Malayad

Ehk prostituudid. Ei saa mu meelest tõmmata väga selget piiri, kus prostitutsioon algab ja kus see lõpeb. Selline näide. Siin võib kohata tüdrukuid, kes tänaval jalutades justkui pooljuhuslikult muzunguga tuttavaks saavad. Ja kui hiljem juhtubki, et nad on nõus sinuga voodit jagama, keelduvad nad end prostituudiks nimetamast, sest nood on ju pahad. Nemad ütlevad, et on lihtsalt sõbrad. Ja kuigi lahkudes paluvad nad endile veidi raha anda, ei tähenda see, et tegemist oli kindlasti enese müümisega - valge inimese käest raha küsimine on siin nii laiaulatuslik ja levinud nähtus, et seda oleksid nad nagunii teinud. Ma ei saa aga väga kindlalt väita, et taolised sõbrad on kindlasti ainult sõbrad. Mõnede jaoks, tundub, on selline suhe äriplaan. Ent on kindlasti ka neid, eriti nooremad, kelle jaoks too tänaval jalutav valge mees on unistus paremast elust, unistus kusagil kauges kättesaamatuses esinevast helgest ja õnnelikust maailmast. Maailmast, mis neile on keelatud ja võib-olla just seetõttu nii ahvatlev näib. See on segu sisemuses pulbitsevast noore inimese seksuaalsusest ja siirast uudishimust ning kirglikust soovist kogeda midagi uut, teistsugust, enneolematut.

Ent tutvuse sobitajaid on teisigi. Leidus neid, kes päise päeva ajal tänaval end külge kleepisid ja väitsid end valget meest hirmsasti himustavat. Kutsusid külla ja lubasid kas siis ilma või hirmväikse tasu eest sööki-jooki ja seltskonda pakkuda, massaazi teha jne. Kohalikke olusid teades pakutav on liiga ilus, et olla tõsi. Kord pidin lausa hotelli turvameeste abi paluma, et kahest sellisest oma hotellitoas lahti saada. Astusid tänaval ligi ja enam ära ei lainud, saatsid mind kõikjal, pakkusid mingit narkotsi müüa.

Päris malayad ilmuvad tööpostile õhtul, paar tundi pärast pimeduse saabumist, so. umbes üheksa paiku. Neid on kõikides suuremates linnades, kogunemispaikadeks kõrtsid, baarid, diskod, hotellide ümbrus. Ära võib tunda dekoreeritud välimuse ja väljakutsuva käitumise järgi. Aga enam-vähem kindlat huvi sinu vastu näitab see, kui ta sind tervitab. Tavaliselt naised (eriti linnas) ei tervita võõrast meest esimesena. Kui siis vastad tervitusele ja seisatad vestluseks, on see umbes selline: How are you ? I´m fine, how are you ? Fine, buy me a soda, ok, let`s go. Minnakse siis kusagile lauda, kus vesteldakse ja juuakse pisut, ning lahkutakse koos hotellituppa, kui ollakse hinnas kokkuleppele jõudnud. Muzungu käest küsitakse kuni kümme korda kõrgemat hinda. Muidugi mitte sellepärast, et teda oleks samavõrra raskem teenendada, vaid lihtsalt, et tal on palju raha (nende arvates). Enamasti ei taha nad endast, ega oma tööst rääkida. Sest see on ajaraiskamine ja tarbetu. Konveier töötab tuimalt ja peatusteta. Ka siin on konkurents. Aeg on raha. Mõned neist polnud üldse võimelised millestki muust rääkima, kui rahast. KUI PALJU? Aga kui aru said, et minust neile klienti ei ole, muutus esialgne ülim tähelepanu ülimaks eiramiseks - nad ei märganud mind terve õhtu jooksul enam kordagi. Teised, olles saanud oma rahulduse - raha (või lihtsalt töövaesel ajal)

olid meelsasti nõus lobisema. Nii ma saingi hulga targemaks. Paar mahlakamat tarkusetera näitena üldisest tasemest. Selgus, et paljud neist (ka need mu kaks vestluskaaslast) ei tarvita kondoomi, kuna HIV polevat Keenias eriti levinud (!) [Minu mäletamist mööda oli vastav protsent Nairobi prostituutide hulgas 70 või kõrgem.]. Veelgi enam - nad ei tarvita seda iialgi, kuna kardavad haigestuda AIDSi(!!!). Nende väitel saatvat ameeriklased Keeniasse kondoome, mis on nakatatud HIV viirusega .. Ühel teisel juhtumil väitsid kaks muidu terase taibuga tüdrukut ühest suust, et anaalsete vahekordade puhul saab naine enesele naaskelsabade laadsed ussid (mis arenevat spermast) ja need ei andvat talle siis rahu ei päeval ega öösel, aina nõudvat seksi. Ning lõpuks ei tahtvat sellist naist enam keegi, isegi tänavapoisid mitte, seega väga ohtlik asi. Minu silmad läksid aina suuremaks ja nende naer aina valjemaks, et kuidas valge mees siis niisugust asja ei tea ..aga oraalsed ( samuti kondoomita) vahekorrad ei kujutavat endast mingit ohtu, nemad tegevat seda kogu aeg, kui klient soovib ja vahel oma-algatuslikultki, et rutem läheks (!).

Lisaks sellistele teadmistele kasutavad paljud nõid-arstide abi, et üht või teist meest või tema raha enesele nõiduda ja maksavad sellise protseduuri eest päris kõrget hinda. Veel oli mulle üllatuseks, et mõned inimesed siin ei tea oma vanust, ega sünnikuupäeva, ega saa ka seetõttu iialgi oma sünnipäeva pidada. Nende vanemad on ammu surnud ja nemad üles kasvanud leidlastena või rahvusvaheliste abiorganisatsioonide juures. Aga prostitutsiooni külje pealt vaadates tekib küsimus, kuidas rakendada sellisel puhul mõnd lastekaitse seadust .

Kõige huvitavamad olid minu jaoks niiöelda mitteprofessionaalid. Need, kes mingi hädavajaliku summa kiireks hankimiseks polnud suutnud mingit muud lahendust leida. Enamasti kehvalt riides, tagasihoidlikud, seisid nad proffidest veidi eemal ja ootasid ..nende kaudu avanes lihtsa inimese igapäevaelu traagika selles riigis, kus naisel pole peaaegu mingeid õigusi. Väga levinud saatus paljudele Keenia naistele: oli poiss, kes kadus, kui laps tulekul. 15-16 aastane tüdruk peab hakkama emaks olukorras, kus ta iseendki katta ja toita ei suuda. Abort on illegaalne ja ühiskonna poolt hukkamõistetud, kuna arvatakse, et see on tapmine. Isegi, kui mõni seda teeb, kannatab ta hiljem eluaegsete süümepiinade käes. Niisiis pole sel vaesel tüdrukul mingit valikut ega väljapääsu. Ta peab sünnitama (ja sellekski raha leidma - sünnitusabi on tasuline). Ta peab leidma kusagilt vahendeid lapse üleskasvatamiseks. Keegi ei taha teda, kellelgi pole teda tarvis, igal ühel omalgi muret küllaga, kes vajaks ses viletsuses veel üht-kaht suud juurde? Ta püüab leida tööd, aga isegi juhul, kui leiab, on saadav tasu nii väike, et vaevalt jätkub äraelamiseks ja iga väiksemgi lisaväljaminek (näiteks lapse haigus) on mõeldamatu. Pisarateni liigutavad lood . So many, so many.

Nägin pagulasi - vist Sudaani sõjapõgenikud, keda müütasid nende isad, mehed või vennad. Kuna viimased olid veel narkarid (esimestest ei tea), võisid hinnad langeda väga madalale ja müümine kippus vahel muutuma lausa vägivaldseks (ostjale muidugi). Et nad kartsid politseid, siis ei olnud nende tegevus väga avalik, hoidusid rohkem kangialustesse ja kaupagi näidati vaid kaugelt, kaltsudesse mähituna ja oli raske arvata, kas pakutav on viie või viiekümne aastane.

Kohalikele meestele pakkuvat enam huvi naise alumine pool, ülemine olevat for baby. Ja sel ajal, kui klient tegeleb kinnimakstud alumise poolega, mida teeb ülemisest poolest ülevamal pool asuv osa? See igavleb. Punub ajaviiteks uusi patse, närib tuima näoga nätsu või urgitseb energiliselt nina..

Detsember 2002 Nairobi, Nanyuki, Nakuru, Nyeri. Keenia.

Tänavapoisid ja muud trikitajad.

Tänavapoisid on suures osas liiminuusutajad. Mingi nipiga on nad plastist pudeli koos liimitilgaga põhjas enesele alahuule otsa riputanud. Vaibumatus hämarolekus. Ääretult räpased. Ja vähemalt sama tüütud. Käivad järel, piiravad su ümber ja küsivad raha. Üldjuhul pole vägivaldsed, ent keeldumise korral kõlab mõnikord Fuck you. Kohalike väitel esineb juhtumeid, kus nad on võimelised oma väljavalitule midagi üsna erilist pakkuma - fekaale. Igasugu tülitajate puhul näib kõige enam abi olevat täielikust ignoreerimisest. Sest üks asi, mida nad samuti vajavad ja otsivad, on tähelepanu, lõbu. Neile, kes püüavad midagi muzungule müüa, on teinekord targem öelda: No interest, sest mittereageerimise korral arvavad nad lihtsalt, et muzungu on kõva kuulmise ja kehva silmanägemisega, aga vahel jälle pole sest abi sugugi, järgneb hoopis pikk ja tüütav veenmine, et pakutav ikka ülivaart on. Üldjuhul vaikimine, mitte reageerimine toimib, aga ühel juhul jäi mu süda valutama. See oli üks poiss Nakuru tänavalt, kes polnudki nii väga räpane, lihtsalt kehvalt riides. Ka liimipudelit polnud. Umbes selline vestlus, õigemini monoloog, minupoolsete vaikusepausidega: Tere valge mees, ma olen näljane, kas sa saad mulle veidi leiba anda? ..Mul on kõht tühi, ma palun süüa. Miks sa ei vasta? Ma raagin sinuga, kas sa kuuled mind? ..Valge mees, palun ütle, kas sa saad minu inglise keelest aru? Ma olen näljane ja palun leiba, ma räägin sinuga. Jumal õnnistagu sind, valge mees! Good bye! Väga raske on otsustada, mis on tõde, mis trikitamine. Igasugu nippe raha väjapetmiseks kohtab pidevalt. Kes korjab annetusi põlenud koolihoone taastamiseks (paber näpus, kurval ilmel), kes püüab sulle teed juhatades kasulik olla, et siis selle ees tasu nõuda. Saapapuhastajast möödudes kuuled viimast imetlevat su jalavarje ja palvet neid veidi lähemalt silmitseda. Nõustumise korral lisatakse kibekiirelt kreemi ja hakatakse viksima jne jne. Miks ignoreerimine? Miks mitte raha anda, et neist lahti saada? Sest selle peal nad väljas ongi. Olla võimalikult tüütud ja vastikud. Ja mida rohkem nad muzungudelt sel moel raha välja pressivad, seda jultunumaks nad muutuvad ja seda rohkem neid tekib. Nii et minu arusaamist mööda on parem seda liikumist, seda äraelamisviisi mitte toetada. Tõsi, mõnikord ma andsin, kui mul oli, leiba. Aga mitte kunagi raha ja mitte kunagi liimipoistele. Ja mitte alati ei olnud vastuseks siiras tänu, vahel hoopis pettunud nägu. Sest loodeti raha. Kord nägin, kuidas lühikestes pükstes rasvane valge taat tänavapoistele palasid pildus, nagu meil vahel näha võib tädisid tuvidele palukesi pakkumas. Tulemuseks oli tohutu kära ja meeletu parv räpaseid kutte, kes ei tea kust nõiaväel välja ilmusid ja heategija sootuks ümber piirasid, nii, et viimasel oli tükk tegemist oma turvalisse baariruumi tagasipöördumisega. Arvan, et pärast seda heategu oli ta sunnitud dushi alla minema. Kord olin ise liimipoistest ümbritsetud ja hädas ja nad kippusid oma tatiste kätega mind katsuma, kui mind päästis üks veidi suurem kutt, kes väiksemad jalaga laiali peksis. Õnn aga oli üürike, sest abiandja asus ise mind eskortima ja oli oma tegevuses erakordselt püsiv. Niisiis, kohalikud ärksamad pead teavad, et valge inimese taskus on raha ja nad ei väsi välja mõtlemast nippe, kuidas see sealt kätte saada. Vihmaperioodil näiteks on poriteedel tihti kohad, mis on läbimatud (läbimatuks muudetud?), kus siis muzungude raudruunasid kohalike abivahenditega ja suure raha eest välja aidatakse. Mis ühe õnnetus, see teise õnn. Parim viis valgete taskust rahapabereid kätte saada on siis, kui see on hätta sattunud. Selline näide. Juhtus, et kaotasin oma toa võtme. Oli enam vähem ette teada, mis juhtub, kui sellest hotellis teatan. Kaalusin võimalust asi maha vaikida, oma jõududega see hädine uks veel hädisema lukuga lahti muukida, ja hommikul kaduda Otsustasin siiski ausama variandi kasuks. Tulemus oligi, nagu kahtlustasin - hotelli muidu väga sõbralik manager muutus kurbtõsiseks ja käis abitult ringi, püüdis teiste tubade võtmeid kasutades lukku avada. Kõik tulutult. Viimaks teatas: Söör, me ei saa ust täna enam kuidagi avada, kas sinu pakid seal on sulle öösel hädavajalikud? Juhul, kui ei, me anname sulle täna ööseks teise toa, mille eest tuleb kahjuks maksta ..ja homme katsume leida puusepa, kes ukse avaks (mille eest tuleb ka maksta). Julgesin tagasihoidlikult teatada, et puusepa otsimiseks pole mingit vajadust, sest mina juhtumisi olengi ametilt puusepp. Antagu mulle vaid kruvikeeraja või mõni muu tööriist ja ma avan ise ukse ning homme ostan uue luku . Oi ei, kahjuks me ei saa, meil pole siin ühtegi tööriista, tuleb ikka homseni oodata. Kuna nüüd ilmselge oli, et mehike lihtsalt kerget raha lootis teenida, otsustasin end ise aidata. Hotelli köögist leidsin pisut kopsakamat tõugu väitsa, millega ukse avamine imelihtne oli. Hommikul lahkudes kirjeldasin hotelliteenijale tekkinud olukorda ja kuna temal mingeid vastuväiteid polnud, lahkusin. Et järgmise öö veetsin ühes peres, siis hotelli külastasin alles paari päeva pärast. Mu ette ilmus range näoga manager ja teatas, et mul tuleb maksta, sest tollel toal pole võtit ja nad ei saa seda kasutada. Küsisin, kas firma tõesti nõnda vaene on, et seda sama närust lukkugi ei suuda osta. Mees arvas, et lukk pole sugugi närune, see hoopis väga kallis, mis oli selge vale. Püüdsin siis selgitada häid tavu ja kombeid ja seda, et arenenud riikides, valgete inimeste maal, kelle järgi te kõik siin nii väga joonduda püüate, ei juhtu sellist asja iialgi, et hotellil poleks varuvõtit või et klient peaks mingisuguse näruse luku kinni maksma. Et kui omanik tahab raha teenida ja kasumit saada, siis sellese väikse asja pärast ei hakka ta iialgi külalist ahistama. Kõik asjata, manager oli kõigutamatu. Viimaks siis, pärast väga pikka vaidlust nõustusin. Aga seda ainult ühel tingimusel: Sa esitad mulle paberi peal kirjaliku nõudmise osta uus lukk ja lisad sinna oma nime ja allkirja. Ma lähen selle paberiga hotelli omaniku juurde ja kui tema kinnitab selle, olen asjaga päri. Aga ma luban, et kirjutan sellest internetti loo. Te küll saate selle näruse luku, ent kaotate tohutult kliente, seega raha. Aga juhul, kui omanik ei kinnita sinu nõudmist ja ma ikkagi kirjutan vahejuhtumist loo, olen ma enam vähem kindel, et sa mees kaotad oma töökoha. Asi oli lahenenud. Raha luku jaoks oli leitud. Manager oli taas sõbralikkuse etalon. No problems. You are welcome! 13.01.2003 Nanyuki, Keenia