Head tripikad
Ma tean, et neid teemasid on internetis 1-10000, kuid minu lennuhirm on nii paaniline, et pelgelt tavalistest soovitussõnadest ei piisa. Ma olen senini külastanud elus ca 10 erinevat riiki lennukiga (kaugeim neist Austraalia - kuidas ma seal küll ära käisin, pole õrna aimu ka). Tänaseks on seis selline, et ma ei julge juba üle aasta aja lennata. Mul on olnud tohutult palju võimalusi lendamiseks, kas või selline huvitav näide, et vanemad kinkisid mulle lennupiletid Taisse, et teha tore sünnipäeva kingitus + panna mind fakti ette, et ma pean lendama. Lõpuks juhtus nii, et ma siiski loobusin ja läksid nad ise reisile hoopis. Olen väga väga paljudest reisidest loobunud ainuüksi lennuhirmu pärast. Nüüd juba natuke tean ette, et minu elukaaslane plaanib mulle jõuludeks kinkida reisi Aasiasse. Ükskõik kui väga ma ei üritaks ümber nurga öelda, et sellist kinki ma ei soovi, tema on kindel, et tahab minna koos minuga reisile (oleme varasemalt 5 riigis koos käinud).
Ma tunnistan, et lennuhirm on minu jaoks juba foobia tasandil. Kunagi oli Eestis mingi firma, kes tegi lennukoolitusi (terve päeva kestsid ja maksid vist ka hingehinda), et teha inimestele selgemaks, miks on lennundus turvaline, kuidas kõik toimib jne. Võtsin nendega ühendust, aga mingit tagasisidet ei saanud sealt enam.
Olen nii suures mures. Ühest küljest tahaks reisida ja maailma näha. Teisest küljest ma mõtlen kogu aeg, et mul ei ole vahet, ma elan parem siin enda Eestis ja käin heal juhul Lätis, Leedus, Soomes- peaasi, et lendma ei peaks.
Kordan, et tegu pole pelgelt pisikese lennuhirmuga, mida rahustite või kahe pitsi kangemaga leevendada saab. Viimane reis (ca aasta tagasi) oli lausa nii hull, et ma olin terve 7 tundi, kui lend kestis lennuki WC-s, sest lihtsalt organism ei pidanud vastu sellele pingele.
Kas võiks olla abi psühhiatrist, äkki veel mingeid imerohte? Või mingeid kursusi?
Olen õnnetu, tahaksin abi ja tänan juba ette, kes mõistavad ja toetavad! :)
Ma lendan aastas nii 60+ lendu - nii töö kui lõbu pärast. Ja tegelikult ma jätkuvalt kardan lennata. See on selline kummaline nähtus - ühelt poolt kuivõrd mulle hullult meeldib reisida, siis ma muudkui vaatan endale lennupileteid, kuid teiselt poolt pea iga kord, kui istun lennukisse, hakkab päris hirmus. Ja see hirm käib lainetena - mingi aeg olin ma juba päris rahulik ja isegi megasuures tuules maandumine ei tekitanud mingeid erilisi emotsioone. Samas hiljuti on ikka päris kehvaks lood läinud - ma ei suuda hirmust enam isegi magama jääda, kuigi varem magasin lennukis alati. Nüüd iga vähegi "imelik" heli võtab käed higistama jt. Samas ma lendan peaaegu iga nädal ja enamasti mitte otselendudega, seega õhkutõusmiste ja maandumiste arv on ikka päris korralik. Mina enamasti leian enda jaoks lahenduse alkoholis. See toimibki ilmselt nagu Xanax vms, sest tekitab sisemise rahulolutunde (kogemus Xanaxiga puudub, seega lihtsalt oletan). Viimasel ajal võtan klaasikese-kaks veini lennujaamas vahetult enne lendu ja siis lennukis vastavalt vajadusele. Viimasel Tallinn-Brüssel otsa peal raputas ikka väga korralikult ja selliselt "imelikult". Kibekiiresti soetasin 2 gin-toonikut ja hiljem veel ühte ning raputamine enam ei häirinud. Kõige keerulisem on muidugi olla varahommikustel lendudel, kui tuleb otse tööle minna, aga väga suure hirmu korral olen isegi hommikul endale klaasikese ostnud. Muidugi ei pruugi see kõiki aidata, aga vähemalt minu puhul toimib. Samuti aitab väga kellegagi jutustamine ja ideaalis kellegi teise rahustamine. Eks see üks suur eneseületus ole. Ongi hirmus ja paha, aga kuna tahaks maailma näha ja töö nõuab ka pidevat lendamist, siis surun ennast lennukisse, istun ja kardan. Ja uputan seda hirmu veiniklaasis. Peamine on mitte mõelda asja peale enne kui hilja, st enne kui oled sinna lennukisse surutud, kohustused võetud jne. Kuna ma olengi ise sundolukorras, sest lendamata ei saa - elan välismaal, töö nõuab pidevalt lendamist, siis tulemuseks ongi hirmu ignoreerimine kuni hilja:)