...novembri lõpus autoga maha sõidetud. Muljed on vastuolulised. Elu oli odav, teed head ja bents kah odavam kui Eestis.

Kõrb so. Sahara oli väga äge. Käisin Douzis, mida kutsutakse Sahara väravaks, ja kus saab kaameliga sõita ning vägevaid kõrbepilte teha. Tore oli Matamata, kus inimesed maa sees elavad ja Tähesõjad filmitud on.

Samuti El-Jem, kus pea samasugune kolosseum nagu Roomas ja Dougga, kus mägedes miski vana Rooma-aegne linn. Neid roomlastest jäänd varemeid oli seal üldse rohkesti.

Sõitsin autoga Douzist üle kohaliku soolajärve, kus kümneid kilomeetreid keegi vastu ei tule ja tõepoolest tunned ennast nagu ...hm.. kõrbes. Seal teisel pool on Tozeuri linn, mis omal ajal oli üks tähtis sihtpunkt Saharast tulevatele karavanidele.

Veel käisin Jerba saarel, seal, kus see sünagoog õhku lendas (Bin Ladenit kahtlustati) ja mida peetakse Odüsseuse lotofaagide maaks. Sinna võib tegelikult jumalarahus minemata jätta. Turismipiirkond nagu neid Vahemere ääres piisavalt teisigi on.

Põhjas on neil mingi rahvusvahelise tähtsusega märgala, kus meiegi linnukesed peatuvad. Seal oli tore jalutada, aga linde polnud parasjagu kohal. See-eest olid pühvlid.

Tunis ja Kartaago said kah üle vaadatud. Viimasest pole eriti palju järel. Kena oli ristisõdijate poolt rajatud katedreaal. Kirik keset muidu islamimaad. Vahva oli ka samas ligidal asuv Sidi Bou Said. Kreeka küla sarnane linnake, kus vanasti igasugu kunstifriigid elasid.

Vürtsi lisas, et parasjagu oli ramadaan. Seega polnud päeval süüa eriti kusagilt võtta, sest kohalikud siis ei söö. Ja kärakat sh. õlut müüdi nagu salakaupa. Alles viimasel kahel päeval sai selgeks, kuidas asi käib. Supermarketis pead küsima ja siis tagant tuuakse.

Kohalikest elanikest jäi paraku mulje kui täielikest tolgustest. Siinkirjutajad ja Lonely Planet võivad neid ju kiita, ent minul viskasid nad täielikult üle. Viienda päeva õhtuks olin juba nii allergiline, et suutsin igale ligiujuvale tuareegile vaid läbi hammaste sisistada, et "kao minema jobu". Ime küll, aga sellest said nad hästi aru.

Üldistaksin, et mina küll ühtegi sellist kohalikku ei näind, kes puhtast südamest turisti aidata oleks tahtnud. Türgis näiteks oli selliseid küll. Kui mingi tõmmu tuli juttu tegema, siis selgus peatselt, et tal on mingi oma mõte mõlkumas ja põhiliselt on see seotud tema meelest teenuse (tee juhatamise, poodi kutsumise või saja muu asja) vahetamisega sinu dinaaride vastu.

Turvaline on seal muidugi küll. Ega nad tõprad ei röövi sind. Nad tüssavad sind hoopis selle asemel.

Niisiis: parim asi Tuneesias oli kõrb ja halvim suhtlemine kohalikega.

Kokkuvõtvalt: sai ära käidud, aga tagasi sinna küll ei läheks.