Täiesti konkreetne mure või õigemini peas üha rohkem idanema hakkav mõte. Nägu on rõõmus ja kõik oleks nagu korras, kuid tegelikult... Pole vanu vanemaid, väikseid lapsi ega muid Eestis kinnihoidvaid kohustusi,mis siia aheldaks. Ei ole tahtmist tagamaid täpsemalt selgitada, kuid surmani on ära tüüdanud kinnisus, kadedus ja väiklus, mis on eestlasele nii omane. Üha rohkem tunnen teravalt, et tahaks siit maakerapunktist igaveseks minema. Olen ma ainuke hull või leidub ses osas asjalikke nõuandjaid? Kas vaikselt surra iga päev või lüüa kõigele käega ja minna?
Olen väga väga su jutuga nõus.Ise olen veidi üle 30 aasta vanune mees ja Eestis mulle väga meeldib. Olen ka viimase 6-7 aasta jooksul pool maailma läbi rännanud ja alati kui 2-3 nädalaselt reisilt tagasi tulen on väga meeldiv tunne lennujaamas välja astuda.Olen elus väga palju tööd teinud ja seda 15 aastasest peale ning kooli kõrvalt. Vanematest pole kunagi oma isa näinud ja ema on 75 aastane pensionär.Kodust midagi võtta pole olnud ja kõik olen oma tööga teeninud.Tänaseks oman väikest ettevõtet ja elamiseks kõike, mis vähegi vajalik.Samas pole mul ühtegi pangalaenu, küll aga pean ütlema et hommik algab minul reeglina kell 6-7 ja päev lõpeb 23-24 öösel.Ja seda juba hulga aastaid.Olen veendunud , et Eesti elul - olul pole häda midagi, eks ikka on asju, mis hinge täis ajavad, olgu se siis eraelus või poliitikas, aga sellest saab üle, kui natuke istuda ja mõelda jne.Naljakas on tõesti see, kuidas paljud Eesti noored maailma õnne otsima suunduvad, lootes seal näha piimajõgesid ja pudrumägesid.Peagi on neil aga sabad sorus ja kodus mamma , pappa juures tagasi, kes siis oma võsukesed jälle järjele aitavad.Arvan , et ka Eestis on hakkajal piisavalt tööd ja ei peagi palk tulema esimeste kuudega direktori oma. Ka minul ei tulnud - hambad risti sai peedipõlde rohitud , heinapalle pillutud ja planke värvitud, ikka selle nimel, et raha teenida ja omale elamisväärsemaid elutingimusi luua.Muidugi pole paha minna mõneks ajaks võõrsile ja vaadata , kuidas seal elu käib ja mis toimub.Loodan, et see toob nii mõnegi maapeale tagasi :)
Eks Eesti ja paljude teiste ida euroopa riikide "probleem" on väikene iseseisvuse aeg. Ikka tahaks olla naabrist parem - elada suuremas majas ja sõitta läikivama autoga. Töökaaslased ja sõbrad naersid minu üle kui ostsin väikese toyota "ostukäru", et minusugune suur mees võiks ikka "õige" autoga sõita. Samas endal mul mingit kompleksi see ei tekita. Oma sõidud saan temaga ilusasti ära tehtud ning hinge kinni ei löö kui tangin paagi täis. Samuti jääb peale liisingumakset ka raha piisavalt, et lahedalt elada ja reisida. Just sama jutt mis kasutaja emme rääkis : "Tõelise eestlase" silmis sa pole mingi mees kui ei kanna Armanit ja ei sõida "laevaga".
Sellest samast tuleb paljudele arusaam, et mina ei peaks millegi eest maksma ning kõik peaks olema tasuta (maksud, linnas parkimine, kütteaktsiis), kuid samas nad ei saa aru, ilma makse kogumata ei ole võimalik luua "heaoluühiskonda" - kahjuks me ei ela emiraatides ja õli ei purska igaltpoolt.Neid samasid heaoluühiskonna hüvesid on nad aga kiired kasutama. Need inimesed pole näinud elumündi teist külge ning Aasia riigid on maruhea näide. Kuna paljudes riikides pensionid ja tervisekindlustused puuduvad seal pead ise vaatama kuidas hakkama saad. Kui korralikult ei suutunud oma lapsi kasvatada, et nood sind aitaks vanaduses, siis on persses. Kui keegi tõsiselt haigeks jääb pead pool oma varandusest müüma, et kulusid katta.
Ega need kes Eestist põgenevad sõnadega "siin on nii sitt ja inimesed on väiklased" üldjuhul ei saa ka mujal maailmas korralikult hakkama. Vahet pole kas sa vireled Eestis või kuskil Inglismaal/Austraalias tehases miinimumpalgaga. Inimesel peab olema tahe midagi muuta.
Peale 1kuu pikkus reisi on minu jaoks ikka maruhea tagasi Eesti pinnale astuda :). Oma kodu ning tead mida inimestest oodata.
:) Ma ei tednudki , et Toyotat ostukäruks nimetatakse... siinpool nimetatakse seda....k l i i t o r i k s ,nagu öeldakse * every B. has one...*(pardon! väljenduse pärast) See on väga tüüpiline ja armastatud auto siinpool, just odavuse ja kokkuhoiu pärast. Ja seepärast enamus peresid just ostab Toyota endale perre. Kui kütuse hinnad tõusid ja suured autoda hakkasid maksma palju rohkem,siis oli huvitav näha, et tänavapilt muutus. Suurte töömeeste autode arv vähenes mingi kolmandiku võrra üleöö ja võisid näda mingit suurt blokeˇi surutuna väikesesse autosse...sõitmast tööle varahommikul....ja mingi mammake sõitis suure kaubikuga poodi...autod olid lihtsalt vahetuses. Mees sõitis pilematele otstele odavamaga ja naine tassis kraami koju mehe vana töö autoga... Seega võib siinpool nimetada nüüd, et laevad on ostukärud Aus... :) IRW.
Mjah! Armanist ma pole kunagi midagi eriti arvanud...-kuigi jah! ma olen seda hullust siiatulevate Eestlaste seas kohanud. Ega ma ingel ka pole...olgem ausad... Mul on küll väike nõrkus C. Kleini pesule...- mitte ,et ma selle järgi jookseksin või kõik raha ära raiskaksin...aga kui näen vaateaknal ,siis teen paar sammu tagasi ja tavaliselt ostan endale midagi...aga ma arvan, et ühe nõrkuse võib mullegi andeks anda...eks? Pealegi see juhtub aastas paar korda max.
Olen eelpool kirjutanuga nõus, et laste kasvatamine on super tähtis asi. Ma ei tea ,kui paljud teist võivad öelda oma vanemte/ lapsepõlve pere kohta häid asju. Mina kahjuks ei saa seda teha. Minu vanemad ei olnud ei toetavad, ega ka head inimesed. Ja ma ei taha isegi hakata mõtlema, et ma peaksin nende eest hoolitsema vanaduspõlves. Kurb, aga karm tõde!
Ma küll loodan, et enamikul inimestel on oma vanemate ja lapsepõlve kohta head öelda. Mitte ainult head, muidugi, aga enamjaolt.
Öelda, et "mu vanemad ei olnud head inimesed" - on päris karm. Ma ei tea kedagi oma tutvus-ringkonnast, kes nii väljenduks... Kasutaja Emme, ma tõesti arvan, et sa oled pigem erand.