Tallinn, Swissotel

Minu kõige parem reisiaeg möödus Tallinna Swissotelis. Swissotel on kõige parem hotell, kus ma siiamaani käinud olen. Kõige eest võib anda maksimumpunktid, kui panna silm kinni sellisele pisiasjale, et minu tuppa saabudes, polnud mu toas prügikasti. Hakkasin seda tarvilikku eset otsima, sest tahtsin oma asjad ära sorteerida, aga ei leidnudki prügikasti. Sain prügikasti alles peale seda, kui olin natuke maganud ja mulle äratuse peale helistati, siis mainisin, et kas siin toas peaks prügikast ka olema, öeldi, et kirjutuslaua all peab olema, aga kuna seal polnud, siis lubati see asi kohe ära lahendada. Äratustega oli ka nii, et mitmel korral helistati äratuse puhul topelt - kõigepealt lindilt tulev inglisekeelne automaattekst ja peale seda kõne retseptsioonist. See ei olnud muidugi mingi häiriv asi, retseptsiooniteenindajad olid kõik väga meeldivad ja abivalmid inimesed.
Muidu oli hotellis kõik ikka hästi vinge. Alguses ehmatas natuke, et voodil oli väga kõva madrats. Katsusin seda hiigelmadratsit ehmunult ja mõtlesin, et selles voodis ma küll magada ei saa. Siiani olen hotellides harjunud sellega, et voodites on nii pehme küljealune, et voodisse pikali heites, tundub, nagu vajuks kuhugi kaugele ja sügavale pehme sambliku sisse. Aga siin tuli magada nagu kõva laua peal. Õnneks oli see madratsiehmatus ainult alguse asi, natuke ebamugav oli magada peale hotelli saabumist n.ö. "päevast uinakut", aga kui õhtul väsinuna pikali heitsin, siis tundus, et mugavamat voodit annab otsida. Ehmatasid ka voodi mõõtmed. Nii hiiglaslikku voodit ma polegi näinud. Kui see voodi oleks olnud tavaliste mõõtmetega paneelmaja korteri toas, siis oleks see voodi terve toa enda alla neelanud. Sinna oleks vabalt 4 inimest ära mahtunud, natuke kitsamates oludes oleks seal ka 5 inimest ilusti külg külje kõrval öö ära veeta saanud. Hakkasin voodi pealt enda arust päevatekki ära võtma, aga tuli välja, et see suur kate, mida ma päevatekiks pidasin, oligi "ametlik" tekk. See ehmatas ka ära, et kuidas ma nii suure teki all magan, see tekk oli mõõtudelt sama suur nagu hiiglaslik voodi. Kujutasin ette, et see saab raske olema, arvasin, et mida suurem tekk, seda raskem ta on. Kui on vaja keset und tekki kergitada ja tahaks näiteks varba teki alt välja pista, siis läheb raskeks, kui kogu see suur tekk tuleb enda peale kerida, et varvas kuskilt teiselt poolt tekki välja saada. Aga polnud üldse hull, väga soe ja pehme tekk oli, magamisel sai kasutada sellest ainult osa ja teki liigutamisega polnud ka mingeid probleeme, nii et sai nii varbaid, käsi kui ka ükskõik mida teki alt ilma vaevata välja pista, kui oli soov, et magamise ajal mõnel kehaosal natuke jahedam oleks. Ametlikult kahele inimesele mõeldud voodis pakuti magamiseks kahte patja - suuremat ja väiksemat, ma võtsin suurema, ülejäänud 3 patja ladusin "kõrvalkohale" voodi laotusesse ja sellise voodi mastaabi juures ei häirinud see ka sugugi, et voodis igasuguseid "liigseid" elemente oli. Ühe öö õnnestus isegi nii magada, et suurem osa tekist oli teises voodiosas ilusti kaetuna peal, hiljem kasutasin vist juba kogu tekki. Voodi peatsis oli istumise mugavamaksmuutmiseks nahast seljatoeosa ja kõrgemal seinal piklik horisontaalses asendis maal.
Kõik oli hästi suurepärane ja olin tehtud valikuga väga rahul. Toa ehituselt tuletas see ruum meelde Nordic Hotelli, isegi mõõtmed olid samad, aga ruumi oli ikkagi rohkem. Ja aken oli palju parem kui Nordicus – seal avanes aknast vaade sisehoovile ja kõrvalmajale, nüüd aga oli mul 18.korruse vaade Tartu maanteele ja poolele Tallinna linnale. Ülemiste järv ja mis seal kõik näha oli. Suurema aja toas veedetud ajas tegelesingi sellega, et istusin akna juures ja vaatasin aknast välja. Eriti huvitav oli jälgida trammide liikumist, alguses jälgisin tramme ainult mööda Tartu maanteed kulgemas, aga siis avastasin, et trammitee on näha ka seal kaugemal, kus rööpad Tartu maanteelt ära pööravad ja kuhugi ülespoole mingile – mäele sõidavad. Siis oligi heaks harrastuseks vaadata, kuidas trammid liiguvad, kui kaugelt esimene tramm paistma hakkab ja muud sellised pisiasjad. Tallinna transpordikorralduse kiituseks peab ütlema, et vähemalt trammiliiklus on küll väga hästi reguleeritud, tihti oli selliseid olukordi, kus mõlemas sõidusuunas oli vähemalt igas minu poolt nähtavas peatuses 1 tramm. Ka lennuliiklust, lennumasinate maandumist ja lähedalasuval Keskturul toimuvat melu oli huvitav jälgida. Samuti vaatasin kõiki väiksemaid tänavaid ja nende ääres olevaid maju, et ma olen neid mööda ju kümneid kordi bussijaama käinud, kui kummalised nad siit ülevalt välja näevad, kõik on hoopis teistmoodi. Otse minu akende alla jäi Stockmanni kaubamaja katus. 18.korrus oli enam-vähem maja keskel, kokku on Swissoteli majas 30 korrust, viimasel korrusel asub luksuslik pilvepiiri restoran.
Üldse oli hotellis pakutava tutvustusi väga huvitav lugeda, see on ikka viimase peal koht, kui oleks näiteks eesmärk käia hotellides niimoodi, et ei istu kõik vaba aja mitte oma toas, vaid naudid samas majas pakutavaid hüvesid. Eriti huvitav oli voodi kõrvale öökapikesele asetatud brošüürike, milles teatati sõbrapäeva ja naistepäeva eripakkumistest. Näiteks oli seal vist 2000 krooni eest võimalik võtta tuba kahele koos saabumisel tervituseks serveeritava šampusepudeliga, valida mingeid majas pakutavaid spaahooldusi ja komplekti kuulus veel rahvusooperis lavastuse „Armastus kolme apelsini vastu“ vaatamine. Igal juhul, väga vinge. Spaahooldustesse ma eriti ei süvenenud, niikuinii ma toast välja minna eriti ei viitsi, aga nagu ikka väga heades hotellides, oli ka Swissotelis võimalus käia basseinis ujumas ja saunas lõõgastumas. Huvitav oli veel kontoriruumide pakkumine, sai võtta teatud perioodiks kontoriruumi koos kõige seal vajaminevaga: arvuti, printer, faks, telefon jne. Üllatuslik oli veel see, et registreerimisel küsiti, kas ma soovin tuba vanni või dušiga - isegi sellele on mõeldud, et vastavate soovidega inimestele on olemas erinevad variandid. Ja hästi meeldiv üllatus oli see, et toas oli olemas pehme ja soe hommikumantel. See on käed taskus reisijale ikka alati suureks plussiks, kui toas on olemas riietus, mida nädalavahetuse vältel kanda, mitte ei pea ennast kogu aeg tekki või käterätti mässima või siis pesu väel ringi käima, kui ennast vabamalt tunda tahaks, mitte ametlikes väljaskäimise riiete mööda tuba ringi patseerida.
Alguses ehmatas natuke jahutus- või õhutussüsteem, mis väga valjult mürises. Selle nahka mul päevane uni praktiliselt läkski, et toas oli nii suur müra, et ei suutnud magama jääda. Kui siis tehnikavõhikuna asja uurima läksin ja erinevaid nuppe vajutama hakkasin, leidsin süsteemi küljes nupu, mida reguleerides tuppa täielik vaikus saabus. Kuigi esimese katsega seda süsteemi ära reguleerida siiski ei õnnestunud, sest tuli välja, et see, mida ma esimese matsuga vajutasin, oli automaatsüsteem, mis mingi aja pärast jälle tööle hakkasin. Peale mõningaid katsetusi leidsin ka 0 süsteemi, mis minu tuppa selle süsteemi poolt igavese vaikuse tõi. Küttesüsteem see vist ikka polnud, pigem mingi õhutus või midagi sellist, sest tuba oli küll meeldivalt jahe, aga soojas hommikumantlis oli seal täiesti paras ringi liikuda, nii et sellist olukorda küll ei tekkinud, et oleks külmasurmaga silmitsi seisnud ja oleks tulnud valida, kas soe tuba ja soojenduse undamine või jäiselt külm, aga undamisvaba kuningriik.
Tuba nägi välja selline, et tuppa sisenedes jäi paremale väike pingike, kuhu oli hea asju ja pakke laduda, edasi tulid küllalt ebameeldivad suured valged kapid, mis nägid välja nagu haiglakapid (Olümpias häirisid ka sellised haiglakapid), aga need kapid olid ka ainus ebameeldiv või esteetiliselt natuke vastuvõetamatu element kogu asja juures. Uksest vasakule jäi luksuslik vannituba, dušiga nagu minu soov oli. Dušikabiin oli väga praktiline, moodustas täiesti iseseisva ruumi, nii et ei olnud seda muret, et ma dušši kasutades terve vannitoa märjaks pritsin. Kabiini sisenedes sai enda järel ukse kinni panna, kabiinis aga oli kõik vajalik olemas. Oli olemas nii suur riiul, mis oli seina sisse ehitatud läbi vannitoa kulgeva riiuli jätk, kui ka väike seebihoidja. Kabiinis olid kahte sorti dušid: kõrgele paigutatud püsidušš ja käsidušš. Natuke häiris ainult see, et pesta saab ennast kindlaksreguleeritud temperatuuriga veega. Lihtsalt keerad vee lahti ja sealt tuleb paras dušivesi. Kui näiteks on soovi külma dušši võtta, siis ei teagi, kuidas seda probleemi lahendada saab. Fikseeritud dušš oli väga huvitava disainiga - suur ümmargune latakas, millest tuli duši kohta üpris suurte vahemaadega paigutatud aukudest vesi. Väga mugav oli ennast niimoodi pesta.
Ka duši alt väljudes olid kõik mugavused olemas. Vannitoa ukse taga on eraldi suur käterättide rest, kuhu paigutatud 2 suurt saunalina, nendega saab ennast kuivaks pühkida, varnast hommikumantel võtta ja kraanikausi all olevalt riiulilt võtta föön, et juukseid kuivatada. Kraanikausi disain oli samuti eriline: kuubikujuline auk, kuhu voolab vesi pulgakujulisest kraanist. Kraanikausitaguse seina võtab enda alla suur peegel, veel on eraldi peegel nagu sõiduki külgpeegel, aga palju suurem, mida saab erinevatesse asenditesse reguleerida, et saaks endale pilku ka külje pealt või tagantpoolt heita. Seda peeglit saab isegi ümber oma telje keerutada, peegel on kahepoolne, ühel poolel normaalsuurus, teine pool suurendava peegeldusega. Dušikabiinini välja ulatunud riiul saab alguse tualettpoti tagant kõrgemalt, see on hea koht, kuhu on paigutatud hotelli poolt kokkuvolditud väiksemad käterätid. Vannitoas on ka telefon. Kraanikausi külgedele jääval peeglilaual, mis on terve vannitoa seina pikkune, on hõredalt paigutatud asjad pruunides toonides: 2 kruusi, dušivedelikud (šampoon, kehamääre, dušigeel ja palsam), seep ja kõige selle kooshoidmiseks elegantne keraamiline alus. Vannituba on pruunides ja mustades toonides, erandiks tualettpoti ja dušikabiini vastasseina jääv sein, mis on valgeksvärvitud tuhmist klaasist. Vannitoa uks on mõlemalt poolt peegliline, vannitoa sisepoolel on peegeldus tuhmim, välisküljel on aga tegemist selle peegliga, mis täidab koridori paigutatud suure peegli funktsiooni (et ennast enne toast väljaminemist täies pikkuses vaadata saaks). Selline peegeluks tekitaks mõnelgi korral väikseid naljakaid ehmatusmomente, appi, siin on keegi!
Peale ühelt poolt vannitoa ja teisel pool valgete kappidega lõppevat koridori algab tuba ise. Vannitoa valge klaassein on ka üheks toaseinaks. Valged kapid on jagatud kaheks - üks kapp on riiete jaoks, riidepuusid oli vähemalt 10, eraldi osa riiulite jaoks. Täiesti omapärane leid kapist oli taskulamp, sellist asja pole ka varem üheski hotellis näinud, lisaks kohustuslikud elemendid, mis ikka kappides olemas on: triikimislaud, kingalusikas, kingaharjad, kilekotid ja paberid pesusse antavate riiete jaoks. Kapis oli ka lisapadi ja teine hommikumantel. Teine kapipool kujutas endast osaliselt minibaar, selle alumises osas olid lahtiselt riiulitel minibaari kaubad, mis külmutust ei vaja, aga kapi kõige alumises osas oli väike külmkapp koos minibaari varustusega.
Edasi tuba ise. Kõik väga mahedates toonides, voodipesu ikka traditsiooniliselt valge (ma ei saa aru, miks kõigis, eranditult kõigis hotellides, kus ma Eestis käinud olen, on alati valge voodipesu?), kardinad tuhmjat helerohelist värvi, helekollased õhukesed kardinad (loomulikult koos pulgaga, mille abil kardinaid akna ette ja sealt ära tõmmata), mööbel tumepruunist puidust, sekka rohelisi toone. Toas oli jälle hästi palju meeldivaid üllatusi, mis hotellisviibimise mõnusaks muutsid. Kappidest edasi tuli peaaegu tervet toaseina hõlmav pikk laud. Laud oli rohkem riiuli stiilis, kahel pool laua äärtes olid toekad kapitaolised lauajalad, mis polnud siiski kapid, vaid rohkem sirmitaolised moodustised, et laua alust ruumi mitte päris tühjaks jätta. Laua peal oli telefon, suur kirjutusalus ja selle peal pehmete pruunide nahkkaantega A4 mõõdus hotellitutvustus. Selle köite puhul oli eriti meeldiv see, et tegemist polnud köidetud mapiga, vaid soliidselt kiirköitja vahele asetatud paberilehtedega, nii et sai endale vajaliku paberi sellest suurest kuhjast välja võtta, nagu ma näiteks telekanalite nimekirjaga tegin. Laua kohale seinale oli paigutatud televiisor. Televiisori kasutamisel häiris see, et kuna televiisori kaudu sai igasuguseid muid funktsioone ka tarvitada-tellida, siis võttis iga kord televiisori sisselülitamisel päris kaua aega, enne kui telekanaliteni jõuda sai. Ei olnud nii nagu kodus, et vajutad nupule nr.3 ja kohe hakkab vajalik programm mängima, enne tuli mitut nuppu vajutada ja lugeda seda informatsiooni, mis ekraanile kuvati. Voodi kõrval oleval öökapil oli A4 formaadis nahkkaante väiksem väljalase... mis see võis siis olla, A6? Samasugusest pruunist ja pehmest nahast Swissoteli logoga märkmikukaaned, kuhu vahele paigutatud märkmepaberid ning hotellilogoga soliidne must pastapliiats, lisaks veel kaante sees taskud erinevate dokumentide-kaartide paigutamiseks.
Väga omapärane oli kirjutuslaua osasse paigutatud kontoritool: ratastel ja väga kergelt liikuv, ülipainduva seljaosaga kerge toolike. Sellel toolil istudes oli hea ennast kõigutada ja mööda ruumi ringi sõidutada, aga taas tekkis naljakaid momente, kui tõsta jalad tooliistme peale, siis oli tunne, et kukud koos seljatoega, mis nii kaugele paindus, selili maha. Laua viimases osas, juba päris aknaga seina ääres, oli kohvilaud. Oli olemas nii eraldi kohvimasin mingi väga peene kohvi keetmiseks kui ka veekeetja. Mis minu meelest on täiesti normaalne nähtus hotellitoas, kui peetakse loomulikuks, et toas on televiisor, siis miks ei ole sama loomulik, et toas on ka veekeetja? Selles hotellis hooliti tõeliselt külaliste eest, oli mitu komplekti erinevates suurustes tasse ja 3 erinevat sorti teed, igast sordist 2 pakki. Nii et sain ka selles mõttes ennast mugavalt tunda, et peale väljast külma käest tulemist, oli kohe kerge võimalus ennast aurava teega soendada. Kuskil väljas teed juua on hoopis ebamugavam, nii olin ma oma paariks päevaks koduseks muutunud keskkonnas, sain samal ajal lugeda või televiisorit vaadata või seinasuurusest aknast avanevat vaadet nautida.
Mööbliesemetest olid toas veel pikerguse kujuga tumba ja kergelt liigutatav ühel jalal seisev väga mugav tugitool. Mõlemad istmed kummalgi pool klaasist taas ühel jalal ümmargust lauda. Selle tõttu, et tegemist oli klaasist lauaga, häiris natuke, et kõik nõud, mis lauale said asetatud, kõlksusid ja see tekitas üpris suures ja iseenesest tühjas ruumis kajaefekti. Tugitool oli aga väga mugav, veetsingi suurema osa, mis ma toas viibisin, kui ma just ei maganud, selles armsas tugitoolis. see oli just selliste parajate mõõtmetega, heade käetugedega ja igas suunas kergelt pööratav. Nii et sai istuda kas suunaga voodi poole, suunaga laua poole või suunaga akna poole. Akna poole suunal istudes tegin mööbli osas ka väikse ümberpaigutuse, tõstes teisel pool lauda oleva tumba päris akna alla ja laua vahele, nii et sain tugitoolis istudes sinna jalad visata. Igal juhul on ka tugitooli, ja mugava tugitooli, olemasolu igas hotellitoas väga tervitatav. Viru hotell on näiteks selles mõttes üpris mittekülastajasõbralik, et valida on ainult kahe istumisvariandi vahel - kas voodis või ebamugaval tavalisel toolil, kus häda pärast kannatab ära istuda nii kaua, kui laua taga midagi kirjutamist on või söömise aja, aga mitut päeva viibimist sellises ruumis küll ette ei kujutaks, kui tahaks mitu tundi lugeda, siis oleks ikka päris palju tegemist, et kogu aeg voodis mugavas asendis püsida. Väikeseks miinuseks oli ka liiga väike tuhatoos, mida selle väikeste mõõtude pärast ülitihti tühjendada tuli.
Natuke ebamugav oli ka tuledesüsteem. Mulle meeldib hubane ja vähene valgus, mitte ruum, kus kõik tuled täies võimsuses säravad. Et saavutada hubast valgust, oli selles toas ainus võimalus panna põlema kohvilaua juures olev põrandalamp. Selleks tuli ka rohkem liikuda, sest tugitoolis istudes käeulatusse jäävad voodi kõrval olevad enamus lüliteid reguleerisid kas ainult ülisuurt või väga väikest valgustust. Kõige omapärasem moodustis oli selles toas ultraviolett valgustusega lamp. Kui ma seda lampi voodi kohale kaardumas nägin, ei saanud kohe arugi, mis asi see on. Voodi kõrval olevast seinast tuli välja must pulk-voolik, mis tipnes metallist otsikuga. Kui siis toas olevaid tulesid katsetama hakkasin, selgus, et tegemist on väikest valgust andva lambiga. Midagi selle lambi valgusel teha ei saa, aga nii palju ajab asja ära, et kui öösel unesegasena ärgates selle lambi põlema vajutad, saab edasi vaadata, mis nuppu järgmisena vajutama peaks. Alguses arvasin, et see on eriti kaval lamp, mõeldud voodisse selleks puhuks, kui üks inimene tahab magada, aga teine voodis lugeda, kuid selle lambi võimsusest selleks küll ei piisanud, et selle valguses midagi lugeda oleks saanud. Muud tuled olid aga liiga eredad. Kui vajutada järgmist lülitinuppu, siis süttisid mitmel pool erinevad tuled, kas akna kohale paigutatud 4 nelinurkse ümbrisega lampi või vastasseina juures laes olevad lambid. Ma leidsin, et selline valgustus on liiga ere ja kasutasin kõige hubasemana näivat põrandalampi. Suurema osa põrandast kattis pehme vaip, kuigi ka ilma vaibata põrandaosad polnud paljajalu käimiseks külmad.
Meeldivad üllatused jätkusid hommikul ülimaitsva hommikusöögiga, see oli tõesti parima maitse ja parima valikuga bufeehommikusöök, mida ma hotellides saanud olen. Süüa sai praetud muna, erineva aja jooksul keedetud mune, munaputru, kahte sorti praetud vorstikesi, isegi verivorsti, praetud kartulit, seeni, sooja tomatit, kala, toorsalateid. Kõige huvitavam oli "juustuvaliku" nime all presenteeritud salat, see oli tõesti nii maitsev, et käisin seda juurdegi võtmas, peale juustu olid salatis veel hapukurk ning vorst, kõik väga huvitavalt maitsestatud ja piisavalt parajateks tükkideks lõigatud. Veel oli erinevat valikut juuste, mitut sorti leiba, nii valmislõigatud kui ka pätsidena, kukleid, minisaiakesi, müslivalik, moosid, piim, jogurtid ja mida kõike veel, kõik ei jäänud muidugi meeldegi. Toas lugesin veel juurde tuppa toodavate hommikusöökide kohta, need ei olnud sugugi kallid, jäid hinnaklassi kuni 300 krooni ja nendegi valik oli väga huvitav. Kõige suurepärasem hommikusöögi juures oli joogi serveerimise moodus. Kohe kohvikusse sisenedes, tundsid ees ootavad saaliteenindajad kliendilt huvi, mida ta jooma hakkab, nii et sellel ajal, kui inimene oma toidutaldrikut täitis, hoolitses vahva teenindaja tema joogi eest. Nii ei olnud muret ka sellega, et peale lauda istumist tuleb näiteks 10 minutit oodata, kuni tee ära tõmbab, sest teekann! on juba lauda istudes sind ootamas (joogivaliku kõrval uuriti külastajalt välja ka see, kuhu lauda ta kavatseb istuda, nii et toidukoormaga lauda saabudes oli aurav teekann juba laua peal ootamas). Mulle meeldis see väga, et teed serveeriti kannus. Muidu on hotellides alati see häda, et süüa tuleb poolkuivalt. Kui saabki kõrvale teed või kohvi juua, siis nende jookide jaoks on valitud kohe eriliselt pisikesed tassid, kuhu sisse mahub umbes paari lonksu jagu vedelikku. Swissaotelis olid aga keskmise suurusega tassid ja lauale toodud teekannust jätkus sellise keskmise kannu täitmiseks kahest ja poolest korrast. Nii oligi meeldiv kogu oma söögiaeg rahulikult lauas ära istuda ja vajadusele omale teed juurde kallata, mitte käia poole söögi pealt teed juurde tegemas, kas siis juba valmis joogile kuuma vett peale valamas või päris uus teetass tõmbama panna, mis jälle pooleliolevat hommikusöögi manustamist segab.
Halb üllatus selgus aga öösel, kui tuli välja, et toaseinad on väga läbikostvad. Ärkasin selle peale, kui kuulsin uste prõmmimist ja mõtlesin, et mingid joodikud laamendavad koridoris. Olin isegi natuke pettunud, tegemist on ju korraliku hotelliga, mitte mingi odava hosteliga, kus minu arusaama järgi sellised intsidendid juhtuda võiksid. Jäin vist mingiks ajaks uuesti magama, aga siis ärkasin jälle häälte peale. Kuulsin konkreetset vist taanikeelset kõnelemist, kuidas räägiti ja naerdi, kõik oli suurepäraselt kuulda. Isegi see oli kuulda, kuidas kõrvaltoas nõud vastu klaaslauda kolksusid. Samamoodi oli järgmisel päeval kuulda, kui kõrvaltoas telefon helises. Ühe korra suutsin oma naabreid ka ehmatada, sest ilmselt nad ei olnud sellest teadlikud, et seinad nii hästi läbi kostavad. Mina ju teisel pool seina ei rääkinud ega teinud mingeid kõvemaid häälitsusi, et nad oleks võinud seda taibata, enne kui minu toas hakkas telefon helisema. Siis tundsin läbi seina, kuidas kõrvaltoas korraks jutt katkes, ilmselt vaadati oma toas olevat telefoni, et kas tõesti see nii vaikselt heliseb ja siis löödi plaks käega vastu otsaesist, et sa mõtle, kui hästi läbi kostab! Mitmeid kordi esimese korruse fuajeed läbides hakkasid silma imekaunid ja huvitavalt vaasi asetatud liiliad. Vaasid olid asetatud väikeste lounge’i diivani vahele jäävate kapikeste peale. Madalad ümmargused vaasid, nagu paksu põhjaga kettad, läbipaistvast klaasist, ja nende sees poollamavalt kobar liiliaid. Väga ilus.
Kõige suuremaks plussiks oli aga see, et Swissotel oli esimene hotell Eestis, kus saadi aru sildist „Palun mitte segada“. Sellega on erinevates hotellides ikka probleeme olnud, et kui unustad uksele vastava sildi riputada, siis kas sinu äraolekul või toast äraolles tungib tuppa üliagar koristaja ja teeb toa enda arust korda. Seda juhul, kui külastajat ennast toas pole, võib minema pilduda ka mõned sulle vajalikud asjad, mida ta prahiks peab. Kui külastaja on toas, siis küsitakse, kas soovite toakoristust või midagi sellist. See kõik ju häirib! Kuna olen hotellidest hilisem lahkuja ja olen alati juba sisseregistreerimisel teatanud oma lahkumisaja ja kuni selle kellaajani toas viibimise eest ära maksnud, siis on kõigis teistes hotellides häirinud ka see, et tavalisel väljakolimise ajal tullakse ikka tülitama. Kas viisaka meeldetuletusega, et kell saab 12 või hakkab keegi lihtsalt ukse taga kolkima või küsib koristaja läbi ukse, mis kell te lahkute või helistatakse retseptsioonist, vaikitakse natuke aega, avastatakse siis, et sellel toal on hilisem lahkumine ja öeldakse „vabandust“. Swissotelis selliseid ebameeldivaid tülitamisi polnud. Tuppa helistati ainult nendel puhkudel, kui mul oli tellitud äratus, muidu ukse taga kolkimas ei käinud üldse keegi ja mingeid niisama pakkumisi ka keegi kaela määrida ei üritanud. See oli hästi armas, et austati privaatsust ja osati lugeda uksele riputatud silti. Kui ma tahan olla toas 2,5 päeva ilma et seda tuba vahepeal koristatakse, siis peaks ju koristajal selle üle hea meel olema, et üks tuba jääb vahepeal koristamata, mitte see õnnetu naine ei peaks tegema kõike selleks, et ikkagi tuppa oma teenuseid osutama pääseda.

Liiga hea tekst. Poole maani suutsin lugeda, rohkem jaksu polnud. Nagu Kivirähk oleks kirjutanud. Ma kipun siiski arvama, et see võiks kandideerida Tuglase novelli auhinnale, mitte reisikirjaks. Aga on tunda, et teksti kallal on vaeva nähtud.

Tekst on veits kehvasti liigendatud - raske lugeda. Veerandiga sain ühele poole. Esimese osa puhul jääb küll mulje nagu oleks see otse Swissotelli marketingi osakonnast tulnud tekst.

Mulle meenutas Pariisi kirjeldust 50 lk-l Hugo "Jumalaema kirikus Pariisis", siis saaks lausa teadusliku uurimuse kokku - lahtiseks jäi vaid küsimus, et mis napsu minibaaris pakuti...:)) aga vaeva on nähtud, tubli!

Mulle meenuvad ka klassikud:
"Päikese kiired kul­dasivad puude latvasi nii et just nagu kullatud olivad ja linnud laul­sivad puude latvades ja kui nad mitte ei oleks laulnud siis oleks seal kaunis vagane lugu olnud aga nad laulsivad ilusti ja see oli väga ilus kuulda kellel aega oli kuulda..."

Tripikad räägivad
Eesti suurim reisifoorum. Küsi siin oma küsimus või jaga häid soovitusi