Mauritius on mega

Kah ise käisin ja nägin. Seal saab nalja. Eriti, kui üritad kuhugi jala minema hakata. Seal pole ju kõnniteesid ega isegi teepeenart, kus võiks kõndida. Aga autod, eriti bussid - jubedad romud, kihutavad nii, et pea igal korral, kui nad sust möödunud on, leiad end jälle teeäärsest kraavist või põõsast. Karm värk, sest pimedas (valgustust pole) ei tea sa ju kunagi, kes või mis seal parasjagu vedeleb. Aga üldse ei kurda. See on megailus saar. Eriti soovitan sinna minna neil, kel on suur veespordihuvi või kes lihtsalt naudivad imeliselt puhast ja läbipaistvat türkiisssinist (rohelist) ookeani- ning lumivalge liivasga rannatriipudega laguune. Neoonvärvides triibulisi- ja mummulisi kalu saad üle paadi ääre oma käega katsuda ja silitada. Selle saare elanikud on õigusega oma saare nimetanud "Paradiisisaareks".