Kirikus. Ühel päeval kutsus Anne mind kirikusse.  Annega kohtusin mõni päev pärast Nairobi saabumist.  Juhuslikult. Hotelli köögis. Ta on intelligentne ja iseseisev naine. Kikuju. Niisiis kirikusse. Enne küsis, kas ma imedesse usun. Mis seal uskuda, vastasin, olen ise ime. Ja läksimegi. See oli kusagil äärelinnas, suur hall, vist mingine pankrotistunud Tehasehoone.  Või mis hoone nüüd, pigem mingine katusealune keset reostatud tuhermaad. Päris mahukas, vast oma kuus- Seitsesada inimest oli pingiridades. Rahvahulga vastas, seal, kus peaks olema altar, oli midagi lava taolist, kokkuklopsitud Kaubaalustest ja vaid paiguti vaipadega kaetud.  Kõlarid, võimendus ja pult. Trummikomplekt, kaks kitarri ja süntesaator. Tagantjärgi on väga raske öelda, mis see siis nüüd oli, rockansambli kontsert, osav teleshow või tsirkus. Või kõik korraga.  Pärast paari avalugu ansamblilt hakkasid kaks veiderdajat - pastorit, teineteise võidu rahva üldise heakskiidu ja naerupahvakute saatel jumalasõna jagama(loe:karjuma). Aegajalt muutusid nad jälle ansambli liikmeteks ja laulsid vahepalaks mõne laulu. Trummikomplekt leidis pidevat ja agressivset kasutamist. Kogu tegevus oli väga liikuv ja zestikuleeriv. Pidevalt suheldi rahvaga. Paljud kohaletulnuist rääkisid oma loo. Loo sellest kuidas nemad  jumalani jõudsid ja päästetud said.  Ikka taustaks üldised naerupahvakud ja  aamen, aamen (hääldatuna: eimen, eimen). Veiderduste  hulka nais kuuluvat ka paari jalutu terveks ravimine. Nägin oma silmaga, kuidas nad kohale talutati ja kuidas nad hiljem kohkunud nägudega, kuid omal jalal lahkusid............Lisaks mõned, kes hiv positiivseist hiv negatiivseiks muutusid.  Kõik see toimus suure kära ja mürina saatel ja tundus pigem naljana......... Veidi enne lõppu oli korjandus, ei saanudki ma aru kelle või mille heaks ja mina olin ainuke kes oma kohale jäi, sel ajal kui teised hiigeljarjekorras seisid, et annetuse eest püha oliga võietud saada. Ja kõige lõpuks, kestis asi umbes viis tundi, sain kutse: tulgu muzungu pastori jutule. Läksimegi siis Annega taharuumi. Pidime ootama, sest jutule soovijaid oli teisigi. Silmitsesin teisi ootajaid (ja nemad tegid sedasama). Oli lombakaid ja vahemlombakaid ja eiteamistõvedega ja muredega lihtsaid maanaisi. Mõned neist olid kohale tulnud sadade kilomeetrite kauguselt. Muunud oma ainumase kitse voi kaks, et sõiduraha saada..........Imevaega tervendaja kuulsus on kerge levima, seda eriti tingimustes, kus kõikvõimalike religioonide kõrval on kindel koht ka nõidusel ja usul nõid-arstidesse..........Siis tuli kätte meie kord sisse astuda. Ta oli tugeva sisemise energia, terava taibu ja laia silmaringiga noor mees. Päris eesti maa ja rahva kohta. Seletasin, mis oskasin. Ja mis valge raamat see sul käes, mida sa hetkeksi käest ei pane ja aina lehitsed. See on  inglise- eesti, eesti inglise taskusõnaraamat, väga tarviline asi kasina keeleoskusega reisijale, vastasin. (oletan, et ta pidas seda mingiks religioose sisuga väljaandeks) Ja lõpuks: miks sa Keeniasse tulid?  Seada oli mult ka varem  küsitud, hoopis teistsuguste inimeste poolt ja teistsuguses õhkkonnas. Aga vastus on üks, nii nendele arvututele tulitajatele Nairobi tänavatelt, kes sõbrale odavat safarit püüvad müüa, kui ka kõikidele teistele: Ma tulin, et kohtuda inimestega (ja mitte loomadega). Tagasi kesklinna saime pastori autoga. Millegipärast pidime selle lühikese tee peal autot ja juhti vahetama. Mõlemad sõidukid tundusid olema tuliuued ja ma arvan, et pole ka Euroopas nii kallis autos istunud. Kogu selle viletsuse ja armetuse taustal oli kummaline, et hingekarjane sellises rikkuses kumbles. Paratamatult meenus Jeesus, kes kord eesli seljas rahva ette ilmus ja selles maailmas end ikka pigem alamaks, kui ulemaks seadis.Pahe kipub tungima ülilihtne skeem sellest, kuidas on võimalik korraldada näitemäng-- mõnekumne shillingi eest palgata paar näitlejat, kes siis puhamehe abiga tervenevad, ja teised seda nähes omad viimased veeringud korjanduskarpi kukutavad. Ometi ei taha ma olla ega olegi kohtumõistja.  Ääretult huvitav kogemus.  Ja veel. Mis mina tundsin, ja kogesin tervenduste ajal on vaieldamatu tõsiasi ja ei ole näitemäng .       Nov.-dets. 2002.            Nairobi, Keenia.