Järgnev reisikirjeldus viis kolme eestlast (Kirsten, Ahto ja Alar) Vietnami ja Kambodžasse 28. dets. 2004- 17.jaanuar.2005.

Otsustasime kaasa minna esimese lennupiletite kampaaniaga septembris, kui pakuti lende Helsingist Heathrow kaudu Hong Kongi. Kuna mina polnud ka Hong Kongis varem käinud, polnudki see perspektiiv väga kehv. Hiljem tuli veel kaks kampaaniat, kus oleks vabade kohtade olemasolul parema logistika saanud Tallinn- München- Bangkok. Välja olime ostnud lennupiletid ka liinidel Hong Kong- Hanoi sinna minnes ja Phnom Penh-Saigon ning Saigon-Hong Kong tagasi tulles.

Planeerisime oma reisi eelnevalt 80% ulatuses, kuid jätsime endale vabad käed muudatusteks, ei sidunud end hotellidega. Olime teinud veidi kodutööd, küsitlenud sõpru, kes sealkandis varasemalt käinud ja ise ka Lonely Planetit lugenud. Me teadsime, millisesse firmasse Hanois pöörduda (Handspan on OK) ja sealt ostsime 3 päevase giidiga tuuri Sapas. Teadsime ka seda, et grupp komplekteeritakse kuni 6 inimest, st. meiega liitub paar võõrast. Reisi saab ka teha täiesti omal käel, mis oleks ehk veidi odavam, kuid aja mõttetu raiskamine ja närveldamine ei tasu end ära. Saime endale kaks kaaslast, kellest Albrecht oli 49 aastane saksa ärimees ja 24 aastane Jon Kanadas sündinud Hiina päritolu Austraalia üliõpilane. Saime kiiresti väga hea klapi (mida väga sageli ei juhtu, kuna me ei viitsi iga pisiasja peale võltsilt ohata wonderful või amazing ja see ajab tavaliselt turistid segadusse, arvatakse, et meil on koduigatsus).

Matkakaaslased kujunesid selle reisi parimateks, kellest ka hiljem palju head rääkisime. Tao Cai on lõpppeatus, kuhu rong Hanoist viib ja sõitsime sinna kogu öö. Hommikul sõidutati meid bussiga üles mägedesse Sapasse, mis on ilus väike mägilinnake. Hea fantaasia korral meenutab see isegi Šveitsi mägiküla. Sealt liitus meiega kohalik giid, kes suht OK inglise keelt purssis ja alustasime oma 3 päevast jalgsimatka oru nõlvadel. Me ei pidanud oma sööki kaasa tassima, kuna peatuskohad olid ette planeeritud ja kinni makstud, samuti ka nn homestay ehk kohalike kodus ööbimine. Kindlasti saab ilma igasuguse planeeringuta igas majas öömaja, kuid seal on oma riskid... Nimelt majutatakse välismaalased kohalikest oludest parimates ja puhtaimates majades, mis küll küüni mõõdu vast välja annavad, kuid ega sealkandis rohkem ei ootagi. Käisime vabalt ka teistes majades, kuid seal on valdavalt kõik loomad ja linnud koos, mis tähendab automaatselt kubemesatikaid. Olen seda kogenud korra Afganistanis, kus teadmatuses magasin sellises kohas, järgmine päev oli üks õudne kratsimine...

Uue aasta vastuvõtmine oli oluline rohkem meile- turistidele, kuna nemad seal peavad uut aastat veebruaris. Sellegipoolest oli meil peomeeleolu ja sõime kohalikus mõttes head-paremat, olin tassinud kaasa ka Hanoist hangitud Šampuse, mis riisiveini kõrval meeleolu ülendas. Matkal saatsid meid aeg ajalt kohalikud kauplejad ja lapsed, kes uudistasid valgeid ja suuri inimesi. Seal piirkonnas elasid inimesed, kes olid täiesti erinevad inimestest, keda ülejäänud reisi jooksul kohtasime. Nägime põhiliselt kolme erinevat hõimu. Red Zhao hõimuliikmed olid väga sarnased inkadega Peruust, ka riietusid sarnaselt, punane värv oli domineeriv. See oli väga kummaline. Teine enamlevinud hõim on H`Mong, kes kandsid peamiselt indigo siniseid rõivaid ja naised sidusid endale huvitavaid sääriseid (veidi nõuka sõjaväe