Shokiturism "Viru Reiside" moodi

Alustasin oma augusti kahenädalase puhkuse planeerimisega juba mais ning, oh imet, leidsingi interneti vahendusel firma, kes pakkus mind huvitavat reisi sobival ajal (17.-31. august). Tõsi küll, tegemist oli bussireisiga, aga väga paljulubava programmiga - bussiga sõit Hispaania Costa Bravo rannikule 7 päevaks puhkama, vahepeatuste ja ekskursioonidega Pariisis ja Prahas. Leidsin, et sellise reisi puhul on programmist tähtsam buss, seepärast helistasin Viru Reisidesse ja pärisin, milliseid busse nad reisidel kasutavad. Firma töötajad kinnitasid, et tegemist on ikkagi väga kaua turul püsinud reisifirmaga ja mul pole mingit põhjust kahelda - tegemist on ainult heade ja korras bussidega. Konkreetse reisi bussi kohta soovitati üle helistada vahetult enne reisi. Firma töötajate jutt äratas usaldust ja otsustasin reisile registreeruda.

Bussidel on üks hea omadus - nad kõik sõidavad

  1. augustil toimus reisis osalejate kokkusaamine Rahvusraamatukogus. Kohale saabus meie grupi giid, kes oli äsja ühelt reisilt saabunud ja valmis meiega uuesti startima. Kõigepealt uuriti rangelt, kas me ikka oleme juba internetist välja trükkinud reisi programmi ning läbi lugenud Viru Reiside reisimise eeskirjad. Mõned eksemplarid olid tal siiski ka kaasas. Tundsin ennast lohaka koolipoisina, kel koolitükid tegemata, kuid lohutasin ennast, et mis erilist neis eeskirjades ikka olla saab. Giid andis oma tavapäraseid soovitusi ja nõuandeid reisiks. Mina jälle püüdsin järjekindlalt uurida, palju inimesi selle reisiga sõidab ja milline on buss. Vastus oli lühike ja jäik, et inimesi on vist 58 ja mis tähtsust on bussil, bussidel ju kõigil üks hea omadus - nad nimelt sõidavad. Küsimusele, mis kell õhtul Pariisi saabume, tuli ka lühike vastus, et ei oska öelda ja et see sõltub sellest, kui kaua piiriületused aega võtavad. Giid kinnitas, et igal juhul kogu programm saab 100%-lilselt täidetud.

Otsustasin siiski järgmisel hommikul firma kontorist täpsemalt bussi kohta järele pärida. Töökaaslased soovitasid olla järjekindlam ja esitada üksikasjalikumaid küsimusi. Ladusin oma küsimused välja nii televiisorite arvu ja korrasoleku, WC, kuumaveeaparaadi ja konditsioneeri kohta. Sain vastuseks, et tegemist on kahekorruselise bussiga, kus sees kõik vajalik ning täiesti korras tehnika. Konditsioneeri küsimuse peale küsiti hoopis minult, kus ma elanud olen ja kas ma tõesti ei ole tänapäevaseid busse näinud. Oli küll natuke piinlik rumalana näida, aga ühtlasi ka turvaline, kuna nüüd võisin rahuliku südamega imelisele reisile minna.

Meie reisibuss oli vahepeal teist teed läinud ja konditsioneeri ka kaasa võtnud

Esimene shokk saabus juba ärasõidu hommikul, kui Rahvusraamatukogu ees oma reisibussi ootasin. Ilmnes, et lubatud bussi asemel ootas meid pooleteistkordne buss, mis nägi üpris päevinäinud välja ja osa istmeidki oli katki. Püüdsime reisijatega oma pettumust varjata ja asusime Hispaania poole teele. Giid seletas meile temale omase range häälega bussisõidu kodukorda. Kuna ilmad olid kuumad, oli bussis palav ja nappis õhku. Palusime konditsioneer tööle panna. Meile teatati, et konditsioneer töötab juba ammu täie võimsusega, aga kuna me kipume katuseluuki lahti tegema ja oleme oma käsipagasi toppinud jahuti peale, ei jõuagi konditsioneer bussisalongi jahutada. Panime siis luugi korralikult kinni ja vabastasime jahutid ja ootasime lootusrikkalt, kuid millegipärast higistasime edasi.

Et suvine lõunamaine kliima põhjamaalast bussist väljudes ei shokeeriks, lülitage bussis soojendus sisse

Olukord muutus järjest hullemaks, tunne oli nagu saunalaval. Tegime omal käel järelduse, et see, mida tuleks konditsineeriks pidada, ei tööta mitte, isegi mitte kui ventilaator ning mõttetu on imet oodata. Tagumisel istmel sõitjad väitsid, et isegi istmed on kuumad kui pliit. Lõpuks uurisid giid ja bussijuhid asja ja siis vabandati, et bussil on kogemata jäänud soojendus sisse. Varsti, kui tuleb peatus, lubati soojendus välja lülitada, kuna sõidu ajal seda teha ei saa. Püüdsime üles näidata kannatlikust ning säilitada lootust. Päeva lõpuks oli kõigile selge, et selle bussi ainukeseks tuulutamis- ja jahutamisvõimaluseks on katuseluugid . Hea seegi, et ei pidanud enam higistama, kuid nüüd olime pidevalt tuule käes. Kui jõudsime edukalt Poola ööbimiskohta, tundsin, et olen saanud ägeda närvipõletiku. Aga tänu taevale, olin sellele reisile hulgaliselt arstimeid kaasa võtnud ja tuli enda ravimisega ise toime.

Magamisele ei tohiks puhkuse ajal küll aega raisata

Edasi toimus reis Hispaania suunas nagu tõelises halvas unenäos. Varahommik algas tavapäraselt giidi kloppimisega uksele, sest igasse järgnevasse hotelli jõudsime alati peale keskööd ja uneaeg piirdus 4-5 tunniga, seejärel tavapäraselt ootasime hilinevat bussi. Päeva veetsime higistades ja tõmbetuules. Tagatipuks lõhkes bussil ka kumm, mille vahetuse ajal keeras bussijuht katki ratta kolm järjestikust polti. Tänu sellele ootasime terve päeva autoteeninduse juures uute poltide valmistreimist. Kohale ilmus isegi bussifirma omanik, kes oma rõõmsameelsete sõprade seltsis juhuslikult ka Hispaaniasse puhkama sõitis, ainult erinevalt meist uues mikrobussis. Giid püüdis meile selgeks teha, et juhtub paremateski perekondades ning et meil midagi programmist seetõttu midagi täitmata ei jää. Kui eks see oli ikka meie vaba, mis kadus ... Olukord tundus küll lootusetuna, kuid oh imet, Pariisi jõudsime ikka. Küll õhtu asemel öösel, kuid kuna "üles löödi" meid juba varavalgel, jõudsimegi ettenähtud programmi südaööks täidetud .

Odavaim viis sõitmist mägedes õppida on lasta see reisijatel kinni maksta

Hispaaniasse jõudes olin lausa õnnelik, et saab ometigi ise oma aja peremees olla ning rahulikult närvipõletikku ravida ja tagasisõit tundus alles kaugel olevat. Paari päevaga olidki kõik koledused meelest ununenud. Need aga meenusid kohe, kui olin osustanud kaasa minna Barcelona ekskursioonile koos kõrgmägedes asuva Monserati mägikloostri külastusega. Tee sinna viib läbi järskude tõusude ja languste ning lausmaainimesele on seal piisavalt järsud kuristikud. Tõusudel hakkas bussi tagaosast sisse imbuma tihedat suitsu. Hüüdsime, et pidurid vist kärssavad, aga meid lohutati, et mitte pidurid, vaid hoopis sidur põleb. Amatöörist autojuhina ei saanud küll sotti, kumb saatus hullem on - buss sellistel tõusudel ilma piduriteta või ilma käiguvahetuseta. Õnneks lõppes ka see seiklus õnnelikult, tagasiteel sai ka bussijuhtidele selgeks, et sellise bussiga mäkke sõites tuleb lihtsalt iga natukese aja tagant kinni pidada ja jahtuda lasta. Pealegi vajas ka bussi radiaator iga natukese aja tagant veega täitmist. Igatahes Andorra mäestik tundus juba turvaline ja käisin sellise bussi ja reisijaid hoidva suhtumise eest bussijuhti isiklikult tänamas.

Topeltkasumi teenimise võimalus - buss ööbimiseks välja rentida

Tagasisõitu alustades avastasin, et magamiskott, mille olin bussi jätnud, on kadunud. Reisikaaslastega vesteldes selgub, et ka teiste bussi jäetud asjad olid oma asukohti vahetanud. Kaotada polnud midagi, astusin kindlalt bussijuhtide juurde ja teatasin, et keegi on öösel bussis meie asju kasutades majutusteenust organiseerinud. Järgneski ülestunnistus, et bussifirma omanik oma seltskonnaga olevat bussis õõbinud, ju nad vist kogemata ka minu magamiskoti kaasa võtsid. Ei tea, kas meile makstakse reisi boonusena bussi ja meie isiklike asjade väljarentimise tasu, sest ööbinud hoidsid ju oma reisikulude pealt kokku?

Edasine sõit tuttavlikult tuuline, magamata ja sprintides programmi jälgiv

Tagasisõidul kordus sama programm, mis minnes - higistamaajav ja tõmbetuules sõit, minul seekord ilma magamiskotita. Kurk hakkas valutama, sain bronhiidi ja tõusis palavik. Giidi jutt oli endiselt enesekindel - kõik programmis lubatud saab ka täidetud, aga need lõputud tollipunktid söövad ära meie vaba aja.

Kuigi olen kolmel eelneval aastal oma autoga mööda Euroopat ringi sõitnud ja siiani piiridel ootamistesse taluvalt suhtunud, õppisin peaaegu vihkama Tshehhi ja Poola piiridel neid tunniajalisi ootamisi.

Prahas ei leitud meie ööbimiskohta üles ja me tiirutasime 1,5 tundi mööda öist Prahat. Tänu sellele lubas giid meil armulikult tunnikese kauem magada. Kuid just sel hommikul oli Viru Reiside programmis ette nähtud hommikusöök, mille me nüüd sisse magasime ning meil tuli hiljem toimuvat kohustuslikku hommikusööki tervelt 1,5 tundi oodata. Programm aga täideti jooksujalu, sprintides ja vaba aega meil samahästi kui polnud.

Tallinnas ootavad meie bussi juba järgmised julged shokiturismi nautijad

Siiski on üks koht, kuhu me jõuame õigeks ajaks - Tallinna Rahvusraamatukogu esine. Saabume laupäeva õhtul kella kümneks. Kohale jõudes tundus uskumatuna näha platsil kohvrite ja kompsudega inimesi, kes meie bussi poole tormasid. Giid palus meil bussist kiirelt lahkuda, kuna uued reisijad peavad peale tulema. Olin siiski õnnelik, et küll palavikus ja haigena, aga siiski elusana lõpuks koju jõudsin.

Viru Reiside nutikas püsikliendi kinnistamise viis

Kuna näitasin välja oma rahulolematust, soovitasid reisikaaslased mul Viru Reisidele kaebus kirjutada, sest tavaliselt andvat firma selle peale järgmise reisi 30%-lise soodustusega. Ehmusin ja mõtlesin õudusega, kui palju peaks see firma mulle peale maksma, et ma oleksin veel kord nõus sellist sõitu ette võtma. Aga tagantjärele tarkusena selgus, et reisil oli nii mõnigi "püsiklient", kes niimoodi soodsamalt reisi oli ostnud.

Kuigi see oli minu elu esimene bussireis, olen siiski kindlalt veendunud, et ma enam eluilmaski ei lähe reisile ei bussiga ega ka Viru Reisidega. Ja soovitan seda ka kõigile oma tuttavatele. Mina tunnen ennast igatahes petetuna ja ei soovi seda teistele.

Vabandan nende võimalike Eesti turismifirmade ees, kes äkki korralikke busse kasutavad. Kuid kuidas Teid KINDLA PEALE ära tunda???

Sundkorras shokiturismi läbinud
Virge Tallinnast