Teekond Tallinnast Zagrebisse

Marko Rillo - www.rillo.ee

Kui lennureiside kirjeldused ei paku tihti huvi, siis autoreisiga kaasnevad valikuvõimalused võivad uudiskünnist ületada küll. Seega jagan muljeid Eesti-Horvaatia autosõidu kohta. Otsustasime Poolamaa kaudu. Suutsime enda jaoks ümber lükata nii mõnegi legendi sealsete teeröövlite ja inimsööjate kohta. Küll aga leidis kinnitust hulgaliste teehöövlite ning ajasööjate olemasolu kogu teekonna vältel. Kohati tundus, et kogu Ida-Euroopa on alustanud kollektiivset teeremonti.

Ettevalmistusi alustasime sellega, et kogu laupäevase päeva veetsin ma Euroopa teedekaarti, www.viamichelin.com -i ja muid internetisaite tudeerides, et täpselt marsruut Tallinnast Zagrebisse paika panna koos mitmete võimalike varuvariantidega juhuks kui mõni tee peaks kusagil suletud olema. Ühtlasi märkisin üles Poola põhjaotsast kuni Slovakkiani paarikümne teeäärse öömaja kontaktid. Igaks juhuks.

Ettevalmistused tehtud - legend umbes 30 leheküljel koos kommentaaridega välja trükitud, alustasime pühabal kell 7 hommikul Tallinnast sõitu. Mina roolis. Abikaasa kaarti lugemas.

Kuni Läti piirini teavad kõik, et mis on. Sellest ei räägi.

Kõige jubedamad teelõigud algasidki Lätis - ca 30 korral oli üks teepool üles kaevatud. See tähendas, et tuli pooltel kordadel ca 5 minutit oodata kuni mingi teisaldatav valgusfoor punast tuld näitas ja teisest sõidusuunast krusad vastu voorisid. Mõnikord ei voorinud ka. Mitte ühtegi autot ei tulnud. Lihtsalt passisime punase tule taga. Sirutasime selga ja näitasime ninale päikest. Ja päikesele nina. Paaril korral otsustas mõni vähe närvilisem kohalik kihutaja, et tühja kah - teeme tee punasest tulest hoolimata vabaks ja põrutas toreda tambiga ühte suunda mööda ajama. Ühel korral võtsime südame rindu ja panime talle sappa. Tookord läks õnneks. Järgmine kord oli kaugustest näha, kuidas ta üleskaevatud auklikul 15-kmh lõigul meeleheitlikult püüdis 120-kmh kiirust arendada, sest buss oli varsti vastu tulemas ning oli kindlasti tarvis enne teda läbi saada. Saigi. Kuigi ilmselgelt mõjus eelpooltoodu tema amortisaatoritele. Peale seda otsustasime julgete järgi sõitmist enam mitte proovida. Tõenäoliselt kaotasime selle teelõigu peal tunni või rohkem. Leedu piirile jõudsime ca kell 14.

Leedu oli päris lahe - väga kiired kilomeetrid. Väga õiguskuulekad juhid. Kõik sõitsid lubatust 10 kmh aeglasemalt. Isegi 4-realisel siledal teel, kus liiklus pea olematu. Kuidagi imelik oli. Samas selgus mõned hetked hiljem 2-realisel teel mitme näite varal, et teisalt olid leedukad vast kõige killerimad möödasõitjad. Sõltumata sellest, et kas vastassuunast keegi vastu oli tulemas või mitte - lihtsalt sõideti ja kõik. Seejuures sama rahulikult ning mõnusalt - kiirust mitte ületamata! Vastusõitjad tõmbasid ennast enamasti põllu peale, et ellu jääda.

Poola piiril olime ca kell 16. Seal vedas, et ei jäänud veoautode järgi jokutama, vaid panime ühe läti bemarimehe järel kohe järjekorra ette. Loogiline värk - viimastel meetritel oligi sõiduautode ning veoautode jaoks eraldi järjekorrad. Muidu oleks seal läinud vast tunde. Kavala lükke abil sai aga piiril vast kõige rohkem 10 minutit konutatud.

Poola ise - meil vedas, et pidevalt oli mingeid jäneseid, kelle taga õnnestus ca 130-140 kmh kimada. Teed iseenesest olid päris head. Ma ei tea, et kust need jubedad legendid pärit on. Kvaliteedi poolest andsid nad mõnikord isegi Lääne-Euroopa uutele teedele silmad ette. Silte oli põhja pool palju ja need olid SUURED.

Paras pähkel oli Varssavi. Möödusime sellest ca kell 19. Linna sisenemise aeg sai pisut vist valesti valitud - tööpäeva lõpp oli tekitanud parajad ummikud. Linnas sees polnud mitte mingeid silte väljas. Sõitsime päikese asendi ja kõhutunde järgi. Lisaks määrasime oma umbkaudsed koordinaadid lennujaama suhtes ühe maanduva lennuki abil. Hoolimata sellest, et www.viamichelin.com abil oli mul enam vähem iga meeter varssavi linnas paika pandud, suutsime õigest teeotsast pisut varem ära keerata. Iseenesest polnud hull värk - oleksime pidanud minema lennujaama juurest mööduva kiirtee kaudu, aga tulime mööda selle pisut varasemat paralleeli ca 30 kilti Tsehhi sihis mingit külavaheteed. Ainuke koht Poolas, kus augud tee sees panid mahlasemat keelt kasutama. Peale seda kui kiirteele tagasi saime, oli jälle lust ja lillepidu - 4 rida ja õhtune aeg kindlustasid sujuva ja mõnusa sõidu. Otsustasime teha vahetuse - rooli istus abikaasa.

Seejärel surasime Tsehhi poole. Ööbisime umbes 200 km Tsehhi piirist - kohas nimega Czestochowa. Öö sai mööda saadetud hotellis nimega Ibis - sama kett, mis Rumeenimaalt juba tuttav. Hind kena. Hommikusöök talutav. Palju sakslastest turiste ja rahulikku ärkamist.

Hommikul kell 9 hakkasime edasi panema - kõigepealt kuni Tsehhi piirini oli lai tee. Super sõit - ainult ühes kohas pidin kogu keharaskusega piduritele hüppama. Seal on nimelt tagasipöördekohad tee keskel. Üks rekka otsustas kurvi taga, et ta tahab ümber pöörata ja oli keset teist sõidurida seisma jäänud samal hetkel kui mul möödasõit pooleli. Pulss taastus umbes 15 minuti pärast.

Mida Tsehhi piiri suunas, seda väiksemaks lähevad sildid. Sealkandis tuleb neid täpselt vaadata. Ühes kohas panime sirgelt. Aeg-ajalt kipuvad nad neid märke panema tee paremasse serva ja kui Sa parajasti seal viiekümne seitsmendast krusast järjest mööda sõidad, siis üsna tõenäoliselt varjab neist mõni selle kõige olulisema ära. Aga õnneks taipasime ruttu oma eksimust kui ühte linna hakkasime sattuma, mida meie kaardil ei oleks tohtinud olla. 15 minutit teekonnale juurde. Selliseid pisikesi pööranguid oli Tsehhi ja Slovaki piiril veelgi. Sealt piiripunktist saab ka kohe osta vinjetid Austria ja Slovakkia kiirteede jaoks. Muidugi neid saab edaspidi ka suvalisest bensukast. Piiril olime vast kella 11 paiku.

Tsehhi kestis loetud minutid - selle riigi territooriumil tuleb sõita ainult mõned üksikud kilomeetrid. Teeremont jälle kandev teema.

Ka Slovakkias ei oldud selles suhtes erilised - samamoodi oli pool teed üles kaevatud. Seal, kus meie kaart rääkis laiast kiirteest, olid alles esimesed postid püsti pandud. Ca 100 km väga aeglast venimist Tatrate mägedes. Tee kvaliteedi osas vist kõige jubedam osa kogu teekonnast. Maastikud vaata et just kõige kaunimad. Võib-olla tundusidki kontrasti tõttu? Või oli lihtsalt piisavalt kaua aega konutades ringi vaadata?

Peale seda jõudsime Bratislava suunduvale kiirteele, mis lubas 130 kmh. Väga mõnus. Austria piiril olime peale Blavas tehtud lühipeatust ca kell 13.30. Blava bensiinijaamas võttis kohalik väikeettevõtja kaltsu ja veeämbri ning ilma minu nõusolekut küsimata hakkas esiklaasi pesema. Vaatasin teda alguses kurja pilguga aga koheselt selgus, et tema sekkumine tegi tõesti head - pooleteistpäevase sõitmise peale oli autoekraan hakanud läbipaistmatuks muutuma. Õnneks oli mul varasemast mõned slovakirahad kaasas, mille peale ta e-d venitades 'Tsekujem' pomises, näo laiale naerule vadas ja erilise innuga nühkima kippus.

Viini ning Bratislava lähedal tuleb mulle alati meelde üks kolleeg, kes puhmas peaga ärkas aastate eest meie piiripunktis ja Põhja-Läti au ja uhkust - kolmeharulist hiiglaslikku tuulegeneraatorit - jõllitades tõdes: "Ohhoo kui suur merseedese reklaam!" Austria piiri lähedal on neid "reklaame" rohkem kui meil metsas puid.

Austria piirivalvur oli esimene ja ainuke, kes käsutas mind rooli tagant püsti ja tahtis pagasiruumi vaadata. Eriliselt süvenemata sealsesse pommimehhanismi (mul oli arvuti kaasa veetud ja sellega seoses ka üks eriliselt suur pundar traati) ja olles veendunud, et mul pole ühtegi murjanit pagasiruumis, lasti kohe edasi sõita.

Austria teed olid suurepärased. Vist kõige kiirem osa kogu sõidust. Olime Sloveenia piiril ca kell 16. Piirivalvurid ei viitsind ennast putkast väljagi vedada. Lihtsalt viipasid, et me sõidaks edasi. Nii me tegimegi.

Sloveenia teed läksid põhja pool suurt kiirelt - laiad kaherealised jällegi. Ptuj-st (lahe linnanimi) läks aga suhteliselt külavaheteeks. Iseenesest hea asfalt, aga suhteliselt kitsas. Kui keegi aeglane ette jääb, siis kuni järgmise külavaheteeni (kust ta siis ära keerab) või Horvaatia piirini pole lootustki üle 40-60 kmh sõita, sest pidevalt voorib autosid vastu.

Horvaatia piiril olime ca kell 17.30. Üks piirivalvur teiselt: 'Jel estonci trebaju vizu za posjetu?'. Minu sekkumise peale: 'sto posto sam siguran da ne trebaju,' kukkus ta suu lahti: 'Vi ste naucili Hrvatski!?' Ilma täiendavate küsimusteta anti meile passid tagasi ja Zagrebi ots läks juba kiirelt.

Marko Rillo - www.rillo.ee