Angoola, märts 2006

Tundub, et on olemas reegel: mida vähem soovitavad välisministeeriumid mingisse riiki reisida, seda keerulisem on selle riigi viisareziim. Angola viisa saamine tundub isegi USA omast astmejagu komplitseeritum olema. Vaja on Angolas kinnitatud kutset, töökoha garantiid ja peale selle tuleb Stockholmis asuvasse saatkonda saata täielikult välja ostetud edasi-tagasilennu piletid. Viisaankeet on neli lehekülge pikk ja ebaloogiliselt järjestatud, ema rahvusele (sic!) järgneb vastuvõtja aadress. Kogu see oopus tuleb täita käsitsi ja trükitähtedega, paljundamine pole lubatud. Kuna humanitaarabiorganisatsioon, kes mind kutsub, tegutseb Angolas juba kakskümmend aastat ja on Angola valitsuse silmis heas kirjas, pole asi siiski lootusetu. Märtsi algul saabubki meiliga paar portugalikeelset ja kaunis arusaamatut paberit, mis olevatki kinnitatud kutse. Estraveli reisikorraldaja Mari lahke abiga saab kogu paberipakk Rootsi poole minema saadetud ja vajalikud vaktsineerimised korda aetud. Päev enne ärasõitu satun poolkogemata Briti Välisministeeriumi koduleheküljelt kõikvõimalikke Angolaga seonduvaid hoiatusi lugema ja kuskil sisemuses läheb kaunis kõhedaks. Aga enam alt ära hüpata ei ole võimalik.
Londonis Air Portugali check-in letis küsin, kas saan pagasi kuni Luandani tshekkida.Ametnik küsib kõigepealt, kas mul viisa on, loeb selle passis siis kolm korda otsast lõpuni läbi, vangutab pead ja küsib, kas ma ikka olen täiesti kindel, et soovin Luandasse lennata ja kas mul tõesti on üksainuke kohver. Jään oma soovile kindlaks ja ta teeb registreeringu kuni lõpp-punktini ära. Hiljem avastan, et ta on pannud mulle ilma küsimata aknaalused kohad ja selle üle on Boeing 340-s, kus on 8-istmelised read, päris hea meel. Senini olen Aafrika kohal lennanud peamiselt öösel, nüüd on esimene võimalus ka midagi näha. Kuna Gatwickist väljumine hilineb ligi kolmveerand tundi, jääme loomulikult ka Lissaboni hiljaks. Otsin lennujaamas suitsetamise kohta ja tunnen, et kui ma enne kaheksatunnilist lendu oma nikotiiniisu rahuldada ei saa, hakkan lennukis istmeid järama. Õnneks on Portugal veel inimlik ja suitsetajate tsoon otse väravate läheduses. Tõmban järjest kolm sigaretti, teades, et kaheksaks tunniks sellest nagunii ei aita. Õnneks on olemas Nicorette, mis olekut vähegi leevendab. Kõht hakkab ka tühjaks minema, Air Portugali ettekujutus hommikueinest lennul London-Luanda koosnes kuklikesest ja mikroskoopilisest sulajuustukolmnurgast. Meenutan härdusega kunagiseid Eesti Õhu hommikusööke, kus pakuti omleti juurde soojendatud saiakesi ja neelatan. Hilineb ka Lissabonist väljalend, kell 11 väljuma pidanud lennukile pannakse kell 11.20 alles pagasit peale. Kell 11.35 saame lõpuks õhku ja lendame mööda Portugali läänerannikut lõuna poole. Lennuk on õnneks pooltühi ja nii laiutan üksinda kahesel istmel, lisaboonusena kaks patja ja kaks tekki. Päevasel lennul mul vaevalt et magada õnnestub, aga tekk kulub vahepeal marjaks ära, sest lennukis on päris jahe. Ilm on õnneks päikeseline ja kaunis, vaid üksikud rebenenud pilvetupsud hõljuvad Portugali sinitaevas. Eriti ülaltvaates näevad need rebenenud servadega pilved välja nagu lambakoerakutsika poolt retsitud vatitekk. Jupike Vahemerd välgatab siniselt ja juba olemegi Aafrika mandri kohal. Nii kõrgelt vaadatuna ei erine Põhja-Aafrika maastik kuigivõrd Lõuna-Euroopast, võib-olla asustust on natuke hõredamalt. Kella poole ühe paiku ületame viimased mäeahelikud, mille tippudel paistab pisut ka lund helklevat ja siis laiub lennukitiibade all Tema Kõrgeausus Sahara. Madalama tiitliga allolevat liivaookeani oma lõputute ja üha erinevate luitemustritega nimetada ei julgekski. Ja mingi ürginstinkt minus mõistab maadeavastajaid, kes suundusid nii selle liivakõrbe kui ka mereookeanide saladusi uurima. Paraku on ajalugu ebaõiglane, nendest, kes tagasi ei jõudnud, ei tea me reeglina midagi ja nähtust jutustasid paraku ainult need vähesed, kellel õnnestus tagasi jõuda. Kell üks antakse lõpuks ometi süüa. Kõht koriseb selleks ajaks juba kõrvulukustavalt ja kogu pakutu on teretulnud, kuigi valitud pastaroog on külm ja maitsetu ja lubatud liha pasta hulgas ei suuda ka tähelepanelikul otsimisel leida . Ka pole kandikul soola ega pipart ja küsitud valge veini asemel saan punase. No aga asi seegi. Lõuna lõpetan kahe tassi kohviga ja neelan alla ka magusimala koogi, lootes ilmselt kehvavõitu kvaliteeti kvantiteediga kompenseerida. Mõtlen lennuki kõhuosas kaasa reisivatele konservidele ja tunnen rõõmu oma seekordse ettenägelikkuse üle. Mõned aastat tagasi Zimbabwes käies ei tulnud selle pealegi, et süüa kaasa võtta, Euroopas reisimine on meid lootusetult juba ära rikkunud: ei ole ju suuremat hinnavahet, kas osta süüa Eesti või Hollandi supermarketist. Aafrikas aga pole paraku hinnapoliitikaga eriti midagi pihta hakata, kui kusagilt midagi osta pole, siis lihtsalt pole. Air Portugali lennuteenindajad on enamuses meesterahvad ja lõviosa neist neljakümnendates-viiekümnendates eluaastates soliidsed härrasmehed. Kogu 268 reisijat mahutava lennuki teenindajate hulgas on ainult kaks naist ja ka need keskealised. Ei mingeid tibisid ega udusulgedes nolke. Kell pool kolm on endiselt tiibade all ainult liiv, liiv ja liiv ilma ainsagi elumärgita. Vaevalt muidugi mingit kõrbekaravani 12 kilomeetri kõrguselt ilma binoklita näekski. Manades silme ette päikeselõõsas üle kõrbe vantsiva kaamelirodu ja liivaluidetel pleekivad kondid, tundub selle laotuse kohal lendlemine ja arvutiga klõbistamine, veiniklaas käeulatuses, tõelise arrogantsina. Aeg-ajalt raputab lennukit turbulents, aga päike paistab ja liiv ulatub endiselt igal pool silmapiiri taha. Kell kolm hakatakse filmi näitama ja aknakatted tõmmatakse alla. Sarah Jessica Parkeri eelmise aasta kassahitt "Family Stone" Olen oma kahekohalise luksusistmega laest alla laskuvate telekate suhtes suhteliselt kehvas asendis, üks on liiga kaugel ja teine jääb pooleldi selja taha. Ja kui veel avastan, et filmi originaalheli on maha keeratud ja subtiitrid portugali keeles, loobun filmivaatamisest sootuks. Pool tundi hiljem annab alla ka läpaka aku ja aega tuleb sisustada pardaajakirjadega. Kella viieks on film lõppenud ja lennukis oleme istunud kuus ja pool tundi. Ühtlasi olen ka järeldusele jõudnud, et mingisuguse nätsu abiga minul küll ei õnnestuks suitsetamist maha jätta. Nicorettest on abi niipalju, et päris seinu mööda üles ronima ei kipu, aga unistus ühest sigaretist on päris võimas. Liivaväli akende all on asendunud veeväljaga, lendame üle Guinea lahe. Tund enne maandumist pakutakse veelkord einet, seekord on fooliumkarbis omlett, mis on nii kummine, et kahvel põrkab pealt tagasi. Maitsest pole mõtet rääkidagi. Kannatus katkeb lõplikult ja küsin stjuuardilt soola. Tuuakse kohe mitu pakki, nii soola kui pipart. Sokutan ülejäägi Hilfigeri vesti taskutesse, tagasi tuleb teatavasti sama kompaniiga lennata. Luanda võtab meid vastu niiske palavusega ja lennujaam lõhnab täpselt nagu kunagine linnasaun, niiskusest läpatanud betooni järele. Kohati tilgub laest midagi arusaamatut ja näljased malaariasääsed valivad endale järjekorrast ohvreid. Tundub, et passiametnikud küsitlevad tulijaid päris põhjalikult ja järjekord liigub väga aeglaselt. Paar korda läheb passikontrolli järjekorras seismise ajal elekter ära, nii kulubki terve tund. See-eest jõuan pagasilindi äärde täpselt üheaegselt oma kohvriga, niigi palju vedamist. Õnneks mind oodatakse ja mingi imeväega tunnen oma ootaja ära. Agnes juhib mu üpris uue Toyota Avensise juurde, vahepeal pakuvad küll paar jõnglast end kohvrit tassima, aga paar konkreetset lauset portugali keeles peletavad jõmpsikad kõnniteeveerde tagasi. Uksed lukustatakse kohe peale autosseistumist, Luanda ei ole valgetele turvaline koht. Tänavatel pildistada ei tohi. Üksinda välja minna ei tohi, ei öösel ega päeval. Hotell, kuhu Agnes mind toob, võtab esimese hooga mind pisut tummaks, ukse ees sumiseb sääsepilv ja lifti ei ole. Õnneks on interjöör eksterjööriga võrreldes tuntavalt parem. Kuigi toauksel olev lukk näeb kaunis hale välja ja laearmatuuri asendab paljas elektripirn, on toas vähemalt konditsioneer, see tähendab, et moskiitode pärast ei pea muretsema. Toas on isegi telekas ja külmkapp. Mõlema kohta see-eest üksainuke pistikupesa - kui tahad telekat sisse lülitada, tuleb külmik välja võtta ja vastupidi. Ka ürgaegsel konditsioneeril on kaks asendit, ON ja OFF. OFF-asendis on toas vaikne, aga kipub palavaks minema. ON-asendis on lärm umbes 60-detsibelline, aga ruumis see-eest jahe. Paar korda õhtu jooksul kaob hotellist ka elekter, see tundub Luandas alaline probleem olevat.

29.märts Hoolimata asjaolust, et hotellitoa voodi on kõva nagu naabri koridor ja konditsioneer lõugab, magan nagu karu talveunes. Ärkan natuke enne kuute, pakin asjad lõplikult lahti ja otsustan arvuti siiski hotelli jätta. Natuke peab ikka hea õnne peale lootma ja see koht ja see rajoon ei tundu eriti ebaturvalisena. Kuigi Agnes väitis eile, et iga valget inimest vaadatavat kui potentsiaalset röövimisobjekti, loodan sellele, et hotelliperemees tahab mu käest oma viissada dollarit saada ja minu vana ärakraabitud läptoppi selle raha eest realiseerida oleks kaunis keeruline. Hoolimata keelust kraanivett joogiks tarvitada teen endale ikkagi kohvi, lastes veel kaks korda keema minna. Lõppude lõpuks olen ma Eestist, mitte ärahellitatud ja bakterivabast Skandinaaviast. Kodus tuleb vesi samamoodi kaevust ilma igasuguste puhastusseadmeteta ja siiani on kõik elus. Seisan aknal ja vaatan tänavapilti, valgeid inimesi liikvel ei ole. Kohalikud on tegelikult väga ilusad, eriti naised, kauni rühi ja figuuriga. Autosid on palju ja need on uued, eriti palju on kõikvõimalikke neljaveolisi. Linnast väljas ei pidavat teedega just eriti hästi olema. Ja ka linnas eneses mitte, nagu selgub juba paari tunni pärast. Olles võõrustajate Ingeri ja Manueliga hommikust söönud (üks praemuna, tükk sinki, tükk juustu ja lahustuv kohv, kokku 20 USA dollarit), suundume Luandat avastama. Liiklus on selline, et ise ei istuks autorooli ka kogu Angoola teemantite eest ja lähemal vaatlusel on näha, et pea kõik autod on rohkem või vähem mõlkis. Mingeid liikluseeskirju ei tundu olevat, mingil moel näib kehtivat parema käe reegel, aga ainult siis, kui vasakult tulijal juhtub hea tuju olema. Sõiduridu on täpselt nii palju kui tee peale mahub, ja kui enam ei mahu, minnakse autoga kõnniteele. Põlvesügavused augud keset teed on pigem reegel kui erand ja päeva jooksul jõuan korduvalt mõelda, et siia auku me nüüd jäämegi... Mingil arusaamatul moel aga suudab meie autojuht üpris madala Toyota nendest kraatritest kätte saada, kuigi auto põhi käib tihtilugu haledalt kriiksudes vastu maapinda. Küsin hiljem ettevaatlikult, kas Angolas on olemas ka selline asi nagu juhiluba, selgub, et on, aga kaugeltki mitte kõigil. Seadus pidavat juhiluba küll nõudma, aga sellest kõrvalehiilimiseks piisab politseile pistise andmisest. Kuna bensiin on hirmodav, meie rahas neli krooni liiter, on autode arv sõjajärgses Angolas plahvatuslikult kasvanud. See tähendab ka alalisi liiklusummikuid, kellaajast sõltumata. Kummaliselt hea läbisaamine on autojuhtide ja jalakäijate vahel, viimased lastakse pea alati üle tee, kuigi ülekäigurajad kui sellised puuduvad üleüldse. Lisaks sõeluvad auklikel tänavatel teokiirusel roomavate autode vahel sajad tänavamüüjad, pakkudes absoluutselt kõike, patareidest ja pikendusjuhtmetest vannilinade ja kõikvõimalike jookideni. Viimastest markantseim on tavalisse kilekotti pakitud vesi, mida juua küll ei söandaks. Külastame esimesena kasutatud riiete hulgimüüki. Nagu tööpuuduses vaevlevas Aafrikas tavaks, teeb meie mõistes ühe inimese tööd üheksa. Surun kohusetundlikult kõigil käppa ja kuulan ära nende esitlused, tundes end nagu printsess Diana maamiinimissioonil. Eestist teavad nad vaid niipalju, et me saadame neile riideid. Ja kui kuuldakse, et meid on ainult üks miljon, on tavaline arvamus, et meie riigikeel on inglise keel. Teadmine, et nii väikese rahvaarvu juures on meil olemas oma keel ja kultuur, tekitab kõigis tõsist hämmingut.

Edasi läheme kasutatud riiete sorteerimiskeskusse, kus Euroopast, sealhulgas ka Tallinnast saadetud 400-500 kilostest pakkidest tehakse kohalikule turule sobivad väikepakendid. Sorteerimiskeskuse katus on kummalisi auke täis, küsin, kas sealt troopikavihmad sealt sisse ei saja. Sajavad küll, aga tähistaevast meenutav augupuru on mälestus lõppenud kodusõjast, tegemist on kuuliaukudega, mida lihtsalt pole veel jõutud parandada. Sorteerimiskeskuses pakutakse meile ka lõunat, mis üllataval kombel on väga maitsev. Senised kogemused Aafrika toiduga on olnud valdavalt vastupidised. Uurin oma saatjatelt, mis rahvustest nad tegelikult on. Manuel on kimbundu ja tema nahk on must nagu öö. Miguel on matatank ja tema on shokolaadpruun. Mõlemad tunnistavad häbelikult, et oma esivanemate keelt kuigi hästi ei valda ja koduseks keeleks on pigem portugali keel. Ja kuna mõlemad on hariduse saanud Humana poolt rajatud Frontline Instituudis, on loomulikult ka inglise keel suus. Pärast lõunat läheme kohalikule turule vaatama, kuidas riideid jaeklientidele müüakse. Manuel palub mul koti autosse jätta ja soovitab kella käe pealt ära võtta. Kolame turul ringi ja suhtleme müüjatega. Turg ise meenutab Kadaka turgu selle hiilgeaegadel, on ainult kordades räpasem ja palavam. Müüakse seal ilmselt kõike, pudeliveest kuulipildujani. Inimesed aga on ülisõbralikud. Kui küsin ühelt värvikamalt tädilt pildistamisluba, on poseeridatahtjaid kohe kümmekond ja mingit raha, nagu mõnes Aasia riigis kombeks, ei küsi keegi. Jääb mulje, et Angola inimesed on kaunid, uhked ja läbilöögivõimelised. Kogu selle Luandas veedetud päeva jooksul näen ainult ühte kerjust ja see on tõepoolest ratastoolis. Pigem üritatakse sulle midagi müüa, aga keegi ei küsi raha lihtsalt niisama.

Vahetan lõpuks ka raha, annan kakssada dollarit ja saan 17000 kwanzat. Kwanza väljaviimine Angoolast on keelatud, seega teen hiljem hotellis rahatähtedest pilti. Teel hotelli palun autojuhil end poodi viia, et õhtuks pudelivett osta. Kauplus, mille ees peatume, näeb väljast armetu välja, kuid sees on imepuhas ja poemehel olemas isegi triipkoodilugejaga kassaaparaat. On õhtuse jalgpallimatshi aeg ja sel ajal pidavat Luandas kogu muu elutegevus seiskuma, kohalikud on tõelised jalgpallifännid, matshi kannavad üle nii kohalik televisioon kui ka raadio. Hotellis tänan taevast selle eest, et dushist tuleb normaalse survega sooja vett. Zimbabwes ei saanud sellest unistadagi. Kell pool kaheksa tuleb Inger mulle hotelli järele ja läheme Luanda sadamat poolkaarena ümbritsevale maaninale õhtust sööma. Lahtise taeva all asuvat restorani ümbritsevad tuules laisalt õõtsuvad palmid ja vaevalt kümne meetri kaugusel loksub Atlandi ookean. Üllatav on, et riigis, kus ametlik miinimumpalk on 50 dollarit ja töölise keskmine palk 150 dollari kanti, on taoline restoran puupüsti rahvast täis. Menüüs on kõige odavam toit hamburger, mis maksab 800 kwanzat (1 EEK - 7,5 kwanzat). Otsustan kohalike mereandide kasuks ja ei pea pettuma - kuigi taldrikutäis näeb koos kõigi sõrgade ja sabadega kaunis pelutav välja, on maitse imehea, välja arvatud pisut kummisena tunduv grillitud kaheksajalg. Mulle hakkab tunduma, et Tallinnast kaasa tassitud konservid ja näkileiva saab endale toateenindus. Segan endale kokteili, panen päevamuljed kirja ja lähen magama.

30.märts 2006, neljapäev. Öösel käivad kutsumata külalised, selgub, et muidu korralikus hotellis kooserdavad ringi prussakad. See ei ole muidugi Aafrikas eriti üllatav, hea, et midagi suuremat ja ohtlikumat ringi ei jaluta. Ajan ühte kopsakat isendit unise peaga prügikastiga taga, aga kätte ei saa. Ja ühe väiksema laiba leian hommikul sigaretiplokist. Alles hommikul tuleb meelde, et juba lennujaamas pisteti mulle insektsiidipudel pihku. Hommikutualeti tegemine Aafrikas on lihtne. Dushsh, silmaümbruskreem ja päikeseblokaator. Ei mingit meiki, see voolaks 30-kraadises kuumuses loetud minutitega laiali. Pole ka vajadust, blond valge naine on eksootika ka meigita ja "linda" (ilus) on üks esimesi portugalikeelseid sõnu, mille ma selgeks saan. Teine on "fumao" - suitsetamine. Suitsetajaid on Angolas üllatavalt vähe. Läheme Luandast 40 km lõuna poole, tee jookseb mööda mereranda ja iga nurga pealt avaneb imelisi vaateid. Sõidame mööda kohtadest, kus orjakaubanduse aegadel orje laevadele laaditi. Jõuame Ramirosse, see on väike küla mere kaldal, kus asub üks Humana Õpetajate koolidest ja konverentsikeskus, mõlemad valminud Jan Utzeni projektide järgi ja näevad ilusad välja. Sisekujundus on lihtne ja askeetlik, vaid kõige hädavajalikum. Arvutid on see-eest korralikud ja interneti püsiühendus täiesti olemas, kuigi satelliidilt ja suhteliselt aeglane. Login end oma webmeili sisse, et kodustega ühendust võtta, euroopa mobiilid siin ei tööta ja Euroopasse helistamine oleks ka väga kallis. Mul on küll kaasas Elisast rendile võetud satelliittelefon, aga see jääb kuni reisi lõpuni kotti, nagunii oleks sellega võimalik helistada ainult lageda taeva all, ja otsest vajadust ka ei ole. Viskame pilgu peale uuele projektile, noorte jalgpallitreenerite koolitusele, mida toetab alles hiljuti uuesti Angolas kanda kinnitanud British Airways. Nagu juba jutuks, on kohalikud jalgpallihullud ja iirlasest treener Peter kiidab noorte andekust. Projekti idee on lihtne: mida rohkem pakkuda noortele tegevust, seda vähem kuritegebust. Kaua seda paraku imetleda ei lasta, saan uue ekskursioonijuhi, Jesperi, ja tee suundub küladesse, kus meie koolide lõpetajad külakoolides õpetajateks on. Kui Luandas on tunne, nagu oleks ajamasinaga kümme aastat tagasi sõitnud, siis vaid kümnekonna kilomeetri punase savitee läbimisel jääb aeg täielikult seisma. Külad on üpriski masendavad, ei teid ega elektrit, saviplonnidest majad ja tolm igal pool. Sõidame mööda mitmetest istandustest, kus maaharimine käib endiselt kõplaga. Kooliõpetajad see-eest näevad välja nagu missikandidaadid, kaunid ja moekalt riides. Nad on lõpetanud sellesama Ramiro Õpetajate kooli ja alles esimest aastat külades haridust andmas. Tüdrukud on säravad ja entusiastlikud, sellest hoolimata, et nende esimesel küllasaabumise ööl oli troopikavihm nende ümbert savimaja lihtsalt minema pühkinud ja ülejäänud öö olid nad veetnud kooli kempsus. Tanque külakooli on sponsorid ostnud päikesepatareid, seal on ööpäevaringselt elekter, õpetajate toas arvutid ja televiisor. Kooli juurde on ehitatud ka vabaõhuauditoorium, katuse all on lauad-pingid, voolukontakt ja telerialus. Argipäevahommikuti õpetatakse katusealuses eelkooliealisi, laupäevaõhtuti aga korraldatakse külarahvale telerivaatamise õhtuid. Koolimajas endas on kaks suurt õhurikast klassiruumi, kus hommikupoolikul õpivad esimene ja teine, pealelõunal kolmas ja neljas klass ja päris õhtul õhtukool täiskasvanutele. Kooliskäimine on Angolas kohutavalt populaarne, inimesed püüavad sõja-aastatel saamata jäänut tasa teha, kõik koolid töötavad kolmes vahetuses ja õpetajatest on karjuv puudus. Seni neljaklassiline kohustuslik haridus on kavas muuta järgmisest aastast kuueklassiliseks, kuid juba praegu on teada, et pedagoogide põud võib seda takistama hakata. Päike paistab lagipähe, varju otsida pole õieti kusagilt ja auto konditsioneer ütles juba hommikul üles. On päris raske olla, sest paarist päevast siinses kliimas aklimatiseerumiseks ei piisa. Seda enam, et isegi kohalikud kurdavad palavuse üle.
Lõunat sööme koolis, supp ja omlett. Küsin, kas linnugripist siinkandis midagi kuulda on, hommikul hotellis oli päris naljakas vaadata, kuidas üks maani kaftaniga suur must mees praemuna nähes tõmblema ja kätega vehkima hakkas "Bird Flu, Bird Flu". Lõuna pool ekvaatorit aga olevat linnugripp esialgu tundmatu probleem, see rohkem põhjapoolkera mure. Peale lõunat vaatame ringi alles detsembris valminud konverentsikeskuses ja joome sammashoovis kohvi. Koht on tõeliselt kaunis, siitsamast algab 40 km pikk Luanda poole suunduv, kuid laiemates kohtadeski vaid napilt kilomeetrilaiune Musulu poolsaar, mis kaitseb rannikut Atlandi ookeani tujude eest. Ja lahesopis jalutavad flamingod. Järgneb hotellisõit läbi tavapäraste liiklusummikute ja ikka sellesama rikkis konditsioneeriga autoga, Toas pesen suurema sodi maha, siis tuleb Agnes ja võtame ette riskantse ürituse, kaks valget naist jalutamas Luandas restorani. Agnese soovitusel jätan maha kõik, mis võiks tänavaröövlite tähelepanu äratada, kella, koti, kaamera. Ainukeseks väärtuseks on püksitaskusse peidetud kwanzad. Olen päev läbi vaeveldnud dilemma käes, peaksin õhtul võtma malaariatableti, kuid meenutus, kui halb mul sellest eelmisel nädalal hakkas, paneb kõhklema. Põhimõtteliselt on valida kahe halva vahel, kas riskida malaariaga või veeta terve järgmine päev 35-kraadilises kuumuses põõsastes oksendades ja mõne mürkmaoga kohtumisega riskides. Eriti ahvatlev pole kumbki. Lõpuks jätan tableti võtmata ja pritsin end paksult Diffusiliga üle, Oleksin nõus putukatõrjes kasvõi suplema, ainult mitte Lariami võtma. Ja vähemalt sel õhtul tundub taktika õige olevat, otse hotelli ukse ees sumisenud sääspärv kaob minu ja Diffusili ilmudes nagu nõiaväel. Valime kuuba restorani mõnesaja meetri kaugusel hotellist, koht on üllatavalt tühi, toit aga väga maitsev ja Luanda mõistes odav, korralik praad ainult 1000 kwanzat. Sööme kividel küpsetatud sealihalõiku friikartulite, metsiku riisi ja mustade ubadega, maitsev on. Seejärel jalutame hotelli tagasi, mingeid intsidente õnneks ei juhtu ja hetkeks tunnen kahetsust, et oma naha- ja juuksevärvi kohalikele sarnaseks muutmine nii keeruline oleks, hea meelega jalutaks peale tervepäevast autospiinlemist natuke veel.

Ligunen see-eest kaua jooksva vee all, et päevasaast maha saada, joon ühe õlle, vaatan päeva jooksul tehtud pildid üle, panen muljed kirja ja kaon voodisse.

31.03.2006, reede Millalgi öö jooksul on järjekordselt kaotsi läinud elekter ja konditsioneer ei tööta. Õnneks on tuba suur ja kõrge ja ei jõua eriti kiiresti soojaks ja umbseks minna. Üles tõusta pole eriti mõtet, kottpimedas vannitoas koos prussakatega ringi koperdada pole eriti ahvatlev ja kohvi teha nagunii ka ei saa. Õnneks peale paarikümneminutilist lakkevahtimist hakkab konditsioneer hirmsa kolinaga tööle ja see tähendab, et on põhjust end üles ajada ja veekeetja sisse lülitada. Ees ootab kuuekümnekilomeetrine teekond põhja poole Caxitosse sellesama rikkis konditsioneeriga autoga ja see ei tundu üldse ahvatlevana. Aga mis parata, ammuks see konditsioneer üldse leiutati, ja ma ei tulnud siia virisema.
Seisan hotelli ees turvameeste valvsa silma all ja ootan. Aeg on Aafrikas suhteliselt veniv mõiste, ja et midagi toimub täpsel kellajal, üsnagi haruldane. Tänagi ilmub autojuht Pedro lubatust 35 minutit hiljem. Luanda liiklust arvesse võttes pole see kuigi üllatav. Suundume põhja poole Caxitosse, kus Humana Angolas alustas, sellest saab kahe nädala pärast 20 aastat. Esimesed 50 kilomeetrit on tee päris hea ja kohati saab kätte isegi 90-kilomeetrise tunnikiiruse. Kümme kilomeetrit enne Caxitot aga hakkab taas aukudes roomamine ja rappumine ja seni imekombel töötanud konditsioneer ütleb järjekordselt lepingu üles. Caxito on põllumajanduspiirkond, väikefarmipidajate maakond, kasvatatakse bataate, banaane, mangosid. Teeääred on oma saaki pakkuvaid talupoegi täis, aga tahtmist selle tolmu seest midagi osta küll ei teki. Eksootiliseimad müügiartiklid on palmivein, samuti ripub ühel mehel käes minu jaoks tundmatu pea meetripikkune loom, kelle liigimääratluseks Pedro suu läbi jääbki "a very tasteful animal".

Caxitos külastame kõigepealt eelkooli, kus käib hommikupoolikuti koos 150 kolme- kuni kuueaastast last. Lapsed on jagatud kahte klassi ja neile õpetatakse elementaarseid asju - võimlemist, kombeid, lihtsamaid asju Angola ajaloost ja ühiskonnast. Edasi läheme vastavatud aidsiennetuskeskusse. AIDS on Angolas võrreldes teiste Sahara-aluste riikidega suhteliselt väike probleem, viirusekandjaid on ainult umbes 4% elanikkonnast. Kuid selle hea tulemuse põhjuseks on 27 aastat kestnud sõda, mille vältel inimesed lihtsalt ei liikunud. Nüüd, rahuajal, kardetakse viiruse laiemat levikut ja Humanal on Angola valitsusega kokkulepe avada sel aastal vähemalt kümme aidsiennetuskeskust. Taas võib probleemiks saada haridus, keskuse juht Inocencio räägib, kuidas ta peab leidma 400 informatsioonilevitajat, aga on siiani leidnud ainult 47. Tahtjaid on palju, aga enamikul puudub vajalik 8-klassiline haridus. Informatsioonilevitaja töö on kõndida külast külasse ja perest peresse ning rääkida HIV-viiruse levikust ja sellega seotud ohtudest, kutsuda inimesi kontrolli ja tutvustada kaitsevahendite kasutamist. Aafrika maapiirkondades, kus puuduvad raadio ja televisioon ning kirjaoskusegagi on tihtilugu kehvad lood, on seesugune info edastamine ainutvõimalik viis. Suundume Caxito Lastelinnakusse, kus elab ja õpib 470 orbu, tegemist on omamoodi kool-lastekoduga, enamuses sõjas orvuks jäänud lastele. Hetkel on kohal suhteliselt vähe lapsi, kuna seoses niisutuskanali ehitusega pole linnakus juba kolm nädalat vett ega elektrit, ja osa lapsi on viidud mujale. Viimane peatuspunkt Caxitos on Tuleviku Õpetajate Kool, milliseid Humanal on Angolas kokku ja millesse pääsemiseks on tohutu konkurss. Satume kooli parasjagu lõuna ajaks ja vaatame üle ka kohalikud campused, mis asuvad kaunis kohas mäe otsas. Võrreldes enamusega kohalikest elanikest on tudengite elamistingimused päris luksuslikud. Mis on aga tõeliselt rõve, on kooli peldik, mida olude sunnil olen kasutama sunnitud. Püüan hinge kinni hoida ja mitte midagi puudutada, pähe tikub õel mõte, et tulevasi õpetajaid võiks ka puhtust pidama õpetada. Tagasitee Caxitosse kulgeb sündmustevaeselt, püüan möödavihisevat maastikku videosse võtta, aga tulemus on kehvavõitu, sest valgus on pilvealune ja vilets. Õhtust sööma läheme koos Ingeri ja Agnesega "kohalikku Hiltonisse", Tropico hotelli. Koht on tõeliselt luksuslik ja raske on ette kujutada, et vaid mõnesaja meetri kaugusel on savisplönnidest majad ja hiiglaslikud prügiväljad. Õhtubuffee on suure valikuga, proovin muu hulgas uuesti ka kaheksajalga, mida seekord pakutakse punase veini marinaadis, aga ka marinaad pole suutnud selle eluka kummisusest jagu saada.

1.aprill 2006, laupäev. Viienda päeva hommikuks olen omandanud piisava portugalikeelse sõnavara nõudmaks kohvi juurde piima ja saia peale moosi. Sest kui ei nõua, jäetakse kõik, mis võimalik, lihtsalt lauale panemata. Inimesel, kes portugali keelt ei oska, on Angolas tõeliselt keeruline hakkama saada, sest muid keeli ei oska kohalikud praktiliselt üldse, ka mitte hotellides ja suveniiripoodides. Ja kui korraldataks kõige kehvema teenindusega riigi konkurssi, oleks Angola kindlasti üks medalipretendente. Ilmselt on ka see terve inimpõlve kestnud kodusõja tagajärg, inimestel puudub nii teenindusalane kogemus kui ka teadmised. Agnes tuleb mulle hotelli järgi, ja me läheme Formigose kooli. Algselt tänavalaste jaoks rajatud kool on üheksaklassiline ja selles õpib 1620 õpilast kolmes vahetuses - esimene vahetus algab kell seitse hommikul, teine kell üks päeval ja kolmas kell kuus õhtul. Lisaks korraldatakse õhtuti arvuti- ja raamatupidamiskursusi täiskasvanutele. Koolil on 75 õpetajat ja kaks päris korralikku arvutiklassi, aga tavalistes klassides seisavad õpilased püsti, sest mööblit napib. Kogu seda majapidamist juhib 26-aastane Nunes Chionga, keda algul pigem õpilaseks pean. Rastapatsidega direktor tõttab kohale jalgpalliplatsilt, kus parasjagu käimas lahing õpilaste ja õpetajate vahel. Ja sellele vastavalt näeb ta ka välja, seljas jalgpallisärk ja jalas tossud. Nunes osutub oma kooli ja eriala tõeliseks patrioodiks, kes puistab värvikaid juhtumisi koolielust nagu varrukast. Kõige iseloomulikum lugu on ühest väikesest poisist, kes keeldus koolis kirjutamast ja õpetajad hakkasid juba arvama, et poisil on aleksia. Viimases hädas läks Nunes poisi juurde koju ja kuulis perekonnalt, et poiss kirjutab küll, aga mitte mingil juhul valgele paberile. Põhjuseks see, et poisi isa tapeti kodusõjas lapse silme all ja surres kandis isa valgeid riideid. Poissi tabab siiamaani valget värvi nähes midagi tardumuse taolist. Taolisi lugusid on rääkida pea igal kohalikul, sest pole perekonda, keda sõda poleks puudutanud.
Korraga hakkab katus krõbisema, algab vihmahoog. Ütlen Agnesele, et pole kordagi troopilist vihma nägema juhtunud, ja torman välja. Vaatepilt on tõesti vägev, lombid suurenevad kiiresti ja varsti on kogu õu vee all. Nagu saju lõppedes selgub, on ka Cazenga muldkattega tänavad muutunud tõelisteks mülgasteks, kulutame Cazengat Luanda kesklinnast lahutavale kuuele kilomeetrile rohkem kui tund aega. Lõpuks ometi asfaldile välja jõudnuna läheme sööma hiina restorani, mille Agnes hiljuti avastanud on. Koht asub Ile-de-Luandal, mis nagu nimigi ütleb, on tegelikult saar, kuid sildadega ammu mandriga poolsaareks ühendatud. Akendest avaneb miljoni dollari vaade Luanda kesklinnale ja seal cappucinot limpsides on raske ette kujutada, et vaid mõne kilomeetri kaugusel valitseb totaalne vaesus. Peale restoranist lahkumist keerame sisse parklasse, mille ääres on suveniiriletid. Uurime parasjagu eebenipuust kujukesi ja elevandiluust ehteid, kui selja taga käib pauk. Pööran ringi ja näen esialgu ainult saare sügavusse kihutavat väikebussi. Alles mõned hetked hiljem fikseerib silm teel lamava värvilise kogu. Suveniirimüüjad löövad sumisema, mõned neist hüppavad mootorratastele, ja sööstavad inimese alla ajanud väikebussi taga ajama. Teised peatavad liiklust, et vältida ohvrist veelkordset ülesõitmist. Tahan appi minna, sest mustade teadmised esmaabist tunduvad olematud olevat, kuid Agnes ei lase, ja ütleb, et seda on küll raske taluda, aga minu abiandmine võib lõppeda sellega, et ma ei pääse politseijaoskonnast tulema ka hommeõhtuse kojulennu ajaks. Liikumatu keha tõstavad mustad puu alla varju ja peale lühikest kõhklust sõidame Agnesega ära, peatudes igaks juhuks esimese ettejuhtunud liikluspolitseiniku juures ja informeerides teda pealtnähtust. Agnes ütleb, et tõsisemate vigastuste puhul on ohvril ellujäämiseks vähe lootust, ainult siis, kui keegi suudab ta haiglasse toimetada. Õnnetuspaigal esmaabi andvat kiirabi pole Luandas olemas ja kohalik elanikkond sõja jooksul hakanud kellegi hukkasaamist võtma loomuliku asjana. Päevameeleolu rikub juhtunu üsnagi ära. Lähen hotelli ja veedan õhtupooliku pilte korrastades ja arvutist "Edevuse Laata" vaadates. Reese Witherspoon on üks mu viimase aja lemmikuid.

02.aprill 2006.a., pühapäev Tänasesse päeva pole õnneks enam jätkunud ühtegi tööülesannet. Sellest hoolimata olen omadega nii sassis, et ärkan hommikul kell pool viis ja magama enam õieti ei jäägi.Kella kuue paiku otsustan end üles ajada, aga just siis läheb elekter oma teed. Õnneks tuleb üsna varsti tagasi, ja ma saan endale kohvi keeta. Agnes tuleb kell pool kümme ja tänases plaanis on randaminek ja veel üht-teist, tegelikkuses suudame ära realiseerida ainult randamineku ja vanaaegses kindluses ringikolamise. Sest kõigepealt veedame tunnikese bensiinisabas, bensiin on Angolas küll väga odav, aga tihtilugu teda ei jätku, pooled bensiinijaamad seisavad tühjalt, mustad kilekotid tankurite otsa tõmmatud. Need jaamad, kus bensiini on, on autodest tulvil. Ja mitte ainult autodest, paljude perede ainukeseks võimaluseks elektrit saada on generaator ja nii käiaksegi jalgsi ja kanistritega kütust tankimas. Olles auto janu kustutanud, läheme supermarketisse, et ka endale midagi osta. Supermarket meenutab eesti esimesi suurpoode, pinda on palju ja kauplus puhas, aga valik esialgu veel mitte väga rikkalik. Aga kõik hädavajalik olemas, ühes nurgas müüakse isegi mööblit ja kodutehnikat. Kohalikuks eriapäraks on, et ostutshekk tuleb alles hoida ja esitada kauplusest lahkumisel koos ostukoti sisuga turvamehele ülevaatamiseks. Ssuundume Ile-de-Luandale, kus on turvalised rannad. Liivaranda jatkiub Angolas kümnete kilomeetrite kaupa, paraku pole igale poole ohutu minna, vargaid leidub igal pool ja kohati võib ette tulla veel demineerimata maamiine. Ile-de-Luanda on aga Atlandi ookeani poolselt küljest täis ehitatud kõikvõimalikke baare, mis eraldavad liivaranda tänavast ja randa saabki ainult läbi kohviku. Igaühte kohvikute turvamehed läbi ei lase. Seame end lamamistoolidel sisse ja kohviku boy toob kohale päevavarju, ilma selleta peaks põhjamaa inimene päikese käes vastu vast loetud minutid. Tundub aga, et päike võtab ka läbi varju, kuigi olen enda meelest varju all keras nagu kass, selgub hiljem, et olen trikoo jäljed igale poole peale saanud. Otsustan ka vana hea Atlandi ära proovida, hommikusel ajal polegi vesi nii soe, lõõmavast päikesest hoolimata. Vettekastmise aga võtab ookean enese peale, sest esimene laine, millega ma arvestada ei oska, lükkab mu käpuli. Edaspidi olen ettevaatlikum, lähen kaugemale ja lasen lainetel end hällitada. Vesi läheb väga ruttu sügavaks, juba paari meetri kaugusel jalad põhja ei ulata. Mõnus on. Ei taha mõeldagi, et homme õhtuks olen tagasi Eestis, kus kevad alles algab. Jorutame rannas tükk aega, limpsime kohalikku populaarset purgijooki Blue ja unustame end kauemaks, kui alguses kavatsesime. Seetõttu jääb mul nägemata nii orjakaubanduse muuseum kui ka kohalik suveniiriturg. Käime hotellist läbi, et liiv ja sool maha pesta ja läheme sööma. Pärast sööki jalutame 16.sajandil ehitatud portugaallaste kindluses. Koht on fantastiline, kõrge liivakivikalju otsas, hunnituid vaateid avaneb igas suunas. Pildistan, vahepeal küll saan valvurite käest sugeda, aga ikka pildistan, kui neid läheduses ei ole. Enne sõitu lugesin internetist kommentaare stiilis, et Angolas on avalikes kohtades pildistamine üleüldse keelatud ja karistused võivad olla suurest rahatrahvist kuni kaamera konfiskeerimiseni. Tegelikkuses küll öeldakse paaril korral, et pildistamine pole lubatud, aga lausa kallale keegi ei kipu. Ja ongi aeg käes hakata lennujaama minema. Olen kohalike käest eelnevalt järgi uurinud, kui palju aega enne lendu oleks tark Luanda lennujaama ilmuda, tagasihoidlikeim soovitus on kolm tundi. Nii registreeringi hotellist end välja ja jõuan lennujaama kell pool kaheksa õhtul. Seal saan esimese üllatusena teada, et 22.30 väljuma pidanud Air Portugal väljub alles kell 00.40. Vaatan oma saatja väsinud näkku ja otsustan ta sellegipoolest enda seltskonnast vabastada. Jätame südamlikult hüvasti ja suundun lennule registreerimise poole. Edasi hakkab kõik jälle nii nagu Zimbabveski vana head Nõukogude Liitu meenutama, seisan check-ini järjekorras poolteist tundi sellest hoolimata, et Luanda lennujaama ainukesel vanadusnõtrusest võdiseval tablool ripub üleval vaid kaks väljuvat lendu, Brüssel ja Lissabon. Lõpuks tülpinuna leti juurde jõudes saan aga vahva üllatuse osaliseks, registreerijanäitsik vaatab mu passi, pahvatab naerma ja ütleb, et tema nimi on ka Eve. Ainult tema on tumepruun ja mina helevalge. Kaugetest riikidest pärit nimekaimude kohtumise auks teeb ta mulle kena kingituse, küsib kõrval äriklassi registreeriva kolleegi käest äriklassi lounge kupongi ja kirjutab selle minu nimele välja. See tähendab, et oodata on küll kaua, aga vähemalt saab seda teha mugavates tingimustes ja tasuta jookidega. Air Portugal lubab oma flaieris ka tasuta internetti, seda paraku Luandas siiski ei ole. Nurgas on küll kaks arvutit, aga kuvaritele on kotid pähe tõmmatud ja ei mingit võrku. Teel check-inist ootesaalini kontrollitakse küll kuus korda dokumente, aga pagasikontroll on üpriski pealiskaudne. Kuigi mu metall-kontsaplekid panevad turvavärava piiksuma, küsib turvaneiu hoopis mu passi näha ja pärib, ega mul kwanzasid ei ole. Ei ole, viimased 120 kohalikku tugrikut toppisin saatjatele pihku. Kell 23.40 pidi algama boarding, tegelikkuses ei toimu sel kellaajal mitte midagi. Luanda lennujaamas puudub igasugune lennuinfo, ei ole teadetetahvleid ega mingisugust audiosüsteemi, ainuke võimalus on kedagi personalist varrukast sikutada. Reeglina saab vastuseks õlakehituse. Kell 00.30 ilmub mustanahaline seltsimees arvutijuhtmetega, nokitseb natuke arvuti kallal ja läheb minema. Kell 00.40 oleks pidanud lennuk startima, aga sellest pole märkigi. Keegi ei tea mitte midagi. Kell 00.45 ilmub lennuki meeskond ja sätib end ootesaali istuma. Kell 00.55 läheb meeskond bussi peale ja loodetavasti sõidab lennuki poole. Kell 01.20 hakkab lõpuks ometi järjekord liikuma ja pealeminek läheb üllatavalt kiiresti. Kell 01.45 hakkame ruleerima. Väsinud silmad hakkavad kinni vajuma, aga magada ei lasta, niipea, kui lennuk mingisugusegi horisontaali meenutava asendi saavutab, asuvad lennuteenindajad, kelleks on peamiselt küpses eas meesterahvad, toitu ja jooke pakkuma. Kõht on tegelikult tühi ja toit lõhnab hästi, aga väsimus on liiga suur ja alla eriti midagi ei lähe. Lennuk on puupüsti täis, istme allalaskmiseks ruumi ei ole ja tukkuda tuleb istudes. Viimane, mida suikuv teadvus fikseerib, on möödakihutav tax-free käru. Kui paari tunni pärast üles ärkan, näen laest alla lastud telekast Zorrot hobuse seljas ringi kappamas. Film hakkab lõppema. Hommikusöögiks pakutakse munaputru peekoniga. Viimase nädala jooksul on TAP kas toitlustajat vahetanud, või olen mina väga näljane, aga toit kõlbab süüa. Erinevalt eelmisel lennul pakutud omletist, millelt kahvel tagasi põrkas. Jääme Lissaboni üle kahe tunni hiljaks ja kui olen ligi kakskümmend minutit transfer check-ini järjekorras seisnud, jõuan järeldusele, et selle aja jooksul pole järjekord meetritki nihkunud ja sellise tempo juures jõuan Eestisse jaanipäevaks. Teen südame kõvaks, valin ühe malbema olekuga meesterahva ja tema lahkel loal trügin vahele. Paari minutiga olen Londoni lennule registreerunud ja kaon oma trofeepardakaardiga imekiiresti, sest järjekorrast saadetud pilgud võiksid mitte ainult tappa, vaid ka kohapeal tuhastada. Jõuan vajaliku värava juurde ja saan uue üllatuse osaliseks, kõik ooteruumid on suletud ja nelja lennu reisijad ootavad koridoris, kus pole ühtegi istekohta ja ka mitte tualettruumi, inimesed istuvad põrandal. Ooteruumid avatakse alles 15 minutit enne pardaleminekut. Erilise boonusena teatatakse enne pardaleminekut valjuhääldist, et hakkab pealeminek lennule London, Heathrow. Küsin igaks juhuks stjuuardessilt üle, sest enda teada on mul pilet Gatwicki ja ühtegi muud lähitundidel väljuvat Londoni lennukit tabloodel märgata ei olnud. Neiu rahustab mu maha, lend läheb tõepoolest Gatwicki, lihtsalt teadustaja tegi vea. Igatahes olen nüüd lennukis ja välja saaks mind siit ainult vägivallaga. Londonisse väljub lend ainult 40 minutit plaanist hiljem ja see mind eriti ei häiri. Gatwickis on ümberistumiseks aega viis tundi. Elamuste krooniks ootan Gatwickis pagasilindi juures asjata, minu punane trolley jääbki tulemata ja minusuguseid on paarkümmend. Kolm päeva hiljem ei tea servisair.com kadunud pagasist ikka veel mitte midagi. Pagas ilmub välja viis päeva hiljem. Huvitav, miks ma Air Portugaliga enam lennata ei taha :)

Mõned faktid, mida võiks teada Angolast Elanike arv umbes 15 miljonit, sellest 4 miljonit elab pealinnas Luandas. Portugaallased asutasid esimese koloonia Kongo jõe suudmes 1482.aastal, Luanda asustati 100 aastat hiljem, 1575.

Cabinda, Luanda ja Benguela olid keskajal suured orjakaubanduse keskused. kust viidi tuhandeid inimesi (kokku arvatavast 3 miljonit) Uude Maailma.

Angola on Brasiilia järel suuruselt teine Portugali keelt riigikeelena tunnustav riik. Angola saavutas iseseisvuse 1975.aastal, samal aastal algas ka 27 aastat kestnud kahe poliitilise jõu, MPLA ja UNITA vahel. Sõda lõppes 2002.aastal, selleks ajaks oli hukkunud sadu tuhandeid inimesi ja kogu riigi majandus maatasa tehtud. Keskmine eluiga 41 aastat. HIV viiruse kandjaid 4%. Imikute surevus 26%.

Mõned praktilised märkused: Angola on meeletult kallis riik, väljas söömine eriti. Kõige odavam on Steersi nimeline kiirtoidukett, kus saab hakkama 10 dollariga prae ja karastusjoogi eest. Vähegi korralikumasse kohta minnes tuleb arvestada 25-40 dollarilise väljaminekuga. Üksinda pole soovitav ringi liikuda, sest tänavakuritegevust on palju. Kui just pead minema, pane raha taskutesse ja jäta ehted, kaamera, kell jms. hotelli. Hotellid on reeglina turvalised. Hotellikohti, ka kalleid, pole saada, sest investorite huvi areneva Angola vastu on meeletu. Kui väga veab, saab saja dollari eest Euroopa mõistes kolmetärnihotelli koos viletsa hommikusöögi ja lahustuva kohviga. Prussakad on pealekauba. Tualettpaber peab kogu aeg kaasas olema, sest see võib puududa ka kõige kallimates kohtades. Kui oled kohvisõber, võta kohv ja keetja kaasa. Kohalik kohv on reeglina Brasiilia päritolu lahustuv, kuigi Angola oli kunagi arvestatav kohvitootja, on enamik istandusi sõjas hävinud. Ilma portugali keele tõlgita on praktiliselt võimatu ringi liikuda, sest inglise keelt oskavad väga vähesed. Pangaautomaate ei ole ja krediitkaardiga ei saa praktiliselt kusagil maksta. Kuna pangandus on aeglane ja kohmakas, ei maksa kaasa võtta ka reisitshekke. Ainuke toimiv käibevahend on sularaha, enamikes kohtades saab lisaks kwanzale maksta ka USA dollariga. Kliima on aastaringselt soe ja niiske, kuigi vihma sajab rannikualal väga harva. Riigis praktiliselt puuduvad raudteed, ka maanteed on väga halvas seisundis. Angolas on palju jõgesid, aga sillad on enamuses sõja käigus puruks pommitatud ja isegi provintside vahel liikuvaid kaubaveokeid veetakse koolmekohtadest läbi. Ainsaks normaalseks transpordiks on lennutransport.