Küla. Kui ma esimest korda siia saabusin koos Annega oli parajasti suguvõsa kokkutulek. Tegelikult on kogu see küla omavahel suguluses. Ja küla on suur, mitte nagu meil Eestis! Ma ei julge numbreid öelda, aga maa on rahvast töis, arvan, et umbes selline võis olla eesti küla sada aastat tagasi. Tohutu hulk inimesi, suured pered, palju lapsi, harimatus, käsitsitoo ja vaid mõned väga algelised masinad. Näiteks turupäevaks tuleb kohale noateritaja, kelle tehnikaime on valmistatud jalgrattast ja veel millestki. Ühe käega siis väntab pedaali ja teisega teritab. Hirmus algeline masinavärk, eelmisest sajandivahetusest, pakuksin..ent võib juhtuda et mõni selline lapitud pükstega vändamees hakkab ootamatult oma taskuis kobama ja hakkab seepeale sundimatult mobiiltelefoniga lobisema. Ka kaupluste vaateakendel võib kohata erinevaist sajandeist müügiartikleid, mis võrdse eduga kaupmehele kasumit toovad uhiuued soetriikrauad ja vändaga Singeri õmblusmasinad ning digitelerid ja muusikakeskused. Niisiis, suguvõsa kokkutulek - peale kohalike veel needki kes siit läinud linnadesse paremat elu otsima. Tähtsate külaliste auks oli tohutul hulgal roogasid valmistatud ja üks lehm ;lisaks piimale--oli pidanud oma elu andma. Minu silmis suhteliselt mõttetu söömis orgia. Aga see on traditsioon ja ühe taimetoitlasest muzungu arvamus ei lähe muidugi kellelegi korda. Ega ma seda lootnudki. Pean kõigil kätt suruma ja meeles pidama tema nime ja selle, et ta on selle ja selle uncle või aunt või nephew või cousin või stepmother või ….Muidugi on mu mälu maht ammugi otsas ja ma muudkui tervitan neid, omamata vähimatki ettekujutust kas need on kõik uued näod või läheb juba eiteamitmes ring. Tänaseks olen suutnud mällu talletada ja suudan ka tegelikkuses eristada umbes seitset- kaheksat nime ja ühtteist-kahtteist nägu. Seda umbes paarisajast, keda olen külastanud või kes meid on külastanud. Tundub, et üheks põhitegevuseks maakohas ongi külastamine. Ja sellest lähtuvalt ka söögitegemine, söömine ja nõude pesemine. Kõik see võtab meeletult aega, kuna on väga algeline. Köögiks on meie mõistes kehvapoolne kuur millel puudub korsten ja ka lagi. Süüa tehakse kolmel kivil asuval pajal, kogu suits ja ving lihtsalt imbub pragudest välja, seetõttu on see köök must ja pigine kui muistne eesti suitsusaun. Ja kuna katusekattena on kasutusel imeõhuke plekk, siis vähegi tugevama vihma korral langeb laest hm? Katuse siseküljelt, sinna kogunenud tahm. Mispeale seal viibinud valge inimene oma nahavärvilt kohalikest suurt ei erine. Ka on sel ajal katuselt lahtuva lärmi tõttu igasugune vestlus võimatu. Söögi ja köikide muude majapidamistöödega tegelevad naised, sest traditsiooni kohaselt pole see meeste töö. Niisiis naised örkavad varakult, valmistavad perele ja võimalikele külalistele hommikueine ja kannavad selle lauale, talitavad loomad ja pesevad nõud. Siis lähevad istandikku teelehti või kohvi korjama. Pealelõuna tassivad selle raske kandami kokkuostu punkti (vahel 3-4 km kaugusel), taluvad ära üleandmisvintsutused, ootamised ja nöökimised, varuvad külapoest või turult toidukraami. Kodus teevad süüa perele ja külalistele ja kannavad selle lauale. Ootavad ära, kuna viimased külalised on kõhud täis söönud ja ära läinud jne. jne. Mehed loevad lehti ja räägivad poliitikast või muudest tähtsatest asjadest. Enamik mehi aga on kusagil kaugemal ära (tööl?), linnades näiteks. Kohapealsed on lihtsalt logardid ja kasutavad ära tõsiasja, et traditsioon nõuab külalise ohtrat kostitamist. Nii nad ongi päevast päeva liikvel, ühest perest teise, kõht täis ja rõõmus meel. Naiste töö on ka näiteks alt ojast või allikast vee tassimine 20-30 liitriste plastkanistritega. Ja pesu pesemine. Ja laste kandmine ja sünnitamine ja kantseldamine loomulikult ka. Valge inimene külas on tõeline haruldus ja see, kelle juures ta peatub on automaatselt teiste kadestus objekt. Ilmaimet tullakse kaema lähemalt ja kaugemalt. Ja muidugi püütakse pisutki sellest sellest aust ja hiilgusest omalegi saada, kutsudes muzungut enestele külla. Eks ma ole jõudumooda siis käinudki, aga parimagi tahtmise juures ei suuda ma neile täit rahuldust pakkuda. ma lihtsalt ei jaksa nii palju süüa. Praeguseks on valge inimene ja tema asupaik kõigile külas teada ja tegelikult võiksin suvalisel ajal suvalisse majja sisse astuda ja kõhu head paremat täis vitsutada, teenides sealjuures veel ära võõrustajate heakskiidu ja imetluse. Traditsioon. Kõik see võib ju nii mõnelegi näida pardiisina, kuid minu jaoks ta nii väga polegi;ei tunne ma end hästi ahnete inimeste seltskonnas. Sest välise külalislahkuse taga näen segu kahest väga vastandlikust asjast. On inimesi, kes on tõesti abivalmis, südamest head, neil on vajadus anda, jagada. Ja on teised, kes teevad seda selleks, et end tähtsamini tunda, kes lähevad muzunguga külavahele jalutama vaid selleks, et näidata teistele, mul on valge sõber. Tihti on raske taibata, kumb jõud on selles inimese ülekaalus, mis on tegelik ajend. Väliselt, nähtavas maailmas on tulemus äks ja seesama, traditsioonitäitja sisemus on aga erinev . Kuid just see sisemus on oluline minu jaoks, see sisemine ;miks. Mida külas veel tegin? Rändasin ringi. Ja leidsin arvukalt sügavaid orge ja kõrgeid mägesid nendel laiuvate tee ja kohviistandikega, suuremaid ja väiksemaid ojasid ja jõgesid rohkem või vähem kärestikulise vooluga, krokodillidega ja ilma. Koskedega ja ilma. (Koskede nimesid kohalikud ei teadnud. Küsimise peale tegid suured silmad: mis neist ikka nimetada?) Leidsin hiigelsuuri puid, nii suuri, et ühestainsast piisab põletuspuudeks mitmeks aastaks. Arutul hulgal kõikvõimalikke ja võimatuid söödavaid puu- ja muid vilju. Aitasin vasika ilmale. Kogesin kohalikku ehitamise kunsti. Käisin matustel. Ja palju muudki. Muuhulgas meeldis mulle öises kylas ringi jalutada. Kuna peaaegu pidevalt on tuulevaikus, võib kuulda kõike, mida taredes tehakse, räägitakse. On soe ja vaikne. Igas majakeses oma elu, omad mured-rõõmud. Petrooleumlampide valgel õpivad usinad Mwangid, Kababad ja Nellid kapsaks kulunud raamatutest kikuju, swahili ja inglise keelt, rehkendamist. Juuakse teed, süüakse mokimot või githerit ja aetakse niisama juttu. Ja kõikidel nendel öistel rannakutel kohtan mõnd majakest millest kostab hädise transistorradio muusikat, naljatlemist ja naeru. Ööd läbi. Vähemalt kaks nädalat jutti. Selles on grupp asja ümberlõigatud kikuju noormehi, kes oma valulike ja veritsevate elundite üle uhkust tundes meheks saamist tähistavad. Traditsioon. On soe ja valge, nagu seda paremad kodumaised suveööd. On täiskuu.

detsember- jaanuar 2003 Nyeri lähedalt, Keeniast. Kogenud ja kirja pannud Toomas Uri. Tähtedele täppe lisanud ja trip'pi läkitanud Juhani Uri