Tere

Väikene reisi kokkuvõte, mille ma tegin 05.12-29.12 Panamasse ja Kolumbiasse. NB! Ekstravagantsetes kohtades ei käinud, seega basic tourism. Kirjeldan ka üksinda reisimist ja muid näpunäiteid, mis kellelgi võib marjaks ära kuluda.

Nii-siis. Reisisihiks sai valitud Kolumbia. Minu mäletamist mööda tripis ega mujal väga soodukaid Kolumbia kohta ei leidnud. Seega arvestasin, et 600 EUR edasi-tagasi piletitest võin ainult und näha. Kõige soodsamad piletid olid läbi USA, kus asjad ei ole just kõige lihtsamaks tehtud. Saab, aga kõik need ESTA-d ning ebakindlus avatuse suhtes, ei pannud valima lende läbi USA. Tuli vaadata otselende Euroopast. Silma jäi, et odavamad reisid läksid kõik läbi Panama. Sealt tekkis ka mõte, et kuna aega on, võiks ju mõned päevad ka Panamas peatuda. Enne reisi algust sai ostetud enamus siselennud, milleks olid: Panama-Bogota, Bogota-San Andres ja San Andres-Cartagena. Pealinna naasmise jätsin lahtiseks, kuna ei teadnud veel, kas lähen ka Santa Martasse või ei. Lisaks googeldasin, et mida sihtkohtades teha ja mis hinnad on.

Reisile eelneval päeval tegin check-in ära pannes ennast Amsterdam-Panama lennule kõige viimasesse ritta akna alla. Viimases reas sellepärast, et tavaliselt vabu kohti võib just seal leida ehk siis lootus laiutada. Ja akna all, kuna eelnevalt vaatasin Flightradarist, mis suunast Panama lennuväljale maandutakse ja Vaikse ookeani poolt tulles saaks hea vaate linnale. Sai ka tehtud Panama tervise deklaratsioon. Lisaks suhtlesin ka Airbnb hostiga ja küsisin neti SIM kaardi ostmise kohta. Ta soovitas mitte lennujaamast osta, kuna on tunduvalt kallim. Ütles, et kasuta lennujaama wifit ja võta Uber või Indrive.

05. detsembri hommikul Tallinna lennujaamas tunti peale vaktsiinipassi huvi ka raha vastu, et kas mul on 1000$. Seda nõuab Panama. See kõik oli mul olemas ja reis võis alata.

Lennukiga Amsterdami. Vaevata sain väravasse, kus oli lend Panama Citysse. Gringosid väga palju silma ei hakanud, aga oli hulgaliselt latiinosid. Kohe tuli meelde Dominikaan, kui vaatasid seda häälsõnumite saatmist. Mis see on? Eestlased väga Whatsappi ei kasuta nagu enamus maailm, aga meil on popp Messenger. Ka seal on olemas see võimalus, et hoiad nuppu all ja räägid ning vastuvõttev pool saab seda kuulata. Latiinodel on poppid häälsõnumid. Paraku oli lennuki täituvus 99-100%  mistõttu mõte laiutada lennuki viimases reas üksinda luhtus.

Panamas lennujaama piiriületuspunktis sain väikese viperusega templi passi ja edasi. Nii Panamas, kui ka Kolumbias tehakse pagasi ja isiku kontroll lennujaamast väljudes, et sul keelatud asju ei oleks. Eelnevalt sai kodutöö tehtud, et linna on võimalik saada 2 $ ühistranspordiga, aga reisiväsimus andis tunda. Oma saamatuse/väsimuse tõttu ei suutnud ka lennujaama wifisse sisse logida. Seega otsustasin kõige kehvema variandi ehk plafooniga takso kasuks. Igasugused taksojuhid lendasid agressiivselt ennast pakkuval peale, mis mind tegelikult neidt eemale peletab. Terminalist kaugemal olles leidsin ühe taksojuhi, aga ta soovis saada 30$. Kauplesin 20$. See hind sobis alles kolmandale taksojuhile. (tagasi tulles lennujaama samast kohast Indrive äpiga 8$). 13 km läksid eluohtlikke manöövreid tehes, kui kedagi ees ei olnud oli 100-120 km oli rauas. Kui tuli tee remont ja mingid rajad kinni, siis ta lõikas ikka väga naglalt koonuste vahelt. Õnneks, polnud mul au sellist juhti enam kohata.

Esimesena astusin sisse viisakasse baari, kus ukse peal teatati, et pruulivad ise õlut. Kelner tõi menüü ja ütles, et süüa enam ei tehta. OK! Võtan siis menüüst õlle. Küsisin, et kas Panama põhimarki Balboad ei ole. Ei ole. Küsisin, kas need on IPA-d? Hmm no. Ok! Tellisin selle, kuhu näpp menüüs langes, 6$ ja ikka IPA. Lihtsalt kasutavad teist sõna seal. Ma pole IPA fänn, aga rahast hakkas kahju. Enne reisi lugesin, et Panama ei ole odav. Kohapeal reaalselt nähes kui palju nad vanalinnas õlle eest küsivad (6 $), siis jõudis kohale. Läksin järgmisesse lounge, kus ma sain oma tavalise pilsneri ehk Balboa kätte 5$. Otsa läks ka rummi koks 8$, nägin, et valmistamisel kasutati mõõtetopsi, mis on haruldane hispaania keelt kõnelevates maades. Tavaliselt valatakse siin silma järgi. Kahekordne šokk nii hinna, kui ka koksi väiksuse poolest. Väsisin ära (mitte, et oleks palju joonud, vaid pikk lennupäev selja taga) ja läksin puhkama. Vanalinna sel õhtul palju ei näinud, aga paistis, et majad on ilusasti renoveeritud. Tänavatel oli ka palju politseipatrulle.

Järgmisel päeval informeerisin hosti, et kuhu täna lähen ja mis plaanis. Ta näitas mulle mapsist, kuhu mitte sattuda. Esimesena läksin supermarketisse, et osta kohalik SIM kaart. Claro 5 GB. Palju ei maksnud, aga täpset hinda ka ei mäleta. Ostmine käis nii, et supermarketi sees olevast mobla vidinate poest ostsin SIM kaardi ja toidupoe kassast ostsin neti sinna peale. Võtsin äpitakso ja sõitsin vanalinna. Takso põrutas sellest „ära sinna satu linnaosast läbi“. See võimaldas näha ka Panama vaesemat poolt. Sellised koledad karp majad, kus paistis olevat ikka väga palav. Ah jah, Panamas oli kogu aeg palav. Jõudsin vanalinna ja mul oli listis mõningad muuseumid, mida kindlasti tahtsin külastada. Kuna oli esmaspäev, siis nt kanali muuseum oli kinni. Kõmpisin niisama vanalinnas, ostsin postkaarte, käisin kirikutes. Tõesti! Panama City vanalinn on ilus ja õnneks asub pilvelõhkujatest ka piisavas kauguses, et mitte vaadet ära rikkuda. Ainukese miinusena võib olla see, et ta on väga pisike. Suundusin Perico saarele, mis on maaga ühendatud. Seal asus Bioloogia muuseum ja Punta Culebra looduskeskus. Mõlemad olid suletud. Olin asjaga kursis, aga tahtsin seal lihtsalt ringi jalutada + seal oli I (süda) PANAMA märk, kus tuli must do foto teha. Kanali äärde ei oleks tol päeval enam jõudnud, kus asus ka külastuskeskus. Linna tagasi ja turule, kust ostsin kohalikke maiustusi, ananassi (mis oli tõsiselt maitsev), passion fruit (noo see eksemplar mulle ei maitsenud) ja veel üks, mida ma ka hetkel googeldades ei leia (maitselt meenutas natukene kuivemat pirni). Järgmisena läksin kalaturule (Mercado de marisco Cinta Costera), kus on kala müügiputkad ja söögikohad (selle leidsin youtube reisivideost, kus oli ka menüü ja hinnad näha). Keskmine kala praad maksis 8$ ja õlu oli 2$. Kõrvale sai valida riisi, frititud jahubanaani või jukat. Valisin selle, kuna polnud seda enne maitsnud. Juka juur frititi ära, meenutas väga kuiva kartulit, mul läks päris palju sojakastet, et seda mingil määral süüa. Aga kala oli väga hea. Selle valisin suvalisele kalale näpuga näidates ja nii ta läks. Kõmpisin poodi, et homseks viimaseks täispikaks päevaks valmistuda ja siis korterisse.

Järgmisel päeval tutvusin köögis kõrvaltoas elava Kolumbiast pärit paariga, kes olid Panamas puhkusereisil. Nad teatasid, et lähevad Taboga saarele randa. Mul tekkis kihk nendega ühineda, sest sihtmärk oli sama. Tavai. Vahepalaks niipalju, et nii internet, kui ka host soovitasid rannapuhkuseks Panamas Kariibi rannikut, kus asub San Bla arhipelaag oma pisikeste ilusate palmisaartega. Mul oli ainult üks päev Panamas rannas planeeritud ja kuna Kariibi äärde oli Kolumbias enivei minek, siis tekkis suurem soov ujuda esmakordselt Vaikses Ookeanis. Panama Cityst saab väga lihtsalt Taboga saarele. Võtsime kolumbialastega Indrive ja sõitsime sadamasse, teades internetist saadud graafikut. Kohale jõudes selgus, et laevuke, mis pidi 50 min hiljem väljuma väljub kohe. Lihtsalt joppas, et 5 min hiljem ei hakanud liikuma, sest järgmine praam oleks 3h pärast läinud. Sõit kestis ca 50 min ja vaade saarele oli võrratu. Natukene võttis idüllilise vaate ära kaubalaevade armaada, mis kanali poole vaadates ankrus seisid. Jõudsime saarele ja tagasi mineva praamini oli aega 5h. Kolumbialastega kauplesime randa jõudes rannatooli ärikatega. Kui ma õigesti mäletan, siis saime vist 12$ 3 tooli ja päikesevarju (huvitav, mis hind oleks olnud, kui oleksin üksi olnud). Asusime liivasel maaribal, kus ühele poole jäi Panama rannik kaubalaevade vaatega ja teisele poole Vaikne ookean oma tühjusega. Vesi oli ilus sinine, aga natukene prahti ikka jagus. Sai siis seal ujuda, õlut ning sangriat joodud ja kolumbialastega hispaania keeles juttu aetud. Ja noh, ärme unustame ära Instat. Kolumbia tüüp pidi iga nurga alt oma naisest pilte tegema, saar mu taustal, saar selle nurga alt, saar tolle nurga alt, mina põlvedeni vees, mina nabani vees, siis mina koos oma mehega (mingi paks kiilakas eestlane pildistas), mina mingi paksu kiilaka eestlase ja oma mehega (rannatooli ärikas pildistas) ja veel kõik võimalikes variatsioonides. Saarelt tagasi jõudes nägime sadamas pesukarusid. Esimest korda nägin neid vabalt liikumas ja tulidki täitsa meetri kaugusele. Ju olid harjunud turistidelt süüa saama. Nüüd oli vaja auto otsida, et korterisse tagasi saada. Ca 12 km. Parkla taksistid küsisid 30$, mis tundus ikka väga palju. Aga noh taksistid teadsid väga hästi, kus me asume, ja et me tahame linna tagasi saada. Ei võtnud neid, kuna lootsime äppide peale, aga olime linnast eemal ja ühtegi äpi meest ei õnnestunud saada. Jalutasime sadamast eemale ja proovisime teepealt taksot saada. Ma läksin nö nurga taha (kuna ma olen ju ilmselge koefitsient). Kolumbialanna sai  alles kolmanda takso hinnaks 15$. Ta andis märku, et tuleksin nurga tagant välja ja autosse. Jõudsime korterisse. Kuidagi läks nii, et köögis sai see hea suhtlus edasi lastud, mis rannas tekkis ning peruulannast korteriomanik ja ta õde liitusid ka. Sai räägitud Peruust, Eestist ja Kolumbiast, kuna järgmine päev oli lend Bogotasse, Kolumbia pealinna. Nii kolumbiakatelt, kui ka peruukatelt tuli hoiatusi, et ole hästi ettevaatlik. Bogota on ohtlik linn. Olin sellest ka varem kuulnud, aga kui kohalikud ütlevad on see teine asi.

Lennuk läks  alles õhtul viie paiku. 3 tundi tuli ära sisustada. Koti sain korterisse jätta ja plaan oli postkontor ülesse leida, et margid osta ja kaardid Eesti poole ära saata. Google maps näitas 1,5 km postkontorini ja hakkasin, siis minema. Muidugi oli tore 30 kraadi juures maskiga õues käia. Panamas, kui politsei nägi, et sul maski pole tegi ikka kohe märkuse. Jõudsin Postkontori juurde, mis oli kinni. Hmm, kolmapäev ja kinni. Seal juures seisid politseinikud, kellelt küsisin, et kas teate, miks kinni. Nad ütlesid, et on ju mingi joppaidii pühaku päev ja riigipüha. Peast käis läbi £@@{][\} ja kõmpisin korterist uuesti läbi. Sain peruulannaga kokkuleppele, et ta postitab kaardid. Kinkisin paar pakki Eesti komme ja lennujaama minek.

Niipalju lennust Bogotasse, et ta pidevalt vahetas kurssi ja kõrgust. Olles kõik Air Crash Investigationi osad ära vaadanud ja nähes tohutuid pilvi, milledesse me üldse sisse ei sõitnud, siis eeldasin, et laveerivad tormisemate kohtade vahel, et lend oleks rahulikum. Kuna lendamine pole mu lemmik tegevus (õnneks on aastatega see hirm taandunud), siis olin tänulik pilootidele, et otsemat teed pilvedesse sisse ei lennanud. Panama lennujaamas sai veel suheldud järgmise AirBnB hostiga, et kuidas ma korterisse saan, kuna mul Kolumbia netti ju veel polnud. Sai kokku lepitud ka transfeer 40 000 COP (10EUR) inimestega, kes mind ka korterisse lasevad. Anti autojuhi nr , et temaga saabudes ühendust võtaks ja Bogota lennujaamas on 30 min wifi tasuta. Kolumbiasse sisenedes tollel hetkel ei olnud midagi muud teha vaja kui 24h enne sisenemist täita veebis ankeet ja laadida meilile tulnud teatis alla, et vajadusel piiril näidata (alates 14 dets tahetakse vaktsineerimise passi või PCR testi).

Piiri ületamisega käis sujuvalt, sain seljakoti kätte, mingi lennujaama tädi aitas mu wifisse, kuna oma ajuga ei suutnud seda saavutada. Autojuht ütles, auto nr. ja kuhu umbes minema pean ning väljusin terminalist. Eelnevalt olin terminalis dressika selga pannud, sest teadsin, et 2600m kõrgusel asuval Bogotas on jahe. Minu sealviibimise ajal olid temperatuurid tavaliselt 18-22 kraadi vahel, aga seal võib ka mõni öö 8 kraadini langeda. Nii, et vot tutkit sul palme ja sooja (tegelt seal palme on, aga päris mitte mu lemmik kookose palme).

Sealne stuudiokorter oli viisakas. Alumisel korrusel suur elutuba koos köögiga ja WC, ülemisel korrusel 2 magamistuba ja WC ning maksumus kõigest 35 EUR. Bogotas ongi vähemalt AirBnb hinnad väga odavad. Googeldasin kaubanduskeskust, võtsin Indrivest auto ja läksin süüa ning internetti ostma. Interneti operaatoriks sai jälle Claro, kus sai valida 10, 20, 30 päevaste pakettide vahel. Söögiks ostsin külmutatud mereande, mille pakk sisaldas homaare, kaheksajalgu, karpe, krevette ja vist ka kala. 600 g pakk maksis mingi 5 EUR (WOW). Tagasi korteri poole sõites panin rohkem tähele, et enamasti kõik esimesed ja osaliselt ka teised korrused olid trellitatud. Sisehoovid olid ümbritsetud kõrge taraga ja okastraadiga. Ju sellel kõigel on oma põhjus. Lisaks sellele oli Kolumbias igas kortermajas, kus mina terve reisi jooksul ööbisin, nö valvurionu. Ta laskis sind majja sisse, registreeris ja niisama tore.

Järgmisel päeval nr. 1 tegevus oli minna raha vahetama. Ma olen leidnud, et kolmandatesse riikidesse reisides tuleb odavam Eestist eurosid kaasa võtta. Kohapeal sularaha automaadist välja võtta on kallis. 3 ndates riikides kaardiga makstes, tuleb teenustasu juurde ja neid kohti palju ei ole ka, kus kaardiga maksta saab. Euroga on see hea asi, et vahet pole millises riigis oled, kui seal on valuuta vahetuspunkt saad Eurodega asjad aetud. Automaadist saab ka korralikku kodutööd tehes õige firma omast väiksema teenustasuga raha välja võtta, aga Eurosid vahetades kohaliku raha vastu tuleb odavam. Jällegi tuleb enne uurida, mis kurss on ja millises piirkonnas raha vahetada. Risk on selles, et kui läheb kaduma/röövitakse oled korraga suuremast summast ilma. Arvestada tuleb ka sellega, et nad tahavad raha vahetuspunktis passi näha. Ma olen tavaliselt ID kaardi esitanud, pööritavad küll silmi, aga siiani on aktsepteeritud. Passi vean ainult transiidi ajal kaasas, sest palju õnne kui EU-st väljas kaotad passi ja seal pole ka Eesti saatkonda. Korraga ma ei vaheta ka kõiki eurosid ära. Tavaliselt pool, et juhul kui selle käigu peal peaks midagi juhtuma oled vähemast ilma. Peale rahavahetust kohe nö koju tagasi, et panna raha ära ning võtta kaasa ainult summa, mis ma arvan selle päeva jooksul kuluvat. Röövi korral oleks lihtsalt šokk, et mind rööviti ja ei ole niipalju pisaraid kaotatud raha pärast. Mina vahetasin mingis kohalikus bussijaamas, käisin 3 putkat läbi ja kõigis oli sama kurss. Interneti info põhjal väga tõmmata ei saanud.

Sõitsin ajaloolisse linnaossa ja esimese asjana suundusin Museo de Oro ehk kulla muuseumi. Palju kulda ja ingliskeelne tekst ka juures. Sain teada, kui palju põliselanikel vedas kui esimesed konkistadoorid avastasid seal kulla olemasolu. Elu hakkas õitsema – NOOOT. Siis kõmpisin veel peatänaval ringi kuni jõudsin Bolivari väljakule. See tundus ikka väga võimas. Pilti rikkusid aasta alguses rahvarahutuste käigus väljaku ääres olevatele seintele tehtud kritseldused. Turisti lõksudeks olid seal laamad, kellega pilti teha ja sai osta maisi, et tuvisid toita. Bogota vanalinn minus just WOW efekti ei tekitanud. 

Järgmine päev oli plaanis minna Bogota linna külje all olevasse Monseratesse, kuhu sai sõita funikulööriga ja köisraudteega. Ise ma soovisin köisraudteed mööda minna, aga tol päeval see ei sõitnud. Funkulööriga ülesse 2600 meetrilt 3150m peale. Üleval asus kirik ja vaade tervele linnale. Seda kohta ma soovitaksin küll. Mäe otsast nägin, et Bolivari väljakust mitte kaugel on mingi park, mis tekitas minus huvi. Viisin pildi Google mapsiga kokku ja alla minnes sõitsin Uberiga sinna. Kohale jõudes selgus, et see park pole nii kaunis, kui Google fotodelt näis. Piirnes väga, väga mitte turistisõbraliku piirkonnaga. Juht küsis, et kas siia vä. Ei EI EI sõida edasi, juht naeris. Tegime ringi peale ja piirkond muutus viisakamaks. Kui nägin ühte kaubamaja, lasin  end seal maha visata. Kuna järgmine päev oli lend San Andresi saarele ja mul ununesid plätud ning ujumisprillid maha, lootsin need sealt soetada. Tuli välja, et see oli naiste asjade kaubamaja, minule seal küll midagi polnud, läksin välja ja sattusin turule. Turg koosnes ka pigem naistele suunatud kaupadest. Mingit letti nägin, kus oli lootus plätud saada, aga nr 46te jalanõu suurust paraku pole. Rahvast oli nii kaubamajas, kui ka turul meeletult. Seal ma isegi toppisin maski ette (kaubamajas pidi enivei kandma). Ja oligi kõik, koju minek ja ettevalmistus homseks lennuks. Tagasisõiduks sattus Indrive nais autojuht, kes oli väga jutukas. Ta üritas minuga inglise keeles rääkida,  tema inglise keele tase oli väga väga kehv ja vestlus oli pigem hispaania keelne. Neid sõnu, mida ta teadis, ütles inglise keeles, aga selles suhtes ikkagi respect. Järgmine päev pidi tal ülikooli lõpetamine olema mingil majandus something erialal. Küsisin, et mis siis edasi saab. Ütles, et aprillini on samas firmas tööl, kus oli praktikal, aga siis läheb USA-sse lapsehoidjaks. Mõtlesin, et johhaidii, käid ülikoolis ja lapsehoidjaks. Ütles, et tal on leping 9ks kuuks ja viisa olemas. Eesmärk pole emigreeruda USAsse vaid saada keele praktikat. Selle tõttu valis ka põhja poolse osariigi, et poleks latiinosid ja saaks oma kultuuri keskkonnast eemale. Kui inglise keel suus, siis on tal Kolumbias šansid läbi lüüa palju suuremad. Küsisin temalt, et kui sul Kolumbias on ainult põhiharidus, aga oskad hästi inglise keelt, kuidas siis töökoha leidmisega on? Ütles, et pole mingit probleemi, kuna inglise keele oskajaid on väga vähe. Üldmulje Bogotast oli see, et emotsioone see kolakas linn mulle ei pakkunud.

Hommikul lennujaama minek, check-in oli tehtud aga oli vaja pagas ära anda + osta turisti kaart. San Andres ja arhipelaag on piirkond, kus kõik mitte seal elavad inimesed peavad ca 25-30 € turismi maksu maksma. Lennukis sai valitud taas viimane rida, joppas sellega, et kui enamus lennuki istmeid oli täis, siis ma istusin ühe härrasmehega kahekesi kolmeses reas. Jama oli selles, et lennuki 2 viimasel real polnud aknaid. Lootsin õhust näha seda ilusat saart maandumise ajal. Kui uks kinni läks tuli stjuuardess selle kohaliku mehe juurde ja seletas midagi ja see tüüp liikus ettepoole ära, siis küsis minult inglise keeles, et kas reisin üksinda? Jaa. Kas sooviksite avarii luugi juurde istuda? Jaaa. Sama mehega saime laiema istmevahe mkolmeses reas ja aknast nägi normaalselt välja ka. WIN WIN. Lend oli üle 2h, kuna San Andres ise asub Kolumbia rannikust ca 700 km kaugusel ja Nicaraguast 200 km.

Terminalist välja jõudes tuli kohe troopiline palavus, ilus ilm, kookospalmid, jeeee. Mul oli 1,3 km hotellini ja plaanisin selle vahemaa kõmpida. Õnneks jäi pood ka tee peale ja sain vett ning õlut osta. Hotelli jõudes oli paks poiss ennast täis higistanud ja mul oli sisse regamiseni 1h veel aega. Aga hotellis oli ilus sööginurk, kookospalmi ja veel mingi laheda viljapuuga basseini ääres. Rand mulle meeldis, nüüd oli vaja otsida potentsiaalsed inimesed, kelle juurde oma seljakott jätta, kui ujuma lähen. Vaatasin, et mingi seltskond on renditud toolidega, 7-8 inimest vanuses 6 kuud kuni 65 a. Vabandust, et kas valvaksite mu seljakotti suplemise ajal? Pole probleemi. Ilusas sinises vees sulla-mulla tehtud, läksin veest välja, tänasin, et kotti valvasite ja hakkasin kuhu iganes suunduma. Nad ütlesid mulle, et näe istu siia, meil üks tool vaba. Tavai. Hakkasime juttu ajama, et kust mina olen ja kust nemad on (Medellinist). Väga lahedad inimesed. Mingi hetk tuli neil ka pudel kotist välja, mida mulle ka pakuti (Aniisi viin). Mingi hetk ma tõin neile õllesid (pood asus 50m kaugusel ja õlle maksis 70 meie senti). Nii sai seal tiksutud, kuni läks pimedaks ja politsei hakkas inimesi rannast ära ajama. See on Kolumbias igal pool nii, ju ei taheta, et pimedas inimesed ujumas käiksid. Sai seltsilistest laiali mindud heade soovidega. Ma läksin tagasi hotelli. Hiljem läksin linna tagasi, sinna baaride piirkonda, mis jäi promenaadi äärde. Rahvast oli palju, küll lauldi, joodi, lihtsalt nauditi elu. Võtsin ka mõned õlled. Jõudsin saare kõige nooblima ööklubi Coco Loco (mitte see Pärnu kõige nooblim karaokebaar) juurde. Plaanisin sisse minna. Turvale pidin vaktsineerimise passi näitama ja paluti ka mask ette panna. Vaheruumis sai  4 € pileti osta. Sisenedes eemaldasin maski. Vähemalt 5 m sai ohutult käidud. Ööklubi oli korralik, rahvas pidutses, aga joogid olid Kolumbia kallimad. Suur rummi koks 6 EUR. Terrassil sain mingi pundiga tuttavaks, kes kutsusid enda lauda. Nendega saigi ca kella 4ni oldud. Whatsappi kontaktid sai ka vahetatud ning hommikul ärgates nad juba kirjutasid ja kutsusid randa. Oli hõre olla, aga läksin ikkagi, sest neil oli samal päeval lend tagasi koju. Sai nendega hängitud, ma jõin vett, nemad kookose seest mingit jooki. Küsisin, et mis see on? – Pina colada. OK. Pakkusid proovida ja johhaidii kui maitsev see oli. Küsisin, et kust seda saab ja näidatud suunas panin plagama. Kohe mu silme ees neegrionu matšeetega hakkas toimetama, ehk siis värske kraam ja maksis 4 €. Selle reisi jooksul sai kahjuks nii mõnestki kookospähklist midagi põnevat joodud. Tuttavate punt sai ka lennujaama poole saadetud (ma ei mäleta, mis linnast nad olid). jäin veel üksinda randa tiksuma. Mõtlesin selle üle, et see oli esimesi 3nda riigi ranna kuurorte, kus polnud tüütuid müügimehi oma käevõrude, ekskursiooni pakkumiste jne jne. (Cartagenas ja Santa Martas oli neid sama palju kui Karula rahvuspargis suvel kärbseid). Põhjuseks võib olla see, et selle 5 päeva jooksul ma nägin vist kokku 5 gringot. Vahepeal vaatad, et gringo, aga omavahel räägivad ikka hispaania keeles, sest mingi osa rahvastikust on peaaegu täitsa valged. Eks sealne elatustase ja tööga hõivatus on ka kindlasti ülejäänud Kolumbiaga kõrgem. Samuti ka eelmine õhtu ööklubis ei märganud ma prostituute ning keegi ei pakkunud ka narkootikume ( see eelarvamus tekkis 2019. aastal Dominikaani külastades). Ma pakun, et see rahulikkus ehk oligi meiesuguste (Eurooplased, usakad ja kanadalased) puudumisest. Seega mulle väga meeldis. Puhkajatega kontakti saada oli väga lihtne ja meeldiv. Enamjaolt olid nad tugevam Kolumbia keskklass, rohkem haritumad ja teati ka, et selline riik nagu Eesti eksisteerib.  Õhtul küsisin hotelli omanikult, et kas neilt saab ka rollerit rentida? Jaa saab küll. Kas kiivri ka saab? Ikka jaa. Diil tehtud, et siis järgmine päev saan rolleri 24h hinnaga 20 €.

Hommikul oli kohal majavalvur/asjaajaja Paula, kes mulle siis rolleri kätte näitas. Küsisin kiivri kohta ja ütles, et pole. Nujah! Kui pole, siis pole. Paraku langeb mul reiside ajal ohutase ka kohalikule tasemele. Nt autos üritad turvavööd tagaistmel, esimesel paaril päeval, istme vahelt kätte saada (enamjaolt ebaõnnestub). Olgugi, et juht väidab, pole vaja. Siis juba kolmandal päeval loobud selle otsimisest. Kiivriga sama, kuigi õnnetuse korral võivad selle pärast tagajärjed fataalsed olla. Egas midagi, tegin Paula juuresolekul kriipsudest pildid ära ja hakkasin sõitma tankla poole (3 ndates riikides saad tavaliselt tühja paagiga rolleri). Tanklas hakkasin kütusepaagi korki lahti keerama oma rumala mõistuse ja liigse jõuga. OIH! Võti pooleks. Mõtlesin, palju õnne. Bookingust otsisin hotelli numbri ja suhtlesin omanikuga, kes mingi aeg tuli tanklasse, võttis mu pooleks läinud võtme kaasa ja varsti naasis uuega (õnneks läks see maksma 5 €). Sain oma moto seiklusega alustada.

Plaan oli saarele ring peale teha ja käia läbi kõik tuntumad turisti atraktsioonid. Esimene peatus oli koloniaal stiilis majamuuseum, kus olid 1800 something Briti perekond sees elanud. Ah jaa! Mingi aeg kuulus saar brittidele ja  sinna jäänud afroameeriklaste kogukond orjakaubanduse ajast ning nemad osaliselt siiani räägivad Jamaica stiilis inglise keelt. Peamiselt on siiski mandri Kolumbiast rahvast peale tulnud. Midagi erilist see muuseum ei pakkunud, aga kui tiirul olla, soovitan läbi käia. Järgmisena käisin ujumas sellises kohas nagu La Piciniter või West View. Maksad väikese pileti raha ja saad ujumas käia ilusa sinise veega kohas. Vette saab hüpata hüpekast ja liutorust alla lasta. Ekstra raha eest sukelduda jne. Seal samas oli ka ankrus Kolumbia fregatt ja ennist sõitsin mööda ka sõjaväebaasist. Mandri Kolumbias on sõjaväge vaja kartellidega võitluseks. Rahulikul San Andresel on sõjaväe kohalolu pigem sellepärast, et lähim maismaa riik, sotsialistlik Nicaragua on rahulolematu, et Kolumbiale see saar kuulub. Järgmisena sõitsin El hoyo Sopladori juurde. See on mere lähedal maa sees olev auk, kust purskub õhuvool (tormisema ilmaga ka merevett) välja. Maa all on kanalid ja kui laine käikudesse surve tekitab, siis hakkab see sellest august õhk välja voogama. Sinna soovitan minna seelikutega naistel, kel palavaga pesu ei meeldi kanda.

Tegin lõunapausi ja ostsin arepat. See on kohalik maisijahust tehtud piruka laadne asi. Ladina riikides ollakse sellest vaimustunud, aga sõpradelt, kes on nendes maades reisinud ei fänna seda. Ka mina kuulun nende hulka. Ring sai peaaegu peale tehtud, kui jõudsin mangroovide juurde viiva matkarajani, mis oli ca 2 km pikkune. Kui meil on RMK rajad tasuta, siis seal taheti selle eest ca 3 €. Kohata võis seal madusid, sisalikke, ämblikke ja linde. Ma nägin soisel pinnal ainult pikkade jalgade ja väikese kehaga linde hängimas. Mõned sääsed sain ka enda peal maha lüüa ja sisimas loota, et mõni neist malaariat või tenget ei kandnud. Hiljem selgus, et ei kandnud. Peale seda käisin veel mingis kenas palmirannas ujumas ja oligi koju minek. Ainuke turisti lax, kus mul käimata jäi oli Capten Morgani teemapark, kus ta ka kunagi mõned aastad hängis.

Järgmiseks päevaks võtsin ekskursiooni saartele. Eesmärk oli külastada Johnny Cay saart, mida ma olin fotodelt näinud ja San Andresi linna randa. See tundus tõelisne palmi paradiis olevat. Pilet maksis 16 €, mis sisaldas hotellist peale võtmist ja päev otsa paadiga vedu. Toitlustust sees ei olnud. Hommikul sõitsin sadamasse, kust ekskursioon algas. Sõit paadiga oli lühike ja kiire. Istusin paadis suht vööri pool ja kartsin laine põrgetega selga vigastada, siis hoidsin istmikku istme kohal ja jalad vedrus. Järgnevad sõidud ronisin ahtri poole. Johnny Cay saarele jõudes oli Wauuuuu efekt. Tõesti väga kaunis. Ronisime saarele, kus üks härrasmees tutvustas söögi, joogi ja WC asukohti. Seal olemiseks oli aega 3,5h. Küsiti, kes tahab Coco Loco jooki saada? Ma tõstsin käe püsti. 4  € eest sain kookose koore sees punaka joogi, mis oli viina, rummi, tekiila ja veel millegi segu. Hommik, kell kümme ja see ei olnud kõige lahjemate kokside killast. Jõin ühe ära ja tundsin, kuidas sarve hakkas. Rohkem ma neid seal ei joonud, küll aga maitswsin erinevaid õllesid ja Pina Coladat.

Vesi oli ujumiseks ning kalade vaatamiseks väga ilus ja sinine. Saarel elavad ka iguaanid, keda saab väga lähedalt pildistada ja kapsaste ning porganditega käest sööta. Peale Johnny Cayd viis paat meid mingi vraki juurde. Jäime kalarikastes kohtades seisma ning suundusime Cordoba saare juurde. Enne kaldani jõudmist nägin läheduses raid ujumas. Saarest ca 100m kaugusel on madalik/liivadüün, mida kutsutakse Acuarioks. Seal asusid baarid. Toalette ei ole. Selleks peab minule nabani vees silkama Cordaba saarele, kus siis saab ka süüa. Seal hängisime ca 2,5h. Sõitsime saarest eemale, kus paadipoiss hüppas vette ja tõi suure meritähe ülesse. Veest ta õnneks teda välja ei võtnud, aga ujudes ümber paadi näitas turistidele. Suundusime samade mangroovide juurde, kus ma eelnev päev rendikaga käisin ja saigi tiir läbi. Sinna soovitan surfi jalanõudega minna ja arvestage. Suhtlus on kõik hispaania keeles. Saartel mustanahalised võivad seda Jamaica stiilis inglise keelt hablada, aga kui oled kogenud turist ja kolmandate riikide ekskursioonidega harjunud, pole hullu midagi. Ekskursiooni gruppe oli seal muidugi palju, aga meie kultuuri ruumist nägin ühte usakate paari. Nendega sain keeleliseks puhkuseks natukene inglise keeles rääkida. Nad nentisid ka, et inglise keelt kõnelevaid inimesi väga San Andresil ei leidu. Eelviimasel päeval San Andresil, ei viitsinud midagi muud teha kui ujumas käia ja lihtsalt rannas hängida. Viimasel päeval oli tegevus sama, kuna lennuk läks alles õhtul kell 18 Cartagenasse.

Cartagenasse jõudsin pimedas. Egas muud kui Indrive ja korteri poole sõit, mis asus kõrgete majadega turismi piirkonnas nimega Bocagrande. Seal ma võtsin 11dal korrusel asuva 2 toalise korteri Airbnb-st vist mingi 38 € öö. 11 korrus. Ladina maades on iseäralik sooja vee puudumine. Ma ei mäleta, et Kagu-Aasias sooja vett poleks olnud, aga Lääne pool on see tavaline. Eks sa saad ka seda, mille eest maksad. Kui 100 € öö eest ei taha maksta, siis käid külma duši all. Ja eks külma veega ole rasvaseid nõusid ka kehvem pesta. Mida ma soovitaksin AirBnb kasutajatele, et ostke ise pesukäsn ja kindlasti peske iga kord enne kasutamist nõud üle. Esiteks, sa ei tea, kuidas eelmine kasutaja neid hooldas. Teiseks, seal võisid ka prussakad jalutada. Õnneks Kolumbias ma nägin ainult ühte prussakat seal samas Bocagrande tänaval ja thats all.

Järgmine päev oli minek Cartagena vanalinna. Minu arust on see üks ilusaimaid koloniaal ajastu vanalinnu, mida ma külastanud olen (olen käinud Santo Domingo, Panama City, Cap Haitien´i vanalinnades). Majad olid korda tehtud ja väga ilusad aiad paistsid rõdudel olevat. Mulle meeldis väga, kui palm kasvas rõdul. Tol päeval käisin ka meremuuseumis. See oli päris suur. Esimeses osas oli vanaaega ehk koloniaal ajastu meresõidu tutvustus, mis oli tähtis Cartagenal kulla ja muu kaubanduse osas. Eksponaatide tutvustus oli ainult hispaania keeles. Teine, suurem osa oli pühendatud Kolumbia mereväe ajaloole, kuni tänapäevani välja. Sain teada, et Kolumbia kaitsevägi on lähiminevikus sõdinud ka välismaal, näiteks Korea sõjas. Seni ma arvasin, et neil on kaitseväge olnud vaja ainult FARC-i ja kartellidega võitlemiseks.

Edasi sõitsin Bocagrandele tagasi ja läksin põhimõtteliselt maja taha randa. WOW efekti Cartagena rannad kindlasti ei tekita. Vesi on tume ja vaade pole ka kõige parem, aga sulpsu sai ära tehtud ja rannatoolis (3 €) päikeseloojangut vaadatud. Kui keegi tahab nö seksikat rannapäeva Cartagena veetes teha, siis soovitan minna Baru poolsaarele, Isla või Tierra Bomba saarele.

Bocagrande on turistidele mõeldud koht ja sellest tulenevalt olid ka ärid suunatud ranna turistide vajadustele. Kuna olin plätud Eestisse unustanud, siis endiselt jahtisin nr 46 plätusid, mida ikka ei leidnud. Sain ainult need varbavahe omad, mis mulle ei meeldi. Ringi jalutades panin tähele, et peaaegu igas apteegis sai kanget märjukest osta. Peavalu tekitaja ja vaigistaja samast kohast. Ringkäigu lõpul oli palavus oma töö teinud ja kaasasolev vesi ka enam ei värskendanud.

Kui läksin mere äärde, et nautida lainete loksumist vastu kive ja kohalikku õlut. Sõidutee oli ca 5e m kaugusel mu selja taga. Minu juurde sõitsid motikaga kaks politseinikku ja ütlesid Control, ehk siis tahtsid mind läbi otsida. OK seljakott, taskud tühjaks, ikka täiesti läbi otsisid. Võbina võttis sisse, kuna kartsin nende poolt seda, et topivad mulle narkotsi ja hakkavad sellega raha välja pressima. Õnneks piirdusid läbiotsimisega, all OK, sorry ja sõitsid minema. Kui õlu joodud läksin randade poole tagasi , mis jäävad tornmajade ja mere vahele. Rannad jooksevad seal nii, et on sellised 300-500m lõigud, mis on lainemurdjatega piiratud. Leidsin sellise rannakese, kus baar oli ilusti puude (sh palmipuude, mis on minu jaoks väga tähtis) all. Käisin ujumas, jõin rummikokse ja tegin videokõnesid Eestisse. Päike loojus, siis nagu ikka tuli politsei ATVdega ja hakkas inimesi veest ja vee piirilt ära ajama. Mu laua juures, kus koksi jõin tuli pudi-padi (käevõrud jne selline staff) müüja. Muidu ma tavaliselt neid ignoreerin, aga rumm oli oma töö teinud. Jäin müüjaga elust-olust juttu ajama. Sain teada, kui vaene ta on (pere, lapsed jne). rannas jalutades nägin, mitte kõige esinduslikumat baari, mis oli mustanahaliste inimeste oma. Nad seal sulgesid vaikselt, aga mingi punt oli seal sumisemas. Läksin sinna ja ostsin õlle ja see sama mees, kes mulle õlut müüs ning pakkus quieres cocaina pura? Nonono. Ah Ok. (Niipalju siis, et see oli ainukene kord, kus mul selle reisi jooksul narkootikume pakuti. Enamustes soojemates riikides, mida külastanud olen, on pakutud korduvalt narkootikume. Silma paistsid eriti Dominikaan ja Lissabon). Ok, tüüp siis pakkus, et kas tahan nendega istuda. Jaa. Ajasime juttu ja enamjaolt olid vist selle putka omaniku sugulased ja sõbrad. Noor neid istus ka seal ja mingi hetk pandi tema minu kõrvale istuma. Õllemüüja/kokaiini pakkuja pakkus mulle nüüd seda neiut. Ütlesin, tänan ei. AA sa oled gei, tahad meest? Ütlesin, et mul on pruut olemas ja see teema sai ammendatud. Vahetult peale seda tuli neiule auto järgi ja läks minema.

Soovisn veel sööma minna. Teel oli turismi politsei putka ja ma kuidagi jäin seal ühe naispolitseinikuga elust-olust jutustama. Palk tema auastmega noorel oli ca 350 € kuus. Küsisin, et kas sellega elab ära. Vastas, et enam-vähem. Aga jah. Ma igaks juhuks ei võtnud teemaks seda meeletut korruptsiooni, mis neil igal pool valitseb. Teenistuse asukohaga tal ka joppas, et sai Bocagrandele. Ta oleks võinud sattuda ka aguli rajooni, aga kõrgema auastmega sugulane oli ees ja sai hea piirkonna.

Kohalikega suheldes on välja tulnud see, et Mitme kohalikuga suheldes on välja tulnud see, et töö saadakse onupoja poliitikat ajades. Siin ametikoha saamine ei ole nagu meil, et konkurss ja valime parima. Siin saad tööd vaid siis, kui sul on sugulane või väga hea sõber kõrgemal ametikohal ees, kes kostab su eest või maksad kellelegi, kes kostaks su eest. Nt passi taotlemine ja kätte saamine võib seal võtta 3 kuud. Eks seegi näitab ära kui motiveeritud ja uuenduslikud inimesed seal riigitööl on.

Väljas hakkas tibutama. Läksin puu alla, kus istus 50nendates naisterahvas oma tooli peal ja jõi veini. Hakkasime juttu ajama ja tuli välja, et ta on üle tee oleva resto omanik. Mulle toodi ka tool. Peagi liitus meiega 50nendates naisterahvas oma ca 17-19a. tütrega. Tuli välja, et liitujad olid puhkusele tulnud Bogotast. Kõik, kellega ma vestlesin ja küsisid Eesti kohta, siis esimese asjana näitasin neile oma rõdult tehtud videot üks päev enne lendu, kui oli lumetorm. Selle peale ohhetati ja ahhetati. Mingi hetk resto omanik hakkas päeva lõpetama ja uksi sulgema ning pealinna preilid hotelli poole minema. Nende hotell jäi minu üürika lähedale, seega oli meil pks suund. Saatsin nad ukseni ja leppisime kokku, et järgmine päev läheme koos vanalinna.

Ostsin poest igaks juhuks 6-packi ja kõmpisin üürika suunas, kui nägin 3e naisterahvast. Ilmselgelt prostituudid. Mõtlesin, et ehk neil pole kundesid ja viitsivad minuga õlut juua. Tere, et kas õlut viitsite minuga juua, mul siin mõned on? Viibutasin käes rippuvat sixpack´i. Nad olid nõus. Andsin mõista, et ma teil kundeks ei hakka, lihtsalt jooks õlut ja ajaks juttu. Nad leidsid, et pole probleemi. Samas hakkasid ikka vulgaarselt käituma, eeldades, et küll ma nende kundeks ikka hakkan. Üks näitas tissi ja teine haaras pükstest, tõmbusin tagasi, ei-ei-ei. Üks usutles, et kas ma olen gei? Ei ole. Kas mul ei lähe kõvaks? Läheb ikka. Mis sul siis viga on, et ei taha? Ütlesin, et mul on pruut olemas. Kas ta on siin? Ei ole. Aga milles siis probleem on, kui siin pole siis savi ju? Aga said aru, et siit asja ei saa ja muutusid vaoshoitumateks. Edasi saime normaalselt juttu ajada. 2 neist olid kohalikud ja 1 venetsueelakas.

Vahepalaks naaberriigist Venetsueelast. Kunagi oli ta Latiina riikidest rikkaim oma nafta, kulla, turismi jne poolest. Siis tuli geniaalne idee valida presidendiks Chavez, kes vist ei olnud teadlik eelnevalt sotsialismi katsetanud ja siis vaesusesse kukkunud riikidest. Hetkel on riigis suur tööpuudus, hüperinflatsioon - ehk kohaliku rahaga ei hangelda enam keegi. Kõik käib dollarites, miljonid elanikud on emigreerunud välismaale. Tsiteerin ühe oma sõbra rannas olemist mõned aastad tagasi, kes käis  samuti Cartagenas. Mingi mees müüs rannas õlut ja jäi mu sõbra ja ta naisega vestlema. Tuli välja, et venetsueelakas. Mehel olevat veel 10 a tagasi olnud edukas perefirma, kuni pankrotistus ja nüüd müüb Kolumbia rannas õlut. Ütles, et 10 a tagasi Venetsueelas rannas puhates teenindasid teda kolumbialased aga jah…, sotsialism. Enamus kohalikud, kellega suhtlesin, rääkisid päris palju kuritegevusest, mis venetsueelakate poolt toime pannakse.

Jutu käigus küsisin, et kuidas tee selle ameti peale viis siis loomulikult sotsiaalne taust ja raha vajadus. Mingit „tavalist „ tööd nad võivad saada, aga sellega ei pidavat ära elama. Kahel olid lapsed ja üks neist elas mehega. Küsisin, et mis mees sellest asjast arvab? Ütles, et ta toob perele raha sisse ja aktsepteerib. Nujah. Küsisin hindade kohta ka. Gringo peab ühe öö eest maksma 100-200$ ja kohalik 45$. Kuna ma oskan hispaania keelt, siis ma saaks kohaliku hinnaga. Ja keskmiselt on neil 3-6 kundet nädalas. Küsisin nendelt ka seda, et kui nad inglise keelt oskaks, kas nad saaksid korraliku töö normaalse palgaga? Jaa, saab küll. Siis ütlesin, et näe 1,5 a. tagasi alustasin 0ist Duolingoga keelt õppima ja praegu räägin teiega hispaania keeles. Teil on kõigil telefon olemas ja sama võimalus inglise keelt õppida. Ise valite, kas scrollite päev otsa Instas, Tik Tokis ja vaatate asju, millest teil tegelikult tolku ei ole. Teie valik. Kõik kolm lubasid suure suuga homsest inglise keelt õppima hakata. Sisimas tundsin, et vaevalt nad õppida viitsivad. Tunduvalt lihtsam on Instat scrollida ja tänaval kundesid oodata. Mingi hetk nad nentisid, et on hilja ja täna kundesid ei leia, aeg koju minna. Tellisid endale auto ja sõitsid minema. Ma lõpetasin ka päeva. Märkusena soovin mainida, et kui soovita seal näiteks rannatooli laenata, siis hinna kokkulepped tehke kindlasti enne teenuse kasutamist. Juhtusin seal nägema, kuidas saksa keel kõnelevad noored pidid maksma rannatooli rendi eest 35 €, kui mina maksin sama teenuse eest 3€.

Järgmisena otsustasin külastada Santa Martat. Bussiks oli selline transporteri tüüpi 15 kohaline buss. Pileti hinda ei mäleta, aga oli mugav. Buss viis ka läbi Barranquilla, mis on päris suur linn ja tuntud ka selle poolest, et Shakira on sealt pärit. Google järgi ma enda jaoks sealt midagi põnevat ei leidnud, seega ei plaaninud ka seal peatuda. Santa Martasse jõudes tuli korteri omanik ka kohale ja näitas kus, mis on. Väga viisakas korter oli, õues bassein ja jalapesu vann, mis maksis ca 35 €. Rand oli ca 500 m korterist ja õhtuks läksin sinna. Veest oli väga ilus vaade linnale, mida ümbritsesid mäed. Eemalt paistsid mäed kõrbe taimestikuga kollaka värvusega. Siin nautisin lihtsalt mõni päev linnas jalutades ja rannas mõnuledes.

Bussisõit tagasi Cartagenasse möödus rahulikult. Huvitav oli see, et nii minnes kui tulles tegi bussifirma kõikidest reisijatest pilti ja teel oli kaks kontrollpunkti, kus nimekirja järgi kontrolliti kõik näod üle. Ma eeldan, et see on ehk jäänud ajastust, kus FARC jm organisatsioonid harrastasid inimrööve. Mitte, et neid enam ei toimuks, aga kindlasti vähem kui ca 10+ a tagasi. Cartagenas ma muud ei teinud kui viimane soe sulps merre ja õhtusöök elava muusikaga restos.

Lennusõit jälle tagasi pealinna, et ette võtta kodutee. Lennujaamast välja minnes tundsin kohe, et üsna jahe on ja vihma ka sadas. Tuli soojemalt riidesse panna. Toa üürisin majja, mis asus Bolivari väljakust ca 500 m, ehk siis kanti, mis oli mulle varasemast juba tuttav. Plaan oli osta postkaardid, leida margid ja need ära saata. Selle teostamiseks kulus Vanalinnas ja turismi keskus üle 2h koos Google abiga. Soetada tuleb veel eestisse kaasa ostmiseks eksootilisi puuvilju, maiustusi ja rummi. Kõige naljakam oli 3 eurone kõrrega tetrapakis (rumm nagu väikesed laste joogid).

Südaööl ärkasin kohutava janu peale ning raske oli olla. Hirmutas mõte, et 24h pärast on mul pikk lend kodu poole. Poest unustasin vett osta ja oli ainult kaks väikest pudelit vett, mis oli hosti poolt pandud. Need joodud tundsin, et sellest ei piisa ja jõudu pole ka mingit öist poodi otsima minna. Keetsin kraanivett ja jõin seda. Polnud just kõige parema mekiga vesi. Hommikul ärgates tundsin end paremini ja hakkasin mõtlema, et mida edasi teha. Äkki on Covid, mis siis? Otsustasin apteeki minna ja osta kiirtest, valuvaigistid ja palaviku alandaja. Välja minnes oli ikka veel selline hõre tunne. Apteegis sain oma vajaliku kraami kätte. Õnneks kahte kriipsu ei tulnud. Kahtlustasin eelmise päeva lennujaamast tulekul seda märga nahka ja takso konditsioneeri.

Tabletid tegid peagi oma töö ja läksin väikest jalutuskäiku tegema. Sattusin väikesesse kaubamajja, mis oli gooti stiilile jne mõeldud. Seal müüdi nahkriideid jm fetiš kaupa, tattoo salongid jms. Muusikastiili poolest tundusid pealinna inimesed Kariibi mere äärsetega erinevad. Kariibi ääres rockilikku muusikat ei harrastatud üldse. Seal kuulsin salsat, bachata jne. Pealinnas tänavamuusikud ja inimesed ka riietuselt olid teistsugused (lisaks sellele, et seal jahe oli).

Eestisse naasmiseks vajaminev tervisedeklaratsioon tehtud. Tahtsin lennukile ka check-in teha, aga ei saanud. Ca 4h enne lendu sõitsin lennujaama, et kui mingi jama on, siis jätkub aega selle klaarimiseks. Auto aknast välja vaadates ei olnud ikka seda tunnet, et tahaks Bogotasse tagasi tulla. Tundus suht sellise sünge paiga moodi olevat. Lennujaamas Air France baggage dropis check-in´i tehes küsisn tädilt, et kas ta saab mulle istekohta ka valida? Jaa saab, et kuhu tahan? Koridori poolele, mitte akna alla või keskele. OK. Turvakontrollid tehtud, terminalis saiakesele viimased peesod kulutatud (va meeneteks jäetud peesod) hakati pardale reisijaid laskma. Esimest korda nägin seda, et peale pileti tuvastamist selles tunnelis tehakse kontrolli. Politsei võtsid koos narkokoertega sealt inimesi rajalt maha ja otsisid läbi. Enamjaolt võeti nooremapoolseid mehi. Eks selles riigis ole põhjusi ka. Lennukis istusin oma kohale, mis oli tiiva kohal. Ei hakanud rihma peale panema, kuna 2 inimest tulevad veel akna alla. Tundus, et lennuki täituvus on ikka päris suur. Mingi hetk vaatan, et rohkem inimesi ei tule, hmm ja uks läks ka kinni. Mõtlesin, et ei ole nii, üksinda pikal lennul 3 istet ainult mulle. Ja oligi nii. Nii kui õhku tõusime viskasin lennuki poolt antud 3 patja akna alla ja enamus lennust olin pikali. Küll ikka vedas sellega. WC-d külastades nägin, et ainult mõnes üksikus istmereas oli 1 koht vaba. Pariisi jõudes läks mul Tallinnasse viiva lennu väravani jõudmiseks ca 1,5 h koos turvakontrollidega. Mitmel korral pidin lennujaama töötajatelt suunda küsima. Minu jaoks tundus De Gaulle üks keerukamaid lennujaamu olevat, kus käinud olen. Air Balticu lend läks ka sujuvalt ja õhtul Tallinnas maandudes võttis mind vastu lumetorm. Aklimatiseerumise aega polnudki. Kohe tuli kohaneda külmaga. Lennujaamas tegin igaks juhuks ühe kiirtesti veel ja sellega oli ka kõik normis.

Saigi 3,5 nädalat kestnud reis läbi. Panamast oli kahju, et nii vähe nägin ja Kolumbias olin turistikates, millega jäin väga rahule. Eriti San Andresi saarega ja Santa Martaga. Nüüd selle reisikirja lõpus on plaan suveks minna Fääri saartele. Kel huvi, võtke ühendust. Kuhu palmi alla järgmine talv mind viib, seda on vara veel öelda. Eks tutvun paikadega Trip.ee keskkonnas. Valin pigem koha, kus igasugused piirangud enne reisi stressi ei viiks.

Siinkohal tahaks tänada oma ema, kes mu kirjavigu natukene parandas ja tööandjat, et ta mulle palka maksis, tänu millele sain reisile minna.