Matkamisest Inglismaal

Järgnev jutt kuulub vast pigem "päevikud" rubriiki, aga sinna omapäi postitust vist lisada ei saa? Igatahes, jagaks hea meelega muljeid sellest, mida albionil teha, kui linnaelust ja -melust tüdimus peale tuleb :)

Peak District

PD on väidetavalt Inglismaa kõige populaarsem rahvuspark. Kinder Scout ulatub 636m üle merepinna ning on üks kümnetest küngastest mida kuiva või märja, tuulise või vaikse ilmaga minna vallutama. Birminghamist on PD umbes poolteise tunni autosõidu kaugusel põhjas, Manchesterist veidi ida pool. Tegelikult vast veidi lähemal, aga meie raske ja äärmiselt tagasihoidliku mootoriga mikrobuss ei jaksanud väga palju kiiremini kui 25 km/h mäest üles mööda kurvilisi teid sõita :) Seekord suundusime Goyt Valley rajale – ca 13km ümber Goyt jõe ning mööda Derbyshire maakonna kõrgemaid tippe. Esimest korda pilvedest kõrgemal matkamine on üldiselt väga meeldejääv kogemus. Samuti muutlik ilm, mis esimese tunni jooksul pakkus uduvihma, siis veidi tugevamat sadu, kõrgemale rühkides järjest tugevamat tuult ning paduvihma ning 3 tunni möödudes olid vähemalt minu püksid täiesti läbimärjad, telefon jopetaskus niiskunud (siiani ei võta pilti ette) ning sokid matkajalanõudes vettinud. Aga kui kõige kõrgema mäe otsas said võileivad ja vaarikatee sisse kallatud, läks ka ilm ilusaks. Tunni pärast kadusid pilved, siis siras päike täiesti pilvitus helesinisese taevas. Selginenud ilm võimaldas Manchesteri isegi ära näha. Kui plaanitud rada läbitud, tegime peatuse teeäärses pubis, et kuuma kakaod juua, aknast miljoni dollari vaatega pilvedest allpool olevale orule. Inglaste pubikultuur on ikka äge – suvalise künka nõlval, lähima 10km raadiuses ei ole mitte ühtegi asustatud punkti, on koht, kus pindi õlle kõrvale noolt visata ja jalkat telekast vaadata. Ja mille parkimisplats on pühapäeva pärastlõunal autosid täis! Kui siiani polnud kogemust „tüüpilise inglise ilmastikuga” siis kirjeldatud nädalavahetus parandas asja. Hommikul aknast välja vaadates ei või kunagi teada, milliseks ilm keerab tunni või poole päeva möödudes. Terveks päevaks matkama minnes peab olema kihiline riietus ning kas vihmakindel või kiiresti märguv-kiiresti kuivav kiht seljas. Jalanõudeks on lõhemal matkal tegelikult kõige sobivamad kalamehekummikud. Sest isegi ilusa ilmaga on pinnas väga väga mudane ning ette tuleb kohti, kus 500m järjest mülkaid, millesse poolde säärde võimalik sisse vajuda.

Lake District

Tuleks öelda, et LD peab olema iga Inglismaad külastava inimese kohustuslikus programmis. Ei taha seda öelda aga põhjusel, et ilusa looduse nautimine on oluliselt meeldivam, kui põõsaalused pole täis lagastatud ning jalgradade rahvastatus ei meenuta laulupidu. (Mul alati Eestist eemal olles dilemma, et kas propageerida turismi oma kodumaale või mitte. Eriti ei taha, et 10a pärast näiteks Hiiumaa miskine ummistunud kuurort oleks). Õnneks pole hilissügis masside jaoks just lemmikaeg linnadest pikemate väljasõitude tegemiseks. Samas mäenõlvade ja ahelike puna-kollased metsatukad, rohelised niidud ja orgudes olevad sinised järved on hingematvalt ilus vaatepilt just sügis-talve perioodil.

LD ise asub Cumbrias, Loode-Inglismaal, Šoti piirist kohe lõunas. Meie seltskond suundus seekord Patterdale’i, mis on väike külake suhteliselt keset Lake Districti. Birminghamist võtab autosõit ca 4h. Koos kohustusliku fish&chipsi söögipeatusega pool kuni tund kauem. Tuleb arvestada, et reede pealelõunal on suuremad kiirteed sama umbes kui Liivalaia tööpäeva õhtuti kl 17-18 vahel. M6 kiirteel võib sõidukiirus 20-30km enne ja pärast Manchesteri venida nagu tapeediliim. Aga seda lõbusamas tujus on võimalik kämpingusse jõuda. Kui kohale jõudsime, sadas loomulikult. Ning põhjas oli ilm tuntavalt külmem (Kesk-Inglismaa 10-15C asemel 5C ehk?). Atlandilt puhuvad niisked ja tugevad tuuled tekitavad üldse Albionil tunde, et temperatuur on 10 kraadi külmem kui tegelikult. Õnneks on inglastel vihma vastu ravim – pubid. Kui ka kõige väiksemas külas pole avalikku wc-d, postkontorit või ajaleheputkat, siis kohalik pubi ikka on! Väikestes kohtades on need veel eriti hubased ja ülisõbralikke inimesi pungil täis.

Hommikul jagunesime kaheks seltskonnaks. Neljakesi võtsime suuna LD kõrguselt kolmanda mäe Helvellyn poole. Ülejäänud suundusid teisel pool paistva aheliku otsa. Eemalt juba paistis, et kõik tipud olid kaetud pilvedega. Aga kuna inglise ilm on kord juba selline, et ette on seda võimalik ennustada max pool päeva, siis ei hakanud me ka oma eelmisel õhtul paika pandud rada muutma. Esimene tunnike mööda heinamaad koos lambakarjaga jalutamist oli fun :). Siis hakkas sadama ning inglased tõmbasid ettenägelikult kilepüksid jalga. Mul oli variant ainult jope kapuutsikumm tugevamini kinni tõmmata ning kontrollida, kas seljakotis olevad kuivad riided ikka on korralikult kilekotti pakitud.

Ca 3-400m kõrgusel tekkisid juba udupilved, tunnike kõrgemale rühkimist oli täiesti küljevihmas. S.t külje pealt puhuv tuul tegi püksid 10 minutiga läbimärjaks. Enam polnud mõtet ka ette vaadata, kuidas vuliseval jalgrajal kuivema jalaga edasi saada – märjaks saab niikuinii ja mida kiiremini, seda rutem soojeneb ka vihmavesi varvaste vahel :)

Me plaan oli mööda Striding Edge kurdu Helvellyn’i tippu ronida. Striding Edge ja Swirral Edge on selline lord-of-the-rings-kaljune ahelik, kus iga mõne aasta tagant saab keegi halva nähtavuse ja libedaga viga, eriti ekstreemsel juhul surma. Meil ka eriti ei vedanud, kuna sadas ämbrist ning tekkis üle 30m/s tuul. Nähtavus udus oli alla 10m. Kaardilugeja Marty isegi viisakalt pakkus, et kui me kardame, võib tagasi pöörduda ja veidi madalama profiiliga rada mööda üles ronida. Rahnude varjus tuule veidikestki vaibumist oodates möödus meist aga 2 seltskonda matkajaid. See oli piisavaks kinnituseks, et me pole ainsad hullud ning jätkasime oma plaanitud rada. Viimased 150m tõusu oli küll suht hard-core matkamine, sest kindad olid läbimärjad ning märgadel kividel oli kerge libastuda. Ja kui terav vihm tahab isegi silmamuna ja kontaktläätse vahele puhuda, nii et silmi lahti hoida raske, on igasugune liikumine koba peale.

950m peale tippu aga jõudsime. Võileib ja kaks lonksu kuuma teed termosest ning edasi me läksime. Külmas ja tuules ei kannata läbiligunenuna kaua passida, käed-jalad muutuvad lihtsalt tuimaks. Kui veidi allapoole jõudsime, pidid ka kõige veekindalmate gore-tex pükste kandjad tunnistama, et riided kilekate all on kuni alukateni märjad. Kinnastest väänasid kõik iga 10 minuti järel vett välja. Kuna märjemaks enam kuidagi minna ei saanud, otsustasime kaks 850m mäge veel ette võtta. Eemalt paistis ka veidi päikest pilvede vahelt. Ning ka maastik muutus kiviklibust uuesti heinamaaks. Lõpuks tasusid kõik vintsutused ära, sest Helvellyn’ist tagasi pöördudes tulid pilvede alt välja vaated orgudele, järvedele ja mägedest alla voolavatele jõgedele. Simply brilliant.

Kui 7 tunni möödudes enne pimedat uuesti kämpingusse jõudsime, ootasid teised meid juba kuuma tee ja sooja kaminaga ees. Seltskond2 oli otsustanud liiga karmi kliima pärast oma matka paari tunni võrra lühendada ja pigem tuppa kuivama tulla. Kui kuum dush võetud ja kuivad sokid jalas, ei jäänud muud üle, kui jälle kohalikku „White Horse” pubisse suunduda. Pole midagi paremat, kui pärast pingutust pehmes tugitoolis maanduda ja kohaliku õlle vahtu limpsida.

Enamasti on kämpades köögid, kus õhtusööki teha. Ja ka pikad lauad, mille taha 10 tühja kõhtu vabalt ära mahuvad. Meie majas oli ka spets „kuivatusruum” kuhu kõik oma märjad asjad alates saabastest, lõpetades sooja pesuga ööseks kuivama sai panna. Riietega on asi lihtsam, nendest aurab vesi suht ruttu välja (kui just tegemist trikotaaži vms materjaliga pole). Jalanõudega on keerulisem ning arvestama peab, et saapad järgmiseks päevaks mingi nipiga ära ei kuiva. Inglastel on radiaatoritega omapärane suhe – need pole kunagi soojemad kui külm seljanka. Aga isegi elava tule ääres saapaid kuivatades saab heal juhul ainult paelad kuivaks.

Igatahes, kamina ääres sai veel poole ööni lobatud ja muude inglise veidruste kohta aru päritud :) Näiteks mõõdetakse siin kõiki vahemaid küll miilides ja jardides, aga orienteerumiskaardid on millegipärast km mõõdustikus. Inglaste praktiline meel on leiutanud asjandused nimega gaiters (kilematerjalist saabaste ja pükste peale tõmmatavad säärised, mis hoiavad pori ja vett veidi kauem kinni). Ning nende suhteliselt tume huumor on jätkuvalt midagi sellist, millest Eestis hakkab puudust tundma. Mitte ükski rahvas ei iseloomustaks täielikus koera-ilmas matkamist väljendiga „nice walk” ja tervitaks hommikust udu hüüatusega „what a lovely day today!” Kui nari ülemisel voodil pikka kasvu Tom külge keerates pea vastu katuseakent ära lööb, äratab kõva laks kõik öösel üles ning järgneb vali naer. 9 inimese suust. Minuti pärast pooled uuesti norskavad ning ülejäänud, kes magama seepärast ei jää, üritavad omavahel öisest soundtrackist ka midagi positiivset leida. No ja siis see tavapärane asi, et erilised aktivistid, kes enne kukke ja koitu tahavad ärgata, ei suuda kollektiivselt otsustada, kelle äratuskella peab järgima ning igaüks ärkab (ja äratab ka kõik ülejäänud) 6min37sekundiliste vahedega – seda alates poole viiest hommikul.... Iga hommik tekitab juurde vähemalt ühe paarilist mitteomava omanikuta märja soki. Eestlane vaatab hämminguga valget pulbrit nimega oatmeal, mida inglane piimaga segab, mikros soojendab ja siis sööb. Inglane vaatab hämminguga sooja pulbri-piima möginat, millele eestlane moosi peale paneb enne kui sööma hakkab :). Samas, sellised asjad teevad niisama väljasõidust tõelise puhkuse ning annavad teemasid hommikukohvi kõrval lõõpimiseks.

Järgmine matk oli Ullswater järve ja oru teisel kaldal. Pea samapikk, kuigi veidi paremas ilmastikuolus. Seekord nägi ka mägede otsast kaugemale orgudesse ning vihma sadas ainult selleks 20 minutiks, et meid kõiki korraks läbimärjaks teha. Aga who cares, saapad olid hommikul jalga pannes ikka veel märjad ning kleepuvaid kilepükse ei ajanud ka enam keegi omale jalga. Millegipärast suutsime jällegi meie pikema tiiru ette võtta kui ülejäänud semud ning jõudsime kämpasse tagasi vaevu enne pimedat. Tagasisõit pühapäeva õhtul LD’st Birminghami võttis 6h! Umbes on ka kõige laiemad kiirteed, kui kõik oma maamajadest nädala alguseks jälle linna sõidavad.

Et kel mõte või isu off-season hooajal midagi sarnast Inglismaal ette võtta:

  • kasuks tuleb äärmiselt kõrge tolerants igasuguse kliima suhtes
  • igaks päevaks peaks olema kuiv komplekt riideid ning teine paar kuivi jalanõusid, millega õhtul välja minna ja mida pärast kojusõidul jalga panna
  • tenniste/tossudega ei ole mööda kiviklibu/ojasid/märgi mülkaid matkates midagi peale hakata. Madalate sileda tallaga jalanõudega võib pealegi libedaga kergelt jala välja väänata
  • KÕIK niiskust mittekannatavad asjad jätta koju, sh mobiilid, digikaamerad jms. Inglismaal näiteks ei ole eriti lihtne leida telefoniparandust, mis niiskunud mobiiltelefonile keemilist pesu teeks :) Teine variant on need veekindlasse kotti panna. Rahakotti ka pole mõtet mägedesse kaasa vedada, seal vettivad raha ja kõik papist kaardid lihtsalt läbi.
  • Kõik asjad seljakotis peaks olema kilesse pakitud. Eriti soovitav on mingi kuiva riietuskihi kaasa võtmine juhuks, kui tuulega külm hakkab või selg märjaks saab.
  • Kuum supp või tee termosega kaasa.
  • Tuule- ja vihmakindel jope on kohustuslik.
  • Omapäi kolama minnes peaks seltskonnas olema navigeerimisoskusega kompassi ja kaardiga inimene.
  • Vasakpoolse liiklusega on lihtsam harjuda just suurtel maanteedel, kus palju autosid. Väikesed kõrval-ja külateed on suht tühjad ning nendel sõites võib kergemini unustada, kummale reale peab vasakpööret tegema :) Ristmikke on suht vähe, igal pool on reguleerimiseks ringteed.
  • Kämpingud, hostelid ja barnid peaks olema off-season piisavalt tühjad, et majutuse leidmisega probleeme ei teki.
  • Lake Districtis on dramaatilisi vaateid ning loodus varieerub rohkem. Põgusaks külastuseks piisab 2-3 päevast. Peak District on kohalike soovitusel ilusam, kui ka veidi lund maha sajab.

Talvel tuleks kindlasti minna Snowdoniasse – seda oskan kommenteerida paari nädala pärast, kui endal minek :)

1 pilt on parem kui 1000 sõna, öeldakse. Mõned klõpsud ka käidud kohtadest http://www.pbase.com/kristinan/great_britain

päikest