Reisikiri Uzbekistani minekust...TALLINN - MOSKVA

Ennem, kui pea hall ja hambad suust kadunud ning kasi enam sulge ei joua hoida, alustan oma memuuaride kirjutamist. Esimene lugu on kyll juba 2,5 aasta vanune, aga kuskilt peab ju pihta hakkama. Ja eks ma vastukaja pohjal otsustan, kas tuleb lisa, voi jatan oma seiklused ainult omateada.

Jargnev meenutus juhtus siis, kui olin suundumas Uzbekistani komandeeringusse. Olin 23 aastane ja puruvaene .

  1. marts 2004, kell 6.20, Tallinna lennujaam. Kohutav vasimus ja virvendus silmade ees, sest ikka oli vaja viimast votta Eestimaast ja soprade seltskonnast. Miks kull on Tallinnas olemas 24h baarid??? Hoolimata sellest, et oli teada, et tuleb 24 tundi jarjest lennata ja lennujaamades aega surnuks lyya. Kui moni inimene on ikka lolliks loodud, siis ta selleks ka jaab. Loomulikult ei tulnud ma selle pealegi, et voiks kohu tais syya ennem minekut. Kui Tallinn-Helsinki liinil pakutud kaks kompvekki olid suus sulanud ja tanu sellele seedekulgla lisa hakkas noudma, siis lajatas karm reaalsus justkui kasehaluga vastu pead. Oli teada, et Helsinki lennujaamas ei myyda hommikul muud toitu kui maitsetut woki-rooga ja kirvehinnalisi voileibu. Lubasin endale siis kaks mahlakat singisaia. Aga kurnatud organism noudis lisa. Ning Erki memuaare uskudes teadsin, et Moskva lennujaamas pakutavat rampstoitu ei ole soovitav tervise huvides suu sissegi votta. Jai loota ainult Uzbekistan Airlines’i kylalislahkusele, sest eeldasin, et 3,5 tunnisel reisil pakutakse ikka korralik kohutais. Ja etterutates mainin, et mul ei tulnud pettuda. Aga selle unelma taitumiseni jai veel 15 tundi. Kell 12.00 kohaliku aja jargi olin lopuks Moskvas Seremetjevo 2-s. Moskva-Tashkent aga valjub Seremetjevo 1-st. Omaenese lolluse tottu ei lainud ma mitte transfeerikoridori vaid sinna, kuhu poleks pidanud. Oli saabunud aeg hakata tosiselt oma narve kulutama. Niipea, kui olin passikontrolli edukalt labinud, piirati mind ymber ligikaudu 20 taksojuhi poolt. Teadsin, et peab olema siiski transfeer kahe jaama vahel, aga ei suutnud seda kuidagi leida. Ja kysida infolauast nou on sama hea kui seda mitte teha, sest kedagi absoluutselt ei huvitanud, kas ma jouan kuhugi transfeerile voi mitte. Samal ajal tiirles endiselt minu ymber metsikute tapjaherilaste parv kohalike taksojuhtide naol. Keegi morvarliku naoga julge sell tahtis kohe minult pagasit rabada ja hoobilt mind oma kliendiks teha. Esmase hinnauuringu tulemusena pakuti mulle voimalust soita teise jaama 167 USA dollari eest. Selline pidi olema ametlik ja taiesti seadusparane hind, aga ainult tana ja ainult minule lubati see lyhike ots ara teha 125 eest. Ylemaailmselt tuntud valjendi Fuck Off kasutamise tottu taksojuhtide aadressil loobus pool metsikutest ja naljastest vereimejatest minuga kauba tegemisest. Tuli veel palju huvitavaid hinnapakkumisi, lopuks jaime pidama 10 dollari peale. Tagantjarele jutte kuuldes oleks ilmselt ka 5-ga kuidagi saanud. Turvameetmete tottu ei paasenud taksojuhid lennujaamale eriti ligi. Tuli kondida kilomeetri jagu omal jalal, et yleyldse taksoni jouda. Lisaks veel ka kogukas kohver. Taksojuhilt ma ei oodanudki, et ta mu pagasit kannaks. Ja ega ma poleks selleks luba andnudki, sest mine sa kurjavaimu tea, paneb mu pagasiga minekut veel halval juhul. Taksojuhi esimesed manoovrid kutsusid hetkega esile surmahirmu. Oli tunne, et soidaks yhesuunalisel tanaval. Vastasuunavoondis viibisime kindlasti rohkem kui oigel suunal. Kutsusin taksojuhi korrale, selgitades, et mul pole kuhugi kiiret, eriti mitte kabelisse. Rahunes onneks maha. Pakkus mulle koguni kosutavat energiajooki, loomulikult peale seda, kui ta ise oli sealt oma ilaste mokkadega mehise soomu votnud. Keeldusin viisakalt. Joudes Seremetjevo 2-te, kangutasin auto pagasniku kriginal lahti, votsin pagasi ning maksin arve. Kohe, kui 10 dollarit oli omanikku vahetanud, ei olnud mind enam taksojuhi jaoks olemas. Rabas mult kymneka, istus silmagi pilgutamata rooli ja kihutas tuhatnelja minema. Selline tore mees, see taksojuht. Oli alanud imeilus paks lumesadu . Laitsin sigareti ja motlesin eeloleva 12 ootetunni peale. Ei kujutanud veel ette, milliseid porgupiinu tuleb yle elada selle aja jooksul. Vasimus tahtis juba siis tappa. Et lennujaama siseneda tuli esmalt labida labiotsimisprotseduur. Kohe tuli meelde vana sepa Ivan Orava jutustus sellest, kuidas ta kord esimesele Rock Summerile tahtis paaseda. Ivan olevat juba kodus Nomme kandis kuulnud, et miski porgumyrgel seal lauluvaljaku kandis lahti on. Lainud kaema. Ja kujutage ette, talt kysitud piletit. Ja kuhu? Armsale lauluvaljakule, kus alles moned aastad tagasi inimesed yksteisel katest kinni hoidsid ja Eesti vabaks laulsid. Ja mitte ainult pilet yksi, teda julgeti ka labi otsida! Koigepealt kombitud pyksisaared labi, siis ylakeha kuni peani valja. Vaadatud keele alla, keegi katsunud koguni kurgumandleid. Lopuks pandud pasun korva ja puhutud pea tyhjaks. Ja kysimuse peale, kes Teil seda koike kasib teha, oeldud, et Makarov. Selge, tiblade vigurid! Sellised vigurid olid ka Moskva meestel. Midagi ohtlikku ma endaga kaasas ei kandnud, seega paasesin labi. Esimene mulje lennujaama astudes oli midagi uut. Ma polnud mitte kunagi veel nainud oma elus nii palju erinevatest rahvustest inimesi. Oli tunne nagu oleks taaselustatud liiduvabariikidevaheline spartakiaad. Olen veendunud, et sel paeval olid koik endise NSVL-i rahvused seal esindatud. Leedukate grupp ootas Vilniuse reisi, Gruusia rahvuslik vehklemismeeskond oli jarjekordselt voistlusreisilt tagasi koju poordumas, lisaks veel moned briti turistid ning kuulda vois ka prantsuse keelt. Lennujaam ise on tosine veneaegne ehitis, mida oligi oodata. Ainukesed modernsed asjad on lendude kohta infot andvad monitorid. Ylejaanud sisustus ja kujundus koik ajast ja arust. Mis on isikliku arvamuse pohjal taitsa lahe. Otsides kohta, kus rahulikult jalgu puhata, silmasin vaba kohta pika istmerea keskel. Kitsast vahet mooda sinna koperdades suutsin kohvriga nii monelegi vastu pead anda. Viisakas vabandus nagu hastikasvatatud noormehele kohane ja ikka edasi eesmargi poole. Lopuks istmele vajudes sain hetkega aru, et kauaks sinna jaada ei saa, sest uni tikkus vagisi peale. Ja magama jaamine vois tahendada kogu varandusest ilma jaamist. Nagu isand Jorh Aadniel Kiirel juhtus, kui suure hurraaga Venemaad vallutama laks. Kui legendi kohaselt juba Petseris varastatakse sult kingadest sisetallad kaigupealt ara, siis mis veel Moskvalt oodata. Inimesed olid leidnud endale huvitavaid tegevusi aja viitmiseks. Kes mangisid kaarte, kes oli kudumise naol naputood lennujaama kaasa votnud, kaks intelligenti mangisid koguni malet. Yhel pool minust istus kavalate silmadega jahihimulist eskimo hylgekytti meenutav rasvaste juustega tommu ja lyhikest kasvu mees, teisel pool aga Heinekeni ryypav mitte kedagi teist kui toelist vene patti (lurjust) meenutav umbes 20-aastane sell. Siis ei teadnud veel keegi, ilmselt mitte tema isegi, et just see noorharra paneb ohtul rahva elama. Sellest natuke hiljem. Silmad vajusid vagisi kinni. Tuli ringi liikuda. Ja niimoodi kogu ooteaja valtel ma muudkui istusin moned minutid ja siis jalle vaike rannak lennujaama mooda, kohver jarele lohisemas. Ja ega igakord ei olnud ka istekohta. Siis ei jaanud muud yle kui porandal redutada. Aeg muudkui venis ja venis. Vahelduseks kontrolliti mul kaks korda dokumente. Eesti passi nahes kukkus miilits kohe jutustama, et nae kord olime ikka yks riik ja me oleme temaga tegelikult sobrad kui mitte vennad. Ja, et Tallinnas on vaga ilus vanalinn, ta olevat seal koos perega noorena kainud. Ma noustusin loomulikult temaga, nii meie vendluse kui vanalinna suhtes ja teatasin, et mul on vaga hea meel seda kuulda. Kyll teosammul, aga lopuks siiski, sai ooteaeg labi. Kolas teadaanne, et algab registreerimine Taskendi lennule. Koik kais kahku, uuriti, mille eest ma Uzbekis elama hakkan, aga niipea kui inglise keeles seletama yritasin hakata, anti pass tagasi ja sooviti kena ohtu jatku (yllatav, milline heasydamlik soov). Tagasi nyyd Heinekeni ryypava selli juurde. Poiss oli suutnud ennast purunematuks ja kuulikindlaks juua. Kais lennujaamas ringi, kaed laiali ja naol ilme, justkui oleks asja puu otsast alla tulnud ja ahvist inimeseks sirgunud, aga samas sailitanud siiski ahvikarja juhile iseloomuliku agressiivsuse ja peremehetunde. Aga veel suutis ta ennast niipalju kokku votta, et miilitsa laheduses korralikuna kaituda. Aga mitte kauaks. Loomulikult trygis ta kohe esimeste hulka, kes varavast labi paasesid. Minu labiminek jai veel 15 minuti kaugusele. Aga olles labinud koik protseduurid ja lopuks departure hall’i joudes avanes minu ees jargmine vaatepilt: Heinekeni-sell oli juba palja ylakehaga ja kakles turvameestega rahva kaasaelamise saatel. Peagi keerati ta nelja mehe poolt kylili, pandi kaed raudu ning jaadi miilitsat ootama. Niimoodi ta lebas seal jargmised pool tundi, pooleldi paljas justkui asjasyndinud vasikas. Samal ajal ei jatnud ta avaldamata arvamust turvameeste ja nende kolvatute elukommetega emade kohta. Ning ahvardas koiki prokuratuuriga. Veelkord turvakontroll ja siis juba bussi peale, mis lennukini viis. Bussis oli nii kitsas, et kinni kusagilt ei pidanud hoidma. Tundsin end kypse sidrunina, mida tahetakse parasjagu tee sisse pigistada. Lennujaama teenindaja karjus yle bussi: ”Kas seltsimees Mahtunov on bussis?” Vaikus. Teist korda: “Kas seltsimees Mahtunov on bussis?” Kolmanda korra peale vastas keegi naljamees sveijkilikult, et ta ei tea kyll, et seltsimees Mahtunov bussis oleks, aga ta tunneb muidu yhte Mahtunovit Moskvast. Niisiis, seltsimees Mahtunov ei joudnud lennukile. Ei tea, mis tal ette tuli.