Austus neile, kes selle läbi loevad. Ehk on keegi, kes on midagi sarnast mõelnud või just nii käitunud? Loodan saada vastukaja.
Süda veidike valutab...aga väga vähe. Sõbrannaga tekkis soov keskkool pooleli jätta. Läbi sai kümnes klass. Me lihtsalt oleme veendunud, et kooliharidus on kõvasti liiga ületähtsustatud. Vähemalt meie jaoks, kellel on tuleviku suhtes kindel ettekujutus. Meie jaoks on tähtis haritus, mitte haridus. Planeerime rändama hakata. Kogeda nii tõelist, reaalset elu. Saada kogemusi ja teadmisi, mida ühestki kooliõpikust tuimalt juba ei õpi. Ja sellist elu oleme tahtnud juba kaua, kaua. Meil on laialdased huvid, sellised, mida meie koolis nelja seina vahel õppida pole võimalik. Oeh...ma ei oska seda seletada. Tahame teistmoodi elu kui enamik meie klassi-ja koolikaaslasi, kelle seast pole lootustki ühtegi mõttekaaslast leida. Meiesuguseid on väga vähe. Isiklikult ei teagi meie koolist kedagi meiesugust... Mis on teie arvamus? On see mõte lollus? Kool on meie jaoks lihtsalt ahistav ja liigste piirangutega. Enamikke "eluliselt vajalikke asju" meil reaalselt kunagi vaja ei lähegi. Mida ma teen trigonomeetriaga? Tahan õppida vaid seda, mis mind huvitab. Leian, et olen piisavalt kaua loogilist mõtlemist arendanud. Kümme aastat on ju piisav! Minu jaoks ei ole elus nii neetult tähtis raha taga ajada. Ja tööd tahan teha vaid primitiivseks äraelamiseks. Lugesin hiljuti T. Heyerdahli "Fatu-Hivat" ja see on mind tugevalt mõjutanud. Vajalikud teadmised mind huvitavate teemade kohta saan ka raamatutest. Soov rännata lausa põletab..
Suur aitäh!