Töökaaslaste eelmise nädala kogemuse kohaselt viisa piirilt toimib korralikult. Pidin ka ise minema, kuid kahjuks haigestumise tõttu pidin loobuma. Ühel inimesel reisiseltskonnast olid ka lapsed kaasas ja minu andmetel oli piiriületus sujuv. Viisataotluses on eraldi küsimus kaasasoleva abikaasa/laste kohta.

Suured tänud! Seda väga ei kardagi, et juba lennule saanuna Windhoekis maha ei saaks. Pigem oli mure selles, et kas Tallinna lennujaam ka ikka teab, et viisa piirilt saab ning üldse lennule lubab.

Info on IATA süsteemis ilusti olemas ja sellega probleeme ei ole.

Lisaks on seal kirjas selline info, et alaealistel peaks kaasas olema sünnitunnistuse originaal või kinnitatud koopia. Kas keegi EL-i kodanikel sellist asja piiril nõudma hakkab, ei oska arvata, aga selline info jäi silma.

IATA süsteemi andmeid, mida lennujaamas kontrollitakse, saab näha siin: https://www.iatatravelcentre.com/NA-Namibia-passport-visa-health-travel-document-requirements.htm Namiibia kohta on tõepoolest seal kinnitud et Eesti kodanikel on võimalik kohapeal piiriviisa saada.

Kas piirilt viisa saamiseks on vaja mingisuguseid dokumente ka näidata sh majutus, tagasisõidu lennupiletid jne ?

Olen siiani teinud viisa paberimajandust läbi saatkonna Helsingis ja nüüd mul lihtsalt tekkis lühis, et mis paberimajandust vaja siis piirilt saadava viisa jaoks ?!

Hea uudis. Kordades turvalisem riik kui lõuna-aafrika ja jõulude ajal on isegi vesi Swakopmundis talutava temperatuuriga, erinevalt Cape Townist kus alati jääkülm

Kuna eelmisele küsimusele ei ole vastatud, proovin uuesti: mis paberid küsitakse piirilt viisa saamisel?

Meil on plaan dets minna autoga LAV-st ja piiril Namiibia viisa teha. Lähtume eeldusest, et peaks saama, Kas kellelgi on selles osas kogemusi?

Kogemust ei ole, aga kui googeldada, siis selle järgi viisa piirilt saab vaid 3 kohast - Windhoek ja Walvis Bay rahvusvahelised lennujaamad ning Trans-Kalahari piiripunkt ehk Botswana suunalt. LAV poolt lähenedes nagu ei saaks.

Ootaks täpsemaid vastuseid kes on saanud juba ja kas saab ka mitmekordse sisenemisega? Kas põhjapoolt Botswaanasse minnes tagasi ka saab?

Teemaalgataja nüüd Namiibiast tagasi ning kuna viimasel ajal ülearu palju infot foorumis selle ägeda riigi kohta ei ole, siis muudan pealkirja ning kirjutan pisut värskeid reisimuljeid.

Eellugu. Namiibia sai reisisoovide listi hulk aastaid tagasi, kui aaduadok ja mitmed teised 2008-2010 paiku sealt imelisi pilte ja reisimuljeid foorumi tõid. Kersnagi tegi ägeda reisisaate sealt. Mingil perioodil tundus suht populaarne sihtkoht olema, aga viimastel aastatel on Namiibiaga seoses foorumis suhteliselt vaikne olnud. Erinevatel põhjustel on aastad möödunud ning muud sihtkohad ette jõudnud, ca kümmekond aastat tagasi jõudsin LAV-i (umbes kolmandik läänepoolset osa riigist sai läbi sõidetud) ehk Namiibiale üsna lähedale. Kui umbes aasta tagasi ilmus foorumisse lennupakkumine Helsinkist Windhoeki, siis leidsin, et kuupäevad nagu sobiks, hind Tallinnast oli ka talutav ehk väga palju ei mõelnudki ning saigi lennupiletid Namiibiasse soetatud.

Viisad ja muu paberimajandus. Enne piletite ostmist arusaadavalt sai kontrollitud, kuidas viisaga lood on (LAV viisa kohta foorumis teemat palju). Selgus, et Namiibiaga on asjad niipalju arenenud, et Eesti kodanik võiks viisa piirilt saada, milleks ka algselt see teema sai loodud. Reaalselt kõik suht lihtsalt ka sujus. Lufthansaga check-ini tehes oli vaja passiandmed sisestada, mille peale ütles kohe, et dokumentidega on korras ning õigus viisa piirilt soetada. Tallinnas või Frankfurtis keegi viisa kohta midagi ei küsinud. Windhoekis maandudes kogu suure lennu peale jäi siis meie pere + mõned poolakad, kes pidid Visa on arrival boksi pöörduma (selgelt näha enne passikontrolli). Peale kahepoolse A4 täitmist iga inimese kohta ning 1200NAD nägu (60EUR) maksmist saigi viisa kätte. Kokkuvõttes käis pass 5 ametniku käest läbi, igaüks tegi midagi (töökohti tuleb hoida), aga lõpuks saime riiki. Midagi ülearu hullu ei olnud, ca tund peale lennukirataste maa puudutamist olid juba Hiina Hiluxi rattad istumise all ja liikusime Windhoeki poole. Kuna kaasas oli 7-aastane laps ning tavaviisa taotlemiseks oli vaja sünnitunnistust, siis igaks juhuks oli kaasas ka selle koopia. Maale saabudes midagi ei küsitud ehk selle teema olime jõudnud juba unustada, kui reisi lõpus maalt lahkudes passikontroll küsis, kas meil lapse sünnitunnistus on kaasas. Üllatunud nägudega otsisime siis selle kohvri põhjast üles ja andsime (tavaline eesti keelne koopia). Vaadati korra ja saime edasi. Raske oletada, kas ja palju vaidlemist oleks olnud, kui ei oleks seda esitada olnud. Meil mõlemad vanemad kaasas ja kõigil sama nimi, küllap oleks niisama ka läbi saanud.

Lend. Trip.ee-s olnud lennupakkumine oli Lufthansa + Discover läbi Frankfurti mugava ümberistumisega. Hind ca 600EUR täiskasvanu, laps 500EUR. Pikk lend öine, mis mulle üldiselt sobib – laupäeva õhtul Tallinnast teele, pühapäeva hommikul Windhoekis maas, ei lähe ühtki päeva kaotsi, lennukis suudan magada normaalselt. Üllatuslikult Frankfurtist läks 2 lendu tunnise vahega Windhoeki, tundus, et suudavad mõlemad täis müüa. Meie lennul näitas väravas Victoria/Windhoek, mis tekitas inimestes omajagu segadust ning küsimist. Isegi jäin kontrollima, et pidi ju olema otselend, mitte vahepeatusega. Selgus, et mõlemad lennud lähevadki otse Windhoeki, maanduvad pühapäeva hommikul, siis üks neist teeb päeva peale Windhoek – Victoria Falls – Windhoek lennu ning pühapäeva õthul mõlemad tagasi. Ehk teoorias saab Victoria joa ka plaani võtta või autoga läbi Namiibia ja Botswana sõita jaoni, sealt lend Windhoeki ja siis koju tagasi. Discover lihtne lennufirma, ei midagi erilist, aga õhtul-hommikul süüa-juua pakuti, filme sai vaadata, õigel ajal lennud toimisid ehk vajalikud asjad toimisid.

Reisikava. Kui lennupiletid said ostetud, siis algas reisi kõige keerulisem osa ehk reisiplaan (ehk mida peab plaanist välja jätma). Meil oli kasutada 15 reisipäeva. Selge oli see, et kogu Namiibiat selle ajaga läbi ei sõida, peab loobuma alumisest osast (Fish River Canyon ja Lüderitz/Kolmanskop) või Etoshast üleval Okavango jõe piirkonnast. Kuna Kaplinnast pea Namiibia piirini oli eelnevalt käidud (sh Kgalagadi Transfrontier Park), siis tundus loogiline nüüd Namiibia alumine ots ette võtta, muidu vaevalt sinna kunagi enam jõuaks. Lisaks üleval osas praegusel ajal malaaria oht suurem, suurt riski lapsega ei tahtnud võtta. Ülemine osa teoorias jääks järgmiseks korraks koos Caprivi ja Botswanaga. Tänapäeval internetist võõrkeelseid blogisid-videosid Namiibia kohta hulgaliselt, saab piisava ülevaate, mis need must be kohad võiks olla. Kokkuvõttes tuli selline klassikaline ring – Windhoekist läbi Marientali ja Keetmansoopi Fish River canyoni, sealt Lüderitz/Kolmanskop. Edasi Sesriem/Sossusvlei, siis „linnapuhkus“ Walvis Bays ja Swakopmundist. Siis läbi Twyfelfonteini Etoshasse, kus oli 2,5 päeva ning siis Windhoeki alla tagasi ja oligi 15 päeva kulunud. Kokku tuli ca 4500km.

Auto. Järgmine valikukoht on autovalik ehk siis kui suur ning kas telgiga katusel või mitte. Kuigi teed olid suhteliselt OK ning paari sõiduautot (Toyota Corolla vms) Etoshas, Sossusvleis nägime, siis päris sõiduautot ei kaalunud ega soovitaks, natuke võiks ikka kõrgem olla. Otsingu ajal 15p hinnad olid ligikaudu järgmised – linnamaastur ca 700EUR, Hilux ilma telgita 1000-1100EUR, telgiga 1400-1500EUR. Kuna telk hääletati 2:1 maha ning valitud sai „pärismajutus“ ning plaan klassikalist ringi läbida enamasti B/C-teedel, siis arvasin, et linnamaasturist piisab küll (LAV-s sai 3500km Yarisega läbi tehtud ja ei olnud ka midagi häda) ehk siis broneeritud sai Toyota RAV4 väiksem versioon või sarnane (rentija Europcar, et saaks kohe lennujaamast auto kätte). Kuna info järgi peab Namiibias olema rahvusvaheline juhiluba, siis sai see ka tehtud, aga kordagi keegi selle vastu huvi ei tundnud. Lennujaamas autorendibokside juures suure lennu saabumine teatava järjekorra tekitas, aga see liikus normaalselt ning varsti sain võtmed kätte. Selgus, et linnamaasturit neil enam ei olnud, vaid sain selle asemel Hiina Hiluxi ehk GWM P-seeria masina. Kõik rahvusvahelised rendifirmad kõrvuti, kogu „laoseis“ paistis olema „Hiluxid“, ega väiksemaid masinaid eriti näha olnud, ju ei ole siis nõudlust. Kes enne Namiibias ei ole käinud, pidi enne mingit „turva“videot vaatama, kui auto kätte anti. LAV kogemus luges ka ning meid video vaatamisest säästeti. Vaatasime koos auto üle, kindlasti tee selgeks, kus on rattavahetuseks vajalikud tööriistad. Meil oli kastis 2 varuratast. Hiinakas oli väga hea auto – jõudu oli, mugav sõita, hästi varustatud (näitas ka rehvide rõhku ja temperatuuri), ei ühtki paha sõna. Kütust võttis 9-10 liitri kanti, kütus maksab 22NAD kandis ehk 1,1EUR. Kogu reisi jooksul läks 2 rehvi ehk siis sai selle vahetuse päris käppa. Esimene kord Aus-st Sesriemi sõites, ju siis mingi teravam kivi või miski selle lõhkus. Vahetasin ratta ära, varsti jõudsime Sesriemi bensukassa, et lasen parandada. Seal küsiti kohe, et mis rendifirma on, et mustrit suhteliselt vähe, et Europcar tavaliselt parandada ei lase, vaid panevad uue rehvi alla. Varsti oli tüüp Europcari õnnetusjuhtumi paberitega kohal, täitsin ära, samal ajal juba uus rehv autol all. Teine kord pidin rehvi vahetama Uisist Khorixase poole sõites. Metallora oli rehvis. Väga jäi selline mulje, et Uisis lõunat süües üks „kivimüüja“ ei jäänud rahule, et me temalt midagi ei ostnud ning pidi oma frustratsiooni kuidagi välja elama. Kui aga nii ei olnud, siis vabandused kõigi Namiibia kivimüüjate ees. Mõlemal juhul auto ise andis häiret, et rehvirõhk madal. Teine kord samuti sai Outjos sai uus rehv alla, ise midagi muretsema või maksma ei pidanud.

Teed. Teed oli pigem paremad kui videote/kommentaaride põhjal oleks eeldanud, eks see muidugi ka sõltub, mis aastaajal minna. Asfalt (B-teed, osaliselt C-d ka) väga OK, võib 120-ga sõita, liiklus hõre ja rahulik. Järgmine tase on siis C-taseme kruus. Kohati väga hea ja sile (Keetmanshoopist Fish River canyoni poole), kus sai rahulikult 100-ga lasta, kohati pehmem ja hüplikum. Enamasti kannatas siiski 80-90ga sõita. Kruusateid pidevalt hööveldatakse, neid masinaid nägi tihti. Paar korda sai D-teid ka sõidetud, need juhtusid väga OK olema. Kõige kehvemad teed olid Etoshas, põristas hullult ning mõnel väiksemal teel olid sellised augud ja rööpad, et seal väikse autoga küll midagi teha ei ole. Eraldi jutt on veel Sossusvlei viimane ots, kuhu ainult 4x4 masinaga tohibki minna. Kuna meil oli nüüd plaaniväliselt 4x4 masin, siis „taksot“ enam ei vajanud ning saime ise minna. See lõik oli väga pehme, mitmeid maastureid nägime kinni. Ise jäime ka korra liiva kinni, aga aeglusti ja diffrilukk aitasid välja. Linnamaasturiga seal lõigul ei oleks midagi teha olnud. Sõitmiseks kasutasin nii Here mapsi kui google mapsi, kord üks parem, kord teine. Enamasti toimis ilusti. Korra juhatas Google maps D-teele, kus reaalses elus mingit teed ei olnud. Õnneks oli ainult 20-30km mööda selle tõttu. Aga kindlasti tuleks jälgida reaalseid suunaviite, kaardid võivad olla valed/aegunud.

Telefon/internet.Internetis oli eeltöö tehtud ja plaan oli lennujaamast MTC SIM ja datapakett võtta. Lennujaamas 2 MTC boksi – 1 kohe pagasilindi kõrval, teine autorendilettide kõrval. Saabumispäeval oli mingi probleem neil ja kõik teenused olid maas ehk SIMi ei saanud. Ei saanud ka linnast kaubanduskeskusest. Saime lõpuks paar päeva hiljem Lüderitzist. M-datapakett (2GB nädalaks) maksis 2EUR ja seda siis nädala möödades pikendamisel. MTC-letti on vaja vaid SIMi saamiseks (passiandmeid vaja), raha laadida ja pakette lisada saab ise ka, mitmetes toidupoodides vastavad automaadid. Päris sageli andis 4G välja ja kiirus ka OK, aga ilmselgelt oli kohti, kus mingit levi ei olnud. Wifi hotellides/restoranides enamasti väga uimane ehk tagantjärgi tarkusega ostaks suurema datapaketti ning toimetaks sellega ning ei peaks wifi peale vihastama.

Majutus. Kuna sai otsustatud päris majutuse kasuks ning telgist loobuda, siis oli vaja ka marsuudile ööbimiskohad leida. Enamasti otsisin neid Google kaudu, et mis valikud sobivad piirkonnas on. Mõnes kohas väga limiteeritud valik (Fish River, Twyfelfontein, Etosha), mõnes kohas suurem valik, mis kajastus ka hinnas. Enamik kohti saime 50-60EUR/öö, eelpool nimetatud kohtades 200EUR kandis. Kõige kallim oli vist Etosha riiklik majutus, mis ilmselgelt ka kõige tagasihoidlikum.

Toit. Kuna varasemalt kogemus LAV-st, kus toit väga positiivselt üllatas, siis ülearu Namiibia osas ka ei muretsenud. Nii oligi – ei mäleta ühtki korda, kus toit ei oleks maitsenud, reeglina oli suurepärane väga taskukohaste hindadega. Enamasti muidugi liha ja kartul, rannikul põhiliselt sai valitud kala. Enamvähem kõik sarvelised sai vist ära proovitud, vahepeal oli juba tunne, et aitab nüüd sellest ulukilihast küll. Hinnad väga mõistlikud, hinnakirjast üle 10EUR praadi väga tihti ei leia, enamasti soodsam. Korralikud kokteilid 2-4EUR juures. Lodgedes õhtubuffeed väga hea valikuga. Ehk kui peaks tagasi minema ning telgiga auto valima, siis söögiga küll ise ei viitsiks jamada, saab igal pool korralikult söönuks.

Loomad. Päris palju loomi nägi juba esimesel päeval Windhoekist Marientali põhimaanteed sõites – baboonid, kaelkirjakud, sebrad, erinevad kitselised, kaamel, lisaks erinevad koduloomad. Esimeses majutuses jalutasid ninasarvikud õuel ringi. Ehk allpool väljaspool parke oli ka piisavalt loomi, Ausi juures metsikud hobused, Sesriemi poole minnes palju orükseid. Walvis Bays tohutult flamingosid otse korterist näha, Cape crossis hülged. Seetõttu Etosha osas olid ootused kõrged. Sebrasid ja kitselisi nägi muidugi sadu, kaelkirjakuid nägime ka isu täis. Mitu korda nägime ninasarvikuid, elevante nägime ka mõned korrad, aga oleks oodanud rohkem. Hüääni, tüügassigu, mäkra (honey badger) ja kindlasti midagi nägime veel, aga suuri kasse ei õnnestunud näha – gepardeid käisime vaatamas Cheetah Conservation Fund juures. Ilmselgelt aprillis ongi loodus lopsakas ning seetõttu raskem loomi tabada ehk puhtalt loomavaatamise huvi korral aprill ei ole parim aeg. Küll aga huvitavaid linde nägime omajagu, kõike ei oskagi nimetada.

Turvalisus. Midagi ärevat või ohtlikku 2 nädala jooksul ei mäleta. Kedagi ei ähvardatud, midagi ei varastatud. Loomulikult kuskil linnas parkides on kohe parv kollaseid veste ringi, kes asuvad su autot turvama ning eeldavad natuke raha selle eest. Tavaliselt andsin 5NAD (25 senti) ja olid väga rahul sellega. Bensiinijaamas loomulikult aidatakse tankida ning samal ajal pestakse klaasid, enamasti jätsin 10-20NAD ja oldi samuti ülirahul. Kivide, kulinate ja muu nänni müüjaid on igal pool, aga enamasti EI ütlemisest piisab. Kerjused raha lunivad siin ja seal, aga ülearu tüütud või järjekindlad nad ei ole. Vägivaldsust ei kohanud. Enamikes kohtades saab kaardiga maksa (viipemakse standard), aga natuke sularaha siin-seal ikka kulus. ATM-dest sai raha probleemideta kätte.

Kokkuvõte. Namiibia oli äge nagu oodatud. Ütleks, et võrdlemisi turvaline ja lihtne ka algajale Aafrika avastajale. Vahemaad on muidugi suured ja sõitmist palju. Eeltööd oleks mõistlik teha, aga internet/Youtube tänapäeval materjali täis. Meie puhul ka 7-aastane laps pidas selle reisi muredeta vastu ning meeldis samuti väga.