Marmaris (Türgi) 25.juuni-2.juuli

Reisile sai mindud Deturi viimase hetke pakkumise kaudu - st loteriimajutusega, algusega Helsinkist. Reis sai broneeritud kolm päeva enne reisi algust läbi Reisieksperdi, kuigi oleks ilmselt saanud ka läbi Deturi kodulehe. Kuna Vantaast läks lennuk pühapäeva hommikul (ainuke aeg, millal lennuk Marmarisesse selle firma puhul üldse lähebki) ja ühtegi sobivat laeva hommikul piisavalt vara Helsinkisse ei jõudnud, olime sunnitud ööbima Soomes.

Selleks saime 72€ eest toa Sokos Hotel Vantaas (hommikusöögiga kahele), kuid oleks saanud ka ca 52€ eest samaväärsetesse hotellidesse, kui oleks 2 päeva varem broneerinud – selleks tuleb vaid netis sobivaid lehti külastada. Seda soovitaks ka, et laevalt maha minnes ostke automaadist seutulippu ning sellega saate nii trammiga rongijaama, kust 615 buss viib teid sama piletiga otse lennujaama. Sama piletiga saab reisida ka lähirongides. Igaljuhul on vägagi soovitav olla lennujaamas ca 2h enne lendu. Aitab ka lennukisse paremate kohtade saamisel (küsige aknaaluseid kohti tiivast ette- või tahapoole!). Lennukis sai siis tavapärase soojendatud lõuna ning 3,5 h lennu järel saigi edukalt Dalamanis maandutud, kus ootas meid kasvuhoone kuumus. Dalaman on lennujaam, kus maanduvad kõik reisijad, kes liiguvad nii Marmarisesse, Alanyasse kui ka Antalyasse. Eestlane vajab Türki sisenemiseks viisat, mida saab osta lennujaamas enne passikontrolli. Viisa maksis 10€. Kuna terve lennuk oli täis Deturi kliente, siis ootas lennujaama ukse juures kohe agentuuri meeskond. Meeskond jagas kliendid bussidesse vastavalt hotellidele ning loteriiga kliendid said teada oma ööbimiskoha. Siis algas ca 2h kestev reis Marmarisesse, poole tee peal tehti ka väike ostupeatus.

Hotelliga meil vedas, kuigi oletaks, et kõik variandid oleks samal tasemel selle firma puhul olnud. Ööbisime Domino Palace hotellis. Toas olid olemas nii dush kui wc, lisaks rõdu, puhtad linad ja käterätid. Hotellil oli ka bassein nagu vist kõigil Marmarise vähegi korralikumatel hotellidel. Kahjuks ei ole Türgi hotellides tavaliselt konditsioneer hinna sees ja selles hotellis maksis see ka väga palju – 42€ nädalase olemise eest. 15€ eest nädalas oli võimalik saada ka laeventilaator, kuid see oleks olnud ilmselt üsna mõttetu. Ventilaatori puhul pidage juba ette kätte silmas, mis temperatuuri soovite, sest seda pärast ise muuta ei saa. Meie võtsime 17 kraadi (võib mõne jaoks natuke jahe olla!) ja olime väga rahul (inimesele kõige sobivam on 18-21 kraadi). Lisaks võtsime ka nädalase hommikusöögi (15€ nägu). Pakuti ka külmkapi võimalust ja seifi – mõlemad 15€ nädal, kuid kumbagi ei hakanud võtma.

Esimest korda Türgis käies võib väike jalutuskäik randa esiti tunduda kadalipu läbimisena. Iga 20m tagant on pood, restoran või kohalik reisiagentuur, millel väljaviskaja asemel on tööle võetud nn sisseviskaja. Igaüks neist soovib kindlasti sinuga vestelda ja sulle oma tööandja menukamaid müügiartikkleid kaela määrida. Müüt Türgi kuurortite odavusest sai aga jalutuskäigu esimestel minutitel tõsise tagasilöögi. Keskmine praad ca 8€, mõne väiksema saab kätte ka 5€ eest. Lisaks sellele joogid, kus väike limonaad juba 2,5€.

Üks võimalus kuidas aga odavalt 3-käiguline õhtusöök lauale saada oli osta Deturilt Marmarise tutvustustuur. Selle käigus veeti bussiga mööda linna ringi, näidati erinevaid linnaosasid, ilusat vaadet nii Marmarisele kui ka Icmelerile, külastati kolme poodi. Loomulikult olid need poekülastused reisifirmal koos poeomanikuga kokku lepitud ja kinni makstud ning kergelt sind kuskilt tulema ei tahetud lasta. Võtsime aga seda kui head sisseelamisvõimalust ning oma enesekindluse kasvatust „ei“ ütlemiseks. Kõik, mis hiilgab, ei ole nendes poodides veel kuld. Seetõttu tasuks väga põhjalikult enne ostmist mõelda. Head müügimehed on nad igaljuhul. Maitsvat õunateed pakuti ka kõikjal. Muidugi on mujal üldiselt odavam kui neis poodides, kuhu sind tassitakse. Peale paaritunnist osturetke viidi meid väga hurmavasse rannarestorani, kus päikseloojangu saatel serveeriti kosutav kolmekäiguline õhtusöök. Joogid tuli muidugi ise osta ja tähelepanekuks, et soomlased ostsid ainult vett. Ise ei pidanud aga mahla paljuks selle maitsva söögi kõrvale. Kogu see tuur läks maksma meile 5€ nägu. Siiani ei saa aru, mis trikk nende restoranihindadega muidu on – kas neid pidi ka kauplema? Või olid briti turistid lati tõesti nii kõrgele tõstnud.

Kui esimene päev tabas meid hinnašokk, siis teisel päeval tasus me eelmine päev kulutatud 5€ kohe ära – leidsime kohaliku supermarketi (Atatürgi kuju juures on Tansas ja Icmeleri väljuva tee ääres on Micros). Supermarketi hinnad olid veidi kõrgemad kui Eestis, kuid täitsa talutavad. Sealt tasub osta ka õunateed ja maiustusi Eestisse kaasa ning kõhutäiteks kõike vajalikku. Ka saab seal hästi kaardiga makstud. Muidugi igat putkat, millel on peal silt „supermarket“, ei tasu veel pidada supermarketiks ;).

Supermarketist võib osta ka külma vett hotelli kaasa, tuleb poole odavam, kuigi ka hotellis ei olnud vesi eriti kallis (1,5l maksid 0,5€). Vett läheb aga suvises Türgis palju. Kuumus oli seal päeval kuskil 35 kraadi (varjus!), ööd 20 kraadi ümber. Samas ei olnud see üldse nii piinav kui Eesti 30-kraadised kuumad. Pikemaks ajaks päikese kätte jäädes tasuks mõelda ka peakattele ja kindlasti kasutada päevituskreemi. Ise kasutasime päevituskreemi faktoriga 30 ning tulime tagasi praktiliselt valgetena. Vähemalt ei jäänud nahavähki. Muidugi tuleb öelda, et me ei olnud eriti rannainimesed ning otseselt päevitamisele kulutasime seal oldud nädalast vaid paar tunnikest. Deturi firma poolt oli võimalik kasutada rannas tasuta päevitustoole. Ilma nendeta Marmarise randa ligi pääseda on aga üpris raske, sest rand on rannatoole tihedalt täis pikitud. Keegi küll ei käsi sul neid kasutada.

Väga positiivne oli Marmarises ka putukate täielik puudumine, kui mõned väga üksikud sääsed välja arvata. Tundus, et nad hävitavad neid süstemaatiliselt.

Marmaris on üpris väike linnake, kus saab igale poole kiiresti jalgsi. Kui aga soov Icmeleri sõita või jalavaeva vähendada, siis on seal väga tihe ja hästi toimiv väikebusside liiklus (dolmused). Dolmus võtab peale ükskõik kus kohas ja samamoodi laseb ka maha minna. Marmarise sees liiklevate dolmuste pilet maksis 1,25 türgi liiri (TRY) ja Icmeleri, kuhu liiguvad oranzid dolmused, maksab pilet 1,5 TRY. Dolmustes ja suurtes supermarketites saab maksta vaid liirides, mujal saab edukalt aga hakkama ka eurodega. Samas võib soodsam olla igalpool maksta ikkagi liirides. Türgi liiri ja euro kurss muutus seal oldud nädala jooksul üpris palju ja see pidi seal tavaline olema. Kui me Marmarises olime, kõikus kurss ca 1€= 1,6-2 TRY. Raha saab kohapeal lihtsalt vahetada. Enne vahetamist tasuks küll vahetuskursse omavahel võrrelda ja otsida kohta, kus kirjas „no commision“ ja „no tax“. Soovitatakse saadav raha enne välja arvutada ja ka hoolikalt üle lugeda ning jälgida, et vanu rahasid teile ei antaks (miljonites). Meil seda küll ei juhtunud. Igalpool on olemas ka pangaautomaadid, kuid nendest raha võtmine maksab (vt oma panga tingimusi). Kaardiga maksmisel supermarketis muidugi teenustasu ei ole ja saate hea kursi. Väikestes nurgatagustes poodides ei soovitaks siiski kaardiga maksta.

Kui enne reisi võis kuulda soovitusi, et kohalike solvamise vältimiseks peaks kandma pikki pükse ja õlgu katvaid riideid, siis selle võib turistilinnades küll ära unustada. Vihjeks piisab ehk, et seal olid kõige tüüpilisemad turistid Inglismaalt ja topless päevitamine sama tavaline kui Euroopas. Moššeesse minnes tuleks küll õlad, põlved ja pea katta ning jalatsid ukse taha jätta. Meid aga päevitamine niiväga ei huvitanud ja soovisime rohkem kultuurilist elamust saada. Nagu enne juba öeldud, on kõik tänavad kohalikke reisibüroosid tihedalt täis. Sealt saab osta väljasõite igale maitsele: sukeldumine, iidsete linnade külastamine, paadiretked, džiibiretked kohalikesse küladesse, väljasõit Rhodosele. Kindlasti ei tasu paketti ranna lähedalt osta või siis peate olema väga osav kaupleja. Mida kaugemale rannast, seda tõenäolisem on, et saate parema hinna. Enne ostmist tasuks käia mitmes reisibüroos ja kuulata maad, mis ligikaudu teid huvitav reis maksta võiks ja mida see täpselt sisaldab. Erinevates büroodes võib erineda nii hind kui ka reisi sisu (nt söökide või sissepääsupiletite osas). Kaubelda tasub alati, kuigi pakutakse loomulikult ju „only for you my friend“ hinda ja ühe piirkonna reisibürood müüvad tihtipeale samale paadile/bussile.

Meie käisime kolmel väljasõidul:

1. Paadiretk Dalyani (sisaldas lõunasööki). Sai ära käidud väga ilusas kilpkonnarannas Dalyanis (kus turiste lastakse ligi, kui kilpkonni ei ole). See kujutas endast 5km pikka liivariba jõe ja mere vahel - ühel pool liivaluidet oli võimalus ujuda soolases merevees ja teiselpool magedas jõevees. Tunnise rannapeatuse järel liiguti väikeste paatidega mööda jõge mudavannidesse. Jõe ääres sai näha ka iidseid kuningate hauakambreid. Paadiretkele tasub kaasa võtta oma vett ja vajadusel natuke lisanäksimist, saate odavamalt hakkama. Maksma läks see meile kuskil 25 TRY nägu.

2. Kahe-päevane reis Efesosse ja Pamukkalesse. Maksime 110 TRY nägu. Mõni oli saanud ka 100 TRY eest. See sisaldas väga mugavat ja hästi konditsioneeritud bussisõitu, hotelli ja kahe päeva sööke (5 söögikorda, rootsi laud). Esiteks ütleks kohe ära, et süüa sai seal väga hästi ja reis ise oli Türgis oldu parim osa. Efesoses oli huvitav ekskursioon roomaaegsetes varemetes. Efesoses asus ka üks maailmaimedest – Artemise tempel – millest on järgi kahjuks vaid 1 kõrge sammas. See sammas ei asu küll külastatavate linnavaremete juures, vaid eemal. Samuti asus lähikonnas Neitsi Maarja maja, kus siis väidetavalt Neitsi Maarja oma elu lõpu veetis. Sinna mäkke tõus (ja langus!) oli muidugi jälle elamus omaette. Seejärel liiguti hotelli, mille puhul konditsioneer oli juba hinna sees (see täpsustage enne reisi üle!). Tüüpiliselt Türgi 3-tärni hotellile oli olemas ka bassein. Õhtul toimus türgi rahvuslik õhtu nabatantsuga. Hommikul ootas meid siis järgmine sihtkoht – Pamukkale. Pamukkaleses asusid teise roomaaegse linna varemed (Hierapolis) koos suure Necropolisega (surnuaed). Rõhku aga pöörati reiskorraldaja poolt hoopis kohe varemete kõrval asuvatele kaltsiumimägedele. Mäe sees voolab veega välja kaltsiumi, mis õhuga kokku puutudes on kivistunud ning teinud terve mäeharjatise valgeks. Seal peal saab siis paljajalu käia ning basseinides end ka kasta. Vaba aega oli seal jäetud ligemale 2,5h, tunnikesest kaltsimimägedel aga täiesti piisas. Ülejäänud aja sisustasime kahekesi Hierapolist avastades. Kui Hierapolis huvitab, siis tasub sinna omapäi minna, sest reisiprogramm nägi ette vaid 5-minutilist pildistamispeatust varemete juures. Ka oli võimalik ujuda nn Kleopatra basseinis, varemete keskel. Pilet aga oli üpris soolane (18 TRY) ja ei tundunud nii eriline. Efesoses ja Hierapolises olid hästi säilinud amfiteatrid. Viimases küll natuke väiksem, aga see-eest uhkem. Kui aega üle jääb, siis astuge läbi ka Hierapolise muuseumist (pilet 2 TRY). Tagasiteel Marmarissesse saate nautida jälle kõhedusttekitavaid järsakuid ning külastada vaiba- ja oonüksitehast. Vaibatehas on muidugi huvitav, aga rahakott peab siiski olema paks, et sealt midagi osta.

3. Laisa päeva kruiis. Tutvustus on muidugi suurepärane – delfiinid, koopad ja ilusamad rannad. Delfiine pole seal arvatavasti aastaid nähtud, lubatud kalapüügivõimalus ja näidatud koobas olid ka naljanumbrid. Peatused tehti aga suvalistes abajates, millele oli siis säravad rannanimed pandud. Ujumispausid olid paadist otse sügavas vees ning head värskendavad. Üks peatus oli ka väikses sadamalinnas, kus sai liivaranda koos suurte krabidega jagada. Kokkuvõttes oli päev väga uimane ja meie jaoks igavaks kippuv. Hind oli küll odav – 15 TRY koos söögiga.

Rhodosele käik oleks maksnud ca 42€ ning selle käigus oleks hea tahtmise korral ära näinud veel ühe maailmaime. Marmarises olles võib ära käia ka seal lähedal asuvas linnas Bodrumis, kus veel ühe maailmaime varemed. Bussiliinid teistesse linnadesse on igaljuhul üliodavad.

Üks päev tasuks ehk reserveerida aga kohaliku turu jaoks. Kolmapäeviti on turupäev Icmeleris ja neljapäeval sama turg Marmarises. Samas peaks ütlema, et turult palju huvitavat ei leidnud. Rohkem piraatkauba jm odava kraami turg. Rahvuslikku oli igajuhul vähe. Turul tasub kindlasti tingida, võib isegi juhtuda, et sulle öeldakse 10-kordne hind. Turulaadset kaupa leiab aga ka igapäevaselt Atatürgi kujust veel natuke itta minnes kaubatänavatelt.

Üldiselt tundus Marmaris turvaline ja sõbralik linn. Tundsime end seal mõne päevaga kodusemalt kui Tallinnas.