jaapanlased Jaapanlased on tuntud nende tagasihoidlikkuse ja viisakuse poolest. Nad on abivalmid ja ei keeldu välismaalast kunagi abistamast, isegi kui nad ei mõista su küsimust või ei tea sellele vastust. Nad puurivad tükk aega su kaarti ning lõpuks näitavad näpuga mõnd suunda (mis ei pruugi üldse õige olla). Kui sa ikka ei mõistnud kuhu minna tuleb , saadavad nad sind. Üldiselt jaapanlased inglise keelt ei mõista ning rääkima nad ei kipu. Tüüpiline jaapani nooruk kõnnib tänaval mobiil ühes käes ja suits teises.( suitsupaki võib jaapanis osta rahulikult ka 5aatane müügiautomaadis - keegi nagunii ei kontrolli )Noored on väga moest huvitunud ning järgivad seda suure innuga . Shibuya (noorte linnaosas , kus elasin) on nagu elav moelava , kus kõik- nii noormehed kui naised kannavad värvilisi (kohati täielikult kokkusobimatuid riideid) ning vägevaid soenguid. Jaapanlased on väga töökas rahvas ning sõnad "ma olen väsinud" nende sõnavarasse ei kuulu. Sageli alustatakse tööpäeva enne päikesetõusu ja lõpetatakse ammu peale päikese loojumist. Võiks arvata , et hommikul kell 05.00 on tänavad tühjad ning vaikus. Tegelikult on see vastupidi. Hommikult tõstetakse tänavatele suured prügikotid, mida lõhuvad suure kisa käigus hirmuäratavad mustad linnud (kaarnad või rongad ). Terved tänavad on siis prügi täis , aga jaapanlased pole segaduse armastajad.Kohe ilmuvad tänavatele koristajad ja prügivedajad ning umbes kella 07.00 valitseb tänavatel kord. Nagu kõik teavad on jaapanlased tehnikahullud. Nad n välja mõeldud igasuguseid imemasinaid mille funksioonid jäävad arusaamatuks. Kõige koomilisemad olid minu jaoks WC-potid. Ühes uhkes majas otsustasin minna sinna "kõige mugavamasse kohta". Poti peale istudes sain korraliku ehmatuse osaliseks WC POTT HAKKAS SÕNA OTSESES MÕTTES LAULMA. Peale laulmise on need potid soojenduse ja muude kahtlaste funksioonidega. ( PS : ühiskasutatavates WC-des puudub pott, selle asemel on auk maa sees)

söömine ja toidupoed tokyos on väga palju väikseid "supermarketeid" näiteks am/pm , pororoca , Daily , family mart jne. Nendes võib leida ka palju meile tuntud maiustusi, puuvilju ja toite samuti hästi palju erinevaid mereelukaid. Minu isiklikud lemmikuteks kujunesid erinevad sushid, ning riisi - ja pastaroad, mida on võimalik koha peal soojendada lasta. Hind on nendel 300-1500 jeeni . Kassa kõrval asusid meile veidrad õlis küpsevad valged käkid. Uskuge või mitte , aga need on pannkoogid , mis maitselt välimust ei ületa. Restoranid on seal väga erinevad. Tavalistel (keskmise hinnaklassiga) söögikohtades on sissekäigu juures suur vaateaken, kus on võimalik näha plastmassist näidiseid. Ja kuna jaapanikeelsest menüüst on võimatu aru saada, võib ka sealt näpuga näidata millist portsu soovid. Väga omapärased ning huvitavad on sushirestoranid. restoranis on suur ristküliku kujuline keerlev lett , mille peal on värvilised taldrikud erinevate sushidega. ristküliku keskel on kokad , kes valmistavad neid toite sinu silme all. Tähelepanelik tuleks olla taldrikute mustritega , kuna need tähistavad nende peal olevate suutäite hinda.

Liiklemine Tokyos Suurtele tänavatele vastanditeks olevad majadevahelised tänavad on väga kitsad ning jälakäijad ja autod on segamini . Põhiliseks liiklusvahendiks on metroo. See on kiire , mugav ja puhas , kuigi parajalt segadust tekitav. Suured tunglevad rahvamassid , keerulised maa-alused käigud ,põhiliselt jaapanikeelsed sildid ning 10 erinevat sisse-ja-väljakäiku ühel peatusel - kõik need põhjustavad parajalt peavalu. Kui taskus on vähe rohkem raha, siis võib ka takso võtta , aga ka sellel on oma konks. Taksojuhid ei mõika sõnagi inglise keelt , aga sulle nad seda ei ütle lihtsalt noogutavad ja hakkavad sõitma. Kui sa avastad, et oled juba 10 korda ühest ja samast kauplusest mööda sõitnud on targem maha tulla ja metrood otsima hakata.

shoppamine Shibuyas Shibuya on tuntud kui noorte linnaosa ning noorte meelistegevuseks on just nimelt shoppamine. Poode on palju ja väga erinevaid, üks tuntumaid on shibuya 109 building, milles kliente püüavad sisse meelitada kõva muusika ning kuumad megabeibed. Pluuse ei lubata üldiselt selga proovida vaid öeldakse halvas inglise keeles, et need on mõeldud kõikidele suurustele (vähe tüsedamatele naistele on sellistes poodides riiete leidmine päris raske). Kogu sinu poes viibimise aja püüab teenindajast megatibi sulle midagi rääkida ning otsib sulle ise riideid. Meeles tuleks pidada , et enne riietumiskabiini astumist tuleb jalanõud ära võtta. Esmakordselt poes käies mõjus üpris sokeerivalt kui kleiti selga ajades tõmbas kaupluse teenindaja äkitselt kabiini kardina eest ära ja vaatas sisse. (ärge laske end sellest segada, millegipärast nad tahavad sind nende riietes näha , et siis saaks käsi kokku lüüa ja karjuda kawaiiii)

See lugu on päris pikk ,aga kui keegi viitsis läbi lugeda ja tekkis küsismusi, siis vastan rõõmuga