Saabumine. Nairobi lennujaam.

Esines teoreetiline võimalus, et nad ei lasegi mind maale, sest ma ei viitsinud kodus viisa hankimisega vaeva näha. Siiski uskusin, et saan selle kohapeal. Küsimus ainult selles kui pikaks ajaks: mingi närune kaks nädalat olnuks liig lahja. Sisustasin siis oma lendamise aja sellega, et püüdsin välja mõelda midagi, millega suudaksin ametnikke mõjutada mulle soovitud suunas. Aga üsna tulutult, ei suutnud ma midagi leiutada........ Meid oli umbes 200 reisijat, kes pärast edukat maandumist passikontrolli kadalippu asus läbima. Ja kuigi lennukist väljusin viimasena, olin siiski üks esimesi, kes lennujaamast välja sai. Mu edu põhjuseks osutus asjaolu, et olin viisatu.......Sel ajal, kui korralikud kodanikud, kes kodus hulga pabereid esitanud ja aega ning vaeva kulutanud reisidokumentide perfektseks vormistamiseks püüdlikult igasugu järjekordades seisid, juhatati mind ainukesena läbi teise värava, kus siis sõnalausumata kolme kuu viisa passi vajutati ja ''Jambo Kenya'' sooviti. Väljas oli tohutu hulk taksojuhte kliente jahtimas, üks pealetükkivam, kui teine. Mingid tõmmud kaunitarid juhatasid mind nende büroosse, kui ütlesin, et ei taha üksi sõita, vaid otsin kaaslasi, kellega kallist sõiduhinda jagada. Palusid viisakalt oodata, istuda ja kohvi juua ja et küll nemad hoolitsevad kõige eest.....aeg läks, tüdrukud olid jutukad ja kenad, aga neil ei paistnud sugugi kiire olema minu abistamisega. Jutt kaldus hoopis sinnapoole, et kas ikka on mõtet nii hilja öösel veel kuhugi sõita, seal saavat ka ööbida, nemad võivad seltskonda pakkuda........hinnanumbrid muutusid kord korralt suuremaks ja abistajate kehakatted näisid aina vähem ja vähem nende kaunidusi katvat......Keelituste saatel pagesin sealt ja asusin end ise aitama - üsna pea leidsingi usaldusväärse välimusega soliidse härrasmehe, kellega koos siis Nairobisse jõudsin. Turvalisemalt ja odavamalt. Kell oli üks öösel.