Viibisin 1999 augustis-septembris Gröönimaa ida- ja kirderannikul. Kuna reis toimus suure laevaga, siis ei tea, kuidas sinnakanti kuiva jalaga pääseb. Lennukid käivad kindlasti. Olen käinud Kulusuki lennuväljal. Kant on minu arvates üsna masendav. Külastasime 4-5 rannikule jäävat suuremat asumit, millest nimeliselt meenuvad Ammassalik, Danmarkshavn, Ella saar, Daneborg. Kohalikud on eriti alkoholilembesed. Joovad kõik ja ilmselt seni, kuni vahendeid on. Ühes asulas kõnetas meid eskimost politseinik, kes arvas, et küll on tore, kui saab vahel ka kainete inimestega rääkida. See oli vist Ammassalikis, kus viibisime ajal, kui toimus kohalik aasta suursündmus - jalgpallivõistlus kohaliku tuletõrjekomando ja politseijaoskonna vahel. Selleks puhuks oli kogu küla end pildituks imenud. Maalähedasel orbiidil tuikusid lisaks täisealistele nii vanaemad kui ka umbes 5 klassi õpilased. Läksime kohalikule "tiskole" ja suur oli imestus, kui hommikul 5 paiku võis tänavatel näha mängivaid lapsi. Pärast tulid kohalikud parmud laeva juurde träni pakkuma. Üks pakkus isegi jääkaru nahka. Mõned küll tundsid hinna vastu huvi, kuid jäeti siiski ostmata, sest ilmselt on tegemist kaitsealuse loomaga, mille naha toomine Euroopasse on karistatav. Kõige positiivsema mulje jättis Daneborg, kus asub Taani mereväe kelgupatrull Sirius. Tegemist on väikese üksusega, mille ülesanne on näidata taanlaste sõjalist kohalolekut selles asustamata piirkonnas ja see loodi 1951, pärast seda, kui 1930-ndatel oli Taani-Norra vahel olnud vaidlus Kirde-Gröönimaa riikliku kuuluvuse osas. Mehed läbivad koerarakenditega igal aastal üle 2000 km ja viibivad seal kaugel põhjas tavaliselt 2 aastat. Põliselanike ja kolonisaatorite (eskimod ja taanlased)kultuuride erinevused olid mäekõrgused. Taanlased on sealkandis härrasrahvas ja eskimod vaene ülalpeetav joodikrahvas. Kuuldavasti pidid grööni eskimod jagunema ida- ja lääneranniku hõimudeks, millel ka omavahelised suured erinevused. Läänepoolsed pidid olema vähem depressiivsed ja ilmselt ka rohkem uusi mõjusid tunda saanud. Eskimo asulas ei pidanud imestama, nähes tee ääres vedelevat hülgekorjust või siis kelgukoeri, kes nägid välja nagu koerte varjupaiga elanikud. Nägin, kuidas üks omanik oma koeri nüpeldas. Taanlaste koerad olid hästi toidetud ja sõbralikud.
Laevasõit Gröönimaa vetes sõltub suuresti jääoludest. Läänerannik, kus elab enamik elanikkonda (sinna jääb ka pealinn Nuuk ehk Godthåb), on paremini laevatatav kui idarannik. Parimad jääolud on augustist septembrini, kui enamus vanast jääst on sulanud ja uus pole veel tekkinud. Idaranniku raskemad jääolud on tingitud peamiselt põhja-lõunasuunalisest Ida-Grööni hoovusest, mis toob endaga kaasa ettearvamatutes kogustes jääd. Põhjapoolsemate idaranniku asulate puhul on tavaline, et suuremad laevad ei pääse neid igal aastal külastama. Näiteks Daneborgis oli meie laev esimene¨pärast 1993 a., kellel õnnestus suhteliselt soodsate jääolude tõttu sinna pääseda. Sõit jääs ja jääsupis on omaette elamus, mis on vajalik kogemus igale laevajuhile. Meresõitu raskendavate asjaoludena võib mainida veel puudulikke merekaarte, kuna tegemist on väga suurte merealadega, kus on võimalik tegutseda vaid piiratud arv päevi aastas ja mille täielik kaardistamine ei toimu vist kunagi. Puudub ka vajadus, kuna asustus on hõre ja eluks sobilikesse kohtadesse viivad peamised mereteed on enam-vähem kaardile jõudnud. Laevasõit skäärides on ohtlik ja nõuab kogemust.
Üldiselt arvan, et Gröönimaa karm ida- ja kirderannik on suht mõttetu koht. Huvi pakub vaid siis, kui keegi tegeleb etnograafiaga või tahab lihtsalt külastada kohti, kus aeg möödub omal ettearvamatul, kuid depressiivsel moel. Ei maksa unustada, et sealne elu tundub isegi eskimoid endid masendusse ajavat, sest enesetappude arv on üsna kõrge. Olen ise rohkem rahul parasvöötme ja mulgikapsaga.