Pisut nõu Kuuba esmakülastajale

Panen kirja mõned asjad, mida enne reisi netist ei leidnud, aga mis kulub minejale marjaks ära. Plaanisin olla nädala Havannas ja teise ringi sõita, aga Havanna meeldis sedavõrd, et jäingi 15 päevaks sinna.

Ettevalmistus:
1)Lisaks neti-tarkusele ostsin Rough Guide'i reisijuhi (RG), oli LP-st 170 lk paksem (hind sama) ja lapates jättis ka parema mulje. Väga profilt kokku pandud - julgelt 90% vastuseid misiganes küsimustele. LP on küll 18 kuud noorem (nov 06), aga ka RG info vastas 99,9% tegelikkusele (tühine nihe ainult mõnes klubipileti hinnas).

2)Plaanisin põhiliselt ööbida kodumajutuses (casa particulare), aga et veebruar kõrghooaeg ja netis mõistliku hinnaga casa'sid ei leidunud, broneerisin 5 ööd hotellis Lincoln (venere.com, tera odavam kui kohapeal). Tegelikkuses on casasid piisavalt (eriti Centro Habanas, otsi ainult pisikest (A4) logo maja seinal või uksel. On 2 litsentsijagajat - ühel on valgel põhjal roheline kolmnurk mingi sisselõikega , teisel sinine püstise noole moodi kujutis. Ära fassaadi järgi otsusta, seest näevad majad tunduvalt paremad välja), seega piisab ühest hotelliööst. Lincoln oli suht ok, lihtne aga põhiline olemas, väga hea asukohaga, et piirkonna kõrgeim maja, siis supervaatega hommikusöök hotelli katusel + toaaknast lahe jälgida, mis elu ümbruse katuseterrassid elavad (erti õhtuti) + just sellest hotellist röövisid 58-ndal Castro jüngrid sajandi suurima F1 piloodi Juan Manuel Fangio. Revolutsiooni ajaloos on sel vägiteol oma kuldne lehekülg, sündmusest on vändatud isegi film. Toast, kus Fangio peatus on tehtud "muuseum", aga sinna mul ei õnnestunudki pääseda, sest see oli mingi turisti käsutuses. Seega võib broneerimisel küsida 810-ndat tuba, äkki õnnestub teilgi. Casa kahene tuba on 20 CUC/öö (1cuc=~14EEK), enamuses küsitakse 25, aga ärge Kuubal kunagi esimest hinda tõsiselt võtke. Kui öid on rohkem (5+..), saab veel alla.

Pikemal peatumisel tähtis, et oleks konditsioneer ja külmkapp. Ise olin pikemalt Centro Habana südames asuvas casas, koha plussid: 1km raadiuses 80% Havanna vaatamisväärsustest ja lõbukohtadest, kõrvaltänavas rajooni parim toidupood, teises kõrvaltänavas Kuuba parim restoran (sellest hiljem), 200m parim turg, 300m tasuline parkla, peretütar räägib inglise ja naabrimees vene keelt, 90% privaatne (pere elab maja tagaosas), külalised lubatud; kasutada on suur elutuba, oma kõõk ja väike magamistuba, naabrid (ja ka peremees) kõvad kitarri- ja laulumehed; miinusena vast 3m2 suurune wc/dušš (minule ok, lihtsalt teistes casades oli päris euro-hotelli tase). Kel huvi, kontakt: adienesb@yahoo.es, fax 862-5412 (meili ei pruugi nad iga päev vaadata:)).

3) Inglise keelt räägivad vähesed, seega vajalik vähemalt numbrid ja muu elementaar hipaania keeles. 4)Sula-eurosid (mitte USD!kaardilt võttes lisatasu) ja palju (Kuuba palavuses sulavad hästi). 5)haavaplaastrit villidele. 6)midagi näksimist, et oleks aega rahulikult õigeid toidukohti otsida -mind aitas kilo kuivatatud puuvilju ja pakk müslit.

Saabumine Havanna lennujaama: Toll polnud eriti hirmus, tädid küll surmtõsised, aga midagi ei küsitud. Mul oli turistikaart suvalise templiga, millel polnud kuupäeva, teistel ümberringi olid kuupäevadega templid, aga sobis ka ilma. Rahavahetuskurss on lennujaamas pisut nõrgem kesklinna omast (EUR 1,161 v 1,173). Linna saab vaid taksoga, mine terminaalist välja ja vasakule taksode juurde - kõik ilma autota tegelased on vahendajad, kes küsivad 20cuc'i. Hind, millega saama peaks on 12 (nii ütles takso millega viimasel päeval jaama sõitsin, taksomeetri järgi 7-8), ise maksin 15.

Esimene päev linnas: Raha vahetades, vaheta ka 10cuc eest rahvuslikku peesot - kasulik turul ja kerjustest vabanemiseks. Et aus tööinimene teenib ~2cuc päevas, siis on pool Havannat valinud "mõistlikuma" tee ja nuiavad raha turistidelt. Minu soovitus on seda nuiajate kontingenti mitte toetada (ise küll jõudsin esimeste päevadega 1-2cuc'i kaupa 70EUR laiali jagada) ja pigem aidata neid, kes püüavad end tööga elatada - vanakesed mingit lootusetut träni müümas, prügikolle, kes suudavad isegi nälgiva maa kuumas lehkavast konteinerist midagi söödavat leida, jne. Saab vähemalt siira "gracias". Need teised on nii täissöönud, et kui küsitud 5cuc asemel 1 annad, teevad näo, et"oled ikka jobu küll". Nuiajaid on suht kerge vältida niikaua, kui olete pidevas liikumises ja ei reageeri ei sõna ega pilguga nende "Hi amigo, where you from"-ile (20% nende inglise sõnavarast). Kohe, kui tekib kontakt, pannakse taksomeeter tööle ja siis nõutakse raha juba "õigustatult" vastavalt kulunud ajale (a'la ma ju aitasin sind nii palju ja sina ei taha natuke minu nälgivat peret aidata). Paar ässa, kes suutsid ka inglises suhelda, olid sellise ignoreerimise vasturohuks leiutanud solvunud "ok, kui sulle ei meeldi Kuuba sõbralikud inimesed ja muusika, siis lihtsalt ütle seda". Neile vastasin, et olen 10 päeva siin olnud ja mul on toredaid sõpru, aga kõik tänava-sõbrad küsivad peale 3ndat lauset raha ja kui ta lubab, et ei hakka raha küsima ega midagi müüma, siis võin temaga juttu puhuda. Varsti olin jälle omapead.
Raskemaks läheb, kui hetkeks peatute - et pargipingil jalgu puhata, vihmahoo eest räästa alla tõmbuda või klubi järjekorras oodata. Selle tarvis on hea hoida eraldi taskus kohalikke 10 peesoseid (nii, et kätt taskusse pannes saate sealt neid ühekaupa välja tõmmata). Kui siis tüüp hakkab vinguma, et nälja kustutamiseks sellest ei piisa, võib vastata, et mingu turule ja ostku sealt (10 eest saab poolemeetrise saiapätsi, 4 väikest banaani, 2 apelsini ja 2 suurt porgandit- nii, et teie pärast ta nälga ei sure). Arvestama peate, et ka teised ümberkaudsed tahavad samapalju, seega pole mõtet suureline olla. Nägin kahte õnnetut skandinaavia-tädi, kes olid otsustanud ühele väikesele põnnile kommiraha kinkida. Seda nägid muidugi põnni mõned sõbrad ja jooksid ka jaole, veel hetk hiljem valgus kogu tänava "ustest ja akendest" igas vanuses lapsi, kes kõik tahtsid oma osa ja vähem saades mangusid-piirasid niikaua kuni juurde anti. Tädid olid nagu kaks karu, kes püüdsid meepotiga põgeneda, aga mesilasparv aina tihenes - jälgisin seda 10 min ja minust nad sinna jäidki.

Osavaim ja ahneim nuiaja esines surnuaial pargivahina - nägi ka üsna ametlik välja valge särgi ja tumeda viigipüksiga, mingi märkgi rinnas (õige vaht on pruunikas-beežis vormis)- ning pakkus end lahkesti kuulsuste haudasid juhatama. Oli kolmas päev ja ma veel pisut uskusin kuubakate omakasupüüdmatusse abivalmidusse. Selgus saabus, kui mina tahtsin uurida peatee äärseid mausoleume, aga tema leidis pargi sügavusest aina kuulsamaid haudu (sest päris-vaht jalutas peateel). 10min arve oli 10cuc(140eeki)!
Vanalinnas inimesi pildistades tuleb arvestada, et enamus huvitavaid tüüpe pole seal juhuslikult, vaid teevad oma tööd, e 1cuc per klõps. Vanalinnas süües tuleb lisaks söögiarvele anda raha muusikutele + igasugu muud üritajad (karikaturistid juba valmis pildiga sinust jm).

Rahajutu lõpetuseks veel taksodest: üldiselt soodsad - nö Õismäelt Piritani ots pole ametlikult kindlasti üle 6cuc. Pikema sõidu puhul aga kipuvad juhid hinda kokku leppima (et siis taksomeeter poolelt sõidult kinni keerata). Nimetage oma hind esialgsest 25% alla ja öelge, et olete juba mitu korda sama teed sõitnud.

Vabandan, kui see CUCide lugemine kellelegi naeruväärne tundub, aga enamus kuubakate bisnesit ongi ehitatud turistide teadmatusele ja kuna keegi lisaraha eest paremat teenust ei osuta, eelistan maksta õiget hinda.
NB! Maalt lahkudes on 25cuc lennujaama-maksu.

Mida vaadata.
Eriti või sees leiavad ennast muusika ja tantsu sõbrad. Pidu käib 24/7 ja lisaks veel kahes vahetuses - 16-20 ja 22-02. See varasem aeg pole sugugi halvem, sest on reeglina soodsam ja seega rohkem kohalikke ning lihtsamaid tantsusõpru. Kohustuslik klubi on Casa de la Musica, kus esimesed 2 tundi on põhiline tantsuvirtuooside esinemisaeg dj saatel ja edasi elav muusika 13-17 liikmelistelt puntidelt. Teine klubi, Cafe Cantante Mi Habana, mida RG kõrvutas la Musicaga, asub tunduvalt ebamugavamas kohas ja minu külastuse ajal ei vastanud see küll ootustele (aga ehk oli asi kolmapäevas).

Maailmatasemel jazz-i saab igal õhtul klubist La Zorra y el Cuervo (Calle 23 maja 155). Bänd alustab 23, aga paremad kohad saab pool tundi varem ilmudes. 00.30 tehakse üks tüütu 30min vaheaeg mil pool saali ja mõnel juhul osa bändist magama läheb, aga jääjad saavad see-eest nautida pikki soolosid ja vaba jämmimist.

Väga lahe jazzi koht on ka Calle 23 ja tänav C ristmikul asuv väike villa, mis mingis Kaunite Kunstide Palee ülesannetes. Seal laupäeviti kogunevad muusikaüliõpilased ja nende sõbrad ja õppejõud ning siis mängitakse aeg-ajalt muusikuid vahetades üksteise rõõmuks. Eriti magusad olid õpetajate stiilinäited.
Casa da la Amistad'is on kuulsad teisipäevad, mil esinevad nimekad traditsioonilise kuuba rütmi grupid. Muusika hea, aga liiga turistikas vormistus koos rahvatantsijatega kitsas ruumis. Maja ise oli huvitavam.

Kuuba traditsioonilist muusikat eelistasin nautida võimalikult ehedal kujul ja üks paremaid punte esines Calle 23 ja J nurgal kohvikus Mare. Vanad mehed ilma võimuta mõnuga mängimas.
Teine kaval koht oli Neptuno tänava Vedado poolses otsas (mälu järgi oli üle tänava maja nr 957) olev bändide harjutusruum, kus igal tööpäeval ~14-16 tehti trenni. Esmasp ja kolmap harjutab 50a vanune Los Bocucos - rahuldus garanteeritud!

Keda huvitab, kuidas mustad mehed hip-hopi tantsivad, siis Karachi on õige koht.
Kes plaanib Tropicana kabareed külastada, siis soovitan pilet osta mitte eelmüügist vaid kohapealt (hind sama). Kuna tegu vabaõhu-kohaga, siis vihma korral showd ei toimu (minu 15 päeva jooksul 4 sellist õhtut) ja kuigi hotelli-tädi kinnitas, et piletit saab edasi lükata, siis piletil on kirjas hoopis ebameeldivamd tingimused. Kui 21ks kohale minna, oled esimeste seas, kohad broneeritud pole, jagatakse saabumisel. Soovitan 80cuc-ist piletit, 90 on liiga "nina vastu lina" ja kahte lava ei jõua haarata, võimalusel peakoridori naabrusse (show tsenter seal). Fotokas peida ära või jäta koju, 5cuc selle kasutamise eest ei tasu ära - head pilti niikuinii ei saa. Kohalik fotograaf on ainuke, kes nö kontrollib, seega kuni ta oma välku inimestele vastu nende tahtmist näkku laseb, võid vaikselt mõne mälestusplõksu teha.

Tropicanas tunned täiega, milline nüri lüpsilehm turist kohaliku Intouristi jaoks on: piletit ostes räägitakse sulle menüüst, mis sisaldab ka tervitusnapsi ja nõudest olla tingimata varakult kohal. Saabudes aga ootab tühi laud ja teade, et kõik lubatud saad show ajal. Selle nimel, et turistilt veel ikka üks kokteiliraha kätte saada (midagi ju vaja tellida) kestab kogu show üks lõputu kelnerite sebimine (lauad ju maksimaalse tihedusega), et kõik oma "söögid"(4oliivi+kapsas) ja joogid kätte saaks. Peale showd lahkus pool saali koju, aga tantsuks mängiv tüdrukute bänd on väärt jäämist.
Takso eest kesklinnast Tropicanasse küsivad 10cuc ja räägivad, et sõitu on 15km, tegelikult 7 km ja ~6cuc. Sigarivabriku lähedal pargi servas kogunevad erataksod (vanad usa rauad), nendega saab 5cuc-ga ja pulli veel kauba peale (korra oli 7min remondipaus, korra jättis taksist keset silda auto seisma, et põit tühjendada).

Rahvuslik kunstimuuseum (Kuuba osa) jätke sompus päevale, sest isegi kergemal läbijalutamisel kulub 3 tundi. Vastupidiselt KUMUle on vanem (ja parem) osa viimasel korrusel, nii et mõtekam on ülevalt alla liikuda.
Sigarivabrik on kindlasti väärt elamus.
Vähemalt ühe päeva võib veeta 15km kaugusel paradiisirannas Playas del Este -s (Santa Maria del Mar). Takso sinna 12 tagasi 8cuc, küsitakse 15 ja 12, taksomeetri järgi 7.

Söök.
Eelnevalt loetu järgi ootasin suuremaid katsumusi kui tegelik seis. Poes on tühjavõitu (parim valik oli Centros, Padre Varela'l), samas suurematel turgudel on üliodavalt piisav valik juur- ja puuvilju. Restodes olid täiesti söögikõlblikud toidud ja eesti hinnad. Kõige vaevarikkam on leida koht, kus saad oma toitu häirimatult (nuiajateta) manustada. Ise käisin mitu puhku Calle 23 ja O ristil Wakamba nimelises restos: piisavalt maitsev grill-kala ja õlu ~5cuc.

Omaette klass on paladar La Guarida . See on RG Havanna 8 kohustusliku vaatamisväärsuse nimekirjas ja ilmselt Kuuba parim söögikoht. Koha häda on, et kuna see on suht väike ning ülipopulaarne, siis broneeringud tehakse 4-5 päeva ette. Et ma ei soovinud ennast mingite kohustuslike aegadega siduda, siis tegin bronni oma ärasõidueelsele õhtule. Juhtus see, mida kartsin, et ka mu casa pere otsustas viimast õhtut rikkaliku söögiga tähistada. Seega läksin La Guaridasse punnis kõhuga ja parajalt skeptilisena selle ülespuhutud maine suhtes. Kohapeal aga paha haihtus hetkega - seal kohas hakkab elamus juba hoonest ja jõudmisest paladari ukse taha ning see filmilik meeleolu jätkub õhtu lõpuni. Et kõht oli täis, tellisin vaid pearoa: kala valge veini kastmes (kalamenüüs 1. roog). Kala oli jumalik (suu siiani vesine). Desserdiks valisin guava vahu apelsini likööris (suu veel vesisem). Et kõik proovitu oli nii võrratu, otsustasin ühe desserdi veel endasse mahutada ja valisin kookose vormi carry kastmes. Hea oli seegi, aga järgmine kord võtan veel guava vahu. Arve koos veini ja tipiga 30 cuc - soodne. Kahetsesin, et oli viimane õhtu, selles kohas oleks tahtnud kogu menüü läbi käia.
Saigi vist põhiline südamelt ära. Väga tahaks tagasi.