Liiklus    Vasakpoolne. Tänavat ületades märkan end alati enne vasakule vaatavat. Siin võib selline harjumus jalakäijale elu maksta.   Kui astusid auto ette, kuna vaatasid esiti valele poole, võid süüdistada vaid iseennast.  Sest kuigi kehtivad kull mingisugused kiiruse piirangud, ei hooli neist keegi ja sõidetakse nii kiiresti kui auto võtab ja teeolud lubavad.  Möödasõiduks, näiteks, sobivad mõlemad variandid--nii paremalt, kui vasakult. Nagu kõiges muuski, on ka liikluse korraldamises(?) ja teede-tänavate ehituses puutud jalgida valget inimest  On ringteid, on valgusfoore, on ohutussaarekesi, bussi taskuid, bumpse. Aga nende tarvitamine on veidravõitu.  Valgusfoorid näiteks--ühtegi töötavat naha ei õnnestunud.  Või korralikult väljaehitatud bussi tasku, mis pole ilmselt kordagi tarvitamist leidnud. Selle asemel peatuvad bussid-matatud sada meetrit eemal asuvas hiigelsuures porilombis. Liiklusmärke peaaegu, et ei esine--kohtasin vaid kolme. Markide sisu tuvastamine oli paraku võimatu, sest pikka aega oli neid tarvitatud plakatite kleepimise kohana, sedapuhku siis valimiskampaania teenistuses. Kui kellelgi peaks pahe tulema varustada tänavad liiklusmärkidega, siis suure tõenäosusega oleks järgmisel päeval turul naha  lisaks olemasolevatele veel tohutumal hulgal käsitsi valmistatud potte panne. Tänava nime silte esineb kohati. Võib juhtuda, et kesklinnas, elava liiklusega tänavatel pole ühtegi, ja kusagil äärelinnas, peaaegu et külateel jalutades leiad ühe ja ainumase ja korrektse ja kehtiva.        Liiklusummikute korral--ja neid on Nairobis pidevalt--sõidetakse lihtsalt sealt kust saab. Ringtee korral siis kas vastassuunda või lihtsalt otse või ukerdatakse üle ohutussaarekeste või siis tänava kõrvalt jaatmaad pidi. Eesmärgiks on iga hinnaga teistest mööda saada, et siis hiljem lihtsalt vahele trügida. Ja loomulikult on eelistatumas seisus need, kelle sõiduki välimust enam suurt kehvemaks muuta ei saa. Vahel on kahesuunalisel tänaval kümme rida autosid ühes suunas--kuna vastassuund tundus hetkel vaba olevat, hõivati kiiresti ka see. Kiire hõivamise käigus aga ei mahtunud kõik teele ära ja nii olid osad sunnitud teelt välja sõitma ja seal edasi trügima. Taolise kiirustamise tulemuseks on muidugi see, et igast suunast tulnud autod pressivad end ummiku keskele kokku ja taolise puntra lahtiharutamine on minu arusaamist mööda peaaegu et võimatu. Mingil moel need siiski lahenevad, aga ei maksa arvata, et politsei abiga. Politseinikke on linnapildis siin-seal näha küll, aga neil tundub olevat mingid tähtsamad asjad ajada, kui seda on liikluse korraldamine--minu arust nad lihtsalt logelevad.     Kui siis lõpuks linnast välja pääsetakse, vajutatakse (ja jäetaksegi) gaasipedaal põhja. Reeglina--mida vanem sõiduriist, seda suurema vile peab sisse võtma . Seda eriti mägipiirkondades, sest mida suurema kiiruse laskumisel saavutad, seda lihtsam on järgnevast tõusust üles higistada. Olen isegi Saksamaa kiirteedel 140 km tunnikiirusega sõitnud ja see pole hea tee ja korras auto puhul mingi kiirus, ent olukorras, kus asfalt sisaldab arvukalt teravaservalisi lookauke ja auto sõidukolblikkus on eurooplase silmis üldse küsitav, on selline tempo hullumeelsus. Eriti paistavad oma kiiruse lembusega silma matatud. Need on mikrobussid, mis eranditult on rahvast nii tais kiilutud, et rohkem enam ei saa (ja tavaliselt selgub, et paar kolm mahub veel) ja osa reisiseltskonnast kõõlub lahtise lükandukse külge klammerdunult lihtsalt asfaldi kohal. Paari päeva eest olin tunnistajaks järjekordsele matatu avariile. Mitmekordselt ülekoormatud Nissan oli möödasõidul kaotanud juhitavuse ja rullunud üle katuse. Ohvrite arvu ma ei tea, neid vedeles tee peal ja tee korval. Mina olin parasjagu samasuguse hullunud matatu reisija, kui sündmuspaigalt moodusime. Hirmunud nägudega naised ohkasid: My God, my God. Tundus, et kõik olid vapustatud. Et kas siis veidigi, hetkeksi mõistlikumalt söideti? Muidugi mitte. Ainus järeldus oli see, et järgmisel päeval edasi sõites selgus, et naisi enam juhi kõrvale istuma ei tahetud, kuna tolles õnnetuses olevat naine külglibisemise tekkides roolist kinni haaranud. Niisiis, kõiges oli süüdi too naine, mitte arutu kihutamine, vale koht möödasõiduks, bussi mitmekordne ülekoormamine, puudulikud pidurid, suur roolilõtk, kulunud ja tasakaalustamata rehvid jne jne jne. Tüüpiliselt aafrikalik mõtlemine.   

detsember 2002. Nanyuki, Keenia Täpitähed lisas: Juhani Uri Autor: Toomas Uri