Olles juba ette nõus kõikide vastulausetega

sooviksin siiski lühidalt kirja panna verivärsked (eile õhtul kojusaabunu) muljed VIRU REISIDE korraldatud vist eestimaa praktikas pikimast BUSSIREISIST läbi Pariisi, Hispaania, Portugali jne. Marokosse. Üsna suure juhuse tahtel sinna reisile viimasena ja tagaistmele sattusin. Tripist kõikvõimalikku korraldajafirma kohta teada saanud, asutasin end üsna vastuoluliste tunnetega 22 päevaks 53 inimesega siis bussimatkale. Mõned aastad tagasi praeguse Domina rahvaga sõidetud Pariisi reis andis julgust, kiitus Marinale ja Antsule, sest ega ma VR kohta miskit lootustandvat küll siit välja lugeda ei suutnud. Kohe hoiatan- kriitikat ei tule, sest pole midagi kiruda..., ilm ka "vedas alt"- 20 päeva paistis päike, ookean oli vastikult soe ja lainedki kohale tellitud. Kaamerasalvestusi üle vaadates avastasin, et nii bussis kui õues filmitule kostus taustaks pidevalt giid(jah, tõesti giid) Anatoli selgitusi. Oh heldus, kuidas ta küll jaksas koguaeg midagi rääkida ja mismoodi kogu see inf talle pähe ära mahtunud on? Varem käinutele peaks ka mainima, et EL on tõesti palju asju muutnud, seega ka need hilised (tõde peab tunnistama, et vast paar korda oli seda hilist) öömajale jõudmised tingisid ka hilisemad väljasõidud hommikul, sest buss seisis täpselt EL nõudeid arvestades igas ööbimispaigas vähemalt 8 tundi.

Formula-d ei ehmatanud kedagi, sest sellega oldi arvestanud, kuid needsamad Formulad, tuli välja olid kogu reisi viletsaimad öömajad- poleks mitte osanud arvata, et saame Marrakechi kesklinnas oma hotellitoa rõdult jälgida linna peaväljakul toimuvat öömelu. Super!!! Portugali noortehosteli mõninga ebamugavuse (6-kesi toas) kompenseeris täielikult sellesama hosteli asukoht- 20meetrit ookeanist ja võimalus nii hommikul kui õhtul peale kerget sörki mööda rannapromenaadi karastav suplus teha.

Bremmergrupi buss tundus võibolla algul veidi eakas, aga kõik töötas- toimis ja tänu meisterklassi kuuluvate juhtide Tiidu ja Aivari üliheale sõiduoskusele olime igas punktis täpselt õigel ajal, või isegi varem. Ja toosama Bremmeri "vanake" vedas meid probleemideta 2400 meetri kõrgusele mäetippu ning sama sujuvalt ikka j'älle alla tagasi.

Tagasiteel, juba peaaegu Eestimaale jõudes avastas kogu reisiseltskond üllatusega, et vahepeal kodumail toimunud kohalikud valimised ning erakondlikud kisklemised pole meeldegi tulnud- mismuud, kui, et inimesed puhkasid täiega, et oli antud selleks võimalus.

Niiet mina jäin küll rahule, julgeks lausa nimetada, et kohe unistuste reis oli (22 päeva bussi tagaistmel- sic!). No, ausalt oli!

Kui miskit kellelgi küsida, vastan heameelega, tõde väänamata ja sedalaadi reisi soovitan kõigile, kes ette oskavad arvestada justnimelt bussireisiga kaasnevat.

Kogu südamest tänan Anatolit ja Viru Reise ning kogu meie reisiseltskonda, saatku ikka samasugune vedamine ja õnn teid nagu sel teekonnal!

Ja nendele, kes aklimatiseerumise käigus minuga koos köhivad ning aevastavad- kiiret paranemist!

Monika