Skandinaavia motomatk, kruusa-väiketeede motiivil.

Tüüpilisel Rootsi-Norra-Soome liinil seekord, mis ainuke piirkond Euroopas, mida veel kahel rattal näinud polnud. Norra oli muidugi põhieesmärk, mis läbi teiste motomatkajate haibi ülesse oli meie jaoks kedratud.

Kokku nõks üle 6000 kilomeetrine matk, kaks nädalat.

Küll aga Norra ei vastanud eriti ootustele, või olid need ootused lihtsalt liiga kõrgele aetud teiste poolt. Kuigi ei saa öelda, et mingi pettumus nüüd oleks olnud, aga peale Iraani-Türgi motoekspeditsiooni eelmisel aastal, kogu see Euroopa pool tundub mälus hägustuvat millegipärast.

Eks selle matka puhul püüdsime endiselt rohkem 'tõelist elu' otsida eemal turismikeskustest ja igasugu turistipeeru magnetitest: eelistasime väikseid loodusrohkeid ja inimtühju kruusateid, mida detailne kaart esile tõi. Peale Lofoten saari muidugi (masendavale) E6 peateele siiski erilist alternatiivi pole, niiet sai ka peateed sõidetud mõnes osas sõidetud. Ööbisime dominantse enamus ajast telgiga vabas looduses, nagu meile kombeks.

Huvitav on see, et detailne kaart ei paljastanud paljugi kruusa ja "võsa" teid täpselt, mida taga ajasime. Suht tihti lõppes kümneid kilomeetreid pikk teeots tupikuga, tuli tagasi sõita ja otsida teistest samasugustest teeotsadest väljapääsu katse eksitus meetodil. Huvitav on ka see, et paljud kui mitte enamus kruusa- ja katteta teed on "BOM" märgistusega, ehk maksa - väike robustne postkast norrakeelse paberilipiku pakiga peal, üks täida ära, pane raha vahele ja pista postkasti, n.ö. iseteenindus. Eks ta pool-vabatahtlik ilmselt ka oli, sest miski ei takistanud sellest postist lihtsalt mööda sõitmast. Summa polnud nii suur, circa 10-30NOKi keskeltläbi olid need lõigud mootorratta jaoks (autodele jms kordi kallimad muidugi). Ent tasulise tee kohta olid nad üpriski korrast ära - sügavad potiaugud tees ja tundub, et hooldust ei tehakse harva. See muidugi ei takistanud midagi või isegi tegi asja paremaks väljakutse läbi, kui sõiduvahendiks just sellistesse oludesse mõeldud ratas, aga lihtalt teemaks vs tee korrasolek pani tsutsu mõtlema, eriti kui Norraga kui maailma elatustasemelt nr.1 riigiga tegemist on.

Kõik see tuletas meelde kuivõrd head Eesti kruusateed on! Tasuta, ilusaim loodus mida näha saab liigeldes, suht heas korras, tõeliselt vähe liiklust ja absoluutse 0-lähedane rullnokade kontsentratsioon (nad ei taha oma madalaid sport-tuuning-autosi seal lihtsalt ära lõhkuda ja üle lakutud detaile ära määrida, või kui nad on mingil põhjuselt sunnitud seda võtma, siis nad pigem paanikas uimerdavad seal kui loomuomaselt kihutavad :) ). Maarjamaa armsad kruusateed on kindlasti üks väga väheseid motoriseeritud liiklemise nähtusi siin riigis, mille üle võib maailma mastaabis uhkust tunda. Loodame, et nad ka suures osas jäävad kõige selle asfalteerimise käigus, mis teeks Eestist eristamatu, tavalise ja igava koha...

Rootsi jättis tavalise tsiviliseeritud ja korras riigi mulje, kus rahvas pühapäeviti oma 60-ndate Cadillacidega jms ameeriklastega välja staatust näitama tulevad. Norra loodus on ilus. Fjordid, mäed, kõrged platood ja väga vähe asustatud piirkonnad, mis enamasti vaid väikeste teede kaudu ligi pääsetavad. Lapimaa loodus oli samuti omaette elamus mööda väiketeid. Nagu ikka peale igasugust matka, oleks tahtnud veel nii mõndagi näha, ehk seda kunagi väga kauges tulevikus, sest lähiaastatel väga tõenäoliselt sinna tagasi minna ei plaani.

Pilte matkast saab siit:

http://www.ukgser.com/forums/showthread.php?t=79294&page=2

Päikest, Tsiklonaut