trip-krainetrip-ukraine-dark
Indoneesia- maa, kus on, mida avastada

Jõudsin nädal tagasi oma kuuaega kestvalt Indoneesia reisilt ja kannatan endiselt raskekujulise Indoneesia lummuse all! Olen palju reisinud oma noore elu jooksul, aga see maa on mulle siiani suurimat muljet avaldanud oma suurte kontrastidega ja selle hingematvalt kauni loodusega. Lend ise oli tohutult pikk vahemaandumistega Frankfurdis ja Singapuris. Jõudsime pealinna, Jakartasse järgmise päeva hilisõhtul. Esimene asi lennujaamast väljudes olid tüütud taksojuhid, kes kõik oma taksot „kõige paremate hindadega“ pähe püüdsid määrida- osavad venniksesed, ühel see õnnestuski. Esimene öö möödus kuskil kahtlases hotellis, aga kuna olime nii surmväsinud, oleksin igalpool sekundiga uinunud. Hommikul otsustasime sõita Balile kohaliku lennuga- 1,5 h ja olimegi kohal. Lennujaamast väljudes vapustas mind koheselt vaade, mis meile avanes. Tohutult ilus loodus! Sebisime kohe rollerid ja asusime sobivat majutust otsima. Lõpuks otsustasime ühe väikese hotelli kasuks, mis oli üle ootuste puhas ja kus oli olemas ka korralik bassein. Seejärel suundusime linnapeale, et saada Balist mingigi ülevaade. Kesklinn oli turistide poolt täiesti ülerahvastatud ja igal nurgal püüdis keegi midagi pähe määrida, mis alguses väga tüütav oli, kuid reisi lõpus ei pannud neid häälekesi enam tähelegi.. Balil veetsime 5 päeva lihtsalt laiseldes: päevitades, shopates, kohalikku toitu nautides jne. Seejärel otsustasime Bali lähemalt uurima hakata ja võtsime oma asjad ja laenutasime mingi väikese maasuri, et Balile ring ümber teha. See, mis asus väljaspool turistipaiku oli lihtsalt vapustav- tõeline elamus. Väikesed külad, kus olid väga sõbralikud kohalikud, kunagi ei üritanud midagi pähe määrida või petta- see lihtsalt polnud nende loomuses. Muidugi oldi minu valgest nahast ja heledatest juustes vaimustuses ja taheti katsuda, kas ikka on ehtsad. Igalpool tee ääres oli keegi oma „äri“ püsti pannud, kes mida müüs: käsitööd, puuvilju, bensiini, kookosepiima jne, leida võis tõesti mida iganes. Eriliseks lemmikuks osutusid minu jaoks kookosepiim ja küpsetatud mais, mis viis tõesti keele alla. Eriliselt kaunis ja lopsakas oli loodus mägedes, suured rohelised riisipõllud, lopsakad palmipuud, väikesed looklevad mägiteed (kus oli päris hirmus sõita, arvestades et mingeid tõkkeid ees polnud ja iga väiksemagi valearvestuse korral oleksid võinud kaljult alla söösta), teedel jooksid ringi pärdikud, mis tegid liiklemise veel eriti keeruliseks. Tegu oli ikka tõsiste väikeste ülbikutega, sest nad üritasid igal võimalusel autosse hüpata ja midagi pihta panna. Muidugi oli mägedes ilm ka väga heitlik, ühel hetkel oli pilvitu ja paistis päike, järgmisel juba pilves ja äike. Kliima oli iseenesest minu jaoks täiesti ideaalne, nii 30-34 kraadi ja tohutult niiske, mis ei lasknud „üle kuumeneda“. Pärast meie seiklusi Balil ja mägedes otsustasime teistele saartele sõita. Transpordiks valisime laeva (mis ei osutunud üldse heaks ideeks), lubatud 3 tunni asemel sõitis see laev 7 tundi, kusjuures toitlustamist pardal polnud ja nälg tahtis silmanägemise ära võtta. Saabusime Lomboki saarele, mis oli hoopis erinev Balist. Saar oli väga mägine ja vulkaaniline- seetõttu pakkus silmadele ikka väga kauneid elamusi. Sinna jäima siiski vaid kaheks päevaks ja otsustasime kuhugi väiksele paradiisisaarele minna. Valitud saareks osutus Gili saartest väikseim- Gili Meno saar. Paadilt maha astudes oli küll tunne, et olen paradiisi sattnud. Saar ise oli pisike, kohalikke elas seal kõiges paarsada. Saart ümbritses lumivalge liiv ja vesi oli täiesti läbipaistev, niiet merealust elu oli väga lahe uudistada. Seadsime seal sisse end ühte bungalosse. Veetsime seal 3 päeva snorgeldades, kala püüdes ja saarea lähemalt tutvudes. Kuna läks varakult pimedaks (nii kuuest oli juba kottpime), siis õhtud veetsime võrkkiiges kokteile limpsides ja reggae muusikat kuulates. Ma pole end kunagi nii rahaulikult tundud kui sellel saarel! Tundus, et olen sattunud kuhugi ülimasse rahusse ja muresid ei olegi olemas... Seejärel suundusime Jaava saarele. Seal oli väga palju väikseid kalurikülasid. Püüdsime erinevaid mereelukaid, millest meile ülimaitsvaid roogi valmistati. Muideks kõik meresaadused on Indoneesias ikka super odavad. Jaaval veetsime ka paar päeva ja seejärel suundusime oma reisi viimasele saarele- Floresele. Minu arust on seal maailma kõige ilusamad vulkaanid- lihtsalt super! Ainuke negatiivne külg selle saare juures on see, et teed on väga halvas seisukorras ja ilma konditsioneerita bussis tunde sellistel teedel loksuda on elamus omaette. Üldse liiklus Indoneesias on elamus omaette, enamus sõidab ikkagi rolleritega ja vahepeal oli tunne, et nad ei tunnista ühtegi liikluseeskirja, see mis toimus oli täielik kaos ja mis mind imestama pani oli see, et nad selles kaoses nii edukalt orienteeruvad ja siiski arvestatakse üksteisega ja meil ei õnnestunud näha reisi jooksul mitte ainsamatki liiklusõnnetust! Veel proovisime ära Raftingu ühel eriti kärestikulisel jõel. See oli täielik adrealiini laks, väga lahe- soovitan kõigile. Ja käisime ka ehtsas dzunglis, kus mul tuli kohati ikka päris suur hirm peale kuuldes igasugu huilgeid ja muid dzungli hääli. Õnneks ei kohanud ühtegi soovimatut tegelast. Enne ärasõitu ööbisime 2 ööd veel Balil ja seejärel pidime hüvasti jätma, kuna meie kuuajane puhkus oli otsakorral. Kas ma läheksintagasi? Iga kell!! Indoneesias oleks veel niipalju saari, mida avastada. Kui sinna minna, siis peaks olema piisavalt aega, sest see ühelt saarelt teisele liikumine võtab ikka tohutult aega. Lennupiletid sinna on küll kokkuvõttes suht kallid, aga elamine ise kohapeal imeodav. Väga väikese summa eest saab korraliku majutuse, rääkimata sellest, et korralikus restoranis süüa imelisi hõrgutisi praktiliselt poolmuidu. Soovitan soojalt Indoneesiat! Vanessa