000m peal, aga seal juba läks alla tulles veits kõhedaks... (lahtised kivid ja nii)

Igaks juhuks panen pildi ka mägedest ja järvest. Siin on näha, et ühes küljes on see täitsa jalutatav :) Grindane jääb fotograafile paremale seljataha. http://en.wikipedia.org/wiki/File:Lake_Helin_Vang_Valdres_Norway2.jpg

Mägiste maade reisifoorumites on kindlasti üleval teema "kas üksi võib metsa minna?" ja vastused on, et kindlasti mitte, hunt võib maha murda ja sohu võib sattuda ja kärbseene otsa komistades mürgituse saada :)

Eks su oma riskitunnetus peab ütlema, kas võib minna või ei. Kui on rada ees, teised matkajad ümber, endal vajalik varustus (söök-jook-telefon) kaasas - eks ikka võib minna. Aga ennast üle hinnata ei tohi. Ja alati tasub kellelegi teada anda, kuhu lähed ja kui kauaks - siis hakkab tõsiste õnnetuste puhul keegi vähemalt otsima.

Eks mul nüüd on tõsine hirm nahavahel (huntide pärast, karusid sealkandis ei pidanud olema), aga olen kindel, et ma pole esimene ja ka mitte viimane naisterahvas, kes üksi mägedes oma rada otsib. Aga teid, kui kahtlemata kogenenumaid kuulda võttes, olen siiski ettevaatlik ja liigun olemasolevatel teedel.

Aitäh!

Esmaseks mägedega tutvumiseks võiks sobida ka mõned Alpide madalamad tipud. Näiteks lendad Eesti Õhuga Münchenisse ja edasi rongidega Austriasse, Mayrhofenisse. Seal ümbruses võimalik väga erineva pikkusega ja raskusega matku ette võtta. Ööbimiseks saab kasutada mägihütte. Võib ka alustuseks tõstukiga ülespoole minna ja siis sealt edasi hütist hütti matkata. Kola natuke Internetis - leiab infot nii tõstukite, hüttide kui matkaradade kohta.

Pärast 11-päevast Norras käiku julgen Valdres'i maakonna mägesid soovitada. Kohalikest infopunktidest või selle puudumisel "Kommune" majast küsides saab päris hea matkakaardi. Lihtsa, ent piisava. Mulle juhatas kord tee kätte üks 60-aastane proua, kes pidavat ise matkamas käima. Ja tõesti olid head ja jõuetekohased teekonnad. Nii et soovitan väga Norrat! (Grindane, Filefjell, Slettefjell, Smadalenit jne)

PS! Ja üksi tasub tõesti minna vaid siis, kui teisiti ei saa :) Mul oli nii mõneski mõttes õnne ja sain hakkama.