paluks ka Tonult selle kohaliku giidi kontakte. ( sept-okt-2012)

Samuti üldisem küsimus kõigile teejuhi kohta. Me alustame kahekesi Chengdust ja lõpetame 3 nädala pärsat Kunmingis.Turistide vaatamisväärsused tõenäoliselt leiame ka ise aga suurimaks sooviks oleks hoopis kuskil sealkandis sooritada ka 6-10 päevane seljakotimatk looduses,sest tundub et vapustavalt lummavaid looduslikke kohti on seal küllaga.Võib olla oskab keegi soovitada ka mõnda matkamarsuuti - see võib minna mägedes ka 4000-5000+ meetri kõrgusele. Küll aga tahaks ette teada,kas sel matkal on vaja ka mäesaapaid ja telki ning magamisvarustust või on ööbimine teemajades? Meil on need kõik olemas aga ilma-asjata rasket koormat pole mõtet vedada nii kaugele Hiinasse.Ise netis surfides suudangi leida ainult selliseid lux - matkapakette,et umbes veetakse sind jiipide ja bussidega kuhugi,kus siis 2-tundi saad kõmpida mingile platvormile,kus teed fotokaga oma plõksu ja lähed õhtuks hotelli dushi alla. Aga tõeliseid mitme-päevaseid matku ei suuda leida,(Leian endiselt neid busside ja lennukitega lisapakette).Sellisteks matkadeks ilmselt vajaksimegi kogenud teejuhti kuskilt kohapealt,sest muidu raiskaksime liiga palju aega ja energiat lihtsalt kohtade ja radade otsimisele. Kas neid teejuhte on tänapäeval Hiinas (Yunnanis) lihtne saada, (nagu näiteks Nepaalis või mujal) ja mis nad orienteeruvalt maksaksid?

Lõuna-Hiina

Lõuna-Hiina on reisimiseks üks ilmatuma põnev koht ja seljakotiga omapäi ringiliikuvale rändurile paras väljakutse, aga hakkama saime ja kõik planeeritud kohad sai üle vaadatud. Erinevates riikides käies ongi nii, et keelt ei mõista, aga mõne inglise keelt oskava inimese ikka leiab. Hiinaski leiab, kuigi mitte just sageli, kuid häda korral astus ei tea kust, ligi mõni „giid”. Hullem lugu on, et ei mõista ühtegi silti lugeda, ainult numbreid. Vahelduseks on päris huvitav olla kirjaoskamatu. Näiteks: oli vaja minna bussijaama ja osta järgmisel päeval kell 20.00 väljuvale ööbussile 8 kohta alumistele naridele. Kuidas piletimüüjale, kes peale emakeele sõnagi muus keeles ei mõista, oma soovi selgitada? Vastus: tuleb teha pantomiimi ja joonistada, nii saimegi õiged piletid õigesse kohta, õigele bussile. Ööbussidega sõitmine on lõbu omaette ja muidugi hoiab kokku nii aega kui raha. Siiski soovitan sõita kallimate bussidega – pole nii traumaatiline. Hiinlased söövad palju ja kõikjal ja pidevalt, ka bussis. Paraku sõidul loksutamist eriti ei kannata ning sestap avab aeg-ajalt üks ja teine akna ning oksendab kogu kraami välja, peale mida söömaaeg jätkub. Bussi tagaosas ei soovita aknaid lahti hoida, sest eestpoolt kannab tuulega näkku head ja paremat. Bussijuhtidel on spetsiaalsed pika varrega harjad, millega nad peatustes bussi küljed puhtaks roogivad. Rongisõit on ka lõbus tegevus, kuigi ühisvagunis magamine on omaette katsumus. Aga huvitav on ikkagi. Toit on iga riigi kultuuri osa ja Hiinas eriti oluline. Süüakse vist küll kõike ja kui psüühilisi tõrkeid ei teki, soovitan järele proovida, sest mida iganes pakutakse, on see maitsev. Eksootilisemast kraamist sai söödud: röstitud kiili vastseid, õlis praetud sitikaid, konni, tuvisid, madusid, vürtsikaid pardiembrüoid, mida oli mõnus nokakesest kinni hoides õlle kõrvale krõmpsutada. Toiduelamused võivad üksjagu elamusi pakkuda, vaja vaid avatud meelt. Suuremaid ja väiksemaid imesid kohtas igal sammul, imestamisi ja imetlust jätkus igasse päeva. Mälus on kümneid meeleolukaid pilte. Kasvõi pimeduses kostev sadade puukottade klõbin ja veokärude kägin munakivisillutisel, kui hommikul vara müüjad oma kaupu turule veavad. Kahjuks reisile kulunud rahanumbrit ei mäleta, oli umbes 2000€ nelja nädala kohta, kõik kulud kokku. Tavapärase jaanuari-veebruari asemel käisime seekord märtsis-aprillis, sest mägedes, kuhu ka plaanisime minna, on talvel liiga külm. Hiinasse tulime ja sealt läksime läbi Guangzhou (Kanton). Linnas oli päris palju huvitavat vaatamist, aga eriti põnev oli turg, kus müüakse kõikvõimalikke elusaid ja surnud loomi, erinevaid taimi, teed lademetes ning ka keelatud kraami, näiteks tiigri küüsi, hambaid, igasuguseid sarvi, käppi, sõrgu jms. Sealt sõitsime rongiga Guilin-i . Saabumisel astus ligi üks isehakanud giid ja pakkus oma teeneid . Olime rõõmuga nõus ning ei pidanud pettuma, ta korraldas meile nii linnaekskursioone kui ka lühemaid väljasõite ning lõpuks laevasõidu Li jõel. Kohalik süsteem on meile soodne, sest turist giidile ei maksa. Giid saab oma protsendi kohtadest, kuhu ta turisti viib, olgu see siis vaatamisväärsus, teemaja või söögikoht. Linnas vaatamist küllaga. Külastasime ka linna lähedal asuvat küla Ta Shü Dan-i, seal oli säilinud kõik nii, nagu vanasti. Saime sisse astuda ka mõnda majja. Üks huvitav kohalik komme oma kirst enne surma valmis nikerdada, seisab pööningul ja ootab õiget aega. Astusime läbi ka Gulin-is asuvast Hospital of Sino-Western Medicine-st, kus näidati kõiksugust hiina meditsiini puutuvat, torgiti nõeltega ning presenteeriti üht noormeest, kes võttis lambi külge ühendatud juhtmetest kinni ning see süttis. Lasime end mitmel moel mudida. Guilin-ist otsis giid meile väiksemat sorti paadi, millega suundusime kuulsale Li jõe tuurile. Lummavad karstimäed, nii ürgne, et aeg-ajalt unustad hingatagi. See marsruut on populaarne ka hiinlaste endi hulgas ja jõgi on täis lõbusõidulaevu, kus hinnad päris krõbedad. Meie paadisõit oli odav, aga vaated samad. Popsutasime paadiga Yangshuo-sse. Seal sulandusime massidesse: rentisime jalgrattad ning tegime ümbruskonnas päevase sõidu – kindlasti soovitan. Sajad ratturid ja kõik tilistavad rattakella, lihtsalt niisama. Tilistasime ka meie. Õhtul käisime vaatamas kuidas kalurid iidsel moel kormoranidega kala püüavad. Turg oli ka atraktiivne: laudadel virnas suurte rottide kered, nii toorelt kui suitsutatult, pikad sabad laudadelt üle ääre rippumas. Samas võis laua taga istet võtta ja kohe, väga kiiresti olidki road valmis. Kohalik rahvusroog on oravapraad. Edasi suundusime Nanning-i ja sealt rongiga Kunming-i, mis on Yunnani provintsi pealinn. Hotellist õnnestus kaubelda buss, millega sai tehtud päevane tuur Shilin-i kivimetsa. Meile erilist muljet ei jätnud, sest olime käinud mõni aeg varem Borneo saarel, Mulu Rahvuspargis asuvatel teravikel (Pinnacles), mis olid tõesti muljetavaldavad. Siin on tegu suure atraktsiooniga. Kunming-ist viis teekond lõunasse, Xin Jie linna. Luusisime ümbruskonnas ringi. Lõuna-Hiinas elab palju rahvusvähemusi ning siiani kantakse igapäevaselt rahvariideid. Vapustavad vaated Yuanyang-i riisiterrassidele, olen Google-s näinud suurepäraseid pilte, kuid meie sattusime sinna kahjuks hommikul, kui kogu ümbrus oli hämus. Teeistandused. Sealt suundusime veelgi lõuna poole: Xishuangbanna-sse, kus vaatasime üle thai rahva elu-olu, käisime Mekongi ääres. Edasi viis reis veelgi lõuna poole – Menghun-i linnakesse, kus sai imetletud pühapäevaturgu. Naised ja tütarlapsed maani kleitides, kübarad peas; mägirahvad oma rahvariietes: mõnel peas hõbedast ehted, teistel turbanilaadsed peakatted, kolmandatel erilaadselt seotud rätikud, neljandatel veel midagi, millele ei oska nimegi anda, vanadel naistel piibud suus tossamas, üll tikitud ja sadade tutikestega kaunistatud rõivad, paljudel käes plastmassist ostukorvid, mõnedel kaelakookude küljes punutud mahutid – fotograafidele paradiis! Söögiks läksid hästi sütel röstitud seasabad, mida näriti ja lutsutati, rasvanired suunurkadest maha tilkumas. Ega meiegi kehvemad olnud – tegime sama. Pöörasime otsa ringi ning sõitsime tagasi Kunming-i, sealt Dali-sse, kus sai üsna mitu päeva täiesti isemoodi linnaga tutvutud. Dali-st viis teekond Lijang-i, mis on UNESCO maailma kultuuripärandi nimistus. Üks ilusamaid linnu, mida ma eales näinud olen. Väääga romantiline: kõrged, suuri roosasid õisi täis roosipuud, helerohelised leinapajud, sillakesed, istumiskohad, vesiveskid, kitsad tänavad, klanitud majakesed, täiskuu ja punased laternad. Rahvast on palju, sest see on hiinlaste üks lemmiksihtkohti. Kui sinnakanti satute, soovitan külastada linna peldikut. Tavaliselt on sedalaadi asutustes pikad rennid, kus siis oma asju aetakse, vahepeal omavahel juteldes ning mobiiliga rääkides. Aga Lijangi linna oma oli tase omaette: eraldi kabiinidega, astusin sisse ja kõlas imeilus muusika, aru ei saa, kust tuleb. Potti pole, seega tuleb kükakile laskuda ja ennäe imet – kükitades nägin silmade kõrgusel teleriekraani, sealt see muusika ja tants tuligi – inspireeris küll! Lijang-is elaval naxi vähemusrahvusel on oma piltkiri, millest saab häda korral aru ka meiesugune umbkeelne, päris lustakas väljamõeldis. Muidugi on sellises linnas ka kuninga residents Mu Fu– uhke ja väärib vaatamist, kuid veelgi põnevam asutus asub lossi aias mäe otsas. Seal on üks tempel ja selles templis hiigelsuur nefriidist kilpkonn, mille abil saab ennustada. Väikese tasu eest võib kilpkonna keerlema lükata ja kus konn keerlemise lõpetab, seal asubki ennustus, munk annab selle kenasti paberi peale kirjutatuna kätte. Muidugi on siis vaja otsida mõni inimene, kes oskab kirjapandu ära tõlkida. Lijang-ist viis tee põhja suunas, sihiks Jangtse jõe ääres asuv Tiigrihüppe kuristik. Kui niikaugele mindud, tasub rada läbi käia. Meie valisime ülemise raja, päevake läks kiiresti, oli mida vaadata: kõrged mäed, lumised tipud, rada kohati kitsas, all sügav kuristik, vaated siia- ja sinnapoole. Siis liikusime veelgi põhjapoole – Šangri-La-sse. Teel vahepetus Baishui valgevee terrassidel. Üleni valged, helesinise veega terrassid. Siin on loodus ise ette näidanud kuidas mägedes terrasse teha ja inimesed ongi malli võtnud. Jälle üks koht, millele tasuks pilku heita. Tee viis läbi õitsvate rododendronisalude Šangri-La-st umbes 20 km kaugusel asuvasse kohta, mida kutsutakse Five Buddha Family Holy Place. Püha koht, kus asub väike klooster. Kogu ala ja ümbrus on kaunistatud tuhandete ja tuhandete palvelippudega. Šangri-La ehk hiina keeli Zhongdian on koht, mille läheduses usutakse asuvat müstiline Šambala kuningriik. Vanast linnast pole kuigivõrd järel, kuid hiinlased on edukalt üles ehitanud uue „vanalinna”, kus kõik on nii, nagu kunagi muiste, aga müstiline hingus on kaduma läinud. Hotellides kütet pole, teenindajad, kui neid üldse kohtab, istuvad hotelli fuajees söega köetava ja tossava kolmjala ümber, vaatavad telerit ja soojendavad end. Meil oli tubades +5 kraadi, kütet ei mingisugust. Sooja tarvis oli voodites elektrimadrats ja tõtt-öelda oli sellel magada kõhedusttekitav, aga kui külmuda ei tahtnud, siis parata ka polnud. Turuelu algas hilja –üheksa paiku ja kulges lojult. Natuke kaubeldi ka, aga põhiliselt istuti tossavate kolmjalgade ümber, aeti juttu ja soojendati käsi. Mulle maitses hästi tee jakivõiga, mis on ka väga toitev. Ümbruskonna ehitised on muljetavaldavad, tahutud jämedatest palkidest. Külastasime läheduses asuvat Songtsam Lin-i tiibeti lamaistlikku kloostrit, mida kutsutakse ka mini Potala-ks. Sarnane on küll, kuigi väiksem, hetkel elab seal 700 munka, kunagi aga 7000. Saime ühe vana mungaga jutule – hingeminev hetk. Huvitav oli vaadelda kloostri tegemisi, elukorraldust, olmet, pühapaiku.

Sealt sõitsime ööbussiga tagasi Kunming-i. Selles linnas tasub hommikul varavalges mõnda parki uudistama minna. Käib aktiivne tegevus: mõned võimlevad, teised teevad tai chi-d, küll mõõkadega, küll ilma; tantsitakse seltskonnatantse, mängitakse sulgpalli, käivad mingid väga erilised ja arusaamatud treeningud. Mõned jooksevad tagurpidi, keegi kuskil röögib heki sisse. Linnuomanikud kogunevad oma puurilemmikutega ettenähtud kohas, et linnukesed saaksid omavahel suhelda ja kurvaks ei jääks. Põnevust jätkub. Kunming-is oli veel üks meeldejääv elamus. Enne ärasõitu jäi üks vaba päev ja hotellist soovitati see pühendada lähedal asuvale looduslike kuumaveeallikatega SPA-le. Läksimegi. Tuli ujumisriided selga panna, hommikumantlid anti ka ja parki jalutama. Pargis oli palju erineva soojusega tiigikesi, aga enne sinna pääsemist tuli ületada ojake, mis tegelikult osutus desinfitseerimisvahendiks. Desinfitseerimine sellega ei piirdunud. Esimene tiigike oli roosa veega ja roosiõielehtedega kaunistatud, hästi romantiline. Muidugi ronisime vastuvaidlematult sinna sisse ja mõnulesime päris pikalt. Hiljem taipasime, et tegu oli kaaliumpermanganaadi vanniga. Hiinlased on nutikad. Kaunilt kujundatud pargis jätkus tegevust lõunani, siis suundusime hommikumantlites restorani, kus pakuti külma viina ja sakummiks röstitud siidiusse. Järgnes korralik söömaaeg, mille järel kupatati meid saunadesse, mehed ühte, naised teise. Peale higistamist talutati pingi peale, kästi end paljaks koorida ja saunatädi tegi tükk aega päris ägedasti tööd: froteerätik kasteti märjaks, keerati kõvaks rulliks ja siis täie jõuga nühiti kogu keha puhtaks. Hoidsin end kõvasti tagas, et mitte karjuma hakata, oli ikka valus küll. Kuid peale seda oli ka nahk imepehme ja siidine, siidisus säilis pea kuus kuud. Pärast nühkimist järgnes põhjalik massaaž ja teed lürpides lamamistoolis mõnulemine. Kahjuks koha nime ei mäleta, aga küllap hotellides teatakse. Nii see päev läkski. Õhtul olime väsinud, kuid õnnelikud. Väga meeleolukas ja vaheldusrikas reis oli. Mõned pildid ja viited on näha ka minu kodulehel: http://www.elumuster.ee/galerii/hiina.

Kas Eesti kodanik saab Yunnan'i provintsi sisenemiseks viisa hankida ka Kunmingi lennujaamast(sisenemine oleks lennukiga Taist tulles) või ainult läbi Hiina saatkonna (sh Tallinnast)?

Sind ei lasta Taist ilma viisata lennukilegi. Seega viisa tuleb ikka enne ära teha.