Foorum Tripi igavaks muutumisest ajendas ka mind vaatama üle reisimärkmed. Komme on reisil olles pisikesse pabermärkmikku ülestähendusi teha aga hiljem ununevad need enamasti riiulisse. Mu päevik on muidugi hästi subjektiivne ja peegeldab ainult minu isiklikke emotsioone aga ehk pakub kellegile huvi oma reisi koostamisel.

5.-15. aprill Hispaania-Portugal.

KULUD

I Transport

1. Lennukipiletid Easyjetiga kahele Tallinn>Berliin>Tallinn 88,46 EUR Berliin>Valencia>Berliin 93,46 EUR Kokku 181,92 EUR ehk 2846 EEK Ühe inimese kulu: 1423 EEK
2. Autorent 10 päeva Carjet: 130 EUR
3. Bensiin: 150 EUR
4. Teemaksud: 6,25 EUR
5. Rippraudtee Gibraltaril 2x13 EUR
6. Parkimine 16 EUR

II Ööbimised

1. Berliini lennujaamas pingil – tasuta
2. Hispaania, Ubeda, hostel Sevilla – 36 EUR LP st leitud, 2-ne tuba koos vannitoa, teleriga
3. Hispaania, Sevilla vanalinn, pension Santa Maria – 30 EUR Leitud juhuslikult, 2-ne tuba ilma aknata kuid 3 maaliga, dush koridoris, väga pugerik, kuid ideaalne asukoht vanalinna juudikvartali labürindi servas.
4. Portugal, Sagres, apartment Carlos – 25 EUR Leitud juhuslikult, tuba 2-le dushi ja vanniga, terrassiga, suur, luksuslik ja puhas, teler ja külmik ka.
5. Portugal, Faro, residencial Oceano – 35 EUR Kesklinnas, 2-ne tuba teleri ja dushiga, puhas, ilus
6. Hispaania, Chiclana de la Frontero (Cadizist lõuna poole), linna ainus hostel – 50 EUR Väike dushiga uberik, saime kõrghooaja hinnaga sest moto mm tõttu kõik 100 km raadiuses kinni
7. Hispaania, Marbella, hostal La Pilarica – 35 EUR LP järgi leitud. Vanalinnas ja mereranna lähedal. Väga mõnusas kõrvaltänavas. Suur ja ilus, mugav teleri ja vanni ning dushiga kahene tuba koos katuserõduga.
8. Hispaania, Granada, hotell Don Carlos – 29 EUR Leitud juhuslikult kesklinnas maja 4. korrusel. Kahene luksustuba massaazidushi, tv, linnavaatega, punase puiduga modernne mööbel ja tasuta internet fuajees
9. Hispaania, Mojacor, apartmenthotell – 39 EUR Lihtsalt teeäärne apartmentide kompleks koos basseinide ja baaridega, üle maantee mererand.. 2-toaline korter koos köögi ja kõigi nõudega. Teler ja suur vannituba.
10. Hispaania, Calpe, hotell Porto Calpe – 45 EUR Merevaatega hotell jahisadamas. Hotelli kõrval minigibraltari taoline kalju. Suur kahene tuba rõdu ja vannitoa, teleriga, puhas ja tavaline eurokas. Hotelli katuseterrassil ka bassein.
11. Hispaania, Valencia lennujaam, hotell Ibis – 49 EUR Maanteeäärne lennujaamahotell sobis asukohalt kohe hommikul lennujaama sõiduks. Tavaline euro kahene tuba, puhas ja suure dushinurga ning teleriga.

III Toit

1. kohvi, väike ja kange espresso – 0.5 kuni 2 EUR
2. Tapased e suupistevalik väiksemates maanteekõrtsides – 5 EUR
3. Hipermercados kotitäis erinevat toitu üheks iseseisvaks toidukorraks – 5 EUR
4. Rikkalik õhtusöök Sevilla vanalinnas tänavarestoranis – 7 EUR
5. Hommikusöök kesklinna kohvikus – 6 EUR
6. Kompleks lõunasöök Faro kesklinna reastoranis – 6.50 EUR
7. Õhtusöök kõrvalises kohvikus Faros – 6 EUR
8. Kerge sandvichi hommikusöök Sagrese kohvikus – 3.50

PÄEVIK

1. päev, esmaspäev Tallinn – Berliin - Valencia Tööl kuni viimse hetkeni ja asjad loomulikult pakkimata. Kui juba taksoga lennujaama jõuame, siis on meeleolu ülev nagu ikka reisi alguse puhul. Kõige mõnusam osa reisist on istuda Tallinna lennujaamas oma lendu oodates ja vaadata aknast lahkuvaid lennukeid teadmises, et kohe algab Sinu enda reis kuhugi uude paika. Easyjeti kesköine maandumine Berliinis on pehme. Otsime lennujaama läbi ja leiame mõnusa nurgakese 3.korrusel, kus omaette pingil öö mööda saata. Kordamööda tukkudes ja jalutades. 4 tundi möödub kiirelt. Ka kohvik on avatud ja meiesuguseid öö veetjaid on lennujaamas veel. Ka politsei jalutab pidevalt ringi kuid magajate und nad ei häiri, pigem püüavad neist vaikselt mööduda. Juba kell 4 öösel avatakse check in ja saame asuda oma turvakontrolli järjekorda ja peagi oleme jälle oranzi kirjaga lennukis. Seekord tundub lennukiistmel magamine päris mugav ja lennutunnid mööduvad sügavas unes.

2. päev, teisipäev, läbisõit: 384 km Valencia airport - Ubeda Ärkame maandumisel Valencia udusesse ja jahedasse varahommikusse. Lennujaamas leiame kiirelt Carjeti autorendi leti. Internetis tehtud broneering toimib tõrgeteta. Soovitud Renault Clio asemele saame hoopis suurema Ford Fiesta. Loomulikult sama hinnaga. Broneerimisel pole ühtki probleemi ja peagi istume päris uues autos, mis järgmised 11 päeva meie kaaslaseks on. Meie taga tulnud eesti noored valivad alles autorendifirmat, neil on kodutöö ilmselt tegemata, kuid auto saavad kiirelt ka nemad. Lennujaamast kiirteele pöörata on päris jube. Auto tundub harjumatu ja kõik teised tunduvad kihutavat. Võtame suuna esmalt Madriidile, et peagi väiksemale Alicante suunale pöörata. Magamata ööst on pea suhteliselt raske ja sõitmine ei tundugi nii mõnus. Aga õnneks pole kiiret ju kuhugi, on alles esimese puhkusepäeva varahommik. Vahepeatuseks keerame viinamarjapõldude vahele ja teeme puu varjus põlluservas vahepeatuse. Näksime kohalikust Supermercadost ostetud toitu ja katsetame oma uue auto magamismugavust. Särama hakkav päike paitab meid ja hispaania tuuleõhk tungib akendest sisse. Paari tunni pärast ärkame virgetena, valmis sööstma edasi. Sõites imetleme maastikku: punase liivaga kaetud põllud ja mäed. Mägede vahel on tee käänuline ja järskudele mäekülgedele on rajatud väiksed külad. Oleme Jean´I maakonnas, mis peaks olema üks Hispaania suuremaid õlitootmise piirkondi. Väljendub see lõpututes oliivipuu saludes. Või õigemini on need põllud, kus sirgete ridadena punasel liival seisavad oliivipuud nii kaugel kui silm ulatub. Lõunaeinet sööme maantee äärses kõrtsis koos kohalike külameestega. Toidu tellime näpuga kartulitele ja vorstikestele osutades. Koos naeratusega saame suurepäraselt asjad aetud. Siin saab selgeks, et inglise ega saksa keelt siin ei osata ja vajalik on omandada kiirelt mõned hispaaniakeelsed sõnad. Õhtuks jõuame linnakesse nimega Ubeda. Otsime LP juhatusel öömajaks hostel Sevilla, kus on tõesti erakordselt sõbralik vanapaar. Õhtul ringkäigul linnas leiame palju vanalinna ja ei ühtki turisti. Õhtusöögiga on raske. Kõikides baarides on ruum suitsust sinine ja leti ääres terve kari kohalikke vanamehi napsutamas. Ei ühtki naist ega ühtki toidukohta. Astume ühte siiski sisse, kus suits vähe heledam. Teenindaja on meid nähes üllatunud, kuid saame siiski klaasi veini ja kohvi. Üritame selgitada, et tahame ka süüa kuid seekord ei taha keegi meid mõista. Lõpuks, et meist vabaneda, saame taldrikutäie oliive tasuta.

3. päev, kolmapäev, läbisõit 280 km Ubeda-Sevilla Sevilla on suurlinn koos liiklusummikutega, mis algavad linna servalt. Eksleme tükk aega suhteliselt sihitult ja püüame aimata, kus see kõige kesklinnasem osa on kuni satume ülikitsastele vanalinna tänavatele. Vahepeal oli hirm, et auto jääb lihtsalt kinni, sest majaseinte ja auto küljepeeglite vahel oli vaid 5 sentimeetrit. Või umbes nii. Juhuslikult leidsime pansioni Santa Maria, mille kõrval oli nii lai tänav, et mahtus autot parkima. Kaarti uurides ilmnes, et asume vanalinna selles osas, kus juudikvartalit nimetatakse labürindiks just nende kitsaste tänavate järgi. Ka kaardil ei olnud neil tänavatel nimesid ega skeemi vaid oli tänavakriipsude asemel valge laik nimega labürint. Leitud pansion asus kohe vanalinna südames ja oli küll kummaline, kuid peegeldas kohalikke maju ja nende hõngu, seega meile väga sobiv. Tundub, et ehituskunsti iseloomustavad siin glasuurplaadid, mida kasutatakse nii maja välisseintel, koridoris kui ka magamistoa seintel. Vanalinna tähtsamad vaatamisväärsused jalutasime samal päeval läbi: katedraal koos Kolumbuse hauaga, Kuningapalee koos aedadega, ülikool. Keskpäeval tõusis temperatuur 30 kraadini ja jalutada oli kevadisest Eestist tulnutele tõeline nauding. Just oli alanud Feria ehk pidustuste aeg ja sellega koos ka härjavõitluste hooaeg. Kohalikud olid pidulikes riietuses teel areenile, kus nad tunglesid juba mitu tundi enne etenduse algust. Enamasti mehed nagu ka tapas-baarides. Mõtlesime kaua kuid otsustasime siiski härjavõitluse vaatamisest loobuda kuna minu jaoks on loomade tapmine pisut liiga võigas vaatepilt. Isegi kui see on ühe rahva kultuuri oluline osa. Teine oluline asi oli Feria ajal flamenco. Kesklinna poed olid enamasti kõik flamenco varustust pungil täis. Satsidega kirevad kleidid rippusid tänavatel. Lisaks juukseroosid, kastanjetid, kindag, rätikud ja igasugu tundmatud vidinad. Ja loomulikult kohalikud tunglemas kogu seda varustust ostes. Ka sülelastel olid flamenco kleidid seljas. Teisel pool jõge oli suur peoplats, kus selleks puhuks rajatud telkides pidi mõne päeva pärast õhtuti hakkama tõeline flamencopidu. Ei saa unustada, et kogu Sevilla lõhnas imemagusalt apelsinipuu õite järele. Ka õhtusöök tänavarestoranis oli magusalt õitsva apelsinipuu all. Aga seda ei oska ma sõnades kirjeldada, kahjuks.

4. päev, neljapäev, läbisõit 321 km Sevilla-Faro-Sagres Hommikul läksime kõrvaltänavast joogivett kaasa ostma ja eksisime labürindis lootusetult ära. Noh lõpuks muidugi leidsime ka tagasitee aga suure ringi tegime küll. Seejärel ekslesime Sevillast välja sõites, et leida Portugali suunduv kiirtee. Ekslemisele aitasid kaasa ka liiklusummikud, mille põhjus oli lähenev rahvapidu Feria ja selle puhuks Sevillasse saabuvad flamenco riietes hispaanlased. Lõpuks lähenes Portugal meile kiirusega 120 km tunnis. Hispaania ja Portugali eraldab jõgi ja ühendab võimas sild. Ja üle me olimegi. Külad teede ääres muutusid kuidagi palju erevalgetemaks ja loodus muutus lopsakamaks. Muidu jätkus kiirtee nagu kiirtee ikka. Otsustasime edaspidi kiirteed kui umbisikulist paika võimalusel vältida. Lõunasöögi ajaks jõudsime Farosse. Vanalinnas jalutades leidsime lõunasöögi, mida tutvustades ütles kelner, et tegemist on mitte päris kalaga aga ta on ka merest pärit. Tutvustus oli huvitav ja toit ise ehk kaheksajalad kastmes olid ka huvitavad. Erinevalt Hispaaniast rääkisid Portugalis teenindajad meelsasti võõrkeeli või vähemalt üritasid. Mercados oma toiduvarusid täiendades kuulsime enda kõrval olevat tüdrukut selges eesti keeles mobiiliga vestlemas. Üllatavalt palju oli Faros tumeda nahavärviga afroameeriklasi, jällegi erinevalt hispaania sellest osast, kust meie tulnud olime. Enne edasisõitu tegime puhkepeatuse Albufeira rannas. Kahjuks ei leidnud me õiget randa vaid sadama ja muuli, kus siis kividel pikutades Atlandi ookeani laineid kuulasime ja päikesest mõnu tundsime. Edasisõit kulges mööda väikseid teid, mis kulgesid läbi valgete külakeste. Igas külas oli tee ääres oma potitehas ehk keraamika ja suveniiri pood-aed. Suveniiriks võis siit osta magneti või inimesest kõrgema lillepoti ja kõik sinna vahepeale jäävad keraamilised asjad. Pisut enne pimenemist jõudsime Portugali lõunaranniku, mida siin nimetatakse Algarveks, kõige lõunapoolsemasse tippu – Sagresesse. See oli ka meie tänane sihtpunkt. Kõik ootas siin turiste. Igal sammul oli välja üürida tubasid, maju. Aga hooaeg polnud veel alanud ja tänavatel oli inimtühjus. Vaid mõni üksik kohalik jalutas ringi. Leidsime omale imearmsa toa koos terrassiga. Ilmselt meie mugavaim öömaja sel reisil. Õhtusel jalutauskäigul jõudsime kohani, kus poolsaare kaljud lõikuvad avamerre ja tundub justkui maailma äär olekski siinsamas. Koos soolase meretuule iiliga on natuke nukker ja samas kõikvõimas tunne. Lainete mürin vastu kaljusid sarnanes Niagara joa kukkumise kohinaga. Loodusjõududele lisas võimsust inimeste puudumine ja silmapiiri mattumine hämarusse. Tegemist on ühe müstilisema paigaga, kus olen viibinud.

5. päev, reede, läbisõit 262 km SAGRES-ALHAMBRA ALJUSTREL-FARO Seekord magasime kaua ja lonkisime uniselt küla vahel hommikusööki otsides. Ringi sõites tutvusime Sagrese ümbrusega: kindlus, tuletorn, palju kaljusid ning kauneid metsikuid merevaateid kaljude vahelt. Hoidsime sõidusuuna mööda rannikut põhjapoole. Metsade vahel sõites leidsime ootamatult tundmatu inimtühja liivaranna, kus mõned üksikud surfarid merel tuult püüdsid. Pisut mäge pidi ronides ja lõikavat tuult trotsides jõudsime rannale ja nägime, et samasse kohta oleks saanud ka kena treppi ja korrastatud jalgrada kaustades pisut eemalt. Igal juhul oli koht ka ronimist väärt. Inimtühjale liivarannale lõikusid mühisedes kohati mitme meetri kõrgused ookeanilained, et siis rahunenult tagasi voolata. Kahel pool randa kõrgusid Atlandi ookeani võimuses olevad kaljud. Kaljude kohal hõljumas veeauru udu, mis neile paiskuvaist lainetest õhus hõljus. Kahjuks peame minema edasi ja meie tee viib rohkem sisemaa poole merest eemale. Kaardil pole kirjeldatud enamikke neist linnakestest, mida näeme. Naudime sõidul mägesid ja neil looklevaid serpentiine. Lehmakarju paindunud puudega mäenõlvadel. Valgeid külasid orgudes ja mäetippudel vaheldumisi. Kuna meie puhkusepäevad on leotud, siis peame võtma suuna tagasi Hispaania poole. Nüüd on maastik sile ja igav nagu Eestis. Aga just siis kui meie autol süttib bensiinituli, algavad uued mäeahelikud. Vastupidiselt kaardi infole on need tõsisemad kõigist eelnenutest. Lisaks on esimeses bensiinijaamas kütus otsas ja teades, et mägedes kulub kütust tavapärasemast rohkem, pabistan juba tõsiselt. Loomulikult jõuame järgmisse tanklasse kohale. Kuigi napilt. Nüüd võime rahulikult nautida päikeseloojangut mägedes. Oleme 545m üle merepinna ja kusagil meie all on päikeseloojangu punakasse uttu peitunud mäetipud üksteise järel ja nende vahele kukkuv päikesekera. Loojuva päikese kumas sõidame viimased tunnid mägedes ja jõuame Farosse tagasi alles pimedas. Kesklinnas on puhas ja mugav pension, millest üle tee leiame kohalikega täidetud sõbraliku baari. Tüdrukutel napib küll keeleoskust aga sõbralikkust on seda enam ning toit, mida meile valmistatakse on super. Lõpetuseks teeme koos pilti ja lubame ka hommikust sööma tulla.

6. päev, laupäev, läbisõit 362 km Portugali rannakülad-Sevilla-Cadiz-Chiclana De La Frontera Hommikusöök siis sõbralike portugali tüdrukute baaris nagu õhtul lubatud sai ja seejärel suund Hispaania poole. Korraks uudistasime ka linnaservas asuvat kaubanduskeskust. Plaan oli ka leida rannikul mõni liivariba ja seal pisut päikese käes vedeleda. Kuid kogu mereäärne on mudane. Selle asemel leiame küla, kus töötab turg. Kasutame juhust ja teeme sisseoste. Suur kotitäis apelsine maksab 0.30 EUR ja nii mahlaseid apelsine pole ma veel iial söönud. Proovime veel kohalikku magustoitu, mis meenutab suhkrujahu täis topitud kuivatatud puuvilja aga tegelik olemus jääbki saladuseks. Seejärel üle piirisilla Hispaaniasse tagasi. Teel vaidleme, et kas minna Sevillasse Feriat vaatama või sõita kohe edasi lõunasse. Pöörame siiski sisse, et lossiaia parkides jalutada ja päevitada. Peopaika otsides keerame aga jälle ristmikult valesti ja satume hoopis linnast välja minevale kiirteele. Kuna öömaja leida võib Feria ajal olla raske ja oleme seal linnas juba olnud ka, siis kihutame edasi Cadizi suunas. Magan maha ka TOLL märgi, mis tähistab tasulist kiirteed ja seekord tuleb meil maksu tasuda. Vähe sellest, siis satume ka enne Jerezit totaalsesse liiklusummikusse. Kõik kohad meie ümber on äkki täis mootorrattaid. Hiljem selgub, et siin toimub MM etapp. Plaanis oli ööbida Cadizis, kuid see linn on ummistunud tsiklimeestest ja vaba tuba leida pole lootustki. Cadiz ise jääb meist maha merre loojuva päikese kumasse koos oma üle mere ulatuvate sildadega. Ka järgmises linnas, San Fernandos pole vaba öömaja lootust leida, sest kõik kohad on hõivatud mootorratturite poolt. Juba kottpimedas jõuame järgmisse linna, kus on vaid 1 hostel ja imekombel leidub seal 1 vaba tuba. Imepisike ja hirmkallis. Kõige jubedam pugerik meie reisi jooksul.

7. päev, pühapäev, läbisõit 202 km CHICLANA DE LA FRONTERA-TARIFA-GIBRALTAR-MARBELLA Kiirelt eemale motikatest ja sellest uhke nime ning ühe hosteliga väikelinnast. Suund lõunasse Gibraltari poole. Nüüd näeme muidugi maantee ääres palju igasugu hosteleid. Kui oleksime natuke edasi sõitnud, siis oleksime kindlasti odavama ja parema öömaja saanud. Aga see oletus ei maksa mitte midagi. Peagi hakkame jälle nägema kaljusid ja merd, mis on sügavsinine. Mäenõlvadel on suurim tuulepark, mida näinud olen. Esimene peatus on täna Tarifas, kus neeme tipus kohtuvad Atlandi ookean ja Vahemeri. See on siis euroopa lähim tipp aafrika mandrile. 35 min laevasõitu ja juba olekski teisel mandril aga seekord piirdume siiski euroopaga. Gibraltari kaljumürakas hakkab paistma kaugelt, kuid sinna pääsemist otsime kaua. Sissesõit on keeruline ja väravas vaadatakse eesti id kaarti ning olemegi Inglismaa pinnal. Lennuväli on end surunud mere ja kalju vahele ning linnake on peamisel kalju jalamil. Ülal on rahvuspark ning kohalik vaatamisväärsus-ahvid. Tänavad suunduvad kaljutpidi üles kohati püstloodis. Sõidame tuletornini, kuid päris tippu sõitmiseks napib julgust ja ka rahasumma, mis rahvusparki sisenemise eest peab tasuma on kallis. Rippraudtee gondliga sõites tuleb tasuda hulga vähem. Sõit on lahe ja ülevalt avanevad vaated võrratud. Läbi udu paistab aafrika manner ja merel palju laevu läbimas Gibraltari väina. Lisaks siis ahvid, kes minu arust sõbralikud ja armsad. Loomulikult tunnevad nad end seal peremeestena, nende kodu ju. Ja vahel tuuakse neile ka inimesi näha, et neil lõbusam oleks. Alla tagasi jõudnud, oleme väsinud ja näljased. Esimene rannikulinn on Estepona. Siin täiendame oma toiduvarusid Supermercados. Tänasesse sihtpunkti Marbellasse jõuame õhtu eel. LP andmetel on siin 2 tänavat täis mõnusaid hosteleid. Vaatame mitmeid ja otsustame mõnusa rõduga toa kasuks, LP-l oli õigus nagu alati. Kitsas tänav on täis lilli ja palme, mis on nii maja seinte ääres kui ka rõdudel rippumas. Pimedas vanalinnas jalutades võtab meid vastu soe ja magus apelsinipuude aroom. Vanalinn on ilus ja puhas. Öine Vahemeri aga tume ja mittemidagiütlev. Huvitav, et voodis on patjade asemel kasutusel selline täistopitud pikk toru, väga ebamugav.

8. päev, esmaspäev, läbisõit 231 km MARBELLA-NERJA-GRANADA Ärgates avame rõduukse, päike juba paistab. On aeg minna randa, kus elu on just algamas. Lugematud restoranid ja kohvikud avavad end. Rannapromenaadi poekesed ka. Katsetame sularaha väljavõtmist kohalikust ATM-st Hansapanga kaardiga ja see toimib . Linnake on armas oma lillede ja kitsaste tänavatega. Marbella rannas saame küllalt turistidest ja Malagast hoiame eemale ning võtame suuna hoopis sisemaale Granadasse. Mereäärne tee läbib nüüd kaljusid tunnelite kaudu ja mõned mereäärsed teekurvid on üsna järsud. Meist vasakul on kaljusein ja meist paremal kuristik, mille põhjsa loksub helesinine meri. Ei teagi, kummale poole vaadata. Lõunapausi teeme Nerjas, väikses rannalinnas. Siin lebame beachil ja päevitame, korjame kaldale uhutud kivikesi ja mina käin ka ujumas. Rand on väike ja moodustab väikse abaja kaljuterrasside vahel. Rannaäärses kohvikus kreveti sandwiche tellides näen, kuidas värsked krevetid praetakse minu silme all. Ja nad on suured ja mahlased. Aga meie sõidame edasi mägede poole, mille tipud on kaetud lumega. Tee läheb läbi kõige kõrgemate mägede, kuid kahjuks on sinna sisse raiutud 3 realine kiirtee, mis tavaline ja igav. Tõus mäkke on aeglane kuid kõrvades on tunda plõksumist nagu lennukiga õhkutõusul. Üsna lähedale jääb Mulhaseni tipp, mille kõrgus 3500 m üle merepinna. Mägede vahel orus on Granada, kus veedame tänase öö. Linn on ise räpane ja täis noori hipisid ning tudengeid. Vanalinnas laulavad kitarri saatel 2 mustlast ja väristavad häält. Poolkuu lamab Granada kohal selili.

9. päev, teisipäev, läbisõit 291 km GRANADA-SIERRA NEVADA-CARBONERAS-MOJACOR Ärkame linnas, mida ümbritseb Sierra Nevada lumiste mäetippude ring. Jalutuskäik kohaliku kindluse Alhambra juurde võttis palju aega, sest tuli ronida mäe otsa ja meie valisime ka kogemata kõige pikema tee. Teel kohtasime mustlasi, kes kinkisid lõhnavaid oksakesi ja püüdsid meile ennustada. Keelebarjäärist hoolimata saime aru, et meid ootab õnnelik elu. Granadast välja sõites valisime samuti vale tee, mis iseenesest oli maaliliselt ilus mäkketõus. Probleem oli aga selles, et tee lõppes Sierra Nevada mäestikus lihtsalt ära. Kõrgusel 1500m merepinnast. Ja allatulek oli üles minekust oluliselt jubedam. Õige tee viis meid mägede vahelt välja mere äärde. Esialgne plaan oli ööbida ranna äärses külas nimega Carbonara, mis oli turistidest täiesti tühi. Kohalikud olid otsustanud aga meilt koledate tubade eest ebainimlikult kõrget hinda küsida ja nii me sõitsime edasi. Vahepeal pidasime plaani magada autos vahemere kaldal aga kuna piisavalt vaikset platsi me ei leidnud, siis jäigi autos ööbimata. Mojacoris leidsime hosteliga samas hinnaklassis kahetoalise apartmendi. Õhtu veetsime telerist Sevilla flamencofestivali ehk Feria ülekannet vaadates ja kohaliku supermarketi veini ning juustu maitstes. Hoolimata sellest, et Sevillasse Feria ajaks peatuma ei jäänud, saime festivalist siiski osa.

10. päev, kolmapäev, läbisõit 310 km MOJACAR – ALICANTE-CALPE Hommikul tülitsesime edasiste plaanide pärast. Minu soov oli ujuda ja rannas vedeleda enne edasisõitu aga reaalsus sundis siiski edasi sõitma sest tagasisõidu kuupäev oli juba üsna lähedal. Olime sunnitud sõitma lausa mööda kiirteid. Pikema peatuse tegime Alicantes. Linnakeses leidsime kaubanduskeskusi, ranna ja lossi mäe otsas. Alicantest Valencia poole eriti ilusaid randu polnud. Vähemalt meie maitsele need kitsad liivaribad kõrghoonete ja raudtee kõrval ei vastanud. Õhtuks jõudsime väikelinna, mis uhkustas Gibraltari kalju miniatuurse koopiaga, Calpesse. Ööbisime otse selle kalju kõrval merevaatega hotellis.

11. päev, neljapäev, läbisõit 130 km CALPE-VALENCIA airport Viimane reisipäev on käes! Calpest Valenciasse on 130km, kuid me sõitsime 3 tundi. Sellest kujunes meie reisi aeglusrekord. Igas linnakeses meie teel oli ummik. Vahepeatuse tegime teeäärses apelsinisalus, kus pildistasime ja sõime küpseid vilju otse puu all. Andku omanik meile andeks need 4 apelsini. Valencias panime auto linna alusesse parklasse ja avastasime keskust. Millegi erilisega see vanalinn ei üllatanud. Lisaks oli neil käsil massiline majade lõhkumine. Jõime kuulsat Orchatat, külma ja magusat mandlipiima jooki, mis on Valencia sümbol. Reisi lõpuks sõime ka kuulsat Valencia paellat ja patatas bravast (krõbe kartul teravas kastmes). Toidud olid head nagu kogu meie reisi jooksul. Pealelõunal istusime keskväljaku ääres ja mõnulesime päikese käes ning vaatlesime mööduvat linnamelu. Päeva lõpetasime shoppamisega. Hotelli sõitsime lennujaama kõrvale, et saaksime kohe varahommikul auto tagastada ja õigel ajal lennukisse.

12. päev, reede VALENCIA-BERLIIN-TALLINN Varajane äratus ja andsime ära meid truult teeninud auto. Näitasime ka mõlki, mille poolel teel olime avastanud. Meie õnneks oli see juba varem olnud ja isegi rendilepingus ära märgitud. Seda küll vaid hispaania keeles. Lennu ajal oli ilm selge ja aknast üllatavalt hea vaade mäeahelikele. Berliinis säras soe päike ja oma 3 tunnise ooteaja veetsime lennujaama ees parkimisplatsi servas pingil pikutades ja päikest võttes.

KOKKUVÕTTEKS

Reis kujunes palju tsiviliseeritumaks, kui arvasime. Kujutasin ette, et vajadusel peame ka autos ööbima. Sõitsime keskmiselt 300km päevas, mis on paras maa. Rohkem oleks olnud liiast, vähemaga poleks aga nii suurt ringi teha saanud. Jõudsime läbi sõita Lõuna Hispaania ja 2 päeva Lõuna Portugalis olla. Nägime väga palju erinevaid kohti. Mägesid, suurlinna, vanalinnu, rannakuurorteid, väiksed mägikülasid. Tagasi tahaks minna Marbella lähedale, kus linnad on puhtad ja Faro lähedale rannaküladesse. Mäed olid fantastilised oma suuruses. Rannast eemal on elu loomulikum, odavam ja turistivabam. Mäed võivad vahel ka pisut ahistavalt mõjuda, kui kõrguvad minu kohal oma lumiste tippudega. Portugali metsikul läänerannikul on tunda igatsust ja tühjust. Sellist olemise lõpmatust. Kõige vähem meeldis Valencia, hea, et sinna varem tagasi ei jõudnud. Hispaanlased olid kummaliselt aeglased. Valgusfooris põles ammu roheline tuli aga nemad ei sõida. Küll jooksid nad selle eest punase tulega üle tee pidevalt. Siesta on kohutav. Kui see algab, siis elu seiskub. Ühes poekeses löödi nina ees uks kinni, sest algas siesta, st 2,5 tundi lõunat. Üldiselt ei olegi nad huvitatud, et neilt midagi ostetakse. Sellised ükskõiksed. Kummalised paigad on tapas-baarid ehk suupiste baarid. Õhtuti istusid seal eranditult mehed. Kõik baarileti ääres rivis ja klaas ees. Kogu ruum täis sinist suitsu. Sest nad tossavad igas võimalikus kohas ja pidevalt ning ventilatsioon puudub. Ja nii nad tiksuvad õhtute viisi seal ja joovad. Aga suupisted on tõesti head. Nii häid oliive mujal pole ja krevette ja kõikjal on magus mahl pressitud värsketest apelsinidest. Batatas bravas ehk terava maitseainega õlis küpsetatud kartul ning chorizo sink (mägiõhu käes spets kuivatatud liha) on need, mis meelde jäid. Võõrkeeli nad tõesti ei oska. Isegi suurtes hotellides, kaubamajades on vaid mõni üksik, kes pisut aru saab. Ei oska ka noored. Neil puudub võõrkeelne kultuur. Telekanalid on vaid hispaaniakeelsed ning filmid, raamatud ka. Ilmselt piisavalt suur rahvus, et seda endale lubada. Ei osata ka kõige lihtsamaid võõrkeelseid fraase. Iseenesest pole see paha sest nii õpib reisil olles ära hispaaniakeelseid sõnu ja lauseid. Ja kõik sujub kuidagi. Kusagil ei püü nad midagi turistile müüa. Liiklus on üldiselt rahulik, ka maanteel. Oluliselt viisakama ja lihtsam kui Tallinn-Tartu teel. Suurlinnades on asi muidugi natuke segasem. Pidevalt kaob mõni sõidurida ootamatult ära ja kõik trügivad olemasolevatele. Parkimine on probleem. Pargitakse kõikjale ja autode vahele ei jäeta vahet. Kui muidu välja ei saa, siis lükkad enda ette parkinut. Seepärast on raske leida ilma mõlgita autot.