Lennufirmade streigid on ühed vastikud asjad. Suurte lennufirmade streigid võivad segi paisata kümnete tuhandete inimeste reisiplaanid. Eriti valusalt puudutab see meid siis, kui tegemist on lennufirmaga, millel on oluline roll ka Eesti lendajate teenindamisel. Nagu aru võib saada, käib jutt Saksamaa suurimast lennufirmast Lufthansa.
Viimati streikis Lufthansa 2016. aasta novembri lõpus, kui tühistati mitu tuhat lendu (s.h Tallinnast Frankfurti) ja reisiplaane pidi muutma rohkem kui 100 000 inimest. Alates 2014 aastast on Lufthansa streikinud 15 korda ja see on lennufirmale läinud maksma 500 miljonit eurot.
Lufthansa streikide taga on 2 mõjuvõimast ametiühingut – Lufthansa (ja mitte ainult Lufthansa) salongipersonali esindav ametiühing UFO (Unabhängige Flugbegleiter Organisation) ja piloote koondav VC (Vereinigung Cockpit). Salongipersonaliga saavutas Lufthansa töörahu kokkuleppe 2016. aasta suvel, kuid pilootidega jäi loodetud läbimurre tulemata.
Nüüd on Lufthansa lõpuks aktsepteerinud Saksamaa diplomaadi ja poliitiku Gunter Pleugeri poolt vahendatud töörahu ettepanekut. See tähendab Lufthansa, Lufthansa Cargo ja Lufthansa odavlennufirma Eurowings pilootidele etapiviisilist palgatõusu kokku 8,7% ulatuses, alustades tagasiulatuvalt 2016. aasta jaanuarist (VC soovis tagasiulatuvalt alates 2012. aastast) kuni 2019. aasta jaanuarini. Lisaks tehakse pilootidele ühekordne väljamakse, mille suurus jääb 5000 ja 6000 euro vahele. Sellele kulub kokku 30 miljonit eurot.
Lufthansa ja VC kokkulepe kehtib kuni 2019. aasta lõpuni ja katab umbes 5400 pilooti. Arvestades, et reisisaatjate ametiühinguga on töörahu leping kuni 2019. aasta juuni lõpuni, peaks Lufthansa streigirisk kuni selle ajani olema minimaalne. Päris välistatud streigid siiski pole. Esiteks peab lisaks Lufthansale ettepaneku heaks kiitma ka pilootide ametiühing, teiseks ei kata kokkulepe päris kõiki valdkondi, näiteks pensione.
Tundub, et Lufthansa vaatenurgast on kokkuleppel jumet. Ühest küljest ei haaku see Lufthansa plaanidega kulude kokkuhoiuks, et olla konkurentsivõimelisem odavlennufirmadega Euroopas ja Lähis-Ida lennufirmadega kauglendudel. Samas on hulk lennukeid, mille piloote palgatõus ei puuduta. Et jutt käib 40 lennukist, siis võib arvata, et tegemist on Air Berlinilt renditud lennukitega, mida on juhuslikult sama palju. Ja ilmselt on Lufthansa finantsistid ka selle kokku arvutanud, palju streigivaba töö kasumiaruannet mõjutab.
Reisija vaatenurgast on tegemist nii ja naa uudisega. Ühest küljest on ju äärmiselt positiivne, et järgmised 3 aastat ei tohiks Lufthansa streigid meie reisiplaane mõjutada. Teisalt, eks sellised kokkulepped (lisakulu Lufthansale on vähemalt 85 miljonit eurot aastas) maksab ju kaudselt kinni ikkagi reisija. Samas on Lufthansa veidi oma hinnastamistaktikat muutnud ja umbes 2016. aasta keskpaigast alates on Euroopa-sisestel lendudel saanud näha piletihindu, mis on juba täiesti konkurentsivõimelised odavlennufirmade omadega. Seda nii Lufthansal, kuid eriti nende enda odavlennufirmal Eurowings.
