Maroko reis

Otsustasime reisida tuttavatega aastavahetuseks Marokosse ja sihtkoht oli Agadir. Mõtlesime, et läheme omapead ja ei kasuta ühegi reisifirma teenuseid.
Siiamaani mõtlen, et kuidas me sealt üldse elusalt tagasi jõudsime. Kui olime jõudnud Tangeri siis tundus hetkeks nagu oleksime sattunud õudusfilmi. Sel ajal kui meil on aastavahetus on nendel ka väga eriline püha. Püha seisnes selles, et nad tapavad pere peale lamba , lõikavad sellel pea otsast. Pea topitakse toki otsa ja kõrvetatakse tänavaltel elusa tule peal. Eesmärk on saada kätte aju, mis siis ka loomulikult ära süüakse. Lamba nahad panevad nad kas siis katusele või kirikute ette. Kui me Tangeri vanalinnas ( üheksa valget eurooplast ) kõndisime nendel kitsatel vanalinna tänavatel kus elavad kõige vaesemad inimesed, siis tekkis tahtmine kasvõi ujuda Hispaaniasse tagasi. Vastutulevad inimesed olid verised lammaste tapmisest, neil olid suured noad käes ja mõned ei olnud ka eriti sõbralikud. Igal sammul oli ümber sada pärismaalast, kes üritasid sulle midagi maha müüa.
Meie reis läks edasi rongisõidu näol. Kuna meile anti valeinfot, siis pidime võtma ümberistumisega rongi. Me ei teadnud kus peame maha minema, sest rong hakkas minema ja pidime selle peale jõudma. Siis kui Eestis oli vanaaasta õhtu jõudsime kella üheteist paiku Casablankasse. Rongi pealt maha astunud, ei teadnud kuhu poole minna sest mõlemal pool avanes kohutav vaatepilt. Kuna järgmise rongini oli 5 tundi aega otsustasime minna esimesse odavasse hotelli ja kasutada seda nö pakihoiuna. Seal oli wc ( kui seda saab selleks nimetada ) nagu 10 aastat tagasi Balti Jaamas, loomulikult suured prussakad ja väga must.
Kui rongi peale läksime viie tunni pärast ütles üks reisikaaslane, et me ei ole normaalsed inimesed , sest enamus reisi seisis ees ja sama tee tuli ka veel tagasi tulla :-)
Läksime siis varahommikusele rongile ja jõudsime päeval Marrakeshi. Sealt võtsime takso ja sõitsime vanade mersudega Agadiri. Teeääres avanes jällegi uskumatu vaatepilt aga selleks ajaks olime juba harjunud Maroko vaesuse ja viletsusega. Loomulikult nõudsid taksojuhid Agadiris rohkem raha kui kokku leppinud olime ja vahepeal läks asi juba päris tigedaks ning kuna kohalikud ka ligi tulid siis ei jäänud midagi muud üle kui lihtsalt maksta. Agadiris otsisime mõnusa hotelli ja järgneva nädala veetsime seal . Rentisime rollerid ja sõitsime agulitesse, käisime kaubanduskesuses ( ühest kolmest mida Marokos üldse nägime), kohalikul turul, suhtlesime kohalikega, päevitasime ja käisime ööklubis. Üks asi mis tundus meile väga naljakas oli see, et paljud marokolased käisid päeval villaste mütsidega ja sulejopedega, sest neil oli talv. Nalja sai ka siis, kui üks reisikaaslane jäi basseini juurde magama ja hotelli administraator küsis, et kas ta ära ei külmu :-D
Kõik toidud olid väga imeliku maitsega ja tihtipeale otsustasime puuviljade kasuks. Väga hea oli igal pool pakutav värske mahl apelsinidest, banaanidest ja mandariinidest. Ostsime ka kaubanduskeskusest vorsti ja julgen väita, et pole kunagi elus midagi nii kohutavat maitsenud. Vorst oli lilla ja kohutava maitsega! Proovisime ka loomulikult kohalikku toitu mõnes kohas läks see isegi alla, kuigi kogu aeg keerles peas mõte et kuidas see toit tehud on. Oleks mõnikord palju andnud, et saada rakvere viinerit või hapukapsast :D
Kui nädal Agadiris veedetud hakkasime sama teed tagasi minema aga õnneks läks kõik kiiremini. Mõtlesin kaua aega, et kas oli kahju minna Hispaaniasse tagasi või olime õnnelikud, et tervelt tagasi jõudsime. Usun, et külastan veel kunagi Marokot aga minna tahaks seal ainult Agadiri, sest see linn oli ainus mis natuke Euroopat meenutas. Kindlasti paljud arvavad, et miks me siis üldse sinna läksime, ometigi ju mitte Euroopat Aafrikasse otsima aga kultuur ja inimesed olid siiski liiga erinevad. Mõtlesin ka pärast reisi sellele, et terve elu olen rääkinud kui kahju on mul Aafrika lastest ja inimestest ja loomadest kuid nüüd vaatan seda kõike teise pilgu läbi. Ma usun, et need inimesed ei ole rohkemaks lihtsalt suutelised oma kliima pärast. Kahju on natuke ilusast loodusest, mis on uputatud prügisse. Kas siis tõesti peab prügi aknast välja loopima ja elama nagu ei hooliks millestki, mis on su ümber... jõudsime järeldusele, et kõikide oma murede, rõõmude ja hirmudega oleme väga väike osa maailmas elavatest inimestest ning siiamaani meetutan mõne oma kapriisi korral seda, kuidas elab inimene aafrikas, kes seisab keset tühja kõrbe ja toksib katkise jalanõuga väikest kivi......mida ta seal küll teeb ?