Ma olen 8 aastat iga suvi Euroopas ringi reisinud. Nendest 2 korda puhtalt häälega aga ülejäänud rongide, lennukite ja bussidega.

Huvitab mind see, et kust tulevad need müüdid ja (eel-)arvamused, mis panevad noori kinnisilmi minema pudrumägede ja piimajõgede maile. Eriti peaks siinkohas rõhutama lõuna Euroopat. Ma olen kohanud suurt hulka (enamasti noori tüdrukuid), kes on läinud oma mingit müüdikest taga ajama (soojad/avatud inimesed, vana ja huvivav kultuur jne) kusagile kaugele, lihtsalt selleks, et avastada - sealgi elavad tavalised inimesed.

Enim käib see jutt muidugi Hispaania-Itaalia-Portugali kohta.

Muidugi ma mõistan inimeste lootusi ja ootusi, aga natuke "common sense"'i ei teeks ka paha. Mitte, et ma ise nüüd nii vana oleks (23a poiss), aga kõige traagilisemad ongi olnud minu jaoks kohtumised keskkooli pooleli jätnud kurvakuju rüütlitega, kes isegi, kui tõde neile rusikaga näkku lööb, sellest veel aru ei taha saada.

Pläratakse midagi haritusest ja hariduses, maailma nägemisest jne... samal ajal olles rohkem saapad, kui keskmine kapakohila rullnokk.

Omandatakse "ellujäämisvõtted" aga saadakse (odavatest) juhutöölistest hulkuriteks. Eelnev on muidugi ekstreemne näide.

Aga tõesti, kes-mis-kuidas genereerib selliseid arusaamu/ideaale? Sest isiklik kogemus oskab ühe õnneliku õnneotsija kõrvale esitada kümneid ideaali-pohmakaid ja pettumisi. Ja jällegi noorte idealistlike tüdrukute näitel...