Me oleme kliima soojenemisest ja maailmamere veetaseme tõusust ju kuulnud. Me teame, et maailmamere veetaseme tõus ähvardab järgmise sajandi jooksul enda alla neelata märkimisväärse osa maailma rannikualadest ja -linnadest. Reisiuudiste kontekstis tuuakse sel puhul tavaliselt näiteks kadumisohus Maldiivide paradiisisaared, mis ookeanist vaid meetrijagu kõrgemal.

Monuafe saar aastal 2009, foto Firitia Velt

Kuid Maldiivid pole ainsad, keda maailmamere veetaseme tõus ohustab. Tänaseks on ookean nõudnud esimese ohvri Tonga Kuningriigis (ainus kuningriik terves Okeaanias!), kus kunagise Monuafe saare liivast pinda võib täna korraks näha vaid mõõna ajal.

Monuafe saar aastal 2010, foto Firitia Velt

Veel 25 aastat tagasi oli Monuafel küllalt rikkalik taimestik. Monuafe oli üks paljudest Nuku'alofa lahes asuvatest pisisaartest, kus vaatamata selle kasinale suurusele (kõigest 0,3 km²) võis leida 30 erinevat taimeliiki, sealhulgas pandanuspalmid ehk kruvipuud ja hibiskused. Tänaseks on see kõik kadunud.

Monuafe saar detsembris 2011, foto Firitia Velt

Tongal elava Firitia Velti tehtud fotodelt näeb, et 2002. aastal räsis saart erosioon, kuid uppuva saare taimestikust oli ühte-teist veel säilinud. 2012. aasta alguses oli saar juba peaaegu vee all, saarele olid alles jäänud vaid üksikud taimed. 2012. aasta lõpuks oli saar juba täielikult vee all, ilmudes nähtavale ainult mõõna ajal. Tänaseks ilmub Monuafe saarest isegi mõõna tipus nähtavale vaid pisike tükike liiva.

Monuafe saar novembris 2012, foto Firitia Velt

Saare kiire kadumise põhjuseks on erosioon, mille tekkimisel on lisaks saart räsinud tsüklonide kõrval ka inimese käsi mängus – nimelt saarel tehtud illegaalne liivakaevandamine (uudistest ei selgu, milleks Tongal liiva vaja läheb). Ka mitmed teised samas piirkonnas asuvad saared kannatavad rannikuerosiooni all ja võivad lähiajal jagada Monuafega sarnast saatust.

Portaali Bioneer andmetel on alates 1900. aastast alates maailmamere veetase tõusnud keskmiselt 1 - 2 mm aastas, seejuures on veetaseme tõus kiirenenud peaaegu kahekordseks võrreldes aastatega 1961 kuni 2003. Sellise tempo jätkudes tõuseks maailmamere veetase 1990. ja 2100. aasta vahel 280 kuni 340 mm.

Maailmamere veetaseme tõus ähvardab järgmise sajandi jooksul enda alla neelata suure osa maailma rannikualadest ja -linnadest. Liustike ja jääkilpide sulamine polaaraladel kujuneb järgnevate kümnendite jooksul madalal asuvatele kogukondadele tõeliseks proovikiviks ning teeb miljonitest inimestest põgenikud olenemata sellest, mis meetmeid võetakse lähiaastatel ette kliimamuutuste takistamiseks. Kõige kindlam abinõu madalal asuvatele kogukondadele ning riikidele on kaitsevallide tugevdamine ja inimeste ümberasustamine piirkondadesse, kus uputuse oht on väiksem või puudub.