Pindala: 2045 km² Rahvaarv: 1,1 miljonit Pealinn: Port Louis Riigikeeled: inglise ja prantsuse Raha: Mauritiuse ruupia (1 EEK ~ 2 Rs) Visa ja Mastercardiga maksmise võimalus Aeg: +2 t Eesti ajale Lennuühendus Euroopa suurlinnadega (Frankfurt, London, Pariis, Viin jt) Lennureis kestab ~ 12 tundi Eesti passiga tasuta viisa piiril 14 päevaks Meetermõõdustik, elekter 220 V, GSM-võrk
Mati Vihman
Kui Thomas Cooki logo kandev lennuk Frankfurdi lennujaamas veebruari alguses õhku tõusis, hakkas see 11 kilomeetri kõrgusel sirgjooneliselt otse üle Euroopa ja Aafrika Madagaskari poole tüürima, kust 1000 kilomeetrit idas asub Saaremaast veidi väiksem saar Mauritius. Mitmel korral palub piloot reisijail turvavööd kinnitada, sest läbime tugeva turbulentsi piirkonda. Maandume kell 6.15 hommikul, kirgas päikesevalgus ei tee veel liiga, aga väga põhjaliku migratsiooniametniku pikk intervjuu meiega laseb kuumusel üleriietest läbi tungida. Oleme viimased, kes lennujaamahoonest lahkuvad, näidanud ette oma tagasisõidupiletid, jutustanud, kuidas me internetist endale majutuskoha leidsime ja ka Eesti kohta mõningast informatsiooni jaganud, saame lõpuks tasuta viisa 14 päevaks.
Ajaloost Saar saavutas iseseisvuse 1968. aastal, olles Suurbritannia dominioon 1992. aastani, kui Mauritiusest sai vabariik ja kindralkuberneri institutsioon muudeti presidendi omaks. Elanikke on Mauritiusel üle 1,1 miljoni, mis teeb rahvastiku tiheduseks 600 inimest ruutkilomeetri kohta, olles üks tihedamini asustatud piirkondi maailmas. Saart väisab aastas umbes pool miljonit turisti, enamuses prantsuse, briti ja saksa pensionärid. Araabia kaupmehed teadsid Mauritiust juba 10. sajandil, kuid esimeste eurooplastena randusid seal portugali meremehed. 1511. aastal olevat sealsetes vetes ankru heitnud Domingo Fernandez, kes ristis saare nimega Ilha do Cerne (Luigesaar), küllap oma laeva järgi. Või oli ta tõesti pidanud saare lennuvõimetut, nüüdseks juba ammu väljasurnud lindu dodot luigeks. Kahjuks ei toonud portugali laevad sealsetele saartele muud kui nuhtlust roti, koera, kassi ja kõige hirmsama hävitaja, ahvi näol. 1598. aastal randus saare kaguosas hollandi viitseadmiral Wybrandt van Warwyck, kuulutades saare Madalmaade omandiks ja andes sellele nimeks Mauritius, riigitegelase ja väejuhi Mauritsi järgi, kes oli Oranje prints ja Nassau krahv. Kolooniast ei saanud asja ja hollandlased lahkusid saarelt 1710. aastal, kuid halb mälestus jäi – Maurituse lennuvõimetu linnu dodo hävitamise ja Aafrikast orjade importimise pärast. 1715 kuulutas kapten Guillaume Dufresne d’Arsal saare Prantsusmaa osaks ja nimetas selle Prantsusmaa saareks – Île de France. Mauritiuse esimeseks kangelaseks saab kuberner Bertrand François Mahé de La Bourdonnais, kelle juhtimisel arendatakse sadamaid, rajatakse teid, ehitatakse esimene suhkruvabrik ja haigla. Tema valitsemisajal toimub ka tuntuim ajalooline seik, kui 1744 hukkub laev St. Géran saare kirderannikul, andes ainest kohalikule kirjanikule Bernardin de St. Pierre’ile, kelle sulest ilmub omaaegne menukas lemberomaan “Paul et Virginie”. Inglased saavutavad kindlama positsiooni India ookeanil ja Port Louis’ sadam (praegune pealinn) muutub vabakaubanduse ja korsaaride baasiks. Legendid mereröövlite peidetud aaretest on aga visad ununema. Veel 1960-ndatel uurisid prantsuse akvalangistid mitteametlikult ja edutult kirderannikul paiknevat Poudre d’Or randa, ent praegu on selline tegevus ametlikult keelatud. 1810 vallutasid saare inglased, keelustasid 1834 orjuse ja hakkasid Indiast rohkesti odavat tööjõudu tooma. Nende järeltulijad moodustavadki praeguse rahvastiku enamiku. Elanikkonna muudavad kirjuks veel aafriklased, mulatid, malagassid, hiinlased, araablased ja eurooplased. Inglased ei keelustanud prantsuse keelt ega eri religioone ja seetõttu seatakse tihti just Mauritiust eri rasside ja usutunnistuste kooseksisteerimise eeskujuks.
Geograafiast Mauritus on vulkaanilise päritoluga saar, arvatakse, et see on tohutu merrevajunud vulkaaniaheliku tipp. Tõepoolest tunduvad kummaliste sakkidega mäed otsekui õnnetinast valatud. Kõrgeim tipp on Piton de la Petite Rivière Noire (828 m). Mauritiuse vabariik hõlmab veel Rodriguese saare (104 km²) ja põhjapool paiknevad Cargados Carajos 22 saart, Tromelini ning Agalega saared. Kõiki saari ümbritsevad korallrahud. Valitseb troopiline mussoonkliima, kõige kuumem on jaanuarist aprillini (kuni 36 °C varjus). Siis võib esineda tugevaid tsükloneid, mil sajab mitu päeva ja tugev tormituul põhjustab palju purustusi. Mauritiuse “talv” kestab juulist septembrini maksimumtemperatuuriga 24 °C.
Loodus ja eluolu Olin e-postiga saanud kontakti proua Danielle Lim Fatiga, kes saare põhjarannikul Peréybère’is 300 krooni eest päevas öömaja pakkus. Ta oli ka lubanud kokkulepitud tasu eest transpordi lennujaama vastu saata. Leidsimegi kõhetu väheldast kasvu hindu, papitükk pihus, meid ootamas. Abivalmilt haaras ta meie pagasi ja hakkas oma Toyota poole liikuma. Ta teatas, et saare põhjaossa on sõita 60 kilomeetrit ja selleks kulub umbes tund. Unisusest hoolimata püüdsime autoaknast haarata möödalibisevat smaragdrohelist maastikku: suhkruroopõllud, taamal erineva kõrgusega mäesakid, osalt taimestikuga kaetud. Puid vähe, peamiselt palmid, viigipuud, õites leekpuud ja rääbakaid mände-kuuski meenutavad kasuariinid. Haljastuses on kasutatud erivärvilisi ebakrootoneid, akaatsiaid, oleandreid ja bugenvilleasid ning draakonipuid. Märkan ka kummalisi kuusetaolisi harvade okstega päris kõrgeid puid, need on araukaariad. Paaris kohas on põldudele laotud korrapärased laavaplokkidest püramiidid, taksojuht teatas, et need on dekoreerimiseks. Sõidame läbi pealinna Port Louis’, kus liiklus juba päris tihe. Ja siis näeme ookeani, liivarandu, purjekaid, paate, päevitajaid! Oleme jõudnud Trou aux Biches’i rannarajooni. Möödume põhjaranniku teisest suuremast kuurordist Grand Baie. (Loodan sisimas väga, et meie valitud endine kaluriküla Peréybère pole nii rahvarohke.) Proua ja härra Lim Fat on meil vastas, avavad nende krunti ümbritseva aia värava ja meid juhatatakse läbi kauni ning heakorrastatud iluaia nende eramu allkorrusel asuvasse büroosse. Taksojuht ja peremees on juba meie pagasiga kuhugi kadunud. Saame isegi natuke hinnast alla, sest oleme tema esimesed eestlased ja lubame jääda 14 päevaks. Meie käsutusse antakse konditsioneeriga kahetoaline korter rõdu, köögi ja vannitoaga. Särav puhtus, kõik köögis toimetamiseks vajalik, kui äkki ehmatab meid 5-sentimeetrine prussakas, keda proua elukaks nimetab ja harjaga surmab. Perenaine soovitab kindlasti osta moskiitode tõrjevahendit, mida me ka teeme.
Randa! Riietume kiiresti võimalikult kergetesse ja avaratesse suverõivastesse, määrime nahka päevituskreemiga, mille kaitsefaktor on 16 ja kiirustame tervitama ookeani. Türkiissinine, samas roheline, juba kollane vesi, lainete vahuharjad... Teeme jalgupidi vees pika jalutuskäigu, hoolimata siltidest “eramaa”. Ametlikult peab mereäär olema kõigile vaba ja meil on ju jalad vees! Kuid ka päevitajaid ei aeta rannast minema, ainult et õige pea on kõik vähegi varjulised kohad hõivatud. On kirjutamata reegel, et külateedel, rääkimata poodidest, söögikohtadest jne ei viibita ujumisrõivastuses. Ainult erarandades päevitavad prantslannad palja ülakehaga. Keskpäeval muutub kuumus väljakannatamatuks, osa julgeid jääb siiski randa, viibides enamuse ajast kaelani vees. Isiklikult harrastan ookeanis selili lebamist, jalad-käed laiali – vesi on nii soolane, et põhja nagunii ei vaju. Aga nina põleb ära juba mõne minutiga, veel hullem, ka peanahk saab märgade juuste vahelt liialt põletada. Oleme järgmisel korral targemad ja kasutame kõige kuumemat aega keskpäeval sisseostude tegemiseks. Palju toidukaupu on imporditud Prantsusmaalt, Austraaliast ja Uus-Meremaalt, veine ka Lõuna-Aafrikast. Ostame kohalikku teed, saia, jogurtit, juur- ja puuvilju, ka tekstiilitooted on väga soodsa hinnaga. Üldse on hinnad Eestiga sarnased või koguni odavamad.
Nagu Eedeni aed Mauritus võlub oma põneva ja liigirikka taimestikuga, paljud maadeavastajad muide on arvanud, et tegemist ongi Eedeni aiaga. Saarel kasvab üle tuhande taimeliigi. Meile hakkab väga meeldima Mauritiuse tee, mida joome piimaga kohvi asemel mitu korda päevas oma rõdul istudes ja ümbritsevat imetledes. Krunt on päris suur, seda piirab tuhvist korrapäraselt laotud kõrge müür. Teepoolne on ääristatud kollaste ja verevamate lehtedega ebakrootonipõõsaste, draakonipuude ja müürilt allarippuvate parajasti õitevahus bugenvilleadega. Draakonipuude lehestikku kasutab ronimiseks erekollaste õitega allamanda. Aias on bassein, mis on eraldatud õitsvate oleandripõõsaste, erivärvi hibiskide ja strelitsiapuhmastega. Lillepeenrad ääristavad kõnniteid, kus kõrguvad meetrised kollase- ja punaseõielised kannad, valged, roosad ja tumepunased oleandrid ja pelargooniumid, kõrged vriisead ning gusmaaniad. Palmide kolmemeetrised lehed kiiguvad tuules, aianurgas lõõskab kuning-leekpuu. Aia taga kasvavad umbrohu staatuses havisabad ja diffenbahhiad. Vahel õhtuti eksib mõni geko rõdu servale, kuid kaob välkkiirelt, enne kui jõuame haarata fotoaparaadi. Huvitav on jälgida meie aia lindude tegevust. Koidikul algavat valju nokalaata alustavad kollaste “prillidega” mustad, valgete sabasulgedega linnud, nimeks India maina. Siis sekundeerivad punapõselised kena peatutiga bülbülid. Meie üheks lemmikuks saab aga kauni punase sulestikuga Madagaskari kardinal. Muljetavaldav on ka Pamplemousse botaanikaaed. Sattusime seda külastama 5. veebruaril, riikliku püha cavadee ajal, mis on pühendatud Shiva teise poja Subramanya auks. Tänaval näeme rongkäigus paljaste ülakehadega mehi, kelle põskedest, suust ja võimalik, et ka keelest, on läbi torgatud hõbedased nõelad, samuti on rinna- ning kõhunahk kunstipärastes mustrites paljude nõeltega läbistatud. Botaanikaaias imetleme 80 liiki palme, mahagoni-, eebeni- ja tiigipuid, tee- ning kohvipõõsaid, lootoseõisi jpm. Pildistame suurt püha viigipuud, baobabi ja kroonitud peade istutatud araukaariaid. Tutvume jambu-nelgipuu, litši-, mango- ja tamarindi- ning ränduripuudega. Näeme bambuseliiki, mis võib kasvada 15 cm päevas! Troopilisest Aafrikast pärit vorstipuu (Kigelia pinnata) hämmastab oma viljadega, mis ripuvad okstel nagu vorsti- või singikangid. Muljetavaldav on bussiekskursioon nn seitsmevärvilise maa juurde. Teel sinna naudime jumalikke vaateid 700 000 aastat vana ja 80 meetri sügavuse vulkaanikraatri äärelt. Curepipe linnas otsime üles skulptuuri Paul ja Virginie (on Mauritiusel sama kuulus kui Väike Merineitsi Kopenhaagenis). Curepipe’ist sõidame saare ainukest mägiteed pidi loodesse mööda suurimast tehisjärvest Mare aux Vacoas, mis oma kasuariinisaludega meenutab Põhja-Ameerikat. Peagi jõuame uue kraatri, hindude püha järve Grand Bassin juurde, kuhu meie ärasõidupäeval 17. veebruaril on saabumas ligi 600 000 palverändurit kolmepäevastele pidustustele ja kuhu juba püstitatakse selleks puhuks tribüüne ja telke. Jätkame sõitu vaateplatvormile, kust avaneb ülev vaade Rivière Noire kuristikule ja Mauritiuse kõrgeimale tipule. Kogu piirkond (3600 ha) on reservaat, kuna Mauritiusel on säilinud vaid 1% puutumatut algupärast metsa. Joad langevad püstloodis troopilisse rohelusse, õhk merepinnast kõrgemal on niiskem ja jahedam. Lõpuks jõuame ka saare suurima huviväärsuse juurde, milleks on Chamareli seitsmevärviline maa. Arvatakse, et laava erineva kiirusega jahtumise tõttu on maapind siin erivärviline. Ostan klaastorus seda liiva kaasa. Imetleme saare kõrgeimat juga: St. Denis’ jõgi langeb 93 meetri sügavusse kuristikku, et siis suubuda Baie du Cap’i juures ookeani. Jätkame reisi mööda maalilisi rannateid üha ilusamate vaadetega edelarannikule. Uhkes üksinduses kõrgub kalju nagu Gibraltar neeme tipus, nimeks Le Morne Brabant. Teatud nurga all võib näha sarnasust vanaldase naise kurva näoga, kelle silmast veeremas pisar. Casela linnupargis näeme haruldasi ja erilisi sulelisi: roosad tuvid, faasanid, kakaduud, papagoid, rookanad, flamingod, pelikanid, kroonkured, tuuletallajad, valged paabulinnud jne. Lindudele lisaks näeme tiigreid, leemureid, nahkhiiri, hiidkilpkonni ja hirvi. Kõigi haruldustega tutvumiseks nappis aega, sest tähelepanu hajutasid vabalt ringikõndivad paabulinnud ja palmitüvel varitsevad skingid. Ärasõidu eel jätame hüvasti oma Mauritiusel tekkinud teretuttavatega. Meile juur- ja puuvilja müünud pärlvalgete hammastega poiss, kes kõrvuni naeratades meile iga kord juba kaugelt “Bonjour! Ça va?” hüüdis ja kellele me tulutult selgitasime, mis on lumi. Meile soodushinnaga karririisi ja kana, pannkooke ja pirukaid müünud hindutädi, internetipunkti noormees ja muidugi meie võõrustajad – perekond Lim Fat, kes meile iga päev oma aiast mangosid tõid. Hommikul kell kuus asume teele lennuväljale. Päike juba sillerdab öise saju piiskades, linnud peavad laulupidu, paitame pilguga möödaveerevat maastikku. Kui rikkalik loodus ja kui kergesti haavatav! Koju jõudes loen uuesti läbi Gerald Durrelli raamatu “Kuldsed nahkhiired ja roosad tuvid”. Kahju, et ei jäänud aega veealuse maailmaga tutvumiseks, aga see oleks siis juba hoopis teine lugu.
"Elukiri" nr 6, 2004