Panen siia kirja meie sellekevadise reisi. Osalised 2 täiskasvanut ja 2 last. Sõiduvahend -reisimiseks kohaldatud isiklik väikebuss. Eesmärk-külastada nartsissifestivali. Aeg töö tõttu limiteeritud 27.mai-05.juuni 2005.

1.päev 27.mai, reede Väljasõit kell üheksa õhtul. 2.päev 28.mai , laupäev Läti,Leedu,Poola,Tšehhi - sõidetud sai ühe jutiga tehes vaid söögipause teeäärsetes parklates. Lapsed vaatasid multikaid või magasid, meie abikaasaga kordamööda sõitsime. Poola võttis,nagu alati, oodatust rohkem aega. Ilm oli mai kohta rekordkuum ~30 kraadi ja päike küttis halastamatult. Kokku sinnasõit 1770 km. 3.päev 29 mai, pühapäev Austria tervitas meid kell 5 hommikul ja kuna olime end täielikult zombiks sõitnud, siis otsustasime paar tundi magada. Bad Ausseesse olime nüüd ajapuudusel sunnitud kulgema mööda kiirteed.Läbisime ka ühe pika tasulise tunneli, nimeks Bosruck ja läbinud 211 km.jõudsime isegi õigeks ajaks kohale.Jõudsime veel teha autos kiire hommikusöögi ja siis kiiruga festivalipaika. NARTSISSIFESTIVAL BAD AUSSEES Kõikjal patseeris imeilusates Austria rahvariietes inimesi, ilm tõotas tulla jälle lämmatavalt kuum. Kell 10,30 algas autokorso ehk lillekujude paraad autodel,traktoritel ja hobuveokitel.Vormiriietes puhkpilliansamblid vaheldusid lillekujudega, mis olid üks ilusam kui teine. Nartsissid, millest kujud olid tehtud, olid veelgi väiksemate õitega, kui ma ette olin kujutanud. Rongkäik kulges piki Bad Aussee peatänavat ja suundus edasi Grundlsee järve äärde. Kell 14,30 algas bootkorso ehk lillekujud paatidel. Imeilus mägijärveke, taamal kõrged mäed. Rahvast oli meeletult palju ja head kohta vaatamiseks ja pildistamiseks oli keeruline leida. Palavus tahtis tappa, kuid vaatepilt oli seda väärt. Jalutasime järve äärt mööda, kuni tee muutus rajaks ja lõpuks radagi lõppes. www.narzissenfest.at Tagasi bussi ja läbi Bad Aussee linnakese maanteele, et üles leida Hallstatti viiv tee.Selle leidsime peale mõningast keerutamist nartsissipeolinnakese algusest. Rahvamassis lihtsalt ei olnud silmi, et viitasid märgata. Tee oli kitsas ja õudustäratavalt järskude tõusudega. Maabusime õnnelikult imeilusa Hallstatti järve ääres ja hakkasime õhtusööki valmistama. Seni, kui vorstid grillil küpsesid ja kartulipuder valmis, tegid lapsed tutvust luikede ja partidega. Vesi oli üllatavalt läbipaistev ja jääkülm- kuumusest ja pikast käimisest / seismisest valutavatele jalgadele ideaalne kosutus. Eelmiste ööde magamatuse tõttu läksime varakult puhkama. 4.päev 30 mai, esmaspäev Otsustasime alustada päeva DACHSTEINI jääkoopa külastusega. Perepilet + tõstuk mäkke tundus küll tõelise röövimisena - 850 EEK kogu lõbu kokku. Tõstuk viib poolele teele, kus lumevallid veel sulamata ja vesi vulisemas ojadena. Jalad lumes on siiski palav. Koopani jõudes on nahk märg. Pisuke hingetõmbepaus, soojad riided selga, lastele käpikud kätte ja mütsid pähe ning giidi saatel miljoniaastasesse koopasse 1400 m. kõrguses, kus temperatuur jääb -2 ja +2 kraadi vahele. Pool teed käidud ja jääd ei kusagil. Mõnes saalis oli stalaktiite. Suurematele koobastele olid pandud nimed: Stalaktiitidesaal, Kuningas Arthuri katedral, Jääkabel... Teise poole koopa interjöörist moodustasid jäävormid - kõik huvitavalt ja salapäraselt valgusega eksponeeritud. Vesi nirises, solises ja pahises. Looduse vaatemäng, mis meie talvise pankranniku või Jägala joa jääimedega võrreldes ei olnudki nii eriline. Koopast väljudes tabas meid sooja õhu laine kui müür. Meeldiv jalutuskäik koopas kestis peaaegu tunni. www.dachsteinhoelen.at Lõunasöök Järve ääres ja edasi HALLSTATT - 4500 a. vana soola- kaevandajate linnake järve kaldal, UNESCO nimekirjas. Mäekülgi pidi ehitatud imeilusad majad, kus puud mööda majaseinu kasvama suunatud. Vaatamisväärsus on Hallstatti kabel ehk Beinhouse katoliku kiriku kõrval, kus sümboleid täis maalitud kolbad ja luud virna laotult inimese surelikkust ei lase unustada. Huvitav on ka surnuaed, kust need luud pärit on. Omapärane ruumipuudusel põhinev traditsioon - luud peale keha kõdunemist üles kaevata ja dekoreerida. Kuna taevas tõmbus pahaendeliselt tumedaks ja äikesekõmin kostis üha sagedamini, siis jätsime selle meeldiv-müstilise hõnguga linnakesega hüvasti ning suundusime edasi. ST.Wolfgang ja paduvihm ning ST.Gilgen ja Mozartplatz, raekoda ja Mozarti purskkaev- Mozarti ema sünnilinn. Ööbima jääme enne Salzburgi. Öö läbi sadas ja äike paisutas tuule tormiks. 5.päev 31 mai , teisipäev SALZBURG- Mozarti linn. Linna läbiv jõgi oli öise vihma tõttu kõrgele tõusnud, hall ja puuoksi hulpis voolus. Jalutasime ilusas roheliste tornide linnakeses ja õnneks polnud enam lämmatavalt palav. Ostsime 24 tunni kaardi. Hohensalzburgi kindlus, Mozarti sünnikodu, toomkirik, Mozarti väljak, raekoda, Mirabelli lossiaed ja lendava hobuse purskkaev ... Tuttavad vaated "Heliseva muusika" filmist. www.salzburg.info kaardi ja infomaterjali tellisin netist enne reisi tasuta koju. Peale lõunat otsisime üles Hellbrunni lossi. Loss ise valmistab rõõmu kunstihuvilistele, kuid selle imetabane trikipurskkaevude park pakub elevust nii lastele kui täiskasvanutele. Meie seitsmene poiss sai giidi väljavalituna igalt poolt ootamatult vett kaela. Lõbu laialt. www.hellbrunn.at Õhtune jalutuskäik viis meid Salzburgi väikesesse ja armsasse, piki püstloodis mäekülge laiuvasse loomaaeda. www.salzburg-zoo.at Õhtuks olime väsinud nii pikast käimisest kui ka muljete üleküllusest. Otsisime veel üles järgmise päeva stardipaiga ja reis unemaale aitas korrastada päeval kogetut. 6.päev 01.juuni, kolmapäev LIECHTENSTEINKLAMM - fantastiline kanjon, kus veemüra paneb kõrvad lukku ja vaade tuletab meelde looduse võimsust. Jalutuskäik vältas umbes 1,5 tundi ja oli iga oma sekundit väärt. www.liechtensteinklamm.at GROSSGLOCKNER HOCHALPENSTRASSE mägiteele sõiduks tuli kõigepealt tasuda meie senise reisipraktika kõrgeim teemaks 26 euri ja seejärel saime asuda vallutama panoraamteed ja tema kõrgeimaid punkte. Õnneks sattus ilm olema ilus ja lumised mäed ning päikesepaiste moodustasid särava koosluse. Alpi loodusmuuseumi esisel platsil (2260m) ulatus lumevall üle mehe pea. Kõrgeimasse punkti Edelweiss-Spitze,2571m , viis eraldi muna-kivitee, mida mööda meie buss justkui teosammul üles roomas. Jalutuskäik alpiaasal , et tutvuda kohaliku floora ja fauna iseärasustega,osutus oodatust keerukamaks, kuid lähivõtted miniatuursetest lillekestest korvasid mu vaeva. Mäeküljed olid täis uuristatud urgusid, kust piilusid välja pisikesed loomakesed -murmelid ehk koopaoravad ehk ümisejad. Hiljem nägime neid ka teel kakerdamas. Vastav liiklusmärkgi oli olemas. Vahepeal väiksemad langused ja jälle ülespoole. Tee viis vaatama Austria kõrgeimat tippu Grossglockner 3798m. ja liustikku. Külastuskeskus oli kas liig varase aastaaja või suht hilise kellaaja tõttu suletud, kuid see-eest jooksis kõikjal murmeleid ning mägikitsi. Viimased ei suhtunud meisse just eriti sõbralikult. Kohati tundus, et kohe-kohe lõpetavad nad jõllitamise ja pühivad meid niigi kitsalt mägirajalt kuristikku. Austria liustik tundus võrreldes Norra eresinise jääga üllatavalt räpane ja liustikujärvgi oli hall mis hall. See ilmselt sõltub kivimite koostisest. Mägiteekonna lõppu tähistas üks veetlevalt sihvaka torniga kirik kullakaevajate linnakeses Heiligenblut. Väike hingetõmbepaus ja edasi tuld Itaalia poole, sihiks Veneetsia, kuhu oli ligi 200 km. Kui Alpid olid tumedakivimilised mäed, siis Itaalia Dolomiidid hämmastasid oma valgete kividega, mis eemalt paistis nagu lumi mäekülgi pidi alla valgumas. Tee muutus järk-järgult kitsamaks ja teekate konarlikumaks. Liikumiskiirus osutus üllatavalt väikeseks, kuna üks linnake järgnes teisele. Samas oli sellel pimedas läbi valgustatud linnakeste sõidus ka oma võlu. Umbes pool teed sõidetud, saime kiirteele, ja see oli tõeliselt igav. Tunnike peale keskööd jõudsime Veneetsia lähistele ööbima. Jälle oli palav. 7.päev 02,juuni, neljapäev Hommikul leidsime end apelsinisaluäärsest parklast, kus kirjad väljas, et asju autosse mitte jätta ja uksed kindlasti lukustada. Sõitsime üle silla VENEETSIASSE. Parkimismaja maksis 18 eur. päev ja sealsed parkimiskorraldajad tulid kohe mingit oma varianti keskusesse jõudmiseks pakkuma. Otsustasime siiski vaporetto ehk veebussi kasuks, mille 90.minuti pilet maksis 5 euri nägu ja umbes nii kaua kestiski ilus sõit bussi tagumises avatud osas mööda Ganal Grandet Arsenale peatusesse, kus oli laevandusmuuseum, mis aga osutus suletuks ja mingit silti selle kohta ei leidunud. Edasi algas jalgsimatk. San Marco väljak- veel hommikuselt puhas ja karge. Ostsime tuvitoitu, et lapsed saaksid itaallastest tuvisid nuumata. Need kippusid lausa õlale lendama ja pähe istuma. Meie vaatasime väljaku ilu ja tuvisid, üks kalli kaameraga japs aga piiras meie väikest blondi poissi, kes ümber tuviparve keksis, kui ilmaimet. Käisime Campaniles ehk kellatornis, kust avanes vaade kogu linnale. Basilika di San Marco ehk Püha Markuse katedraal oli oma väliselt hiilguselt võimsam,kui sisemises hämaruses. Uksel tabas rahvast põhjalik kontroll ja nii mõnigi pidi nördinult tagasi pöörduma. Sisse ei lastud lühikestes pükstes, paljaste õlgade ja seljakottidega. Palazzo Ducale ehk Doodžide palee võimsad ruumid ja sinna juurde kuuluv vanglakompleks võttis mitu tunnikest. Tagasi õue jõudes selgus, et keskpäevane kuumus tahab pildi eest võtta ja ilus väljak oli selle paari tunniga prügiga üle külvatud ja rahvast tulvil. Varjulisemaid seinaääri otsides asusime vallutama selle huvitava linna teisi paiku. Kallist gondlisõidust kõrvetava päikesega loobusime, kuid Ganal Grande ületus gondliga sai mõne euri eest järele proovitud, et pääseda Santa Maria Della Salute kiriku juurde. Rialto sild oma kärarikka kaubandusega, väikesed kõrvalkanalid oma rõskete majadega, mis olid kaugel peakanaliäärsest hiilgusest, kitsad tänavad, mis tihti lõppesid ootamatult vette, rohekas kanalivesi ja veidi kõdunenud vaiad roheliste kraede ja teokarbikolooniatega... Väga-väga omapärane kogemus. Lahkusime Veneetsiast, kui päev hakkas õhtusse kiskuma ja sõitsime linnakärast võõranduma LIDO DI JESOLO liivaranda. Rannahooaeg polnud veel käima läinud ja liiv kubises ilusatest oranžidest teokarpidest, mida liivapuhastusmasinad eemal juba välja sõelusid. Lapsi küll peale palavat suvepäeva veest eemal hoida ei õnnestunud, kuigi teisi ujujaid polnud. Tegelikult ega vesi väga külm ka ei olnud. Meid aga tabas teokarpide korjamise maania. Tagasi Austriasse. Ligi 200 kilomeetrit kiirteed möödus märjamatult- nii hea oli peale pikka käimist bussis istuda. 8.päev 03.juuni, reede KLAGENFURT ja tema MINIMUNDUS oli see koht, mis hommikul järge ootamas. Tegemist on maailmakuulsate ehitiste mudelitest 1:25 koosneva teemapargiga, kus lastel lõbu laialt ja täiskasvanuilgi uudistamist küllaga. Kuna kunagi oli käidud samalaadses kohas Hollandis, siis teadsime umbkaudu, mida oodata. Austria Minimunduses oli hulgaliselt liikuvaid elemente - rongid,trammid, tõstukid, laevad, vaaterattad, kosmoselaev... www.minimundus.at Peale lõunat, kui palavus hakkas järele andma, jõudsime GRAZi. Igati asjaliku infomaterjali ja kaardi olin eelnevalt tellinud lehelt www.graztourismus.at Ronisime linna kohal kõrguvale mäele, et lähemalt vaadata uhket kellatorni. Sealt avanes vaade linnale, selle imelikule moodsale kunstihoonele, õhulisele Muri sillale, mida läksime lähemalt uudistama suundudes alla mööda treppe, mis iseenesestki vaatamist väärt. Jalutasime raekoja esisel turuplatsil ja vanalinna tänavatel. Kella kuueks sättisime end kuulama kellamängu Glockenspielenplazil. Kuna see oli me viimane peatuspaik Austrias, siis oli natuke nukker, sest ilus on see maa tõepoolest. Südaööks jõudsime viini ja tiirutasime natuke kuulsate hoonete vahel tuledesäras suurlinnas, mille külastamise jätame aega, mil lapsed suuremad. 9.päev 04.juuni, laupäev Öösel ületasime Slovakkia piiri ja jäime kusagile teispool Bratislavat ööbima. Hommikul võtsime suuna Bešenovo termaalbasseinide poole, mille külastamine juba traditsiooniks saanud. Tagasitee kulgeb väiksemat teed pidi üle Tatrate. Poola piiril tembeldab piirivalvur mu Tiidust abikaasa külma rahuga bandiidiks ja minu spontaanse naerupahvaku saatel parandab end : ne bandiid, pan Tiit. Poola poole peal ostame kaks võimsat lambanahka ja põrutame edasi Krakowi suunas, peale mida leiame ööbimiskoha, et hommikul jatkata. 10.päev 05.juuni, pühapäev Jätkasin sõitu varavalges, teised alles magasid. Warszavini on tee hea ja varase kellaaja tõttu oli liiklus väike. Kohalike sabas saab ka asulad sajaga läbida. Politsei eest tuledega hoiatamine on sealmail siiani moes. Leedu ja Läti läbisime justkui rutiinses inertsis ja hommikupoole ööd ootab kodu.

Kokku sai sõidetud 4780 km. Tasulised sissepääsud+parkimine+teemaksud+söök kohapeal ~8000 EEK, suurem osa toitu oli külmkapiga kaasas. Diislile kulus ligi 5000 EEK Kokkuvõtteks- palju sai nähtud, palju jäi järgmisteks kordadeks. Puhata ei saanud, kuid see polnudki eesmärk. Meeldejääv reis oli.