Mootorrattamatk Itaalias

Üksiku mootorratturi seiklused Põhja-Itaalias.

Mis on käesoleva reisikirjelduse mõte?

a) Olles küllaltki sage reisija (paar korda aastas ikka üritan väljaspool Eestit puhata), ei ole ma kohanud sedasorti meelelahutust, ega ausaltöeldes sellise võimaluse pealegi tulnud; seda tahaksin ma eelkõige toonitada b) Ehkki tegemist oli mootorrattamatkaga (kokku ligi 2000 km 7 päevaga, suhteliselt ekstreemsetes oludes), ei ole ma tegelikult mingi mootorrattahull, minu viimased tõsisemad mootorrattakogemused pärinevad aastatest 1987-88 (kui ma nüüd täpselt mäletaksin?), pärast seda on mul sõidukogemust kokku ehk ca 10 tunni jagu (teadsin, et suudan mootorrattaga paigalt võtta ning kõik käigud edaspidi ja tagurpidi vahetada) ning seega julgen ma öelda, et sellise matka ettevõtmiseks ei ole vaja eelnevalt teab mis tuhandeid kilomeetreid Eestimaa asfalti mõõta (loomulikult on vajalik A kategooria juhilubades). c) Kuivõrd elamusi oli suhteliselt palju, ei viitsi ma lihtsalt kõigile sõpradele kõigest juhtunust jutustada, nõnda saavad nemadki lihtsasti teada, kuidas mul läks:)

Mis on põhilised erinevused võrreldes automatkaga (eristamata neid plussideks ja miinusteks)?

a) See ei saa olla mingi perematk:). Antagu mulle andeks, aga kogu see sõiduolme on tegelikult küllaltki piirikese peal. Kõige lihtsam on üksi minna (nagu mina tegin), aga siis peate leppima pikavõitu üksildaste õhtutega. Kindlad sõbrad, kes ei jonni/ei virise iga ebaõnnestumise pärast, ning suudavad tsikli püsti hoida (ja see on oluline!), oleks head kaaslased. Kindlasti on erandeid, aga vähe. b) Kaardilugemine on nagu ta on. Kui te mööda panete, siis olete te mööda pannud, seda märgata on palju raskem, kui kaart seljakotis või veel jumal teab kus ning teie pilk on hõivatud peale teeviitade otsimise veel seitsme asjaga. Samas saab motikaga igas teeservas (absoluutselt igas ja sõltumata kohast) kedagi häirimata kinni pidada ning uurida, mis on juhtunud. Kui teid on palju, on kõik arvatavasti komplitseeritum (ma ei tea seda täpselt, sest ei ole proovinud). c) Kõik kärbsed ja muud putukad, kes tavaliselt maanduvad teie auto esiklaasil, maanduvad nüü teie kiivri esiklaasil. Olge selleks valmis ja ärge ehmatage, eriti suurtel kiirustel d) Kuna sõitmisel on tööd täis kõik käed-jalad, siis oleks mõistlik enne matka veidi sõrmelihaseid treenida. Minul oli põhimureks asjaolu, et sidurikäsi (s.o vasak) sõrmedest randmeteni oli juba päris esimest päeva ikka üpris tundetu (kingapaelade kinnisaamisega oli suuri raskusi; kahvli sai küll vasakusse kätte võtta, ent millegi asjaliku kordasaatmiseks enam jõudu ei jätkunud) e) Ummikud ei ole teie jaoks probleem. Mägedes ei ole ükski serpentiinidel jalus koperdav kaubik või jalgrattur teile takistuseks: motika kiirendus on lihtsalt sedavõrd erinev mistahes sõiduauto omast - samas mahub motikas alati vabalt ka kahe auto vahele (jätkugu ainult närvi läbi pugeda:) Linnades võite loomulikult passida foorijärjekorra lõpus, kui olete väsinud või vaja kaarti vaadata või vett juua, vastasel juhul ootab teid kutsuvalt esirida, kuhu te kõikvõimalike pragude kaudu pea alati hõlpsasti pääsete. Seega võite liiklemisel arvestada teile sobiva kiirusega, mõtlemata selle peale, et aega võib kuluda ka ummikutes passimisele.

Nüüd siis matkast

20.09

Plaanis oli Milaanost osta enam-vähem suvaline mootorratas, sellega Itaalias ringi sõita ja siis see rekkaga Tallinnasse saata ning siin maha müüa. Tallinna sõbra milaanolasest sõbra kaudu sain justkui Milano parima poe aadressi ja tormasin seda põnevusega uurima. Tegelikult oli poode suisa kolm, üsna väikesed küll kõik, aga kokkuvõttes oli seal motikaid siiski päris palju. Leidsin ka paar huvitavat eksemplari ja asusime kauplema. Juba hakkas õiglane hindki välja kujunema, kui ootamatult selgus, et ma ei ole ju Itaalia resident. Itaalia motokauplustel peab mitteresidentile müügiks (s.o. siis impordiks?) olema nimelt eriluba ja see pidi üpris vähestel kauplustel olema. Seega, arrivederci! Püüdsin veel lohutust saada tuttava tuttava milaanolase käest, see uuriski veidi, ent nii see jäi. Arvas, et on võimalik, kui ma leian kellegi eramüüja, siis ma saan osta, aga sõita ma sellega kindlasti siis Itaalias ei tohi (nimelt müüdavat motikas mulle sellisel juhul ilma numbrimärkideteta). Olin küll natuke teistsugust juttu kuulnud, aga ei tundnud ennast seekord kohalikega vaidlemiseks piisavalt pädevana. Lonkisin siis linnapeale tagasi kurbade mõtetega peas. Teepeale jäi kõige pealt internetipunkt, kust uurisin veelkord rendivõimalusi (kunagi olin sellest kodus alustanud, aga toppama jäänud, pidades seda varianti liiga kalliks). Ja ennäe, leidsingi kohe kaks pakkujat! Esimene (oluliselt kallim) teatas, et neil on kõik rattad väljas, helistagu ma nädala pärast:). Teisega läks palju paremini, soravat inglise keelt kõnelev neiu luges mulle tingimused ette, kõik rattad olid saadaval, hinnad sobisid. Ainus takistus tundus olevat eur 4000 suuruse deposiidi nõue (krediitkaardil või sulas). Otsustasin siiski kohale minna ja vaadata, mis teha annab, sest midagi targemat nagunii teha polnud. Seejärel jäi teepeale üks väike kauplus-töökoda, kus ka mõned mootorrattad müügil olid. Igaks juhuks tegin poes viibinud tegelestega juttu (kuna nad millegipärast küllaltki head inglise keelt rääkisid) ning selgus, et üks neist võib mulle vabalt oma Kawasaki 1100 müüa. Natuke vana oli (1995) ja natuke palju läbi sõitnud (50000 km), aga põhimõtteliselt nägi täitsa kobe välja. Ning jälle jõudsime samasse punkti: ta ei saa välismaalasele müüa seda ratast, kui ta ei vastuta selle eest, et see kohe rekka peale pannakse ja kiiresti riigist minema viiakse. Püüdsin tedagi korduvalt vastupidises veenda (transiitnumbrid jne), aga ei midagi. Loobusin ostuplaanidest lõplikult ja lahkusime sõpradena:)
Rendifirmasse kohale jõudes selgus, et minu kr 4000 limiidiga krediitkaardist ei pigista kuidagi eur 2000 suurust broneeringut, ent samas selgus, et saab ka väiksema deposiidiga läbi, kui võtta väiksem (=odavam) motikas. Kuna ma olen eriline motikavõhik, siis mulle suurt telefonitsi öeldud rataste nimed ju midagi ei öelnud. Leidsimegi sobiva, Honda Hornet 600 (cm3), nägi välja nagu Jawa, aga palju ilusam, täitsa uus (ls. 6300 km), deposiit eur 3000 + ettemaks rendi eest (eur 423 7 päeva eest(lisaks pidin hiljem maksma eur 0,1 iga km´i eest, v.a. esimesed 350 km´i). Lugesin veelkord oma säästud üle, koos krediitkaardil olevate eurodega kokku eur 3600. Mõtlesin seda ja teistpidi, aga lõpuks õnnestus tütarlaps ära veenda, et ma deposiidi jätan sulas talle, aga rendi eest maksan siis, kui tagasi tulen. Kergendus, mida on sõnadega raske edastada:))!!

Lonkisin hotelli otsima ja peale mõnetunnist jalutamist (seljakott seljas, kiivri sain vähemalt rendifirmasse jätta), kuna olin roppväsinud, leppisin esimese ettejuhtuvaga (eur 50).

21.09.05

Hommikul kohe kribinal-krabinal rendifirmasse, saingi tsikli kätte ja ega´s midagi, Milanost on vaja põgeneda! Tegin näo, nagu oskaksin jube hästi sõita ja vaikseid tuure hoida püüdes podisesin rendifirmast minema. Õnneks oli mul kohe kaks konkreetset sihti: a) ümbernurga bensiinijaama, kuna paak oli täiesti kuiv ja siis b) hotelli, kuhu olin unustanud oma telefoni laadija. Imelikul kombel sain mõlema ülesandega talutavalt toime ja olingi valmis linnast lahkumiseks. Kuna olin suhteliselt Milano põhjaservas, otsustasin esmalt linnast välja sõita põhja suunas ja siis vaadata, mis edasi saab. Ekslesin ikka päris tunni, aeg-ajalt peatudes ja püüdes oma asukohta kaardil tuvastada, lõpuks arvasin end piisavalt linnast väljas olevat ning võtsin suuna Genova´le, mere äärde.

Torkas silma erakordselt hea teede tähistus. Iga nurga, pööramise ja ringtee peal on korduvalt ja väga selge paigutusega teeviidad just selle linna suunas, mille ma endale parasjagu järgmiseks sihtmärgiks olin võtnud. Minu kartused, et ilma kaardilugejata läheb keeruliseks, osutusid täiesti asjatuteks. Muidugi pidin aeg-ajalt peatuma, et kontrollida olukorda ja veenduda, et kõik on hästi, aga üldiselt jäi selline mulje, et Itaalia omavalitsustel ei ole muud targemat teha, kui nuputada, kuidas oma teede tähistust veelgi paremaks muuta ja siis vastavalt ka käituda. Oleks umbes sama võrdlus, kui meil oleks Tartus iga suurema tänava nurga peal viidad Pärnu, Tallinna, Narva ja Valga-Riia suunas.

Kogemata sattusin ka kiirteele, ehkki olin endale lubanud, et väldin neid, sest a) mulle ei meeldi mootorratta seljas rippuda: kiirusel 140 km/h on tuul päris vali:) ja b) olin aru saanud, et kiirteed on maksulised. Saingi esimese litaka ära: eur 7,40; ca 100 km eest. Ei olnud hea olla, aga kogemusena abiks ikka. Vähemasti kihutamise isu sai mõneks ajaks rahuldatud.

Nõnda kulgedes sain peagi Lombardia lauskmaalt minema ja olidki käes esimesed künkad. Serpentiinid olid esialgu rahulikud ja küllaltki lauged, ent hoidsid meele erksa, keha sooja ning käed-jalad tööd täis. Samas olid vahemaad nüüd palju pikemad, sest igas kurvis tuleb hoog kõvasti maha pidurdada ja nõnda jõudsin mere äärde, Savona´sse (Genovast natuke lääne poole) alles üsna hilja õhtul, olles läbinud otseima tee: 158 km (maporama.com andmetel) asemel ca 400 km´i. OK, läks koolirahaks, rendifirma poolt antud tasuta km´id olid seega läbitud.

Tiirutasin pimedas ja suhteliselt välja surnud linnas, lootuses mõne hotelli otsa komistada: lõpuks see õnnestuski. Ent vabu kohti ei ole! See-eest sain sellest hotellist linna kaardi koos kõigi hotellide asukohtade ja telefonidega. Helistan 1 ja 2 tärni omad ükshaaval läbi ja viimases õnn lõpuks naerataski. Eur 40, kahene sviit suurte väljakule avanevate akendega (parkimiskohaga hoovis!), pärast kahte ööd Milano ubrikutes oli see tõeline luksus.

22.09.05

Hommikul selgus, et eur 40 ei sisalda hommikusööki, aga poest sain osta värsked croissandid ja piima ning mere ääres leidsin pargipingi. Enne Genovat käsin mingis inimtühjas rannas ujumas, vesi oli ca 18, aga väga soolane ja selge (tundisn suurt puudust kaasavõtamata jäetud ujumisprillidest). Genovas midagi huvitavat ei juhtunud, jalutasin natuke ringi mingis eesvanalinnas ja otsustasin, et ei ole see linnade külastamine seljakoti ja kiivriga (õues päike ja +25) just parim mõte. Seega kulgesin ilma eriliste süümekateta mootorrattaga rahulikult edasi lõuna poole, niivõrd kuivõrd pidevalt segavad lummavad vaated seda teha lubasid:). Õhtu hakul jäi teepeale (künka otsa, mere kohale) 1 tärnikas, kuhu otsustavalt sisse vaatasin. Oli selgelt näha, et olen ainus klient, kes sinna täna satub. Vanatädi rääkis üllatavalt puhast inglise keelt ja teatas, et merevaatega tuba on eur 39 ja betoonseinavaatega tuba eur 35 (lisaks garaazhi eest eur 1,5) Krt, on shaakalid, mõtlesin, aga ise ei olnud ka parem ja valisin 35´se ja garaazhi. Olen seda merd näinud ka juba ning pealegi ei saa vaadet magades nagunii nautida. Et magama oli veel vara minna, sõitsin veel lähedalmereääresasuvasse linna õhtust sööma ning tagasitulles ei suutnud hoiduda kiusatusest, et korraks vaadata, kuidas see Vahemeri sealt veel kõrgemalt kaljude pealt paistab. Leidsin ka (omaarust) sobiva teeraja, ent see osutus minu võimete (väsinud ja veidi napsune ka) jaoks liiga keeruliseks. Nõnda ma selle tsikli kruusa peale ümber ajasingi:((. Õnneks küll peaaegu seisu pealt, aga mõned kriimustused siiski mõnedele plastmassitükkidele hankisin. Oli mul sinna vaja ronida???

23.09

Hommikusöögiga läks nagu eelminegi kord. Cappuchino siiski sain suure lunimise ja 0,8 euro peale. Kavas oli võtta suund üle Apenniinide Firenze suunas. Toskaana, ühesõnaga. Teekond oli suhteliselt üksluine, kurv vasakule, kurv paremale, tõusuga kurv vasakule, tõusuga kurv paremale, langusega kurv vasakule, langusega kurv paremale jne, meeletult kaunid vaated kogu aeg selle tegevuse koordineerimist segamas muidugi. Imekaunid külakesed iga mõnekümne kilomeetri järel, kus sai jalgu (ja käsi!) puhates juua espresssot ja külainimesi silmitseda. Ülikõva ja kordumatu elamus, ühesõnaga.

Et tuju veelgi parem püsiks, märkasin, et peaaegu kõik vastusõitvad mootorratturid lehvitavad/viipavad kuidagi sõbralikult. Selline mõnus soe „oma tsunfti“ tunne, igaks juhuks lehvitasin vastu.

Ühtäkki selgus, miks ma kampsunit ja sooja pesu olen seljakotis kaasas tassinud: mägedes läks ikka päris jahedaks, kui päike loojuma hakkas (lõpuks näitas termomeeter +12C). Kõik soojad asjad seljas, oli hoopis parem tunne. Valisin kaardilt ööbimiskohaks linnakese nimega Abetone, kohale jõudes selgus minu suureks üllatuseks, et see on mingi suusakuurort (ca 1400 m üle mere), mis suveks-sügiseks turistide poolt muidugi hüljatud. Avatud oli vaid 1 hotell, see-eest olin seal jällegi peaaegu ainus klient. Eur 47 ja ei mingit kauplemist! Tuba loomulikult (olin selles juba ette kindel:) vaatega tänavale, selmet imekaunitele mägedele. Kui juba laristamiseks läks, võtsin ka korraliku õhtusöögi väikese veiniga.

24.09

Kogu eelmise öö lõbu eest kasseerit hommikul kaardilt eur 65,50; ega see meelt rõõmsaks ei teinud küll (hoolimata asjaolust, et eelmisel õhtul sain kinnituse, et minu krediitkaardile on lisatud kr 3000 krediiti, mis tähendas, et bensiini, toidu ja öömaja tarbeks peaks rahast jätkuma reisi lõpuni), lahkusin Sport-hotellist omaniku õnneliku (ent minuarvates kohtlasevõitu) naeratuse saatel. Valasin oma tusatuju Hornet´isse, sööstes sellega raevukalt kargesse varasügishommikusse (seljas peaaegu kõik, mis üldse selga panna oli oli). Tuju läks peagi paremaks!

Keskpäevaks laekusin juba Firenze kesklinna (teede tähistus on ikka haiglaselt hea:).Püüdsin oma kompsudest raudteejaamas lahti saada, et veeta planeeritud päeva Firenze vaatamisväärsuste keskel, aga nähes km´i pikkust järjekorda vaksali pakihoiuruumis (ning hinnakirja: eur 3,8 5h, edasi eur 0,6 iga tund), loobusin (küll raskekäeliselt, aga siiski) sellest kavast. Nõnda marssisin jällegi kõige oma kolaga vanalinna. Mis seal´s ikka, kena klassikaline Itaalia kaubalinn, mis ma muud võhikuna öelda oskan. Turiste oli hoolimata asjaolust, et hooaeg ammu läbi, meeletult ja Toomkirikusse pääsemiseks oli vaja seista pooletunnine järts. Kauguses sirendas uduselt Püha Õhtu Söömaaeg, vägev!

Üsna kiiresti saab mulle taas selgeks taas, et ei ole ma suuremasi seljakotiga linnamatkaja (liiatigi oli Firenzes kividest võimendatuna vähemalt +30C) ja lahkusin väärikalt. Asfalt on palju rohkem põnevusi pakkuv ning selle päeva viimase sõidutunni proovisin, kuidas on kihutada pimedas metsas. Ei olnud hea, hankisin endale kähku silmad (s.o. eessõitev sõiduauto) ja hilisõhtuks jõudin San Marinosse (mis osutus minu suureks üllatuseks riigiks, mitte linnaks, nagu olin arvanud). Ronisin mäest üles (San Marino Vabariik lokaliseerub teatavasti mäe otsas) ja kohe esimeses hotellis „lajatati“ mulle eur 30 (loomulikult betoonseinavaatega, aga keda see huvitas), lisaks oli hotellil kaunis, populaarne ja suurepärane (ning sealjuures odav) resto, kus sõin oma pitsa ja vaatlesin ilusaid sanmarinolasi. Head ööd!

25.09.05

Nojah, hommikusöögiga läks seekord eriti huvitavalt, sest lubatud breakfasti asemel pakuti ainult cappuchino´t ja kuivikuid marmelaadiga. Kõht täis, asjad pakitud, lohisesin tasakesi mäest alla, plaanis päev Rimini rannas veeta. Laskudes nägin esimest (ja tagantjäreletargana pean mainima, et ka viimast) kildudeks kukkunud motikat, ei olnud tore vaatepilt, aga kohalikud kamikazed ikka kihutavad ka meeletult, midagi ei ole öelda.

Ka Riminist olid kõik turistid lahkunud ja rannas moodustas inimasustuse tihedus ca 1 inimene 1 ha kohta. Mulle sobis see igatahes hästi.Vesi oli ka siinpool Itaaliat soe (vähemalt +17C). Lebotasin päris mitu tundi, käisin korduvalt ujumas ja tagatipuks lubasin mingil tumedatverd tütarlapsel end eur 15 eest haltuurakorras masseerida (lootuses, et mu seljakotikange selg sellest leevendust saab; ei saand ta tuhkagi).

Pikkamööda sai vedelmisest villand ja jälle teele. Põhja poole, Veneetsia suunas. Kuna üksi sõites ei ole muud teha, kui endamisi mõtteid mõlgutada, tuli mul järgmine: miks mitte ööseks Veneetsiasse jõuda, et kasutada järelejäänud päevi selleks, et ringiga läbi Alpide Milanosse tagasi sõita, selmet kuskil niisama passida (= rahulikult inimesekombel puhata). Mõeldud-tehtud. Kella üheksaks õhtul olin Mestres (mis on siis Veneetsia nö pärislinn, ehk see osa linnast, mis kindlalt maa peal asub), leidsin kohe ka sobiva pansioni (eur 30, no breakfast, wc ja dush koridoris), vahetasin riided ja kimasin Veneetsiat otsima. Et sattusin sinna nõnda pühapäeva öösel, kujunes sellest nõnda minu üks kummalisemaid väljaspool mootorratast elamusi. Öösel (ja eriti pühapäeva) on seal ilmselt suhteliselt rahulik. Igatahes mahtus täitsa vabalt ringi jalutama. Kuna ma ei olnud (mõneti meelega) peaaegu üldse ettevalmistunud, siis ma ei teadnud, et peaks igal tänavanurgal püha Markuse väljakule näitavaid viitasid jälgima, et otseimat teed õigesse kohta jõuda. Nõnda uitasin niisama suu ammuli ja kael kuklas ringi, sest tôepoolest, see oli midagi erilist. Arvatavasti eriti just need väljapoole tavalisi turistimatkaradu jäävad kvartalid. Vaikne, müstilised valgused, pimedusse kaduvad kanalikäigud, taamalt ning elukorteritest kajavad hääled. Veesolin sinna juurde ja see kerge (kuid mitte ebameeldiv) kopituse lõhn. Väikesed muinasjutumajad väikeste akendega, mis pärani lahti; pesud rippumas, kõik näeb (eriti poolpimedas) välja, nagu arvatavasti sajandeid tagasi. Jne, jne. Viimaks ma sain aru (st. peaaegu, sellest allpool:), et peaks ikka a) mingi kaardi hankima ja b) jälgima viitasid. Õnnestuski endale mingi suhteliselt suvaline postkaart hankida ja kuidagi juhtatati mind selle järgi õigetele radadele. Markuse väljak jättis pompöösse mulje, arvestades asjaoluga, et ta soos asub. Kogu õhkkond (valgustus, orkestrid, üksteist armastavad käsikäes paarid) oli muidugi selline, et üldiselt on väga môistlik üksinda sinna mitte sattuda: väga armunutekeskne (loe=romantiline). Vaatsin ja kuulasin seda ilu veidi (ikka suu ammuli:), otsustasin mõnest Veneetsia õllekast (neid ikka jäi teepeale) läbi astuda ja oma pansionisse ära minna. Lahkudes unustasin jällegi viitade soovituse ja eksisin seekord totaalselt!!! Vähemalt tund aega koperdasin ringi, jõudes ühest müstilisest kvartalist teise ja siis jälle eelmisesse tagasi. Viimaks kohtasin ka ühte inimest, kelle käest abi küsida julgesin (ikkagi pühapäev ja kaugelt üle keskköö). See tuvastas, et oma postkaardi peal ma ei asu enam kaugeltki, aga näitas mulle vähemalt suuna kätte ja andis mõned "paremale, vasakule, üle silla, jälle vasakule, paremale, üle silla" tüüpi soovitused ka kaasa (mis mul muidugi kohe sassi läksid:). Igatahes kuidagi ma sellest toredast linnast pääsesin lõpuks, nagu juuresolevalt pildilt näha. Üle tammi Mestresse tagasi sõites (no kust mina pidin teadma, et see a) ligi 5 km pikk on ja b) et ma alles väga hilja öösel naasen) sain kõvasti külma, sest eriti palju riideid ma selga ei olnud pannud.

26.09

Edasi Alpidesse (Dolomiidid on vist selle Itaalia piirkonna nimetus). Palavikuga kiskus see olemine väheke imelikuks, aga kui õiged rõivad seljas, ei ole tegelikult suurt vahet, kas oled voodis teki all või tsikli seljas, 100 km/h kihutamas. Ilm läks peagi ilusaks ja juba poolest lõunast olin (osaliselt küll kiirteede abiga) suviselt maalilises Cortina d´Ampezzos. Kuna i punktis oli lõuna ja ma ei viitsinud hakata kõiki selleküla b&b´sid ja hotelle ühekaupa käbi kammima, tegin aega parajaks, limpsides maitsvat teed (selgus, et selline toode on Itaalias täisesti saadaval!) ning imetlesin kahtlaselt lähedalasuvate pilvede vahelt piiluvid lumiseid mäetippe. Chill!

B&B küsis eur 30, jällegi ilma hommikusöögita (no arusaadav, olin selle kvartali ainus ööbiv turist:). Enne uinumist õnnestus sõnaraamatu abiga umbkeelselt B&B pidajalt termameeter välja rääkida: +38C, selline palavik oli mul viimati kümmekond aastat tagasi:(

27.09

Aga sportlasel ju aru peas ei ole. Hommikul tundus juba parem ja et järgmiseks hommikuks pidi motikas Milanos olemas ning et sinna oli (kaardi järgi) ca 400 km, tuli teele asuda. Kõik vatid selga, aspirin sisse ja edasi!! Tee muudkui ronis ja ronis, ühtäkki olingi nendes enne nii toredasti lähedalasuvates pilvedes (kõrgusemärgid teeääres näitasid +2100). Jube külm ja märg on seal pilve sees ka suvel, peab ütlema. Kindlasti mitte üle +10C. Tõmbasin selga ka kaasatassitud spetsiaalse mootorratturi vihmaülikonna ja ettevaatlikult podisesin mööda pilvemärga serpentiini edasi (sealjuures ümbritsesid mind kogu aeg, lakkamatult, kirjeldamatud vaated ja ratta seljast on side ümbritseva loodusega peaaegu sama vahetu, kui jala kõndides). Korra laskus tee +1600 m peale (kus oli kohe palju soojem ja turvalisem olla!) ning tõusis siis veelkord, seekord 2200 m peale. Superelamus, ausõna!

Aga kuitahes aeglaselt ma ka ei kulgenud, mäed said peagi otsa. Kaardilt vaatasin, et mingi järv, uskusin, et see peab küll olema maaliline kant, kustkaudu sõita. Lagi di Garda oli siiski midagi enamat. Kirjeldamatu! Ja eriti see tee, mis järve kallastpidi vookles. Poole järve peal märkasin tühja taskut, kuhu ainult mootorrattaga sisse mahtus keerama. Oli ka nagu ujumisekoht (ehkki vist siiski koertele mõelud, vähemalt olid seal sildid, kus koerapilt peal) ning tükk aega võitlesin endaga, kas minna ujuma või siis mitte (alles eelmine õhtu olin palavikus). Võtsin vastu otsuse, et täna ei lähe ja rahunenuna keerasin järve kohal paikneva betoonplatvormi külge installeeritud pargipingile kummuli. Laine loksus laisalt kiviklibusse ja nõnda ma mõnusasti uinusin.

Et pidin motika ära andma Milanos alles järgmisel hommikul 10.00, ei tahtnud kuidagi Milanos ööbida, samas ei saanud ma jääda ööseks väga kaugele Milanost, mis oleks tähendanud liiga varajast ärkamist. Kaardilt leidsin veel ühe järve: Lago di Iseo, mis oli küll palju väiksem, kui too eelmine, aga uskusin, et selle ümber kindlasti palju maalilisi ööbimispaiku leida võib ning peaelgi oli sealt Milanosse ainult ca 80 km´i. Kohalikust i punktist sain jällegi abi, ning seekord sündis tõeline ime: tuba teisel korrusel, vaate-ja rõduga järvele, korraliku hommikusöögiga, ainult eur 40.

28.09

Hotellist lahkumisel tuli ette kergeid viivitusi, aga sain siiski peaaegu planeeritud ajal teele. Igaks juhuks valisin kiirtee variandi (oli võimalik ka tavalisi teidpidi kulgeda), et kindlasti õigeks ajaks kohale jõuda. Kiirteel sättisin ennast sobiva kiirusega liikuvale rekkale tuulevarju ja loksusin rahulikult 90-100´ga, sest nii kiire mul ka ei tundunud olevat. Ja ekslesin ma Milanos, mis ma ekslesin, 2 min enne 10.00´i olin rendifirmas, väsinud, aga õnnelik! Kriimustuste eest kasseeriti mult lisaks eur 50 ja oligi seiklus selleks korraks lõppenud. Arrivederci!